Alustaks tõdemusest, et üldiselt ma ennast Bradbury austajaks ei pea ja tema maine kirjandusklassikuna on mulle suuresti mõistatuseks jäänud. "Fahrenheit" ja mõned ta novellid mulle meeldivad, ent üldiselt pole Bradbury imelik sentimentaalne stiil minu veregrupile väga sobilik.
"Põrmust võetud" jätab mulje, et ilmselt sobitub Bradbury stiil gootiliku õudusega minu jaoks paremini kui teadusliku fantastikaga (olen seni lugenud ta eesti keeles ilmunud raamatuid, millest valdav osa liigitub SF-iks). Tohutut vaimustust see romaan minus küll ei tekita ja hinne kõigub tegelikult "3" ning "4" vahel, aga võrreldes "Marsi kroonikate" või enamiku kogumikus "Kaleidoskoop" ilmunud lugudega meeldib ikkagi rohkem, nii et hinde osas otsustasin lõpuks "4-" kasuks. Selline gootilik hämarus nagu klapib kuidagi tundelisuse, melanhoolia ja nostalgiaga, sulandudes üheks kokkusobivaks tervikuks.
Romaani "Põrmust võetud" keskmes on kuskil USA kolkas salapärases majas elavad ebasurnud ja muud kummalised tegelased, kelle elu nähakse nende sureliku kasupoja Timothy silme läbi. See, mis romaanis täpselt juhtub, polegi vast kõige tähtsam-olulisem on autori stiil toimuva kirjeldamisel. Bradbury on romaani põiminud oma mitmeid varasemaid samas stiilis jutte, mis küll tegevuse pealiiniga väga hästi ei sobitu. Nii ongi tulemuseks selline veidi kummaline kombinatsioon, kus 2001. aastal esmakordselt tervikuna ilmunud romaani vanim peatükk on esmakordselt trükivalgust näinud 1945. aastal. Eks see lugude sissepõimimine veidi kummaliselt mõju, mõne loo puhul on seos peamise tegevusliiniga vaevuaimatav. Samas tervikmuljet (mis põhineb nagunii rohkem õhustikul kui konkreetsel sündmustikul) see asjaolu eriti ei riku.
No comments:
Post a Comment