John Scalzi "Viimane koloonia"

Pean eelarvustajatega nõustuma selles osas, et võrreldes "Vanameeste sõjaga" on selle järjed viletsamad. Originaalseid ideid jääb sarjas järjest vähemaks ja "Viimane koloonia" on selline üsna tavapärane kosmoseseiklus, kus koloniaalplaneetide hõivamine meenutab vägagi valgete asunike elu 19. sajandi Metsikus Läänes. Ka hakkas lugedes närvidele käima dialoog... selline kramplik killurebimine ja vaimutsemine, mis polnud seejuures just väga naljakas. Samas on romaan üsna hoogsa sündmustikuga ja liiga lühike, et otseselt igavaks või tüütuks muutuda. Mõni teine hästimakstud ameerika ulmekirjanik oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelise aeglaselt veniva tellise kirjutanud.

Eestikeelse tõlke osas tuleb paraku eelarvustaja nurinaga nõustuda, kohati on see tõesti kohmakas. Eriti torkas silma tulnukate omavaheline dialoog kaheksandas peatükis, kus sõna "inimene" kasutati vaheldumisi homo sapiensi kui kosmoses levinud mõistusliku liigi ja tulnukakoloonia asunike kohta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

China Mieville´i "The Scar"

Eesti lugejatelegi tuntud "Perdido tänava jaama" lõdvalt seotud järg viib lugeja New Crobuzoni pentsiku linnadžungli asemel hoopis lõpututele ookeaniavarustele ja veealuste tsivilisatsioonideni, avades autori loodud omapärast Bas-Lagi maailma täiesti uue külje pealt.

Romaani tegevus algab veidi pärast "Perdido tänava jaama" sündmuste lõppu ja selle peategelaseks on New Crobuzoni naisteadur, lingvist Bellis Coldwine, "Perdido tänava jaama" peategelase Isaac Dan der Grimnebulini endine armuke, üsnagi ebameeldiva ning kalk-külma iseloomuga naisterahvas. Ehkki Coldwine ei evi otsest seost "Perdido tänava jaamas" kirjeldatud "kustutajakoide" nuhtusega, on tema sõprade seotus sellega tõmmanud talle New Crobuzoni julgeolekuorganite ebameeldiva tähelepanu, mispeale ta on otsustanud kodusest metropolist teispool ookeani asuvasse Nova Esperiumi nimelisse kolooniasse ajutiselt maapakku minna. Reis toimub aurulaevaga, mille trümmis hoitakse kolooniasse transporditavaid "ümbertehtuid"-sandistatud ja veidrate kehaosadega varustatud sunnitöölisi. Laeva kapten annab keset reisi arusaamatul põhjusel käsu ots ümber pöörata ja New Crobuzoni naasta, ent kodusadamasse ei jõuta-tee peal ründavad aurikut kõiksugu veidra tehnikaga (õhusõidukitest sukelaparaatideni) varustatud piraadid. Laev hõivatakse ja võitluses ellujäänud (nii meeskonnaliikmed, reisijad kui ka "ümbertehtud) sunnitakse ühinema Armaadaga-erinevatest mõistuslikest rassidest ja erineva taustaga piraatide hiiglasliku "hulpiva linnaga", mis koosneb tohutust arvust omavahel kokkuühendatud laevadest. Coldwine ja teised vangid peavad eluga Armaadal harjuma. Sellega romaani sündmustik aga arusaadavalt ei piirdu ja edasine on veelgi pöörasem ning pentsikum...

Võib arvata, et kellele meeldis "Perdido tänava jaam", meeldib ka käesolev romaan. Mieville´i loomingule omaselt kulgeb romaan sündmustik küllaltki aeglaselt, autori stiil on kohati literatuurselt raskepärane ja tegevusmaailm rõhutatult sürrealistlik-groteskne. Samas on autori fantaasialend vägagi kõrgel tasemel, kõiksugu kummalisi leiutisi ja veidraid olendeid on "The Scar" paksult täis, üsna omapärastest merelahingutest rääkimata. Hoolimata sündmustiku kohatisest venimisest pole hinde osas kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Wyndhami "Krüüsalised"

Ilmselt pole ma nii suur "Trifiidide päeva" fänn kui nii mõnedki eelarvustajad, aga autori isik minus mingeid kõrgendatud ootusi ei tekitanud ega kaasnenud käesoleva romaani lugemisega ka vähimatki pettumust. "Krüüsaliste" näol on tegu tõesti hea raamatuga, mille noorteulmeks liigitumises tegelaste vanusest hoolimata kahelda julgen. Eestikeelse tõlke täiendavaks plussiks on ka Raul Sulbi põhjalik järelsõna Wyndhami elu ja loomingu kohta.

Jyrka arvustusele täienduseks: Piibel on "Krüüsaliste" tegevusmaailmas olemas küll, lihtsalt hiljem on sellele sektantlik ja mutandivastane täiendus juurde kirjutatud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid"

Lühiromaani tegevus algab üsna kummalises tuleviku-kosmosemaailmas-religioon toimub on üsna oluline (kusjuures pühakirju ehk Raamatuid trükitakse paberkandjatele), nagu ka luule kosmosesõja-propaganda vormina. Selliste arhailiste kultuurinähtuste kõrval on see maailm hämmastavalt "sooneutraalne"-naiste roll sõjategevuses ei erine mingil moel meeste omast. Teose pealkiri viitab kusjuures kuulikujulistele infokandjatest implantaatidele, mis püstolitaolise esemega inimese kehasse sisestatakse, kus nad endale aeglaselt teed rajavad.

Ega käesolevale lühiromaanile suurt midagi ette heita ei olegi, nii et hinde osas pole kahtlustki. Pean taaskord tõdema, et see "uus Briti hard-SF" on mu maitsele üsna sobilik ulme. Mõningat segadust tekitas ehk asjaolu, et autor kasutas vastassoost minategelast-algul pidasin Scuri meesterahvaks, hiljem kordus sama asi veel ühe kõrvaltegelase puhul.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "Conan the Rebel"

Eelarvustajale täienduseks, et romaani tegevus on paigutatud Howardi loo "Musta ranniku kuninganna" algus- ja lõpposa vahele, käsitledes perioodi Conani elust, mil ta Beliti-nimelise "piraatide kuninganna" armsamana mereröövlina tegutses.

Romaan pole üldsegi paha, aga maksimumhinnet ma sellele panna ka ei suuda. Kuna Howardi Conani-lugude lugemisest on mul väga pikka aega möödas, võib Andersoni pastišši ja originaaltekstide võrdlemine liigituda kategooriasse "vanasti oli rohi rohelisem". Siiski näib, et Howardile omast karmi, klaustrofoobset ja õudussegust stiili Andersonil püüdlustest hoolimata järele aimata ei õnnestu, romaan tundub üsna tavapärase kangelasfantaasiana, kus hea ja kurja võitlusel on suurem roll kui kuskil mahajäetud templis pesitseva muistse kosmilise kurjuse nüpeldamisel. Ehk siis tervikmulje romaanist oli vast veidi lahjem kui ma lootsin.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri"

Hoogsa ja seiklusliku süžeega, ent üsna sünge ning lohutu-küüniline postapo-romaan. Silma torkab, et kui viimastel aastatel kodumaises ulmes levinud postapo-buumis on üldjuhul kirjeldatud tuleviku-Eestit (Mandi ja sõprade looming, Lauriku "Süsteem" jne), siis Haav jätab oma romaani tegevuskohad teadlikult lahtiseks-geograafia, isikunimede ja üldise tausta osas ei kattu need päriselt ühegi reaalselt eksisteeriva kohaga.

Eelarvustaja mainitud tegelaste (eriti külahullu) areenilt kadumine polnud tõesti parim võte. Ja ilmselt peaks veel lisama, et romaani lõpposas mängutulnud Ränitaeva-usund meenutas väga Stirlingi ja Drake´i "Raj Whitehalli" sarjas kirjeldatud postapokalüptilist arvutireligiooni.

Üldiselt täitsa tubli romaan, eriti eelmise aasta kodumaise ulme kontekstis.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Isaac Asimovi "Üheksa homset"

Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ("Amet", "Hellad raisakotkad", "Viimane küsimus"), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ("Surelik öö" oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi). Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna.

"Amet"

"Võimutunne"

Üsna tobeda ideega lugu. Kui tegu on humoreskiga, siis ilmselt ei sobitu see humoresk mu huumorisoonega.

"Surelik öö"

Kriminulli ja kuiva inseneriulme kombinatsioon on üsna tüütu-mida väljendab ka hinne.

"Olen Marsportis ilma Hildata"

Lühem ja vähemtüütu kui "Surelik öö", ent erilist vaimustust minus tekitada ei suutnud. Pean taaskord tõdema et kui see lugu oli mõeldud naljaloona, siis mu huumorimeel Asimovi huumoriga väga ei sobitu.

Hindeks "3+".

"Hellad raisakotkad"

Mulle see idee meeldis ja tulnukate tsivilisatsiooni üheaegselt patsifistlik ning "raisakotkalik" olemus koos sellega kaasneva eetikakonfliktiga oli väga hästi edasi antud. Erinevalt eelarvustajatest loo "vananemine" mind absoluutselt ei häirinud-Asimov kirjutab maailmast nagu see 1950. aastatel oli, ette heita seda talle ei saa.

"Kõik maailma mured"

"Kirjutage mu nimi S-iga"

"Viimane küsimus"

Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt.

"Inetu poisike"

Kunagi ammu sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud, nüüd lugesin kogumiku "Üheksa homset" eestikeelsest tõlkest üle.

Eelarvustajad on loo kohta juba päris palju ära öelnud. Ma ise kuulun nende hulka, kelles see lugu liigse sentimentaalsuse tõttu suurt vaimustust ei tekitanud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis