Orson Scott Cardi "Surnute eest kõneleja"

"Enderi mängu" sai loetud umbes neliteist aastat tagasi, kui see raamat oli esimest korda eesti keeles ilmunud. Sellest romaanist jäi mul omal ajal hea mälestus ja hoolimata möödunud ajavahemikust mäletan ma sellest suhteliselt palju, oma osa on siin muidugi ka mullu kinos vaadatud ekraniseeringul, mis mälestusi värskendada aitas.

Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.

Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salt"

Nagu ma äsja avastasin, on viimasest korrast, kui keegi Baasis seda romaani arvustama vaevus, möödas seitse ja pool aastat. Mäletan, et kümmekond aastat tagasi oli see romaan kodumaiste ulmelugejate hulgas suhteliselt populaarne, mille tõenduseks on kasvõi eelmised arvustused. Toona ma "Riisi ja soola aastaid" lugema ei sattunud, ent kuuldu järgi tundus see mulle huvitavana-nii (alternatiiv)ajalugu kui ka kõik idamaadesse puutuv on mulle alati huvi pakkunud. Praegu võib vaid nentida, et ilmselgelt pole selle praeguseks vaid 13 aasta vanuse ja kunagi ka olulisi ulmeauhindu pälvinud romaani näol tegu mingi aegumatu klassikaga, vaid teosega, mis tulevastele ulmelugejatele enam erilist huvi ei paku. Ühtlasi on see mu esimeseks kokkupuuteks Robinsoni loominguga, mis ei kutsu just väga teisi ta teoseid lugema.

"Riisi ja soola aastate" tegevusmaailm on päris huvitav ja ka mõningaid ajaloofilosoofilisi arutlusi on päris põnev lugeda, ent lõppkokkuvõttes on romaan ikkagi suhteliselt igav. Suure osa peaaegu 800-leheküljelisest tellisest täidavad mingid filosofeerivad dialoogid-islami ja budismi teoloogiast, primitiivselt tasemel füüsikast ning meditsiinist, ajaloofilosoofiast ning teab-millest-veel. Ehkki osalt on need teemad päris põnevad, on "Riisi ja soola aastates" targutamisega ilmselgelt ülepingutatud. Lisaks veel mingi pidev paatos, muretsemine inimkonna saatuse pärast ja primitiivne punaroheline maailmaparandamistung.

Lõppkokkuvõtteks: oli paks raamat, päris paha ei olnud, hea et läbi sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Lois McMaster Bujoldi "Peeglitants"

"Peeglitants" on Miles Vorkosigani-sarja seniloetud teostest kõige mahukam ja mitmeplaanilisem. Romaani süžeest on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud, küll aga tasuks mainida Bujoldi omapärast stiili-autor võib lühikese ajaga libiseda veristelt lahingu- ja piinamistseenidelt naiselikele "pehmetele teemadele"-ning vastupidi.

"Peeglitantsu" peategelased Miles ja Mark on "keskmise inimese" mõttes parajad ebardid ja lisaks nendega seonduvale on romaanis palju muudki transhumanistlikku, "inimeseks olemise" piiri kompavat elementi-kõikvõimalikud kloonid, ajusiirdamise läbi teinud kurjamid jne. Lisaks kosmosesõja-teemale ongi "Peeglitantsus" tugevalt esindatud meditsiinilised ja psühholoogilised teemad. Eriti tuleks autorit kiita Marki tegelaskuju loomise eest-psühholoogiliselt niivõrd komplitseeritud (ja seejuures usutavalt mõjuvaid) tegelasi leiab ulmekirjandusest harva. Mis puutub tulevikutehnika kirjeldustesse, siis nagu eelarvustajadki on maininud, mõjuvad need romaanis veidi lihtsakoeliste ja aegunutena-selle 21 aasta jooksul on tehnika ikka kõvasti edasi arenenud.

Kohati hakkab romaani sündmustik küll veidi venima, ent hinde osas otsustasin lõppkokkuvõttes ikkagi "5" kasuks. Nii Bujoldi stiil, romaani ootamatud süžeekäänakud kui ka selle psühholoogiline ja transhumanistlik külg mõjuvad igati sümpaatsetena.

Tõlke üle muidu väga ei viriseks, ent tõlkija oleks siiski võinud endale selgeks teha, et eesti keeleruumis on Cervantese klassikalise romaani peategelane tuntud Don Quijote, mitte Don Quixote nime all.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Kartmatud vampiiritapjad"/"The Fearless Vampire Killers"

Riik: Suurbritannia/USA

Aasta: 1967

Režissöör: Roman Polanski

Sai siis see vampiirikomöödia Tartu Elektriteatris näidatava Polanski retrospektiivi käigus ära vaadatud. Tegu on kohati päris naljaka filmiga, milles parodeeritakse gooti stiilis vampiirifilme. "Kartmatutes vampiiritapjates" näidatav Transilvaania on nagu Läänemaailma stampettekujutus Ida-Euroopast-kõle ja lumine metsik maa, kus iga nurga taga uluvad hundid.

E. F. Bensoni "Õudusesarv"

"Aednik"

Klassikaline inglise tondijutt kolmeliikmelisest seltskonnast (kaks härrasmeest ja ühe mehe abikaasa), kes jõulupuhkuseks üüritud majas ning selle ümbruses üleloomulike nähtustega kokku puutuvad...

Tegelikult on sellistele tekstidele mingit hinnangut anda väga raske. Lugu on väljapeetud stiilis ja oma ajastus kahtlemata hästi teostatud, ent midagi vapustavat ega üllatavat selles pole. "3" oleks justkui liiga karm hinne, sest iseenesest ei kirjuta Benson ju halvasti, ent "4" on ilmselgelt liiga kõrge hinne. Olgu siis "4-".

"Nägu"

20. sajandi alguse Inglismaa. Noore koorekihi hulka kuuluva abielunaise Hester Wardi elu oleks suhteliselt õnnelik, kui teda ei hakkaks taas painama lapsepõlvest tuttav hirmuunenägude seeria, mis kordub kahel teineteisele järgneval ööl...

Korduvate õudusunenägude motiiv esines ka Bensoni loos "Tornikamber", mille eestikeelset tõlget aastate eest Mardusest loetud sai. Käesolev lugu paistab silma hästiloodud unenäolise õhustiku poolest. Kunstnik van Dycki näol, kelle loomingule on tekstis vihjatud, on mõistagi tegu ajaloolise isikuga, ent maal Roger Wyburnist kuulub autori fantaasia valdkonda.

Loole võiks ette heita sündmustiku teatud ettearvatavust-alates kohast, kus arst soovitas Hesterile puhkust maapiirkonnas, polnud enam raske mõistada, mis hakkab edasi juhtuma...

"Pühamu"

Inglise koorekihti kuuluv härrasmees Francis Belton (peategelase sotsiaalne taust ei tohiks Bensonit lugedes vähimagi üllatusena tulla, sest paistab, et vaestest ega heidikutest see autor ei kirjutanud) saab ootamatult teada oma onu surmast ja sellega kaasnevast pärandusest. Pärandusega kaasneb ka kohustus maksta aastas 500 naela onu sõbrale Owen Bartonile. Francis saab kadunukese advokaadilt kuulda ka tolle surma põhjustanud võikast haigusest, mis tolle keha elusalt mädanema ja ussitama pani. Ta kolib koos oma lesestunud õe ja tolle väikese pojaga onult päritud majja, ent kurjakuulutavad sündmused ei lase ennast kaua oodata...

Kuidagi aegunud ja ülemäära pateetilise mulje jättis see lugu. Satanistidest kurikaelad tundusid haledad ja saamatud, ka ei seisnenud nende kurjus milleski peale satanismi (mis pole ju ratsionaalselt võttes midagi hullemat kui lihtsalt üks veider usulahk), samuti kippusid nad ise millegipärast üleloomulike jõudude ohvriks langema. (Eriti kummaline on stseen, kus satanist, keda ähvardatakse politseiga, satub sellisesse hirmu, nagu ähvardaks inkvisitsioon teda tuleriidale saata ja hakkab end pateetilises ning õõnsas kõnepruugis välja vabandama). Samas oli loo õhustik Bensonile omaselt päris hästi loodud, nii et hindeks "3+".

"Tempel"

Käesolev Bensoni lugu jutustab siis järjekordselt Inglise härrasmeestest, kes sedapuhku "aktiivse puhkuse" raames Cornwallis muistseid keldi artefakte uurivad ja druiididega seotud süngete saladuste otsa komistavad. Lugu jäi kuidagi kahvatuks ja sellest ka hinne.

"Jaht Acnaleishis"

Eelmisele arvustusele tuleks lisada, et loo tegevus ei toimu Inglismaa, vaid Šotimaa kauges kolkas, kuhu inglastest peategelased jahiretkele lähevad.

Minu meelest jääb loos puudu heale õudusjutule vajalikust teravusest, ka on selle süžees rohkelt küsitavusi. Ma ei kujuta ette, et piirkonnas, kus kohalikud on oma ebausu nimel valmis isegi mõrvaks, saaks üldse mingist jahiteenuse pakkumisest juttugi olla (Briti saared ei paista praegu ega paistnud ka sadakond aastat tagasi silma ulukite rohkuse poolest, nii et keeld jäneseid tappa tuleks jahimeestest külalistega suheldes varem või hiljem päevakorda). Küsitav on ka loo kuulumine ulmekirjanduse valdkonda.

"Telliseahjuga maja"

Õudusloo minategelaseks on (üllatus-üllatus!) maapiirkonnas koos sõbraga puhkamas (täpsemalt lõhepüügiretkel) viibiv Inglise härrasmees. Sõbrad ööbivad kahtlaselt odava hinna eest üüritud häärberis, millega sugugi kõik korras ei ole...

Seniloetud Bensoni tekstidest meenutas "Telliseahjuga maja" mulle enim maakeelse autorikogu "Õudusesarv" avalugu "Aednik". Lisaks sarnastele joontele süžees oli sarnane ka loost jäänud mulje-korralikult teostatud tondijutt, ent ei midagi vapustavat. Loo hindeks "4-".

"Negotium Perambulans"

Lugu keskealisest Inglise juristist, kes naaseb Londonist üksildasesse Cornwalli külla, kus ta oli poisipõlves tädimehe majas kopsuhaiguse ravimise otstarbel kolm aastat elanud. Külas ringlevad legendid joodikuid ja kõikvõimalikke muid patukotte jahtivast müstilisest kollist, millel üllatuslikul kombel näib tõepõhi all olevat...

Kuidagi õõnsa ja igava mulje jättis see jutt, ilmselt on tegu minu poolt seniloetud Bensoni tekstidest kõige nõrgemaga.

"Õudusesarv"

Inglasest minategelane istub Šveitsi mägikuurortis ja kuulab rahvuskaaslase pajatust kääbuslike lumeinimeste rassist, kes pesitsevad maailma eri paigus asuvates kõrgmäestikes (lisaks Alpidele kahtlustatakse nende olemasolu ka Himaalajas) ja röövivad mõlemast soost inimesi soojätkamise eesmärgil. Peagi saab ta teada, et jutt vastab tõele...

Tekst on kirjutatud paarkümmend aastat enne Džomolungma esmakordset hõivamist (millega seotud Briti mägironijate plaanidele vihjatakse ka tekstis) ehk siis ajastul, mil ulmekirjanike fantaasia lubas kõrgmäestikesse vabalt ka tundmatuid mõistuslikke rasse paigutada (seda on tehtud hiljemgi, ent aastal 1922 mõjus see ilmselt veidi usutavamalt kui tänapäeval). Samas ilmnevad loos ka autori kummalised seksuaalsed kompleksid ja foobiad. "Õudusesarv" on ühelt poolt õudusjutt, ent samahästi võib selle ka teaduslikuks fantastikaks liigitada. Loo hindeks "4-".

"Sammud"

Lugu 20. sajandi alguse Egiptuses Aleksandria linnas tegutsevast (suhteliselt südametust) Briti ärimehest-sahkerdajast, kes hakkab õhtuti klubist naastes kuulma salapärase jälitaja samme...

Minu meelest on tegu suhteliselt tuima ja igava tekstiga, seda hoolimata eksootilisest tegevuskohast, millega seotud võimalusi pole autor suutnud täielikult ära kasutada. Puänt loo lõpus tõstab hinde "3" peale.

"Olevus elutoas"

"Hr Tilly seanss"

Tegu polegi õieti õuduslooga, vaid müstilise süžeega följetoniga 20. sajandi alguse Inglismaal suurt populaarsust omanud šarlatanidest spiritistide teemal. Loo peategelane, Tilly-nimeline härrasmees jääb spiritistlikule seansile kiirustades aurutraktori alla ja litsutakse lapikuks. Maisest kehast lahkunud Tilly vaim jõuab siiski seansile, kus ta surmast veel kuuldudki pole...

Lugu polnud otseselt halvasti kirja pandud, ent midagi erilist selles samuti pole ja tekstis käsitletud probleemid peaksid tänapäevase lugeja suhteliselt külmaks jätma.

"Ahvid"

Loo peategelasteks on erinevatele teadusharudele pühendunud sõbrad, loomade vivisektsiooniga tegelev kirurg Morris ja egüptoloogist arheoloog Madden. Egiptusesse teaduslikule ekspeditsioonile suunduv Madden püüab Morrist ühise õhtusöögi käigus veenda temaga kaasa tulema ja kirurgitööst puhkama, ent töönarkomaanist Morris keeldub. Sõprade õhtusöögi ja vestluse katkestab Morrise majja roomav tundmatut päritolu murtud selgrooga ahvipärdik, kelle peal kirurg otsustab selgroo lappimist eksperimenteerida. Madden suundubki Egiptusesse ja veidi aja pärast järgneb talle üllatuslikult ka Morris, kes on hakanud kannatama veidrate hallutsionatsioonide all ning kellele psühhiaater on tungivalt soovitanud tööst puhata...

Bensoni kohta päris hea lugu. "Ahvid" on mitmekihiline tekst, milles on põimitud erinevad 20. sajandi alguses "kuumad" teemad nagu vivisektsionism ja egüptoloogia. Maksimumhindest jäi minu jaoks loos nagu midagi puudu, ent "4+" saab see kindlasti kätte.

"Mereröövlid"

Keskealine edukas ettevõtja suundub Londonist külastama oma lapsepõlvekodu Cornwalli poolsaarel-reis, mis äratab temas ülimalt kirkaid mälestusi kaugetest aegadest. Maja, kus ta üles kasvas, on aga vahepeal maha jäetud ja seda peetakse kummitavaks kohaks...

"Mereröövlite" näol pole kindlasti tegu õudusjutuga, pigem on see veidi bradburylik melanhoolne-nostalgiline tekst, milles ei puudu siiski ka mõningane fantastiline element. Ehkki mulle sellised tekstid enamasti väga ei meeldi, jättis käesolev jutt päris sümpaatse mulje-võimalik, et haakub ka mu praeguse meeleoluga...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Varley "Millennium"

Olen Varley loominguga varem tuttav Skarabeuse poolt mõne aasta eest üllitatud eestikeelse "duubelkogumiku" kaudu, mis sisaldab endas lisaks selle autori kahele loole ka kaht Gene Wolfe`i teksti. "Millenniumil" on teatavaid sarnasusi Skarabeuse "duublis" ilmunud kahe tekstiga, eriti aga lühiromaaniga "Vajuta ENTER"-1980. aastate USA õhustik ja äärmine morbiidsus-kõik, mis puutub surma, laipadesse ning igasuguste vigastuste detailsetesse kirjeldustesse, näib autorile vägagi südamelähedane olevat. Ning sarnaselt mainitud lühiromaaniga on ka siin olulisel kohal kahe elust räsitud ja suure vanusevahega tegelase armastuslugu, ehkki toimuv on sedapuhku hoopis keerulisem.

Eelarvustajad on romaani süžeest juba mõnevõrra rääkinud, nii et seda ma siinkohal üle kordama ei hakka. Mainiks siiski ära, et lennunduse (ja lennuõnnetustega) seotud teemad on autor endale tõesti väga põhjalikult selgeks teinud ning need kirjeldused jätavad suhteliselt pädeva mulje. Nüüd, 2014. aasta lõpul tekib romaani lugedes muidugi kõikvõimalikke seoseid, mis kirjutamisajal olid vaid kauge tulevik-oleme me ju kuulnud viimase aasta jooksul uudistest reisilennuki müstilisest kadumisest ookeaniavaruste kohal ja näinud nutiseadmetega filmitud kaadreid Ukraina kohal alla tulistatud reisilennuki rusudest. Ka Billi tegelaskuju on hästi õnnestunud-selline alkoholilembene küünik, kes meenutab mõnevõrra "karmi koolkonna" eradetektiive.

Ehkki lugedes tundus "Millennium" kohati veidi ebaühtlase tekstina, otsustasin lõpuks siiski maksimumhinde kasuks, sest tegu on sellise head tüüpi klassikalise SF-iga, milles käsitletavad probleemid jäävad meelde ja panevad mõtlema.

Pealkirja tähendus jäi veidi segaseks-mingist "aastatuhandest" polnud romaanis ju juttu, ajarändurid saabusid pea 8000 aasta kauguselt tulevikust. Samas mainib autor järelsõnas, et tegu on vihjega Ben Bova samanimelisele romaanile, nii et ilmselt ei peagi seda pealkirja sõna-sõnalt võtma. (Muidugi ei saa ka välistada, et tegu on vihjega millenniarismile ja muudele apokalüptilistele teemadele.)

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tim Powersi "On Stranger Tides"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis