"Unustus"/"Oblivion"

Riik: USA

Aasta: 2013

Režissöör: Joseph Kosinski

Lähitulevikus ründavad Maad tulnukad, kes purustavad Kuu, mis tekitab Maal ulatuslikke katastroofe seoses muutunud külgetõmbejõuga. Tulnukate rünnak õnnestub tuumarelvadega tagasi lüüa, ent inimkond peab elamiskõlbmatuks muutunud koduplaneedilt Titanile kolima, Maa ookeanides leiduvat vett aga kulutatakse kosmoselaevade kütuse valmistamiseks. Peategelane Jack Harper oleks justkui veemaardlaks muudetud Maal silma peal hoidev droonimehhaanik... ent tegelikult pole kõik üldse nii, nagu paistab, ja filmi sündmustik kisub ühel hetkel vägagi dickilikuks.

Mulle see film igatahes meeldis, Hollywoodi kohta päris keerulise ja läbimõeldud süžeega ning kinos vaadates jättis võimsa mulje. Päris palju tähelepanu on pööratud viimase aastakümne tehniliste arengute juures aktuaalseks muutunud droonide, nende kasutamise ja häkkimise teemale.

Stephen Kingi "Isemoodi aastaajad"

Teadmiseks ulmefännidele-neljast siin kogumikus sisalduvast loost evib fantastilist elementi vaid viimane, "Hingamismeetod". Pahaaimamatult raamatut ostes ma sellest teadlik ei olnud, samas olid ka kaks ülejäänud kolmest loost täitsa korralikult kirja pandud, "Andekas õpilane" niiväga ei meeldinud. Autor põhjendab sarnase kogumiku koostamist asjaoluga, et mittežanriliseks kirjanduseks liigituvaid lühiromaane on USA-s väga raske eraldi trükis avaldada.

"Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus"

Jah, ulmevaba, aga päris huvitav lugu. Andri arvustuses mainitud ekraniseeringut pole ma kunagi näinud, nii et lugesin teksti mistahes eelteadmisteta. Painajalikud vanglaelu-kirjeldused muutusid mingil hetkel tüütuks, ent lõpupoole läks tekst minu meelest jällegi huvitavamaks ja sellest ka hinne.

"Andekas õpilane"

Kuna tekst on Baasis olemas, siis erinevalt eelarvustajast kavatsen ma seda ka kommenteerida. Žanriliselt liigitub "Andekas õpilane" vist fantastilise elemendita õuduslooks ehk terroriks.

1970-ndate California. Varateismeline Todd hakkab ühel hetkel huvituma kõigest holokausti ja natslike koonduslaagritega seonduvast ning ootamatult õnnestub tal ka selgeks teha, et läheduses elav vanamees Arthur Denker on tegelikult end natsiküttide ja Mossadi eest varjav endine sakslasest koonduslaagrikomandant Dussander. Todd võiks ta üles anda, ent sunnib selle asemel vanameest endale jutustama "lahedaid" lugusid juutidega tehtust, ähvardades keeldumise korral ta tõelise identiteedi paljastada. Dussanderi varjamisega mängib ta end aga järjest hullemini lõksu...

Mingil hetkel selgub, et nii Dussander kui ka Todd on parajad psühhopaadid ja sealt edasi kisubki lugu terroriks, sest mineviku süngete saladuste lahkamisega lugu ei piirdu.

Veniv ja tüütuvõitu tekst, ilmselt mitte päris minu maitsele. See, et sõnad "holokaust" ja "natsikütt" tekitavad keskmises eesti lugejas põlgliku või iroonilise reaktsiooni, on muidugi omaette teema... mind see nii väga ei häirinudki, aga lugu kippus lihtsalt venima. Samas on "Andekas õpilane" ju kirjanduslikus mõttes päris hästi kirja pandud, ent seejuures mitte eriti köitev. Hindeks "3-".

"Laip"

1960. aasta Maine`is otsustavad neli probleemsetest peredest pärit poissi minna kuskile maakolkasse otsima rongi alla jäänud poisi laipa, millest üks poistest on oma vanema venna ja tolle sõbra vestlust pealt kuulates kuulnud. Poistekamba eesmärgiks on laiba leidmise läbi meediasse jõuda ja au ning kuulsust koguda. Paraku on laibale ka teisi pretendente...

Õuduselemente selles loos on, aga midagi otseselt fantastilist pole-kui mitte just näiteks hääli metsas fantastilises võtmes tõlgendada. Pigem on tegu nostalgilise ja päris põneva looga, milles on ilmselt vihjeid ka autori enda lapsepõlvele ning mis sisaldab mitmeid meeldejäävaid episoode, nagu põgenemine rongi eest raudteesillal ja pirukasöömisevõistlus. Kingile omaselt seguneb lapsepõlvenostalgia painajalike ja vastikute elementidega, mis on minu meelest igati sümpaatne lähenemine.

"Hingamismeetod"

Eelarvustajale täienduseks mainiks, et raamjutustuse käigus esitatud loo tegevus toimus siiski aastal 1935. Mainitud loo kohta võiks öelda, et selles oli nö. võll kõvasti üle keeratud, nii et jutustus ei mõjunud enam isegi õudse või traagilisena, vaid pigem kergelt grotesksena. Kui siit mingit moraali leida, siis seda, et kitsalt oma erialale spetsialiseerunud arstide soovitused võivad olla küll tervisele kasulikud, ent nende järgimine võib pahasti mõjuda muudes eluvaldkondades-antud loos siis auruvedurina puhisev klient, kes oma tegevusega taksojuhti häirib, mis viib lõppkokkuvõttes koledate tagajärgedeni...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=5622

Robin Hobbi "Salamõrtsuka teekond. 1. osa."

"Code Geass: Lelouch of the Rebellion"/ "Kōdo Giasu Hangyaku no Rurūshu Āru Tsu"

Riik: Jaapan

Aasta: 2006-07

Režissöör: Goro Tanicuchi

25 osa

Animesari alternatiivsest maailmast, kus Püha Britiannia Impeeriumi-nimeline superriik on oma hiiglaslike mechade toel Jaapani vallutanud. Peategelaseks siis miski Briti prints, kes üritab oma silmas baseeruva inimeste mõttetegevust mõjutava seadme ehk geassi abi Püha Britannia Impeeriumi hävitada.

Minu meelest kippus see sari veidi venima ja polnud just kõige kaasakiskuvam, eriti esimene pool. Eriti tobedaks tegelaskuju-nimeks oli Diethart (tõlkes siis "dieedisüda").

Leila Tael-Mikešini "Loojate mängud"

Kuidas seda teost siis nüüd liigitada... maagiliseks realismiks? Igatahes puhta žanriulmega pole kindlasti tegu.

On mingi veider paralleelmaailm, mis meenutab meie oma, ent samas ka erineb sellest. Selle maailma üle valvavad reaalselt eksisteerivad kõrgemad jõud, inimeste hulgas on levinud müstilised võimed ja levinud on tavainimeste kummardamine imettegevate pühakutena, jne. Selles maailmas ajavad siis omi asju valdavalt gooti subkultuuri taustaga peategelased, kelle sugu ja seksuaalset kuuluvust võib esimese hooga olla raske kindlaks teha. Armuvad üksteisesse, võitlevad teiste üleloomulikke jõude omavate tegelastega, korraldavad keerulisi suhtedraamasid jne. Ehkki romaani tegelastel on valdavalt inglisepärased nimed (nt. Lucky, Gabriel) võib lugedes aru saada, et teose õhustik peaks pigem viitama autorile tuttavale Tartu metallistide/gootide ringkonnale-lumised talved, keldribaarid, paneelmajad ja eestlaslikult rohke alkoholitarbimine iseloomustavad romaani õhustikku väga hästi.

Veidi meenutab autori stiil Charles de Linti, ent ilma tollele omase sentimentaalsuseta, seda asendab siin küüniline huumor. Kodumaistest autoritest meenub enim vast Andre Trinity. Romaani esimene osa "Vajadus uskuda" meeldis mulle oma küüniliste suhtedraama-kirjeldustega rohkem, teine osa "Viimne puhkepaik" aga mitte niiväga. Kokku hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80820

Roger Zelazny "Kaose prints"

Kuidagi visandlik, tihe ja kokkusurutud mulje jäi sellest romaanist, nagu ka Amberi-sarja teisest poolest tervikuna. Maagiat ja märulit oli kõvasti, ent kõik see ei haaranud eriti kaasa ning eelmistes osades toimunu on ammu ununenud. Hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8437

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Hääbuv linn"

Pea kümme aastat pärast Vikerkaares ilmunud katkendi lugemist õnnestus mul lõpuks ka terve romaan läbi lugeda. Täitsa huvitav raamat, ehkki minu lemmikuks Strugatskite loomingus jääb ikkagi "Asustatud saar". "Hääbuva linna" puhul näib, et tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega.

Ajalugu teeb huvitavaid trikke. Nõukogude Liidu võimust Eestis on möödas vaid 21 aastat ja uduse lapsepõlvemälestusena mäletan Gorbatšovi valitsusaega minagi. Ometi on elu selle lühikese perioodiga nii tundmatuseni muutunud, et eelmisel sajandil eksisteerinud suuriigi elu teemalisi vihjeid sisaldav teos vajab hobuseannust joonealuseid märkusi. Meenub Vana-Egiptuse "Sinuhe jutustuse" eestikeelne tõlge, kus kommentaare kirjeldatu mõistmiseks oli kordades rohkem kui teksti ennast, ent see tekst pärineb tuhandete aastate tagusest Egiptusest, mitte paarikümne aasta eest peaaegu siitsamast. Tõlkija on siinjuures tublit tööd teinud, ehkki kohati ka üle soolanud-näiteks sõna "Wehrmacht" tähendust võiks piisavalt haritud lugeja, kes on selle raamatuni jõudnud, isegi teada. Siiski on joonealused märkused hädavajalikud nii meie põlvkonnale kui ka tulevastele põlvedele, kes seda raamatut loevad ja kelle jaoks mälestus Nõukogude Liidust paratamatult poolmüütilisse uttu mattub.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=315