Riik: Uus-Meremaa/Suurbritannia/USA
Aasta: 2013
Režissöör: Peter Jackson
Tüütuks läheb see õhukese raamatu põhjal tehtud ülipikkade filmide triloogia ja näib, et kolmas osa jääb minust küll kinos vaatamata. "Sõrmuste Isanda"-filmitriloogia oli hea, aga "Kääbiku"-filmid võinuks minupärast ka tegemata jätta.
Kui midagi ette heita, siis seda, et antoloogia küljendus on lugedes suhteliselt vastik-teksti paigutamine kahte tulpa sama lehekülje piirides võib mõjuda päris segadusttekitavalt. Samuti peab ära mainima, et päris paljud autorid kasutavad veidraid, algusaegade Algernoni meenutavaid pseudonüüme.
Tea Lalli "21. detsember"
Maniakkide Tänava "Valuhoidjad"
Mulle Mandi looming üldiselt meeldib ja olukorras, kus Hargla on ulme asemel ajaloolistele krimkadele keskendunud ning Veskimees ja Tarlap oma maailmavaate promomisse uppunud, pean teda Eesti ulme peamiseks tulevikulootuseks, aga see lugu jättis külmaks. Algus tundus tõesti olevat nagu hullumeelse naise hallutsinatsioonide ja õudusfilmiklišeede kokteil, lõpposa aga kergitas hinde "3" peale. Psühholoogiliselt on raske ette kujutada, et ükski inimene nii võigast ja ebaloomulikku olukorda (elada üksi korteris kummituslapsega, kes pealegi on ta enda poolt tehtud abordi tulemus) üldse pikalt taluda või sellega kohaneda püüda suudaks.
(:)kivisildniku "Kõik vihkavad Arvosid"
Postmodernistlik autistlik jama.
1695. "Võõrad suled"
Minu jaoks tõmbab hinde alla loo jabur algus. No kesse laseb kuninga imikust tütart hoida mingis suvalises maaubrikus, kus ta võib vale liigutuse korral otse tulle kukkuda? Ja seejärel kuulutada lindpriiks isiku, kelle vale liigutuse tõttu lõpuks tõesti õnnetus juhtub? Edasine osa, kus Nevel külast põgeneb, läks veidi paremaks, ent hinne jääb "3" peale.
Eelmised arvustajad mainivad, et tegu pole "kirjandusega" ja seetõttu ei tohiks seda Baasis arvustada. Meenub, et tundsin hiljuti ühes Facebooki lõngas huvi, mis teeb teose "kirjanduseks" ja kas halb kirjandus polegi "kirjandus", s.t., kas sõna "kirjandus" tähistab vormi või kvaliteeti? Mulle vastati, et "mittekirjandus" tähendab lihtlausetega kirjapandud koolikirjandi-laadset teksti. 1695. lugu pole eriti hea, ent lihtlausetest see nüüd küll ei koosne...
Demoni "Varjud ja kutse"
Jätkan siis Metsavana soovil "Reaktoris" ilmunud tekstide lugemist ja Baasis arvustamist, sest erinevalt "Algernonist" ei paku see väljaanne kohapeal arvustamisvõimalust (lahendus, mida pean ise mõistlikuks). Sellest, kes kirjutab ühesõnalise pseudonüümi Demon all, pole mul küll õrna aimugi, ehkki mitmed "Reaktori" autorid kuuluvad mu lähemasse tutvusringkonda. Ka tekitab veidi raskusi sellele laastule hinde panek... Olgu siis "4-".
Tegu on painajaliku õuduslooga Lovecrafti ja Chambersi laadis, mõlema autori loomingule jõutakse lühikese teksti jooksul ka otseselt vihjata. Ühelt poolt pole sellised õudukad päris minu "tassike teed", teiselt poolt on see jutt algaja (?) kohta ikka väga stiilselt kirja pandud. See viimane fakt päästab ka hinde.
Jaagup Mahkra "Verepulm vaksalis"
Loo nimi viitaks justkui Mandi kunagisele loole "Verepulm pritsimajas", ent ühist on neil lugudel vaid niipalju, et kuuluvad splatterõudukate hulka.
Valdavalt eesti rahvusest, ent Vene maffia ridadesse kuuluv jõuk saabub väiksesse raudteejaama lumetormist haaratud talvises Siberis. Eesmärgiks röövida väärtuslikku saadetist sisaldavat rongi. Loo meeleolu on algusest peale kurjakuulutav-raudteejaama lähedalt leitakse avarii läbi teinud inimtühi liinibuss, lumehangest leitud poolsurnuks külmunud tädikesele rakendavad gängsterid karmi eutanaasiat, kuhjates talle lund peale, misjärel saabutakse inimtühja stalinistlikus stiilis jaamahoonesse...
Kannibalistlikku zombimammutit võib pidada päris originaalseks ideeks. (Autor, kes kuulub ka minu tutvusringkonda, on "Hauamammutit" kunagi naljatamisi death metal bändi nimeks pakkunud). Ma pole väga suur õudukate ega splatteri austaja, ent tugeva "nelja" saab see lugu mult kätte küll.
Canis Vedru "Läbimurre"
Lugu tundus veidi tuumapungilik, seda just maailma tõttu, mille tehnoloogiline arengutase näis kohati vastavat 20. sajandi keskpaigale-kino olulisus meelelahutuse/propagandavahendina, televisiooni ega arvuteid polnud isegi mainitud... Samas võis Lennart Meri mainimisest aru saada, et autori tulevikunägemuses on maailm tuumasõja järel just sellisele arengutasemele taandarenenud, kus täispika mängufilmi valmimine ja näitamine on harukordne sündmus. Eks siin vihjeid Punaarmee tegevusele II maailmasõjas muidugi oli (trahviväeosad, politrukid, viina jootmine sõduritele enne pealetungi), samas kohtab samavõrd masendavaid, räpaseid ja õõvastavaid tulevikusõja-kirjeldusi ka lääneriikide ulmekirjanduses, esimesena meenub L. Ron Hubbardi "Lõplik pimestus". Käesolevas loos oli vähetähtsate detailide teemal leierdamist tõesti palju, nagu ka Soobel on maininud, aga "4" saab Vedru tekst mult kätte küll.
J. J. Metsavana "Masina nõrkus"
Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.
Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...
Väga stiilne tekst.
Vincent Arckharumi "Orkisepp"
Segasevõitu fantasylugu orjatööst orkide kaevanduses Tolkieni Keskmaal. Tekst jäi katkendlikuks, arusaamatuks ja väheütlevaks.
Heino Nõpsi "Lõpp tuli ootamatult"
See SF-laast on sisukokkuvõtte tegemiseks liiga lühike. Kellele huvi pakub, võib ise lugeda.
Eks katsega puänteeritud novelli kirjutada ole tegu. Ma ei tea, kas pole puänt just kõige õnnestunum või pole sellised "novellilikud" lahendused lihtsalt päris minu rida, igatahes "kolmest" kõrgemat hinnet see tekst minult ei saa.
Toomas Kripsi "Teene võlgu"
Martin Kirotari "Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel"
Maniakkide Tänava "Ordu ja asum"
Lugu kuulub Siim Veskimehe "Kuu Ordu"-tsükli paroodiamaigulise fanfictioni alla, nagu ka J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne". Veebiajakirjas "Reaktor" on Tartu aktiivsed noorema põlvkonna ulmekirjanikud loonud Veskimehe loomingul põhineva maailma, kus Kuu Ordust on saanud düstoopia ning mitmetele Veskimehe loomingus esinenud detailidele (Kuu Ordu hierarhiline ülesehitus, kurjategijate pagendamine Titaanile, ordulaste tuimavõitu käitumine kombineerituna seksuaalse hüperaktiivsusega) on antud hoopis uued tähendused.
Loo algus meenutab veidi Veskimehe "Taevaranna hõimu"-Maa valitsuste luuretegevus ja sabotaažid Kuul, jne. Siis aga keeratakse loole mitu vinti peale ja miski pole enam nii, nagu paistab.
Veskimehe loomingut hästi tundvatele inimestele peaks see lugu äratundmisrõõmu valmistama. Teistele lugejatele jääb tekst ilmselt arusaamatumaks.
J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne"
Olen seda lugu varem failist (mille autor mulle saatis) lugenud, aga kuna nüüd on ta ka ametlikult "Reaktoris" ilmunud, võib ka Baasis arvustada.
Pealkiri vihjab muidugi Siim Veskimehe romaanile "Ennesõjaaegne kullakarva" ja Veskimehe Kuu Ordu maailmas loo tegevus toimubki. Neile, kes Veskimehe loominguga tuttavad pole, jäävad paljud vihjed ilmselt mõistetamatuks. Sisuliselt muudetakse selles loos Kuu ordu utoopiline konseptsioon düstoopiliseks ja keeratakse Veskimehe loodud maailm pea peale. Kuidas täpselt, sellest võib igaüks ise lugeda, viimases "Reaktoris" on käesolev lugu täiesti tasuta kättesaadav.
Triinu Merese "Nagu nuga vööl"
Martin Kirotari "Surnud mehe kirjad"
II maailmasõja-aegne Prantsusmaa. Normandia dessandi käigus haavata saanud USA sõdur paraneb mingis Prantsuse rannikulinnas asuvas haiglas ja saadab oma naisele kirju, mille kaudu lugu ongi edasi antud. Kõik pole siiski päris nii nagu paistab, ja sellele viitab ka loo pealkiri.
Lugu, mida võiks alguses pidada õudukaks, keerab mingil hetkel teaduslikuks fantastikaks. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tegu on suhteliselt väheütleva tekstiga.
Artur Räpi "Infos on jõud"
Tea Lalli "Kui süda ei sure"
Lee Leithammeli "Kombinaat"
Lugu jätab päris originaalse (sellist ideed pole nagu kusagil varem kohanudki) ja värvika mulje, nii et pärast mõningat kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks.
Krafinna "Lihtsalt lima"
Lugu segasevõitu maailmast, kus tegutsevad üheaegselt deemonid, deemonikütid ja geneetilise eksperimendi käigus aretatud rottinimesed. Ei tea, kas tegevusmaailma umbmäärasus oli taotluslik või ei jõudnud autor seda lihtsalt nii lühikeses loos pikemalt lahti kirjutada.
17.11.2013:
Praeguseks on mul loost ainult ebameeldivalt sogane mälestus... Et oli mingi roopiva koeraga detektiiv, vms. Nii et otsustasin hinde "2" peale langetada.
Näib, et kogu see 6-osaline romaanisari on tegelikult mõeldud lihtsalt ühe pika romaanina, mis veidi kokkusurutumalt ja ilma osadeks tükeldamata mõjuks ilmselt efektsemalt. Alternatiivajalooliste paralleelmaailmade vahel rändamise ühendamine narkoäri ja tuumaterrorismiga on kahtlemata hea idee, sekka 11. septembri rünnakute järgse USA paranoilist õhustikku (NSA-st kirjutas Stross aastaid enne seda, kui see organisatsioon tänu Snowdeni paljastustele kurikuulsaks muutus). Mulle kui aurupungi fännile meeldis Uus-Britannia tegevusliin muidugi kõige rohkem...
Riik: USA
Aasta: 2013
Režissöör: Gavin Hood
Film mormoonist ulmekirjaniku Orson Scott Cardi samanimelise romaani põhjal, mis ilmus eesti keeles aastal 2000 ja mida ma ka umbes sel ajal lugesin. Cardi romaani näol on tegu romaanisarja esimese köitega, järjed pole seni eesti keeles ilmunud ja originaalis ma neid samuti lugenud pole.
Linateos tulevikusõjast, kus intelligentsete mittehumanoidsete tulnukate ("sipelgate", romaani eestikeelses tõlkes esines küll sõna "sitikas") invasiooni tagasitõrjumiseks koolitatakse Maa orbiidil asuvas sõjakoolis-kosmosejaamas välja üliintelligentseid lapssõdureid, oli minu meelest vägagi hästi õnnestunud. Ma ei tea, kas Hollywoodi filmide kvaliteet on viimasel ajal tõesti paranenud, aga päris korralikul tasemel lombitaguste SF-filmide otsa satub ikka päris tihti. See, et niivõrd keerulise süžeega ja ilma selge hea-kurja võitluse ning õnneliku lõputa romaan Hollywoodis ekraniseerimiseks ette võeti, on päris meeldiv üllatus. Huvitav, kas ülbe juudipoiss oli "poliitilise korrektsuse" huvides filmist välja jäetud...?
Sarja näinud ei ole, raamatu kohta ütleks, et selline päris lobe lugemine. Meenuvad Hargla varasemad etnohorror-tekstid ja Grpowski-sarja lood, esimesed Võrumaa õhustiku ning mõnede motiivide (Liina/Marta) põhjal, teised aga eksortsismikirjelduste järgi, kus ekstrasensid kasutavad oma töös moodsat elektroonikat. Ristimändide motiivi võib leida juba 1999. aastal Algernonis ilmunud "Uskmatuse hinnast", mis oli vähemalt minu mälu järgi "Süvahavvast" ikka märksa hoogsam ja vihasem tekst. Ja eks autori nägemus Eesti ajalugu kujundanud jõududest (kasvõi baltisakslastest ja kommunistidest) on selle aja peale jõudnud kõvasti muutuda ka, aga see on juba omaette teema...
Karakterite kohta ütleks, et see maale koliv haritlastest abielupaar jättis nagu suhteliselt juhmi mulje... kasvõi selle tõttu, et tausta uurimata tundmatusse kohta (mis pealegi ei asu Tartust väga kaugel) elama kolimine paistab päris mõtlematu tembuna, kui seal aga mingid üleloomulikud nähtused hakkavad ilmnema, hakkaks iga elementaarset enesealalhoiuinstinkti omav inimene lahkumise peale mõtlema. Lapsed olid neist märksa värvikamalt kirja pandud ja vähemalt Arnika jättis ka terasema mulje.
Alžeerias toimuva sõjategevuse mainimine tekstis näib veidi anakronistlik, verine kodusõda selles riigis möllas peamiselt 1990-ndatel ja aastast 2002 on seal rahulik olnud.
Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel"
Lühiromaani tegevus toimub Skolia impeeriumi maailmas, kus kosmiliste avaruste kontrolli pärast võitlevad mutantidest Kauplejad ja tavaliste inimeste poolt võitluseks nende orjastavate ambitsioonide vastu loodud Skolia impeerium. Käesoleva teksti maakeelne tõlge "Täheajas" on mu esimeseks kokkupuuteks nii selle autori kui ka tema loominguga.
"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...
Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".
Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee"
Lühiromaani minategelaseks on krabikujuliste tulnukate poolt röövitud ja kaugele planeedile toimetatud 6. sajandi Rooma õpetlane Asterius. Tekst kujutabki endast Asteriuse monoloogi elust krabide planeedil, katset luua kosmoseavarustes uut inimtsivilisatsioon, jne...
Minu meelest suhteliselt igav tekst ja pean ütlema, et kunagi mu kodumaiste lemmikute hulka kuulunud autori looming hakkab ennast minu jaoks lõplikult ammendama. Antiikkultuuri sissetoomine oli küll üllatav ja Veskimehe loomingus kohtan ma seda esmakordselt, ent muidu kujunes tekst lihtsalt üheks pikavõitu heietuseks.
Manfred Kalmsteni "Põgeneda rottidelinnast..."
Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.
"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.
Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"
"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.
Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.
Helena Alexandra Altroffi "Defectis"
Mulle see teaduslik-fantastiline lugu oma äärmiselt eksootilise ja kohati lausa gootilikkuse kalduva tulevikumaailmaga-sulametallist mered kauge planeedi kuudel, magnetsõidukid, igavene noorus ning geenimanipulatsioonid-igatahes meeldis, mistõttu otsustasin maksimumhinde kasuks. Õhustik on hästi loodud ja lugu on piisavalt lühike, et mitte ülearust ballasti sisaldada ning tüütuks muutuda.
Lew R. Bergi "Musta Roosi vennaskond"
Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.
Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.
Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...
Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.
"Värv maailmaruumist"
"Vari aja sügavusest"
Mulle see muistsete mõistuslike rasside ja nende tsivilisatsioonide ning ajarändude kirjeldus jälle päris meeldis. Tegelikult on see lugu (nagu ka samanimelise maakeelse Lovecrafti kogu avalugu "Värv maailmaruumist") pigem SF kui õudus, ehkki autor püüab talle iseloomulikult kõike toimuvat kramplikult õudsena kujutada. Hindeks "4" tugeva plussiga.
