Tiit Tarlapi "Äraneetute pärijad"

Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 14: Teise päikese lapsed" (koost. Raul Sulbi)

Reidar Andresoni "Teise Päikese lapsed"

Eelarvustajad on olulise juba ära öelnud-muidu päris korralik hard-SF-stiilis kosmosemärul, ent tehnilise butafooriaga oli veidi üle soolatud ja lõpuosa muutus veidi kummaliseks.

"Teise päikese lapsed" on loo "Tema meeltes voolab jää" järel teine minu poolt loetud Andresoni tekst ja sellega seoses torkavad silma mõned talle iseloomulikud jooned, mida ehk korrigeerida võiks. Esiteks (ja seda võib lugeda pigem puuduliku keeletoimetamise süüks) kummalised laused. Selles loos on neid küll vähem, ent kohati on sõnajärjekord pikas ja keerulises lauses ikkagi veidi sassi aetud (nt Kaks jõulist kätt venitasid naise üles, kes suutis selle peale ainult oiata/../) või siis on peategelase kirjeldamisel üksteisele järgnevate omadussõnadega üle soolatud (/../varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine/../). Teiseks pealkirjavalik-üldiselt kõlavad Andresoni lugude pealkirjad poeetiliselt, aga seostuvad lugudega ainult põgusalt lõpplahenduse käigus ega iseloomusta neid lugusid just kõige paremini.

Jaan Meriniidu ja Kaire Meriniidu "Tappa naer"

Science-fantasy mingist kummalisest maailmast, kus toimib maagia ja eksisteerivad ka kõikvõimalikud fantastilised olendid, s.h. jumalad, samas tarvitavad tegelased kohati teaduslikku kõnepruuki. Peategelaseks on miski sõjaväestatud koletisteküti kooli lõpetaja, kes suundub "lõputööna" Pärapõhja-nimelises kohas toimuvaid imelikke sündmusi uurima...

Ausaltöeldes rohkem ei tahakski loo sisul peatuda-kogu see kirjeldatud quest on tüütu ja raskestijälgitav sigrimigri, mis lõpupoole eriti jaburaks kisub. Üks neist lugudest, mille võib läbi lugeda ja millest paar kuud hiljem enam ilmselt midagi meeles pole.

Seio Saksi "Viimane robot paradiisis"

Loo peategelaseks on Kerahni-nimeline noormees, kes elab 57 aasta eest suure sõja eest põgenenute poolt asustatud eraldatud Taerni orus. Orus ei teata midagi välismaailmas toimuvast ja ühel hetkel otsustab ettevõtlik Kerahn orust lahkuda...

Lugu algab paljutõotavalt. Õhustiku loomine on autoril hästi välja tulnud ja maailm, mida meile järk-järgult avatakse, balansseerib oskuslikult postapokalüptilise teadusliku fantastika ning fantasy vahel, pannes mõtlema, et mis tüüpi maailmaga siis ikkagi tegu on. Paraku kisub loo sündmustik lõpupoole mingiks veidraks pooleldi unenäoliseks sogaks, mis langetab hinde "3" peale. Algaja autori debüüdi kohta pole lõppkokkuvõttes siiski väga vigagi ja ehk on Saksi järgmised ulmelood juba paremad.

Meelis Friedenthali "Võõras jumal"

Omapärane fantasylugu rohkete vihjetega kreeka mütoloogiale. Sisust ei tahakski pikemalt rääkida, mainiks ehk vaid, et peategelasteks pole inimesed, vaid kummalised saatürisarnased olendid ja nende veelgi kummalisemad jumalad...

Martin Kirotari "Seeme"

Loo võiks vist liigitada alternatiivajalooks-ehkki tegu pole ilmselgelt meie maailmaga, on paralleelid 14. sajandi Musta Surma aegse Prantsusmaaga ilmsed, seda kuni kohanimedeni välja. Ainult et Musta Surma asendab Valge Surm ja katoliku kirikut sellega kummaliselt sarnane Külvaja kultus, mis lubab ka naistel kirikuametites karjääri teha...

"Seemne" peategelaseks on läbi Valgest Surmast laastatud maa rändav Külvaja kultuse preester Toissant, kes väidetavalt täidab salajast ülesannet maailma päästmiseks. Tegelikult on kõik küll märksa keerulisem, ent jäägu see juba lugejate avastada.

Lugu on igati huvitav ja seniloetud "Täheaeg: 14" lugudest parim. Mõningase kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

Krafinna "Sinised silmad"

Hiiumaalt pärit neiu Kristin on seoses õpingutega Kultuurikolledžis üle pikkade aastate taas Viljandis, kus oli veetnud ka ühe lapsepõlvesuve. Toona oli ta järves ujudes näinud kaldal kummalist rohesiniste silmadega meest ja seejärel veidrasse lummusse langenuna peaaegu uppumisohtu sattunud. Kuna on saabunud suvi ja ujuda meeldib Kristinile endiselt, läheb ta taas järve ujuma. Järvega pole aga arusaadavalt kõik korras...

Suvise Eesti õhustik on loos igatahes väga hästi välja tulnud ja "4" madalamat hinnet ei näe ma mingit põhjust panna.

Kadri Pettai "Sei tu bah?"

Loo tegevusmaailm ja idee on päris huvitavad, ent teostus mõjub kuidagi liiga fragmentaarsena ning teise tegevusliini sissetoomine Hugo ja Maria näol toimuva lahtiseletamiseks jätab kuidagi kunstliku ning pooliku mulje. Kogu see maailm eeldaks mingit pikemat teksti, kus toimuv põhjalikumalt lahti kirjutataks, lühijutt jääb selle jaoks ilmselgelt liiga ahtaks vormiks.

Hindeks kokku "3+".

Lea Pulleritsu "Valge mälestused"

Kohutav soga, mis paistab silma ainult sellega, et on sinavormis, mida ilukirjanduses üldjuhul ei kohta.

T. K. Jürgensi "Teisel sagedusel"

Päris huvitav lugu, kus klassikalises stiilis kosmoseteemaline teaduslik fantastika (esimesed inimesed Marsil) seguneb tugevate fantasy-elementidega. Idee poolest meenutab veidi Bradbury ja teiste vanemate ulmekirjanike tekste, ent see, milleni autor välja jõuab, on päris originaalne ning omanäoline. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kaalumist maksimumi kasuks.

Miikael Jekimovi "Läbi külma metalli"

Algaja autori kohta ikka ülikõva tekst... Kui nüüd aus olla, siis teeb selja prügiseks ka päris paljudel vanematel ja kogenumatel kohalikel ulmeautoritel. Ma tõesti ei saa aru, miks see lugu jutuvõistluse pingereas nii tahapoole jäi.

"Läbi külma metalli" liigitub žanriliselt kosmoseooperiks. Kirjeldatud tulevikumaailmas pole ju midagi teab-mis-originaalset ja tehnoloogilise tausta poolest võiks see lugu sama hästi pärineda ka paarikümne aasta tagusest ajast. Mis muudab loo tõeliselt heaks, on just stiil ja sündmustiku kirjeldamise viis-selline karm ning karge.

Loo peategelaseks on Gwairi-nimeline kurjategija, kes peab erinevate jõudude vahele lõksu püütuna ühe kosmosejaama ligipääsmatuks muudetud tasandile salapärase saadetise viima. Tulevikumaailm, milles Gwair tegutseb, on läbinisti kuritegelik ja korrumpeerunud, lisaks inimestele on selles oluline roll ka kõikvõimalikel mõistuslikel tulnukatel. Teksti märksõnadena võiks nimetada rohket märulit ja tegelaste mõnevõrra küünilist suhtumist neid ümbritsevasse maailma.

Autorile minu poolt tuult tiibadesse... ja loodetavasti jätkab ta sellest maailmast kirjutamist.

Orson Scott Cardi "Kingituste sõda"

Mida rohkem ma Cardi teoseid loen, seda enam tunnen, et selle autori looming ei sobi päriselt mu veregrupile. Peresuhete psühholoogiline lahkamine pideva religiooniteema kontekstis ja aeglaselt kulgeva süžee näol pole kombinatsioon, mis mind eriti köita suudaks.

Lühiromaani sisust on esmaarvustaja juba rääkinud. Mainiks veel ära ühe huvitava detaili-kui 1985. aastal ilmunud "Enderi mängus" on Holland Teise Varssavi pakti koosseisus kommunistliku valitsuse all, siis käesolevas, 2007. aastal ilmunud lühiromaanis on mainitud riik hoopis tugevalt ühisesse Euroopasse integreeritud ja isegi hollandi keel on inglise keele mõju tõttu hääbumas. Ka Pakistani saatus, mis "Enderi mängus" kommunistide võimu all oli, on "Kingituste sõjas" teistsugune. Ehk siis huvitav näide, mis saab siis, kui kirjutada ühest ja samast tulevikumaailmast pika aja jooksul ning muutuvas maailmas elades.

Henry S. Whiteheadi "Paani rahvas"

Sarnaselt enamikule Whiteheadi eestikeelses kogumikus "Lääne-India valgus" ilmunud lugudele toimub ka "Paani rahva" tegevus 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, ent käesoleva loo näol pole tegu mitte voodoo-teemalise õudusloo, vaid geograafilise ulmega. Ehk siis seda tüüpi looga, milletaolisi oli kombeks kirjutada kuni 20. sajandi esimese pooleni, mil meie koduplaneet polnud veel nii läbinisti läbi uuritud kui praegu ja tundmatuid tsivilisatsioone võis oma fantaasias vabalt ka meie maailma paigutada.

"Paani rahvas" kujutab endast lugu ameeriklasest, kes leiab asustamata Lääne-India saarelt maa alla viiva šahti ja sealt omakorda Atlantise ning selle sõsarmandri Antillea hävingu järel läänepoolkerale pidama jäänud antiikkreeka kultuuri kandjate maa-aluse mikrotsivilisatsiooni. Ma ei tea, mis mulje jättis see lugu lugejatele aastal 1929, ent praegu on see tekst ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mõjub pigem veidralt ning kummaliselt. Lisaks on nii loo süžee kui ka tegevusmaailm kohutavalt halvasti ja usutamatult üles ehitatud (mingi maa-alune sekt on suurepäraselt teadlik laias maailmas toimuvast, s.h. Euroopas toimunud hilisematest arengutest). (Klassikalise kreeka keele ja kirja kasutamisest, viimane neist teatavasti loodud foiniikia kirja põhjal vanas maailmas, pole vist mõtet rääkidagi-samas pole ma ka päris kindel, kui palju neist asjadest Whiteheadi eluajal teati.) Mingit põnevat sündmustikku käesolevas loos erinevalt näiteks Haggardi või Burroughsi sarnastest tekstidest ka pole, nii et lugu ei tööta ka pulpiliku seiklusloona. Kõik see määrabki hinde.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Süvahavva: Teine suvi"

"Süvahavva"-nimelise telesarja teise hooaja romaniseering (ehk romaniseeringute sarja teine köide). Telesarja pole ma endiselt näinud, nii et sellega paralleele tõmmata ei oska.

Sarja esimeses romaanis toimunud sündmustest on, nagu pealkirjastki näha, möödunud täpselt aasta. Peep Ambrose pere elab endiselt Põlvamaal Süvahavva talus, vaid ta abikaasa Kristi on võtnud vastu ajutise kõrgelttasustava töö kooliõpetajana Togos Euroopa Liidu abiprogrammi raames. Aasta tagasi toimunud müstilistest sündmustest püüavad süvahavvalased mitte rääkida, ent paraku leiavad need nad uuesti üles...

Võrreldes esimese romaaniga on siin tegevuse haare märksa laiem, mängu astuvad kõikvõimalikud rahvusvahelise haardega salaorganisatsioonid ja lisaks kaasaegsele Eestile viib romaani tegevus ka Rooma, Lääne-Aafrikasse ning keskaegsele Liivimaale. Eesti folklooril põhineva etnohorrori kõrval on siin vat et olulisemgi koht kõikvõimalikul kristlikul müstikal.

Hargla loomingu juures on üks huvitav joon, mida ma just viimasel ajal olen hakanud täheldama-nimelt tuleb tal võõraste maade ja kaugete aegade kirjeldamine välja märksa paremini kui tänapäeva Eesti oma. Kuna "Süvahavva: Teise suve" tegevus pendeldab pidevalt "rahvuslike" ja "rahvusvaheliste" teemade vahel, tuleb see kuidagi väga eredalt esile. Nii võib keskaegset Liivimaad või Ghanat ja Togot puudutavaid tekstiosi vägagi kõrgelt hinnata, ent kaasaegne Eesti on autori nägemuses kuidagi... hämmastavalt steriilne ja eluvõõra pilgu läbi nähtud. Kui kirjeldada niimoodi näiteks Tallinna ümbruse jõukate elu ja panna peategelaseks mingi rahvusvahelise taustaga isik, siis see isegi toimib. Aga kui autor kirjeldab Põlvamaa külaelu, siis torkab see järjest enam silma-isegi kohalik külaparm on tegelikult mingi kõrgharidusega füüsik ja üldse on kogu seltskond selline hästi väikekodanlik ning igavas mõttes tavapärane... kui välja jätta nende müstilised sidemed salaorganisatsioonidega ja kummalised varjatud ülesanded. Erinevalt näiteks Mandi loomingust jääb Harglal kohaliku õhustiku kirjeldamisel nagu teravusest ja vahetutest isiklikest kogemustest puudu. Lugedes võib päris kergesti aru saada, et kirjeldatavad pole ehedad Lõuna-Eesti maainimesed, vaid pigem sellised, nagu võiks neid kujutleda keegi, kes suhtleb igapäevasel tasandil ainult suhteliselt piiratud haritud inimeste ringiga.

Ehkki Põlvamaal toimuv tegevusliin kohati veidi tüütuks kisub, on "rahvusvahelised" ja ajaloolised teemad autoril hästi välja tulnud, nii et hindeks kokku "4". Jääme kolmandat osa ootama!

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

George R. R. Martini, Gardner Dozois' ja Daniel Abrahami "Põgenemine"

Tulevik. Inimesed on asunud elama erinevatele planeetidele teistes tähesüsteemides, ent seejuures on nad enjede nime all tuntud tulnukrassi käpa all-isegi kolonistide transport uutesse maailmadesse toimub enjede ruumilaevade abil. Romaani peategelaseks on kriminaalsete kalduvustega mehhiklane, täpsemalt Mehhiko mägismaa indiaanlane Ramon Espejo, kes eelistab palgaorjuse asemel kaevanduses enjede laeval Sao Paulo nimelisele koloniaalplaneedile kolida. Uues kodumaailmas täidavad maavarade otsijana töötava Espejo töövälist aega põhiliselt joomingud ja kaklused. Europa diplomaadi surnukspussitamise järel öise baari ees suundub Espejo metsikusse loodusesse end võimude eest varjama, ent satub seal veelgi suurema jama otsa...

Romaan on äärmiselt mitmekihiline. Ühelt poolt on suurt rolli pandud Espejo tegelaskujule-looduslähedane inimvihkajast sotsiopaat, kes igatseb pidevalt inimestest eemale ja suudab elu linnatingimustes taluda vaid pidevas alkoholijoobes olles. (Need pole just iseloomujooned, mida levinud klišeede põhjal latiinodega seostaks, ent eks Espejo mägismaa-indiaani päritolu seletab asja.) Teiselt poolt tõeliselt võõra mõtlemisega tulnukrassid ja raskused, mis inimestel nendega suheldes ette tulevad. Ja kolmandaks Sao Paulo looduse äärmiselt värvikad ning fantaasiarikkad kirjeldused, ellujäämine metsikus looduses ja võitlus elu eest. Nii et siin oleks justkui vana head 19. sajandi stiilis seiklusjuttu, tipptasemel kosmoseteemalist SFi ja mõnd Robert Rodrigueze filmi meenutavat latiinokõrilõikajate elutegevuse kirjeldust. Kõik see moodustab huvitava terviku ja mahutub kenasti suhteliselt õhukesse romaani. Ega "Põgenemisele" midagi ette heita polegi, romaan on põnev ja mõtlemapanev.

Tõlke kallal muidu väga ei viriseks, ehkki see oli küll naljakas, et ühes joonealuses märkuses Europat planeediks nimetati.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava, Reidar Andresoni, J. J. Metsavana, Mairi Lauriku ja Leila Tael-Mikešini "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood"

Kogumikust, mille pealkirjas sisaldub kaks lõbusat metakirjanduslikku sõnamängu ja mille kaanepildil on kujutatud hiidsitikaid peksvat mechat, eeldaks justkui huumorit või siis vähemalt pretensioonitut seikluslikku märulit. Vastupidiselt ootustele on "Saladuslik tsaar 2" aga suhteliselt tõsine ja kohati isegi sünge raamat... Koomiksilaadset madinat küll kohati on, ent erinevalt esimesest Ippoliti maailma kogumikust siit lõbusaid lugusid viina kulistavatest õigeusu pappidest ei leia. "Proovisõidus" ja mõnedes teistes esimeses kogumikus ilmunud lugudest tuttavat bõliinalikku maailma käsitleb vaid "Duumioru lugude" lõpulugu "Öönõia laps".

Autoreid on võrreldes esimese koguga rohkem, samas on lugusid vähem ja need on keskmiselt kõvasti pikemad. Peale Andresoni loo on Mant kõigi tekstide ainu- või kaasautoriks. Kõik lood peale kahe esimese seostuvad otsapidi estronaut Kallosega. Nagu ülalpool mainitud, on lugude alatoon kuidagi tõsisem, uljast hoogsust on jäänud vähemaks. Samas ei saa öelda, et kogumik oleks esimesest osast halvem. Ainult avaloo "Pagemisruum" võinuks tõesti välja jätta-loo idee on jabur ja teiste kogumiku lugudega pole see ka väga tugevalt seotud.

Maniakkide Tänava "Pagemisruum"

SPOILERID!!!

Järjekordne estronautide-lugu jutustab ajast veidi enne seda, kui Tooni Maad tabas ja räägi Euroopa (s.h. Eesti) ja USA kosmosejõudude arveteklaarimisest Kuu tagaküljel.

Kohati näib, et kõige kindlam viis muuta oma loo intriig kummaliseks ja ebausutavaks on kirjutada lähituleviku Kuust. Ma ei kuulu küll füüsikute-loogikute ridadesse, kes iga teksti lugedes püüavad meeleheitlikult mingeid loogikavigu välja arvutada, ent lugedes 2015. aastal ilmunud loost, kuidas ameeriklased on hõivanud Kuu tagakülje ja on end eurooplaste minemahirmutamiseks tulnukateks maskeerinud, tekib tõesti selline "Mida kuradit?"-tunne. Selline mõte oleks umbes sama totter, kui hirmutada vastikut naabrit korterist minema kolima, joostes aukudega valgesse voodilinasse mähitult mööda koridori ja tehes koledaid hääli. Rohkem kommenteerima ilmselt ei pea.

Kuu-teema veidras ja ebausutas vormis kirjeldamine sunnib tõmbama paralleele "Täheajas" ilmunud Helen Käiti jutuga "Kuu kättemaks". Mant kirjutab siiski paremini kui Käit, sellest ka punkti võrra kõrgem hinne.

Reidar Andresoni "Tema meeltes voolab jää"

Käesoleva ühismaailma-loo tegevus toimub Prantsusmaal enne Maa kokkupõrkamist Tooni-nimelise hiidasteroidiga. Euroopa Kosmoseagentuur ehitab kosmoselaevu inimeste evakueerimiseks Maalt ja samuti rajatakse hiiglaslikke varjendeid, asteroidiohust painatud Euroopat aga vaevavad majandusprobleemid, kütusepuudus ning rahvarahutused. Loo peategelaseks on vana bretoonist põllumees Jurg Lemieux, kes püüab kaubelda Euroopa Kosmoseagentuurilt oma ainsa poja jaoks kohta Maalt lahkuvalt laevalt. Niisama lihtsalt need asjad paraku ei lähe...

Loole kulunuks ära agressiivsem keeletoimetamine, sest trükkijõudnud variant sisaldab kohati ikka päris kummalisi lauseid ( nt "Koljut läbivad lühised vooluringides panid inimvare keha vappuma, kelle aju oli ilmselt selleks ajaks juba töövõimetu püdel mass." ; "Üks valang tabas vedurit, mis tuli ilmselt eriüksuslase relvast".) Hinde osas otsustasin lõppkokkuvõttes siiski "4" kasuks.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Elu ei hüüa tulles"

"Stardiloenduse" järg, mis on ühtlasi varem Täheajas ilmunud lühiromaani "Au ei olegi vaja" eellugu.

Hiidasteroid Tooni on Maast lähedalt möödudes planeedil ränki katastroofe põhjustanud. "Stardiloenduse" lõpus Maalt põgenenud seltskonna liikmed on leidnud ajutise varjupaiga Kuule pagenud inimeste seas. Olukord on keeruline, Maad haaranud kataklüsmide tõttu on sinna naasmine esialgu võimatu ja väljaspool Maad näib inimestel järglaste saamine võimatu olevat. Vene päritolu kosmoselaeval Deržava Kuu Multirahvuselise Kultuuri jaoks koos veel viie kaaslasega sõjalis-teaduslikku luuret tehes satub estronaut Kallos Tooni pinnale, hiidasteroidi sisemuses aga peituvad uskumatud saladused...

Hard-SF-ina on tekst päris hästi õnnestunud ja eriti tuleks kiita kosmoselennu-kirjeldusi-vähemalt minusugusele võhikule jääb mulje, et autorid on kosmonautikateemaga hästi kursis. Samas oleks mittehumanoidse võõrliigi askeldamisi võinud pigem kujutada inimestest uurijate poolt omandatavate teadmiste läbi-katsed anda sündmustiku edasi nende kummaliste olendite vaatenurgast mõjuvad kuidagi segaselt ja raskestijälgitavalt.

Hindeks kokku "4+".

Maniakkide Tänava "Neuronite ja bittide sõda"

Järjekordne tekst Kalloni-alamsarjast paigutub kronoloogiliselt tekstide "Elu ei hüüa tulles" ja "Au ei olegi vaja" vahele.

Kallon passib koos teiste eestlastega Kuul hindude baasis, tusatseb ja tigetseb. Maale naasmisega on endiselt raskusi ja eestlastel saab vabanemisega hindude lõa otsast rohkelt tegemist olema...

Ausaltöeldes hakkab see alasari lugedes järjest tüütumaks muutuma. Armusuhete-häkkimine oli huvitav idee, ent muidu jätab lühiromaan lugedes kuidagi tuima mulje. Kui alguses on pühendatud rohkelt ruumi Kalloni tusatsemisele ja tigetsemisele, siis mingil hetkel hakkab ta lausa loosungite keeles rääkima ("Naise ja mehe vaheline suhe on inimõiguse, vabaduse ja demokraatia alustala" jne). Sündmustik jätab samuti kuidagi igava mulje, Mandil kukuvad hoogsa süžeega tekstid paremini välja kui filosofeerimist sisaldavad

Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"

"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.

Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Surema programmeeritud"

Seekordne lugu kuulub otsapidi jällegi Kallose-alamsarja ja enamik selle sisust on edasi antud lühiromaanist (jutustusest?) "Elu ei hüüa tulles" tuttavate putukalaadsete tulnukate omnikute kosmoselaeva juhtiva tehismõistuse vaatenurgast. Lugu on kirja pandud klassikaliselt karmis stiilis kosmoseteemalise SF-ina, suurt rõhku on pandud ka häkkimiskirjeldustele.

Hindeks kokku "4-".

Maniakkide Tänava ja Mairi Lauriku "Prussakad jäävad"

Käesolev tekst paigutub otsapidi Kallose-tsüklisse, ent Kallos esineb siin kõrvaltegelasena, peategelaseks on hoopis muudik Kaur, kes omnikute saabumise järgsel allakäival Maal väikses Virumaa inimasunduses tähtedele suunduva kosmoselaevaga Estonia sidet peab ja ühtlasi külakoolis lapsi õpetab.

Seni loetud "Saladusliku tsaari"-ühismaailma lugudest on "Prussakad jäävad" küll kõige süngem ja vastikum, ehkki lõpupoole tulevad sisse ka positiivsemad toonid. Ma ei tea, kas tegu võib olla kaasautor Laurikule omase stiiliga, sest "Prussakad jäävad" on esimene minu loetud tekst tema sulest. Kirjeldused bioloogiliste võõrmõjude tõttu järk-järgult putukateks muutuvatest inimestest, kes tarvitavad toiduna putukamune (mille munejate esivanemad on inimesed olnud) ja keedavad neid laste uriinis, on isegi minutaolise karastunud lugeja jaoks omaette võikuse klass... Osalt on asi kindlasti ka selles, et kõik putukatesse puutuv on minus lapsepõlvest saadik intensiivset jälestust tekitanud.

Igatahes on tegu mõjuva tekstiga ja hinde osas pole kahtlust. Plusspunktid lähevad kirja ka tõeliselt vastiku tuleviku-Eesti maaelu kirjeldamise eest, kodumaiste autorite seas levinud idealiseeritud "loodusläheduse" kõrval mõjub see vägagi värskendavalt. Ühtlasi heidetakse loos valgust põhjustele, miks osades ühismaailma-tekstides käsitletud postapokalüptilisel kaugel tulevikul on nii palju ühist muinas-Eesti ja bõliinade Kiievi-Vene riigiga.

Maniakkide Tänava ja Leila Tael-Mikešini "Öönõia laps"

"Saladuslik tsaar 2" viimane lugu on ühtlasi üllatuslikult kogumiku ainus, mille tegevus toimub selles veidras kauges tulevikus, mida võiks pealtnäha umbkaudu 11. sajandiks pidada. Ühtlasi võiks "Öönõia lapse" žanriliselt liigitada science-fantasyks.

Loo peategelaseks on Õie-nimeline tütarlaps, kes püüab vastutasuks tuletorude eest russide juurest röövitud imikut pimedusehaldjale Kall-Hossile(!) anda. Õie kohtumine Kall-Hossiga leiab aset Emajõe ääres metallist Õõvarahnu läheduses-mis, nagu selgub, polegi mingisugune rahn...

Maksimumhinde jaoks jääb lugu nagu veidi lõpetamatuks ja väheütlevaks, ent muidu midagi ette heita pole. Ilmselgelt annab seda maailma ja kõike sellega seonduvat veel täiendavamalt lahti kirjutada.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis