C. C. Finlay "Poliitohvitser, poliitvang"

Jesusalemma planeet on karm koht, mis valiti asustamiseks ja terraformimiseks Ameerika päritolu ususekti poolt, kuhu kuulus ka rohkesti venelasi ning muid idaeurooplasi. Jesusalemmal algselt rajatud teokraatliku ja progressipelgava ühiskonna lõi segamini kodusõda ning revolutsioon, mis asendas teokraatia mõnevõrra stalinistlikku Nõukogude Liitu meenutava totalitarismiga (režiimi täpset olemust ega ideoloogiat vähemalt kahe käesolevas kogumikus sisalduva lühiromaani põhjal teada ei saagi).

Jesusalemma maailma ja ühiskonda puutuv on igatahes väga huvitav ning juba eelmisel Estconil plaanitavast eestikeelsest kogumikust kuuldes tekitas ajaolu, et inglise keeles kirjutav autor on kirjutanud selliste pealkirjadega lühiromaanid, minus siirast huvi. Kogumikus pettuma ma ei pidanud.

"Poliitohvitser"

Kosmoseooperi žanrisse liigituva lühiromaani tegevus toimub Jesusalemma-nimelise koloniaalplaneedi relvajõudude kosmoselaeva pardal ja selle peategelaseks on laeva poliitohvitser (jah, selline ehtne politruk, nagu Punaarmees) Maxim Nikomedes, kes pole tänu oma elukutsele ülejäänud meeskonna seas kuigi populaarne ja peab vaenulikus kosmilises ruumis tegutseval laeval konkureerivate jõustruktuuride käsilastega arveid klaarima. (Jesusalemma näol on tegu hiljuti revolutsioonilise läbi teinud ja ilmselt totalitaarse ühiskonnaga, mis siiski päriselt Stalini-aegse Nõukogude Liidu koopia ei ole ja mille elanike nimedes segunevad inglise, vene ning muud elemendid.)

"Poliitohvitser" on karm ja põnev lühiromaan, mille teemakäsitlus (alates pealkirjast!) on ameerika kirjaniku kohta küllaltki üllatav. Minu esmatutvusena Finlay´ loominguga jättis käesolev lühiromaan igati positiivse mulje ja hindes pole kahtlustki.

"Poliitvang"

Käesolevas lühiromaanis kirjutatakse "Poliitohvitseris" veidi segaseks jäänud Jesusalemma koloniaalplaneedi ühiskonda puutuv põhjalikumalt lahti ja selle kummalise ning vastuolulise maailma olemus saab lugejale palju selgemaks.

"Poliitvang" algab väga põnevalt, ent pärast Maxi jõudmist koonduslaagrisse hakkas lugu kuidagi maha käima ja lõpplahendus mulle ka väga ei meeldinud, mistõttu hinne langeb "4" peale.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Uks suvesse"

Kuidagi vastuoluline mulje jäi sellest romaanist. Ühelt poolt päris huvitav tegevusmaailm (1956. aastast nähtud lähitulevik, kus ka tuumasõda juba edukalt maha peetud), hakkaja olemisega ja väga sümpaatse maailmanägemusega minategelane ning selline poeetiline südamlikkus. Teiselt poolt-põnevat toimus romaanis tõesti vähe ja kogu see sehkendamine majapidamisrobotite ning nende patentide üle oli üsna tüütu. Kohati paistab, et romaani ulmeline osa keerles paari märksõna ümber (külmauni, ajaränd ja majapidamisrobotid.

Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.

Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 15: Ajavärav" (koost. Raul Sulbi)

Miikael Jekimovi "Tormiga saabub ka veritasu"

Lühiromaani (anti)kangelaseks on kurikuulus kosmosepiraat Morgan Must, kosmosemaailma professionaalne kurjategija, kellele endalegi ta kitšiliku kõlaga hüüdnimi nalja teeb. Pärast järjekordset edukat saagiretke otsustab Morgan Koidu Ääre nime all tuntud hiidplaneedi kuule, mis on tuntud kosmosekurjategijate pesitsuspaigana ja mida kimbutavad regulaarselt ülikiirelt puhuvad tapvad tormituuled, mis elanikud siseruumidesse sunnivad, paigale jääda ning rihma lõdvaks lasta. Ootamatult kohtab Morgan humanoidist politseiuurijat Wales Greyd naaberkuult Adarilt, kes räägib talle, et Morgani kambajõmm Mho Cara on Punase Kuuvarju nime all tuntud narkojõugu poolt tapetud. Grey, kellele teeb muret narkojõugu halb mõju algselt Adari poolt koloniseeritud Koidu Varju elanikkonnale, teeb piraadile ettepaneku ajutiselt jõud ühendada ja koos Punase Kuuvarju likvideerimisega ka tolle sõbra eest kätte maksta. Morgan nõustub, ent tegelikult on kõik märksa keerulisem...

"Tormiga saabub ka veritasu" on teine minu poolt loetud Jekimovi tekst eelmisel aastal samuti "Täheajas" ilmunud "Läbi külma metalli" järel. Sarnasusi on neil lugudel päris palju-tegevuskoht kaugtuleviku kosmoses, seikluslik ja hoogne, ent samas sünge ning verine süžee, tegelasteks kurjategijad ja muud eluheidikud, korralikult lahtikirjutatud tegevusmaailmad oma humanoidsete rasside ning tsivilisatsioonidega. Ilmselt hakkab noorel ja paljutõotaval autoril oma stiil välja kujunema, nii et jääb vaid üle loota, et ta jätkab kirjutamist ning mõjuta oma loominguga tulevikus oluliselt kodumaist ulmekirjandust.

Veidi arusaamatuks jäi küll asjaolu, et miks humanoidsel adarlasel on inglise nimi...

Mairi Lauriku "Surf ajalainetel"

Kauges tulevikus on Eleanori-nimelisel koloniaalplaneedil elavad teadlastest vennad Rik ja Kari leiutanud mingi kummalise viisi aja kulgemisega manipuleerimiseks. Kui valitsus nende töö viljad sõjalistel eesmärkidel monopoliseeris, hakkas Kari valitsusega koostööd tegema, Rik aga jätkas iseseisvalt illegaalseks muutunud ajamanipulatsioone ja sattus seetõttu kümneks aastaks trellide taha. Üle kümne aasta hiljem on Rik järjekordselt võimudega pahuksis...

Loo peamiseks miinuseks on hulk äärmiselt segast temporaalfüüsikat-lugedes on praktiliselt võimatu aru saada, et milles see "ajalainetel surfamine" täpselt seisnes või milline järjekordne avastus pani tegelased mingisugust otsust langetama. Lisaks jätab lugu kuidagi lõpetamata mulje, justkui oleks tegu avaldamata romaani esimese peatükiga.

J. J. Metsavana ja Veiko Belialsi "Neli kohta peale koma"

Fanfiction Strugatskite "Asustatud saare" põhjal, täpsemalt on loos juttu Saareimpeeriumi valgetest allveelaevadest Sarakši planeedil ja ühe sellise allveelaeva kaptenist.

Pikemalt loo sisust rääkida ei tahakski-need, kes on "Asustatud saart" lugenud ja kellel Sarakši maailma puutuv meeles, aimavad isegi, millise looga umbkaudu tegu on. Võrreldes Strugatskitega on käesoleva loo autorid pannud vähem rõhku õhustikule ja kirjeldustele ning rohkem hoogsale sündmustikule. "Asustatud saar" on minu jaoks Strugatskite teostest absoluutne lemmik ja ega käesolevale pastiššilegi eriti midagi ette heita pole, lugu on põnev ning ootamatute süžeekäänakutega.

Mann Loperi "1905"

Aurupunk-lugu 1905. aasta revolutsiooni sündmustest Eestis ja mõnevõrra teistsuguses maailmas, mida iseloomustavad laialt kasutatavad õhulaevad, aurukalessid ning muud ajastu õhustikule kohased tehnikaimed.

Loo tegevusmaailm on väga põnev ja umbes sellisena olengi ma tsaariaja lõpu Eesti teemalist aurupunki endale ette kujutanud (keskendumine 20. sajandi revolutsioonilistele algusaastatele, veidrikest baltisaksa mõisnikud oma lossides tehnikaimedega eksperimenteerimas jne). Tore näha, et sellist kodumaist aurupunki on ka reaalselt kirjutama hakatud ja minu meelest võiks "1905" käsitlusviisi osas ka mingitpidi kanooniliseks tekstiks kujuneda.

Mis kohati häirima kippus-kohutavalt pateetiline stiil. Tegelased räägivad ja isegi mõtlevad poliitilistes loosungites, loo stiil kipub kohati meenutama revolutsioonilist kõnet rahvamassidele või mõnd nõukogudeaegset ajalooõpikut. Peamiselt just see viimane asjaolu pani mind hinde osas pikalt kõhklema. Olgu siis "5-".

Tamur Kusnetsi "Ootamatu jahisaak"

Tulnuka-kontakti loo sündmused käivitab Virumaa maakohas molutavale politseipatrullile saabunud korraldus sõita Ebavere külla, kus väidetavalt on toimunud mõrv. Jahimehest tapja ja tema ohver leitakse küll, ent viimase näol pole ilmselgelt tegu inimese, vaid mingi maavälise olendiga...

Lugu pole otseselt halb, ent mõningaid etteheiteid võib sellele teha küll. Esiteks jätab kogu see kontakti-teema kuidagi kulunud mulje... sündmustik tekitab tunde, nagu oleks kõik see kirja pandud kunagi üheksakümnendatel aastatel näiteks Juhan Paju või Urmas Alase poolt. Teiseks jääb mulje, et kõik toimuv teeb autorile kuidagi kohutavalt nalja (millele viitavad nii kohatine killurebimine kui ka mõnede tegelaste nimed), ent vähemalt mulle kui lugejale see nali väga kohale ei jõua. Kolmandaks peatükk "Tähesõdalased", mis haakub justkui nõrgalt ülejäänud sündmustega (mis tulnuka "riistakotist" sai, jääbki lahtiseks). (Eelmainitud peatükis kirjeldatud välisriikide sõjalistesse erioperatsioonidesse puutuv tundub ebausutavana mitmel moel, ent väga võimalik, et autor teab oma isiklikku tausta arvestades neid asju lihtsalt minust paremini.)

Armin Kõomägi "Punamütsike"

Igav stampdüstoopia totalitaarses tulevikuühiskonnas elavast steriilsest abielupaarist, kes otsustavad oma elutee kummalise virtuaalreaalsuse-eutanaasiaga lõpetada.

Jaagup Mahkra "Umgolla mustad maagid"

Araabiapärase õhustikuga kangelasfantaasia, mille peakangelaseks on üleloomulike võimetega vibukütt Castor, kes peab Oaaside Šeigi Hasayni vangistusest päästma Kahetsejate sekti kuuluva naiskulleri Daryusha...

Loos on tunda ilmselgeid Robert E. Howardi ja mõningal määral ka H. P. Lovecrafti mõjusid. Idamaine õhustik, hoogne, sünge ja verine süžee, vihjed kõiksugu "muistsetele kurjustele", üsnagi poliitiliselt ebakorrektne suhtumine mustanahalistesse (sõna "must" pealkirjas ei viita sugugi maagia liigile, nagu teksti lugemata arvata võiks) ja koguni sõnakasutus, milles võib ära tunda mitmeidki mainitud autoritele omaseid keelendeid. Tegevusmaailm pole küll Howardi Hübooria, vaid meie maailma kunagi keskaja paiku meenutav alternatiivne maailm, kusjuures nii mõnegi koha või riigi nime võib elementaarsete geograafia- ja ajalooalaste teadmiste puhul siduda vastetega pärismaailmas (Tanzarufti kõrb-Sahara, Amarea-Rooma impeerium jne, pealkirjas mainitud Umgolla peaks siis asuma kusagil Kongo läheduses).

Olles kõik uue "Täheaja" algupärandid läbi lugenud, võin öelda, et käesolev lugu on neist selgelt parim. Sarnaselt Jekimoviga jääb vaid üle vaid Mahkrale tuult tiibadesse soovida ja tema järgmisi lugusid ootama jääda.

C. L. Moore´i "Jirel ja maagia"

Võiks öelda, et tegu on kokteiliga keskaja-teemalisest ajaloolisest seiklusjutust, pulp-fantasyst ja hallutsinogeensetest nägemustest. Ainult, et lugu pärineb aastast 1935, kui fantasy žanrina polnud veel õieti väljagi kujunenud ja isegi LSD leiutamine, rääkimata kuldsest hipiajastust, jäi tulevikku.

Sarnaselt eelarvustajale ma sellest loost väga vaimustuda ei suuda-unenäoline, segane ja mitte väga kaasakiskuv. Unenäolise sürrealismi ja pretensioonitu pulpseikluse süntees mõjub eriti kummaliselt.

Ühtlasi on tegu mu esimese kokkupuutega Moore´i loominguga, loodetavasti on järgmised kokkupuuted paremad.

C. L. Moore´i "Shambleau"

Lugedes aimasin üsna ruttu ära, mis elukaga selle Shambleau´ näol täpselt tegu oli-kursiivis "sissejuhatus" loo alguses ja kummalise tüdruku madujalt väänlevad punased juuksed olid piisavateks vihjeteks.

Hinde osas kõhklesin mõnevõrra, ent tegelikult on ju tegu päris originaalse ideega ja võimsalt kirjapandud tekstiga, nii et lõppkokkuvõttes otsustasin maksimumhinde kasuks.

C. L. Moore´i "Ajavärav"

Loo keskmes on kuskil veidras "aardemajas" eraklikku elu elav võõrolend, kes kõrgtehnoloogia abil erinevatest aegruumi punktidest talle meeldivaid kunstiväärtusi röövib-viimaste hulka kuuluvad ka elusolendid, kelle ta surmab ja seinale raami paigutab. Ühel hetkel otsustab ta ära röövida ilu poolest silma jäänud inimnaise, täpsemalt naisteadlase, kes koos meessoost kolleegiga kuskil laboris mingit katset teostab. Mõlemad leiavad end ühel hetkel võõrolendi "aardemajast", ent võitluseta alistuda ei kavatse...

Olles kolm Moore´i lugu läbi lugenud, võin öelda, et autori stiil paistab olevat selline unenäoline, sürreaalne, meeleoludele ja õhustikule rõhuv, samuti ei kirjuta autor tegevusmaailma ega kõike toimuvat just väga detailselt lahti, päris palju jääb saladuseks ning lugeja mõistatada. Täpselt selline lugu on ka "Ajavärav"-lugeja ei saa teada isegi seda, mis katset need teadlased täpselt korraldasid või kus ja millal see katse toimus, rääkimata paljust muust.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Siim Veskimehe "Asunduste öö"

Tagakaanel oleva kirja järgi on "Asunduste öö" mõtteline järg Asimovi roboti-tetraloogiale. Tegelikult on tegu ikka päris otsese järje ja omalaadse fanfictioniga-lisaks Asimovi loodud tulevikumaailmale tundsin käesolevas romaanis ära ka vihjed Strugatskite, Simmonsi ja Herberti loomingule.

Tegevusmaailm mulle väga tuttav ei tundunud-kolme esimest Asimovi roboti-romaani sai ürgammu loetud. Kui kaks esimest, viiekümnendatel kirjutatut, jätsid päris korraliku mulje, siis "Koidu robotid" oli juba üsna halb ja neljas romaan jäi minust lugemata. Tegelikult on "Asunduste öös" kujutatud kosmose-tulevikumaailm, kus erinevad koloniaalplaneedid jagunevad kõrgtehnoloogilisteks, pikaealiste üliinimeste poolt asustatud Välisilmadeks ja primitiivsemateks Asundustuseks, puhtalt Asimovi looming. "Asunduste öö" sündmused käivitabki väidetava robotite vandenõu, mille eesmärgiks on inimkonda Asunduste leviku abil primitiivsel tasandil hoida, nurjamise kava.

Romaanis on valesti üsna mitmed asjad. Kogu sündmustik on äärmiselt segane ja kaootiline, tegelasi on palju ning üksteisest ei erine nad väga ei käitumise ega sõnakasutuse poolest-sõltumata sellest, kas tegu on mitmesaja-aastaste välisilmlaste, noorukeste asunike või mingit tüüpi inimrobotitega. Veelgi hullem on aga asjaolu, et romaan on paksult täis dialooge, millega sisuliselt püütakse suuremat osa sündmustikust ja tegevusmaailmast edasi anda, ent mis on äärmiselt tuimad ning lisaks veel mingit punnitatud killurebimist täis. Autor kipub ka justkui ära unustama, et millises aegruumis ta tegelased tegutsevad-kosmosemaailmas mitme tuhande aasta pärast tulevikus hakatakse omavahelises vestluses justkui muuseas analüüsima II maailmasõja süüdlasi või kasutatakse väljendit "Vatikani-tüüpi sõltumatus". Lisaks veel üldine rabedus-näiteks on üks peategelane algul seitsmekümneaastane ätt, siis aga mingil hetkel on öeldud, et näeb tänu noorenduskuuridele välja nagu 40, kusjuures ilmselgelt ei toimunud noorenduskuur vahepealse sündmustiku jooksul.

Mis aga hinde minu jaoks lõplikult "2" pealt tõmbas-aeglaselt arenev ja lahtikeriv sündmustik leiab täiesti ootamatu ning ebaloomuliku lõpu. Ma ei tea, kas autor kavandab romaanile mingeid järgesid või mitte, ent eraldivõetuna kipub see romaan küll kuidagi tooriku mulje jätma.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ann Leckie´i "Abistav mõõk"

Kui sarja esimene osa kellelegi igav või raskestiloetav tundus, siis arvestage, et võrreldes teise osaga pole te veel tõelist igavust näinud.

Etteheidete osas saab üldiselt nõustuda kahe eelarvustaja poolt väljatooduga. Üsnagi õhukese romaani sündmustik venib ja koosneb suuresti dialoogidest, naeruväärselt suurt tähelepanu on pööratud toitude, lauanõude, kõiksugu aiakujunduse jne kirjeldustele. Tegelaste sood on omavahel lootusetult sassis ja kuna nad ei eristu ka nimede põhjal, tekitab pidevalt segadust, et mis soost tegelane nüüd järgmiseks mis soost tegelasega magada tahab. Ka noored meessoost sõjaväelased on kujutatud... sutsu robinhobbilikult, lambist õnnetult armuvate ja vanemate ohvitseride käiseid märjaksnutvate tegelastena. Kõik see kokku on igav nagu mõni Herberti "Düüni" järg... hullemgi, sest Herbert ei rõhunud vähemalt kramplikult sooneutraalsusele.

Triloogia kolmas osa jääb minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Alustaksin arvustust ehk tõigast, et mõnede inimeste meelest ei liigitu "Raudrästiku aeg" ulmeks. Sellisel arvamusel saab olla ainult kaks seletust-kas ei teata suurt midagi Eesti muinasajast (või neist nappidest allikatest, mis selle kohta meieni on jõudnud) või ei teata, et ka alternatiivajalugu on žanriulme. 10. sajand, kus eestlastel on üsnagi organiseeritud suurriik, mille territoorium ulatub tänapäeva Leeduni, ei kattu kindlasti meie teadmistega toonasest ajaloost.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mann Loperi "Kellest luuakse laule"

Alustuseks peaks vist mainima, et käesoleva romaani näol on tegu jutuvõistluse võitnud ning "Täheajas" ilmunud "Meistri ja õpipoisi" eellooga. "Meistrit ja õpipoissi" lugenutele peaks romaani kummaline tegevusmaailm-segu feodaalajastu Jaapanist ja ingliskeelses fantasys üldlevinud "germaanilikust" tegevusmaailmast-tuttav olema (raamatu tagakaanel olevas tutvustuses on märgitud nii vanapõhja kui ka muid germaani, Jaapani, keldi ja "erinevate kangelaslaulude" mõjusid). Jaapanipärased nimed, tegevusmaailma üldine geograafia ja muud detailid vihjaksid justkui Tõusvale Päikese Maale (lugedes sai mõeldud, kas gromoyakide näol vihjatakse hiinlastele või ehk hoopis mongolitele), ent maailmas on ka midagi sügavalt õhtumaist-lohed (mitte idamaised draakonid!), viiulid jne. Ka tegelaste mõtteviis on pigem läänelik.

Kui maailm välja jätta, on käesoleva romaani näol tegu üsnagi geneerilise fantasyga. On head ja pahad (viimased ei piirdu küll ühe ürgkurjami ja tema käsilastega, vaid neid on mitut eri tüüpi), keisririik, mille kangelased hävingust päästma peavad ning koguni väiksest külast pärit vaene orvuke, kes maailma päästmisel suurt rolli mängima peab (tema edasine käekäik kujuneb küll veidi ebastandardseks ning tegevusse astub ka üks teine orvust külapoiss, kelle roll järgnevates sündmustes mõnevõrra erinevaks kujuneb, ent see jäägu juba lugejate avastada). Quest maagiliste esemete sebimiseks, mis maailma kurjuse jõudude käest päästma peaksid, on ka täitsa olemas.

Nagu juba öeldud, on tegelaste mõttemaailm pigem läänelik... tegelikult on see karmi keskaegse maailma elanike kohta lausa pehme. Kõige paremini ilmneb see vast stseenis, kus kirjeldatakse kohutavat õudust, mis rabab sõjaväge põletatud kindlust ja tapetud kaassõdureid avastades.

"Kellest luuakse laule" pole küll eriti originaalselt mõjuv fantasyromaan, ent siiski on see hoogsalt kirja pandud ja ei muutu lugedes tüütuks ega igavaks. Romaani üks peamisi plusse on selle suhteliselt õhuke maht. Mõni inglise keeles kirjutav fantasyautor kirjutanuks samal teemal 700-leheküljelistest tellistest koosneva aeglaselt venima sündmustikuga triloogia-ja siis veel teise triloogia otsa. Loper pole endale käesoleva romaaniga just väga suuri eesmärke seadnud, ent seatud eesmärgid on korralikult ja hea maitse piirides ära täidetud. Ka tegelaste hingeelu lahtikirjutamine mõjub positiivselt ega lase neil muutuda suvalisteks mängunuppudeks laual.

Hindeks kokku "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis