Ursula K. Le Guini "Neli teed andestuseni"

"Reetmised"

Üsna igav ja staatiline lugu, loetud Le Guini teostest meenutas enim vast "Tehanut". Keegi vanamutike veedab oma elupäevi Yeowe soodes ja põetab seal endist planetaarse vabadusvõitluse juhti, lõpuks paneb lolli peaga oma maja ka põlema. Kohaliku maailma ajalugu ja kultuuri on taustal nagu muuseas kirjeldatud, aga üldiselt võiks loo tegevus ka kuskil sajandi või rohkema taguses Eestis toimuda. Looduskirjeldused tõstavad hinde "kolme" peale, aga üldiselt igav lugu.

"Andestuspäev"

Noor naisdiplomaat Solly saab Oikumeeni suursaadikuks feodaalsel ja orjanduslikul Wereli planeedil asuvas Voe Deo riigis. Kui algul tuleb tekstis ette pelgalt Solly mõttemaailma kirjeldusi ja Wereli tagurliku ühiskonna ning sealsete inimeste kirumist, siis peatselt nihkub tähelepanu ka teisele peategelasele - Voe Deo aadlikust sõjaveteranile Teyeole, kelle teeneid ihukaitsjana on Solly vastumeelselt kasutama sunnitud. Teineteist vihkavate ja jälestavate tegelaste mõttemaailma vahelduv kirjeldus loob päris huvitava kooskõla ning mingil hetkel läheb ka lühiromaani sündmustik hoogsamal tempol käima...

Tundub, et Le Guini kogumiku "Neli teed andestusteni" eestikeelse tõlke kaanepilt on inspireeritud käesolevast lühiromaanist. Ilus pilt, aga kujutatud tegelased polnud tekstis päris nii valge nahatooniga.

"Rahvamees"

Lühiromaani sisuks on Haini kolkamaailmast pärineva noormehe eksirännakute kirjeldused, mis ta lõpuks äsja Wereli ikke alt vabanenud Yeowe planeedile viivad. Et loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna, oleksin selle lõpplahendusest midagi enamat eeldanud.

"Naise vabastamine"

Lühiromaan orjade vabadusvõitlusest Wereli planeedil ja minategelasest orjatari järgnevast elukäigust pole ju nagu otseselt halvasti kirja pandud... aga kokkuvõttes kuidagi plakatlik ja ulmet oli siin vähe - kui kaksikplaneetide omavahel läbipõimunud tsivilisatsiooni eripärad kõrvale jätta, võiks kogu lugu toimuda ka ajaloolisel taustal või tänapäeval mõnes kolmanda maailma riigis. Natuke meenutas nõukogudeaegset klassivõitluse-teemalist ilukirjandust - kui rohked ebakonventsionaalsete seksuaalpraktikate kirjeldused, mis poleks kindlasti toonast tsensuuri läbinud, välja arvata.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest"

Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse.

"Normaaljaotuse parem nõlval"

Käesolevat lugu lugedes võib selgelt mõista, miks autor lühijuttude kirjutamist nii piinavaks protsessiks peab - tema paljusõnaline ja lobisev stiil sobib palju rohkem pikemate tekstide loomiseks. Kui vahepeal tundus, et erinevad ajastud, milles peategelased kondavad, on lihtsalt nende armuloole sellega otseselt mitteseotud kulissiks, siis loo lõpupoole see asi muutus...

Hinde osas natuke kõhklesin, aga olgu siis maksimum.

"Kesktöötund palees"

Postapokalüptilises tulevikus on USA killunenud jabiurateks kääbusriigikesteks, samas on säilinud vähemalt osa loo kirjutamisaja moodsamast tehnoloogiast (sisepõlemismootoriga autod, juhtmega telefonid jne). Loo peategelaseks on San Francisco Keisririigi välisminister, kes peab peojärgse pohmelli kiuste kohtuma ühe endise California osariigi territooriumil asuva kääbusriigi võluva naisdiplomaadiga, kellel on talle olulisi uudiseid...

"Kesktöötund palees" polnud halvasti kirja pandud, aga mõjus nagu mingiist suuremast tervikust väljalõigatud poolik ja lõpetamata kild... või suvaline olustikukirjeldus. Võimalik, et loo täielikuks nautimiseks peaks San Francisco linnaga paremini tuttav olema.

"Mees, kes uitas ajas"

Raske öelda, kas see lugu tegelikult üldse ulmeks liigitub - kogu see ajarännuteema võis olla ka tegelase vaimuhaigusest või mingite uimastite kasutamisest tingitud luul. Olen umbes sama fantastilistest asjadest (mitte küll minevikurändude teemal) tõsimeeli pajatavate esoteerikahuvilistega ka päriselus kokku puutunud, ent erinevalt Silverbergi loo minategelasest pole mul tekkinud vähimatki kiusatust nende räägitavat tõsiselt võtta.

Lugeda kõlbas, aga ei midagi enamat.

"Gianni"

21. sajandi alguseks on ajarännutehnoloogia juba nii kaugele arenenud, et Californias baseeruvad teadlased otsustavad ühe noorelt surnud minevikukuulsuse vahetult enne tolle surma oma ajastust ära tuua ja terveks ravida. Valituks osutub 18. sajandi alguses elanud ja kahekümne kuueselt tuberkuloosi surnud itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi...

Loo lugemist alustades käis mu peast läbi tülpinud mõte stiilis "järjekordne ajarännulugu Silverbergerilt, hakkab juba tüütuks kiskuma." Samuti kipub muusikateemaline ilukirjandus mind ebamusikaalse inimesena üsna külmaks jätma, aga loo lõpplahendus tõstis hinde "4" peale. Teatud paralleelid tekkisid Bradbury looga "Igavik ja Maa" - ent kui Bradbury jutt on traagiline ning talle omaselt sentimentaalne, siis Silverbergi oma on kokkuvõttes parajalt küüniline.

"Šimpanside paavst"

"4".

"Thesme ja geirog"

"4".

"Jenniferi armuke"

Üks üsna igav ja tüütu lugu töönarkomaanist Ameerika keskklassi väikekodanlasest, kelle ideaalset pereelu varjutab kahtlus, et ta naisel võib olla armuke... kellega on üsna ulmelised lood. Loo sündmustik meenutab rohkem halba anekdooti (ainult et ilma huumorita) ja lisaks on see kõik nähtud läbi ülemäära ideaalse ning masendavalt igava tegelase pilgu.

"Nad pole meie vend"

Eksootiline õudusjutt Mehhiko karnevalimaske koguvast Ameerika kollektsionäärist, kes satub oma Mehhiko-reisi käigus ühte sealsesse väikelinna, kus toimuvad traditsioonilised surnutepäevapidustused...

Ülesehituselt üsna tüüpiline klassikaline õuduslugu (valge mees satub üksi kuskil pooltsiviliseerimata kolkas hulkudes jubedate sündmuste keskele), aga sellisena päris korralikult teostatud ja Mehhiko kolkapiirkonna õhustiku kirjeldused olid üsna lummavad.

"Madu ja ookean, ookean ja madu"

Lugu telepaatilisest seksist ja sellega seotud abielurikkumisest meenutab veidi "Jenniferi armukest", ent on sellest loetavam.

"Äravahetatud"

"4".

"Väärisasjad"

Pärast edukat kontakti tulnukatega võib Maal kohata erinevatest mittehumanoidsetest rassidest pärinevaid tulnukturiste. Loo peategelaseks on šveitslasest kunstiärimees, kes koos kohalikust äripartneriga Marokot külastavatele tulnukturistidele hinnalisi Maa kunstiteoseid müüb. Nähes üht võõrmaailmlast kauni, ent millegi poolest veidra inimnaise seltsis, tärkab temas uudishimu...

"Väärisasjad" on üks neist Silverbergi poolt omaaegsetele klants-pornoajakirjadele (antud juhul siis Playboyle) kirjutatud tugeva erootikakallakuga ulmejuttudest, mida tema eestikeelsete "Valitud teoste" neljandast köitest rohkelt leida võib. Polnud üldiselt paha lugu, meeldis rohkem kui mõned sarnased eelnevalt loetud tekstid.

"Sümbiont"

Käesolev lugu on teatud määral inspireeritud Vietnami sõjast... või täpsemalt mingist juhtumist, mis Silverbergi tulevase naise Karen Haberi ühe sõbraga seal sõjas aset leidis ja millest autor loo eestikeelse tõlke saatesõnas meile detailsemalt ei räägi. Lugu kahest ühiselt sõjaväkke astunud noorest sõbrast, bioloogilisest sõjast tulnukrassi vastu Weinsteini-nimelise planeedi džunglites, murtud lubadusest ja selle tagajärgedest.

Tegelikult rohkem sisu kohta paljastada ei tahakski, mainiksin vaid, et tegu on fantaasiarikka ja Silverbergi loomingu kohta üsna jõhkra ning traagilise tekstiga... justkui oleks selle autoriks olnud hoopis näiteks George R. R. Martin oma varasemal loominguperioodil. Võrreldes minu poolt eelnevalt eestikeelsest valikkogust loetud Silverbergi pornoajakirja-lugudega ikka väga teisest puust tekst.

"Gilgameš kõnnumaal"

Põrguks kutsutud lõputul kõnnumaal elavad surmajärgset elu kõik iialgi elanud inimesed, kelle elutee on lõppenud ajavahemikul ürgajast 20. sajandi lõpuni. Teose üks kesksemaid tegelasi on sumeri eepose nimikangelane Gilgameš, ent selle tegelaste hulgas on ka hulk teisi ajaloolisi isikuid, sealhulgas varalahkunud Ameerika fantasy- ja õuduskirjanikud Robert E. Howard ning H. P. Lovecraft.

Ühelt poolt on "Gilgameš kõnnumaal" just täpselt selline teos, mis mulle meeldima peaks. Mõtisklused surmajärgse elu ja surematuse üle, hulk ajaloolisi isikuid tegelasteks, mulle ammust ajast tuttavad ulmekirjanikud oluliste tegelaste rollis... Erinevate ajalooliste isikute kasutamine ja Põrgus tegutsema panemine pakub võimalust huumoriks ning satiiriks, mida autor ka mõnes kohas on kasutanud (nt Mao Zedongi soovis Põrgut põllumajanduse kollektiviseerimise läbi paradiisiks muuta). Aga hoolimata sellest jäi käesolev lühiromaan siiski maksimumhinde jaoks kuidagi tuimaks, võib-olla oli siin tegelasi ja võimalusi nendevaheliste suhete kirjeldamiseks nii lühikese teksti jaoks lihtsalt liiga palju.

Tõlkest: eesti keeles on Kreeka mütoloogilise vägilase Ajaxi nimi siiski Aias. Natuke kummaliselt mõjus ka Silverbergi seni eesti keelde tõlkimata romaani "Star of Gypsies" pealkirja "poliitiliselt korrektne" eestikeelne variant "Romade täht" lühiromaani autoripoolses eessõnas.

"Raudtäht"

Klassikaliselt karges stiilis kosmoselugu neutrontähte uurima saadetud ekspeditsioonist, ühe mõistusliku võõrtsivilisatsiooni jäänuste avastamisest ja kontaktist teisega. Mulle kokkuvõttes meeldis.

"Mööda kiipi ja edasi"

Minajutustajast psühhoterapeut saab endale patsiendiks väidetavalt anoreksiahaige nooruki, kes soovib end nii pisikeseks näljutada, et oma silmaga mikrokiipe uurida... Üsna veidra ideega lugu ja sarnaselt loole "Mees, kes uitas ajas" pole ma päris kindel, et tegu on ulmega, kuna fantastiline osa näib aset leidvat pigem tegelaste peades.

"Võõral maal"

C. L. Moore'i lühiromaani "Viinahooaeg", mille järge või õigemini samas aegruumis toimuvat, ent teisi tegelasi kasutavat töötlust "Võõral maal" endast kujutab, ma lugenud pole (Baasi andmetel on selle eestikeelne tõlge ilmunud järjejutuna Postimehes kunagi 1994. aastal, ent ma ise polnud sellest teadlik), nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska ja Moore'i loodud maailmaga tutvusin esmakordselt. Käesoleva lühiromaani sisust on eelarvustaja juba natuke rääkinud, ent sõnastaksin ehk veidi täpsemalt: kaugtuleviku ajaturistidel on dekadentlikuks kombeks külastada ilusaid kohti minevikus ilusatel hetkedel vahetult enne neid kohti tabanud suuri katastroofe. Üks rühm selliseid turiste jõuab nimetusse USA suurlinna, mida on kohe tabamas meteoor ja järgnev kosmilist päritolu surmav pandeemia, kaunil maikuul 20. sajandil. Üks reisilistest, mees nimega Thimiroi, tunneb oma reisikaaslaste ja koduajastu vastu süvenevat tülgastust ning erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu soovib ta järjest vähem toimuvas vaid reeglitekohaselt passiivseks pealtvaatajaks jääda...

Aastakümnete vanuste ulmeteoste pastiššide kirjutamisega kipub kaasnema see probleem, et maailm meie ümber muutub kogu aeg ja varasemas teoses kirjeldatud tulevikku kujutamisel seisab autori ees valik - kas teha seda algteosele omases retrolikus, auru-, tuuma- vms -pungi-laadis, või siis kaasajastatuna. Silverberg, kelle lühiromaani ilmumist lahutas Moore'i omast 43 aastat, on otsustanud tegevusmaailma kaasajastamise kasuks, ehk siis tema teoses on umbkaudu Teise maailmasõja aegsest või järgsest USA suurlinnast saanud Reagani-aegne suurlinn. Sellega kaasneb ka teatud tunnetuslik ebakõla, mida omakorda võib mõjutada teadmine, et tegu on 1946. aastal ilmunud loo pastišiga. Lühiromaani üldises õhustikus ja tekstis sisalduvates vihjetes oleks nagu ühekorraga midagi 1940-ndatest ja -80-ndatest aastatest. Või kasvõi kirjeldatud apokalüpsise toimumisviis - ootamatu meteooritabamus kosmosesatelliitide ja kõrgelt arenenud raadioteleskoopide ajastul? Ilmselt võimalik, ent aastal 1946 mõjus taolise sündmuse võimalus kindlasti märksa kõhedusttekitavamalt ja realistlikumalt.

Muus osas: päris armas lugu, poeetiline, romantiline ja traagiline üheaegselt. Sellised ulmetekstid pole tavaliselt päris mu lemmikud, ent hinne "4" on käesolevale lühiromaanile minu poolt raudselt kindlustatud.

"Lood Venia metsadest"

"3".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused" (koost. Eva Luts)

Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused"

"5."

Tim Horneti "Kuningatütre vari"

Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale fantasy-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.

Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Mobilis in Mobili"

Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.

"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.

Marek Liinevi "0,01 protsenti"

Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks.

Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".

Martin Leisi "Ajastutruudus"

Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi fantasy ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.

Kristi Reiseli "Gurmee tee"

Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab.

P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki.

Karri Tiigisooni "Kullake"

Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...

Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.

Piret Frey "Pööriöö"

Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem.

Lüüli Suuki "Vikatimees"

Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.

Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil" (koost. Raul Sulbi)

Jaagup Mahkra "Šeikide maal"

Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...

Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.

Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"

Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.

Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...

Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".

Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"

2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.

"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.

Seio Saksi "Merikurat"

Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.

Kell Rajasalu "Parema maailma portree"

Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.

Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"

Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).

Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"

Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".

Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"

Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.

Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.

Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.

Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".

Veiko Belialsi "Laena laipa"

Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.

Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"

Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.

Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.

Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"

Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.

J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"

Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...

"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Götterdämmerung"

"Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

"Vari Albatrossosel"

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima...

Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".

"Lohe neelas alla päikse..."

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.

"Kaarnasüda"

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.

Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.

"Valrafn"

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.

Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.

"... Tuli on igavene"

Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.

"Kuid tugevaim on armastus"

Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".

"Götterdämmerung"

Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...

"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Ohver" (koost. Arvi Nikkarev)

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem.

Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud.

Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.

WIlliam Tenni "Karistus avansiks"

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet".

Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud.

Sakyo Komatsu "Bikuni surm"

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.

Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.

Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne).

Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida.

David Weberi "Imeilus sõprus"

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed.

Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.

Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv"

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...

Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.

Jeffrey Thomase "Ohver"

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...

Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.

Sergei Djatšenko ja Marina Djatšenko "Kohtunik"

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...

Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.

Tapani Toloneni "Siharzad"

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi...

Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.

Reetta Vuokko-Syrjäneni "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda"

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon"

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.

Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir, seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid.

"Kas ma räägin Niinaga"

"4".

"Korallidest loss"

Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...

Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada.

"Professor Kozarini kroon"

Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt.

"Nõukogude rahva ühtne tahe"

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...

Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.

"Lohutus"

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...

Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.

"Olja N tunnistus"

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...

""Kahesajas" juubel"

Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist.

"Mina märkasin teid esimesena!"

"4".

"Raskestikasvatatav laps"

Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.

"Muinasjutt naerist"

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen.

Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise.

"Checaco kõrbes"

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...

"Kassi mõistus"

Loo keskmes on arutlus kassi võimalikust mõistuslikuks olendiks muutmisest tulnuktehnoloogia abil. Väga ei köitnud.

"Inetust biovormist"

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.

Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...

Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis