Ursula K. Le Guini "Meremaa jutud"

Pean tõdema, et 15-20 aastat pärast "Meremaa võluri" esmakordset avamist pole konkreetne sari ega maailm minu jaoks sümpaatsemaks muutunud-endiselt ei sobi see minu veregrupile. Käesolevas kogumikus meeldis mulle kõige rohkem avalugu "Leidja"-ülejäänud tekstid jätsid pigem ükskõikseks. Le Guini loomingu osas pole mu arvamus muutunud-Haini maailm meeldib, Meremaa oma mitte. Ehkki ka viimatimainitu kohta on autor kirjutanud mõned päris head tekstid, mistõttu Meremaad tervikuna enda jaoks maha ei kannaks...

"Leidja"

"Tumeroos ja teemant"

Fantasyt on selles loos nagu vähevõitu-Meremaa maailm on siin lihtsalt raamiks psühholoogilisele arenguloole. Seetõttu ei suutnud tekst mind väga ka köita. Romeo ja Juliaga pole siin muidugi tegu...

Tõlkest: sõna "bänd" võinuks kuidagi teisiti maakeelde panna, kuidagi ei sobi keskaegsesse fantaasiamaailma.

"Maa luud"

Pean tunnistama, et "Meremaa"-triloogiat sai viimati loetud kümmekond aastat tagasi, isegi nimi Ogion äratas vaid uduseid mälestusi ja sarja eriline fänn pole kunagi olnud. Enamik loost koosneb vana võluri uimastest mõtisklustest, siis tuleb ootamatult mängu maavärin. Väheütlev jutt, millele üle "kolme" anda ei suuda.

"Kõrgel nõmmel"

Valdavalt jabur ja igav tekst-mingid võlurid ravivad üksikul kõledal saarel loomakarju ning kaklevad omavahel. Lõpuks astub mängu ka Ged ja loosse tuuakse veidi selgust.

Tüütu agraarfantasy saaks mult muidu "kahe", lõpplahenduse eest 2+.

"Kiil"

Kirjanduslikus mõttes korralikult kirja pandud, ent lugedes neetult igav tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=52219

Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra "Saladuslik tsaar"

Maniakkide Tänava "Ja rongid peatusid"

Maniakkide Tänava "Lahkumiskink"

Maniakkide Tänava "Robonaut"

Omapärane teaduslik-fantastiline õuduslugu. Kui algul räägitakse Jaagu saatusest ja "Lahkumiskingis" kirjeldatud Ippoliti ümberprogrammeerimise tagajärgedest inimkonnale, siis mingil hetkel muutub sotsiaalse ulmena alanud tekst õõvalooks... Ei midagi üleloomulikku, aga Jaagu Kuul lõksu püüdnud terraformimisrobonaudi asemel võiks ka mingi müstiline koll olla. Ja eks ole inimtühi kõle kuumaastik ju päris kõhe koht...

Vihjed Veskimehe "Kuu Ordu"-tsüklile on ilmsed ega piirdu ainult sõna "kosmosepiraat" kasutamisega.

Jaagup Mahkra "Väike täpp horisondil"

Maniakkide Tänava "Stardiloendus"

Pärast mõningat kaalumist otsustasin seda lühiromaani siiski maksimumhindega hinnata.

Asteroid Tooni on kohe Maad tabamas. Maale jäänud inimesed on ründesatelliitide kompleksi Ippolit poolt lõksu püütud ega saa rakettidega kosmosse põgeneda, sest Ippolit tulistab nad alla. Rajatakse varjendeid, aga kõigile seal ruumi pole. Lõuna- ja Kesk-Euroopast suunduvad põgenike massid põhja poole, eesmärgiga Põhjala variendites endale jõuga koht hõivata.

Loo peategelaseks on Eestis Bioreorganiseerimise Keskuses vegeteeriv mutandipoiss Ristjan... Mainitud keskuses püütakse teaduslike katsete abil luua uut tüüpi inimesi, kes suudaksid maailmalõpu üle elada. Erilist elulooma tast pole, ent ühel hetkel tungivad Eestile kallale venelased, eesmärgiga samuti siinseid varjendeid hõivata. Ristjan "mobiliseeritakse" küberkaitseüksusse (tema teadvus võtab häkkimise läbi üle ühe Vene mecha, keha jääb aga haiglavoodisse lebama). Järgneb sõjategevus nii venelaste kui ka Baltikumi tungida püüdvate eurooplaste hordidega ja apokalüptilises maailmas hakkab paistma lootuskiir... Ega jää estronaut Jaakki mängu tulemata.

Võiks öelda, et tegu on äärmiselt vastuolulise tekstiga. Surmsünged tulevikusõja ja maailmalõpukirjeldused täiesti usutumatu sündmustiku ning maailma taustal. Mulle lõppkokkuvõttes meeldis (sõjaõuduste kirjeldamisega oli vast veidi üle pingutatud, ent eks see, et soolikaid peab lendama, ole autorile omane), aga neile, kes ulmest füüsikat-loogikat otsivad, ei soovitaks.

Maniakkide Tänava "Vanemate nimel"

Episoodiline kirjeldus kaugest tulevikust ja tähtedevahelistest lendudest. Kosmoselaev "Estonia", mille meeskonna kaugemaks eesmärgiks on eestlastega asustatud koloniaalplaneedi loomine, langeb meteooritabamuste ohvriks, auke laevas peab aga lappima foobiate all kannatav naisesronaut. Nagu eelarvustaja maininud, on lugu kirja pandud optimistlikus laadis, ehkki "Estonia" kosmoselaeva nimena kõlab veidi kurjakuulutavalt.

Üldiselt selline tavaline Algernoni tase. Mant oskab paremini.

Loo pealkirja mõte jäi veidi segaseks.

J. J. Metsavana "Laenatud elu"

Pärast asteroiditabamust jätkub Eesti elu maa-alustes varjendites. Möödunud aja jooksul on ründesatelliitide kompleks Ippolit tõusnud mütoloogilise jumala seisusse. Varjendielanikud veedavad enamiku ajast hibernatsioonis.

Loo peategelane Agri ärkab ühel hetkel hibernatsioonist üles ja avastab, et talt on une pealt neer välja lõigatud. Raevunud mees asub organiärikaid mööda varjendikomplekse jälitama ja kõik jäljed viivad vene mafioosoni hüüdnimega Kilekott...

Olen lugenud ka loo esialgset varianti Ulmejutulaborist. Seal puudusid viited postapokalüptilisele maailmale ja varjenditele ning tegevus toimus lihtsalt tuleviku-Eestis mingis paneelmajade linnaosas. (Ühe tegelase nimevalik tekitas juba toona fändomis seoseid, mis päädisid fleimiga Facebookis... Autori sõnul polevat siiski tegu vihjega.)

J. J. Metsavana "Kindlus taevas"

Lahe postapokalüptiline lugu. Algul võiks arvata, et teksti tegevus toimub pseudokeskaegses Ukrainas, ent mingil hetkel lükatakse see mulje ümber. Pikemalt sisust ei räägikski, tekst on lühike ja "Reaktorist" kättesaadav, nii et kes huvi tunneb, lugegu ise. Kuuldavasti saab Metsavana ja Mandi loodud maailmast varsti ka raamatust lugeda, nii et jääme ootama.

Loo pealkiri kattub huvitaval kombel Hayao Miyazaki klassikalise anime "Laputa" ingliskeelse tõlkepealkirjaga.

J. J. Metsavana "Proovisõit, ehk Kuidas vürst Kuu peale kippus"

Loo ilmumisaastaks on Baasis märgitud 2012... Mina igatahes lugesin seda lugu juba eelmisel aastal Algernonist ja nüüd lugesin kogust "Saladuslik tsaar" teist korda üle.

Tegelikult on see jutt rohkem sissejuhatus pikemale loole. Žanriliselt veidi raske defineerida, päris aurupungiks ei liigitu, vast mingiks proto-aurupungiks. Tegevuskoht meenutab keskaegset Venemaad, ent taustmaailma tundes on selge, et tegu on postapokalüptilise maailmaga sajandeid pärast seda, kui asteroid Tooni on Maad tabanud. Mingi linnriigi vürst laseb käsitöölistel ja seppadel ehitada algelise kosmoselaeva, "lendava samovari" ning suundub sellega kosmosereisile. Lugu on kirja pandud mõnusalt humoorikas laadis ja ma ei näe põhjust sellele "neljast" madalamat hinnet anda.

J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar"

"Proovisõidu" otsene järg ehk lugu sellest, mis Maa orbiidile jõudnud vürstist ja tema kaaskonnast edasi sai. Pikemalt ei tahakski kirjutada, kes tahab, see loeb ise.

J. J. Metsavana "Must muna"

Pealkiri meenutab Mandi samanimelist juttu, ent lugu on hoopis teisest ooperist. Seesama postapokalüptiline, keskaega meenutava õhustikuga Venemaa. Seekord on peategelaseks venelaste kätte vangi sattunud ja Venemaal üles kasvanud eesti poiss Õnnepäev. Loo keskmes on salapärane must kuul, mille ta metsast leiab ja kiusaka õigeusu preestri Matvei pihta viskab, millel pole sugugi head tagajärjed...

Kuidagi väheütlevaks jäi see lugu. Ka tegelaste nimevalik ei mõju just väga usutavalt-see, et Euroopa on langenud arengus keskaegsele tasemele, ei tähenda, et Eestis pandaks lastele jälle Muinas-Eesti nimesid nagu Õnnepäev.

J. J. Metsavana "Pudrumägi"

Loo võiks liigitada science-fantasyks... Täpsemalt on tegu postapokalüptilise SF-ga klassikalise fantasy kuues.

"Mustast munast" tuttav Õnnepäev on nooreks vägilaseks sirgunud ja rändab mööda maailma, hävitades tasu eest koletisi. Pihkvas kuuleb ta draakoni valvatud pudrumäest ja otsustab draakoni tappa ning pudruvarudele käpa peale panna...

Loos on väga ilmsed vihjed Sapkowski "Nõiduri"-sarjale, samuti tekisid lugedes paralleelid Tolkieni "Kääbikuga". Mulle igatahes meeldis ja otsustasin loole maksimumhinde panna.

Maniakkide Tänava "Põrguvärav"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=81348

Vladimir Sorokini "Suhkrust Kreml"

"Opritšniku päevast" tuttavat tuleviku-Venemaad kirjutatakse siin tõesti põhjalikumalt lahti ja jätab see päris huvitava mulje. Teksti lugedes tekkis mõte, et kuidas see kõik filmis välja näeks... Eks neotraditsionalistlikest (feodaalsetest või teokraatlikest) ühiskondadest ole düstoopiaid kirjutatud varemgi, ent esmakordselt loen ma midagi sellist Venemaa, mitte näiteks USA kohta ("Täheajas" ilmunud Robert Charles Wilsoni novell "Julian: Jõululugu" kirjeldas näiteks sarnast tulevikku Põhja-Ameerikas). Siin on meil feodaalne õigeusklik Venemaa aastal 2028, mille lõppsaatuseks näib olevat hiinastuda-eks sellele vihja ka stseen, kus perekond suhkrust Kremlit krõbistab ja selle hiina teega alla loputab. Võimalik, et asi on selles, et Nõukogude ajast on mul vaid põgusad lapsepõlvemälestused, aga see, et romaani tegevus toimub Venemaal, nagu mingeid spetsiifilisi seoseid ei tekitanudki, sama hästi võiks olla teoses kujutatud mõne teise riigi sarnast tulevikku. Ei saa muidugi välistada, et paljudele venelastele selline stabiilne ühiskond sobikski.

Romaan tervikuna (nagu "Opritšniku päevgi") on äärmiselt sugestiivne ja mõjus tekst, millele maksimumist madalamat hinnet ei saa panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81203

Vladimir Sorokini "Opritšniku päev"

Satiiriline düstoopia neotraditsionalistlikust lähituleviku-Venemaast. Eks siin Putini režiimile vihjeid ole-rahvuslus ja õigeusu kiriku suur roll ühiskonnas. 20. sajandil kommunistide võimu all olnud riigi tulevikku nähakse millegi Saudi-Araabia või Bhutani taolisena. Seda, et kirjeldatud tuleviku-Venemaa praegusest kuidagi väiksem oleks, ma tekstist küll välja ei lugenud-ühes lauses anti isegi mõista, nagu kuuluks Venemaa alla praegu Ukrainale kuuluv Krimm. Traditsionalistlikele filosoofidele ja muudele ultrakonservatiividele muidugi hea kont hambusse-sellist ühiskonda te soovitegi!

Olen Sorokinilt varem lugenud romaani "Sinine pekk", mis oli ülesehituselt tükk maad postmodernistlikum ja süreaalsem. See raamat siin on lineaarse ülesehitusega selge lugu, mistõttu pole ka ime, et ulmefännidele meeldib. Nagu käesoleva raamatu eestikeelse tõlke järelsõnas mainitud, tekitas "Sinine pekk" Venemaal skandaali, našid hävitasid avalikult Sorokini raamatuid ning autor kaevati "pornograafia" eest kohtusse (põhjuseks Hruštšovi/Stalini homovahekorra kirjeldus). Ning eks tagakiusamine Putini režiimi poolt käesolevat romaani inspireeriski.

Šokeeriv? Võigas? Ei ütleks. Võrreldes "Sinise pekiga" isegi vähem. Jah, kirjeldatakse mõningaid tapmisi, vägistamisi ja homogrupiseksi saunas, ent kindlasti pole kirjeldatud maailm iseenesest hullem koht kui näiteks Nõukogude Liit aastal 1937.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=79015

Gene Wolfe'i/ John Varley "Doktor Surma saar. Barbiemõrvad"

Gene Wolfe'i "Doktor Surma saar ja teised jutud"

Eelarvustajale täienduseks, et saar, kus see väike poiss elab, näib paiknevat kuskil USA idarannikul, ning et raamat, mida ta loeb, on nagu Wellsi "Doktor Moreau saare" pulptöötlus... merehädalisele ja inimloomi loovale hullule teadlasele on lisatud iidsed tsivilisatsioonid džunglis vms.

Lugu on korralikult kirja pandud, ent eks ta segaseks jääb. Saan aru, et loo kirjutamise ajal olid igasugused narkosogased nägemused eriti kuum teema... 42 aastat hiljem lugedes paneb see vaid õlgu kehitama.

Gene Wolfe'i "Kaart"

Loo tegevus toimub hääbuvast tähest valgustatud Urthi planeedil.(Lugu kuulub mingisse suuremasse "Urthi Raamatute" sarja, ent on esimene eesti keelde tõlgitud sarja tekst, ja ühtlasi esimene, mida olen lugenud). Urthi kunagi tähelende läbiviinud tsivilisatsioon on taandarenenud umbes keskaegsele tasemele, maa seest kaevatud muistsed artefaktid on aga aardeküttide seas väga hinnas. Ehk siis umbes sarnane maailm, nagu seda paljudes postapokalüptilistes ulmekates varemgi kirjeldatud on. Urthi aardeküttide tegevusest see lugu pajatabki.

Loo tegevusmaailm ja õhustik on omapärased, eksootilised ning kirevad, meenutades varemloetud Wolfe`i tekstidest vast kõige rohkem "Kerberose viiendat pead". Teiste autorite teostest meenutab loo õhustik kõige rohkem vast M. John Harrisoni loomingut. Süžee pole nagu nii huvitav-lihtsalt kergelt moraliseerivalt kirjeldatud jagelemine ühe aardekaardi ümber. Kokku tuleb hindeks igatahes aus "neli".

Gene Wolfe'i "Tsikuraat"

Lühiromaani algus meenutab mõnd Stephen Kingi teost, eelkõige "Surmahotelli" ja "Salaakent, salaaeda". Mingi läbikukkunud ameerika ärimees passib kuskil metsade keskel (ilmselt tegu Kesk-Lääne osariikidega) ja ootab oma naist ning kolme last külla. Naisega on suhted hapuks läinud ja vaja asjad lahutuse kohta selgeks rääkida. Karm talv ja lumi muudavad elu metsakolkas küllaltki ebameeldivaks, ning nagu sellest vähe oleks, hakkavad maja lähedal mingid kummalised kurikaelad tegutsema. Püssi ja kirve vargusele järgneb peategelase ühe kaksikutest tütre vangistamine. Tüdruk vahetatakse auto vastu, vabastamise käigus saab peategelane ka kergelt tina nuusutada ning üldse näib, et kurjamid, kes algul paistsid poisikeste ning seejärel naistena, pole päris maist päritolu. Eriti kuna vabastatud tüdruku ajataju on lootusetult sassis ja ta räägib viibimisest mingis Vana-Mesopotaamia-laadses tsikuraadis...

Loole on iseloomulik mingi ängistav õhustik ja ilmselgelt on minategelane Emery Bainbridge vaimuhaige, mis muudab läbi tema silmade nähtud sündmustiku äärmiselt imelikuks ning küsitavaks. Depressiivne Bainbridge plaanib enesetappu, ta käitumine on ebaloomulik ja imelik. (Mida teeb mees, kes avastab, et ta poeg on õues kirvega maha löödud? Algul helistab matusekorraldajale, siis, nagu muuseas, politseile, jätab laiba välja külmuma ning keskendub kättemaksu haudumisele pluss kulinaarsetele teemadele). Erinevalt mainitud Kingi tekstidest on selle loo näol tegu siiski teadusliku fantastikaga, ehkki vahepeal tehakse vihjeid keldi jt. mütoloogiatele. Rohkem sisust ei räägikski, lühiromaan on eesti keeles olemas, kes tahab, võib ise lugeda.

Gene Wolfe'i "Pulpkaas"

Töötab üks ameeriklane mööblifirmas. Armub oma ülemuse teismelisse tütresse ja hakkavad kirju vahetama. Näib, et ülemus on tütre abiellumisest temaga huvitatud, aga siis otsustab tolle hoopis ühe rikkuri pojale mehele panna. Pettunud mees kahtlustab, et ta armastatu peigmehega on midagi valesti-too paistab justkui mitteinimlik. Kahtlustel on tõepõhi all...

Pean tunnistama, et minu meelest oli lugu umbes sellise temaatika ja tasemega, nagu autoriks oleks olnud Urmas Alas, ilmumisaastaks 1992 ning ilmumiskohaks Põhjanael. UFO-dest näib Wolfe üldse rohkem kirjutavat kui enamik ulmekirjanikke, see jutt oli juba teine UFO-teemaline lugu neljast loost koosnevas kogus (olgu, esimeses loos anti mõista, et pigem oli ikka tegu krononautidega). Aga meistritöö muljet siit küll ei jää, pigem algaja suleproovi oma.

John Varley "Barbiemõrvad"

Lähituleviku Kuul toimuva ulmekriminulli peategelaseks on politseiuurija Anna-Louise Bach, kellel tuleb lahendada kummaline mõrvajuhtum. Noahoobiga on tapetud standardiseerijate usulahu liige, keda identse välimuse tõttu ka barbie`deks kutsutakse.Barbie`de meelest on kõik inimeste individuaalsed erinevused kurjast, mistõttu nad on kõrgeltarenenud kirurgia kaasabil lasknud end muuta identseteks sootuteks olenditeks, kes pealtnäha noorte naistena paistavad, ning käituvad kui ühtse organismi osad. Ühiskonna tõrjuva suhtumise tõttu elavad barbie`d Kuul isoleeritud koloonias. Kuna kõik barbie`d näevad välja ühesugused ja käituvad identiteedita kollektiivorganismi liikmetena, on mõrvari leidmine selle sekti liikmete seast Bachi jaoks muidugi keeruline...

Ei midagi vapustavat, aga täitsa loetav lugu."4" võib julgelt ära panna.

John Varley "Vajuta ENTER []"

Mulle millegipärast väga ei meeldinud, nagu ei mõjunud kaasakiskuvalt. Ega Varley aastal 1984 muidugi teada võinud, KUI karmiks see arvutiasjatundus täpselt minna võib, aga seda näeme me pea 30 aastat hiljem igapäevaselt. 1980-ndate alguse IT-teema kirjeldus mõjub muidugi isegi minusugusele võhikule kentsakalt ja omapäraselt...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=81210

Prometheus

Riik: USA

Aasta: 2012

Režissöör: Ridley Scott

Mägine võõras maailm, mida 3D-kinopilt võimsalt esile toob. Kose ääres seisab lumivalge nahaga humanoid ja jälgib pilvepiiril manööverdavat kosmoselaeva. Humanoid joob mingit vedelikku ja hetk hiljem näidatakse anatoomilise täpsusega, kuidas see ta organismis kudesid hävitab. Surev humanoid kukub kosest alla.

Nii see uus Ridley Scotti ulmefilm algab. Tegevus jätkub 21. sajandi lõpus, kui koopamaalingute põhjal on loodud hüpotees, et inimkonna loojad on mingist kaugest tähesüsteemist pärit tulnukad ja ekspeditsioon suundub neid otsima. Algul justkui klassikaline seiklusulmekas teadlastest astronautidest võõral planeedil (seltskond on küll rassiliselt ja sooliselt kirjum, kui seda 50-60 aastat tagasi oleks kujutatud) pöördub kiiresti Alieni-laadseks ulmeõudukaks, ka üsna otsesed vihjed Alienile ei jää tulemata.

Ütleks, et Hollywoodi kohta ikka väga hästi tehtud. Eks seal imelikke kohti muidugi oli, teadlased käitusid võõrfaunaga kohati ikka väga süüdimatult (humanoidset reptiili nähes peaks ikka suhteliselt ettevaatlikult käituma, mitte kohe pai tegema). Metsavana mainitud religiooniteema jätab Eesti vaatajale samuti kohati imeliku mulje, ent eks see ole Ameerika kultuuri eripära.

Siim Veskimehe "Lahkulöömislahingud"

Triloogia teine osa algab sealt, kus esimene pooleli jäi-USA ja India kallaletungiga Kuu Ordule, sõjategevusega lähikosmoses ning India ookeanis. Romaani algus ongi kõige huvitavam-Veskimehe jaoks on märuli kirjeldamine tugevam külg kui psühholoogia või dialoogid ning kui terve romaan oleks selles võtmes, tuleks hindeks ilmselt "5"... Hetkel "4" tugeva plussiga. Sõda lähikosmoses (India linnade hävitamiseks kasutatakse Kuult teelesaadetud kivilaenguid) tekitab paralleele mitmete ulmeteostega, nagu Heinleini romaan "Kuu on karm armuke" ja film "Iron Sky".

Üldiselt on see romaan parem kui eeldasin. Veskimehe loomingus on viimastel aastatel olnud teatud seisakut ja enda kordamist märgata ning eks ka siin ole neid Veskimehele iseloomulikke jooni palju... Ent siiski täitsa korralikult teostatud. Ehk seoses sellega, et sõjategevuse kirjeldused on suhteliselt jõhkrad ja utoopilist ilutsemist vähem. Sõjas ei jää ka utoopia utoopiaks. Samuti seletatakse Kuu Ordu (mis on oma olemuselt mingi veider anarhistliku kommuuni ja diktatuuri segu) toimimist veidi rohkem lahti. Ning ega seda, erinevalt sarja varasematest teostest, väga ilustata ka-tegu ikkagi organisatsiooniga, mis oma eesmärkide nimel risti ette ei löö, olgu või malagasside sisuline genotsiid kättemaksuks üheainsa ordu tsiviilelanike massimõrva eest või India linnade hävitamine kättemaksuks tuumarünnakute eest. Ehk siis füüsikute, matemaatikute, tehnikute jt. sõjaline rühmitus, mis on valmis hõivama Päikesesüsteemi mistahes hinnaga.

Varasemate "Kuu Ordu"-lugudega, mille tegevus toimub küll hiljem, on siin teatud vasturääkivusi. Kui varem oli mainitud, et 2030. aasta paiku on maailmast suur sõda üle käinud ja 21. sajandi alguses on Hiina kokku varisenud, siis pole siin kummalegi viiteid. Aastal 2061 on Hiina endiselt suurriik, nagu ka Ordut ründavad USA ja India. Võimalik, et viimase kümne aasta sündmused-USA takerdunud sõjad Afganistanis ja Iraagis, rahvusvaheline majanduskriis ning Hiina kiire areng-on autori fantaasiasse oma korrektuurid teinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81050