George R. R. Martini "Vareste pidusöök. Esimene raamat."

"Kääbik: Ootamatu teekond"/"The Hobbit: An Unexpected Journey"

Riik: Uus-Meremaa/Suurbritannia/USA

Aasta: 2012

Režissöör: Peter Jackson

J. R. R. Tolkieni raamatut "Kääbik" sai esmakordselt loetud juba päris väiksena, kui sõna "fantasy" veel kuulnudki polnud ja kui sellest Eestis tervikuna veel midagi ei teatud. Nüüd on see suhteliselt õhuke raamat siis peaaegu kolmetunniste filmide triloogiaks venitatud ja esimene neist ka kinos ära nähtud. Kui "Sõrmuste isanda" ekraniseeringu puhul tundub monumentaalne filmitriloogia õigustatud, siis "Kääbiku" puhul muudab esmapilgul veidi nõutuks.

Eks see ekraniseering on raamatuga võrreldes muidugi pikemaks venitatud ja kõvasti detaile lisatud. Kvaliteedi kohta ütleks, et täpselt selline, nagu "Sõrmuste isanda" ekraniseeringut näinud inimene eeldada võiks, ei parem ega halvem ja üldse suhteliselt üllatustevaba. Vaadata kõlbas, nii et ei virise.

Alastair Reynoldsi "Suur Marsi müür"

"Orpheuse Raamatukogu" värske number koondab endas kaht briti (täpsemalt vist küll walesi, aga kirjutab muidugi inglise, mitte kõmri keeles) ulmekirjaniku Alastair Reynoldsi hard-SF-iks liigituvat lühiromaani, mille mõlema peategelaseks Nevil Clavain, kes esimeses tekstist seikleb Marsil, teises, mille tegevus toimub aastaid hiljem, aga jäisel Diadeemi planeedil väljaspool meie Päikesesüsteemi. Eks Reynoldsil kirjanikuna ole nii plusse (detailselt lahti kirjutatud värvikas tulevikumaailm) kui ka miinuseid (teksti kohatine liigne kuivus ja kokkusurutus). Siiski on hea, et see raamat eesti keeles ilmus.

"Suur Marsi müür"

Reynoldsi tekste olen ennegi lugenud nii eesti kui ka inglise keeles, ent Revelation Space`i maailmaga on see lugu minugi jaoks esimeseks kokkupuuteks. Lühiromaanis kirjeldatud maailm on huvipakkuv ja Reynoldsi tihe stiil mõjub sümpaatselt (teine kaasaegne briti teaduslik fantast Peter F. Hamilton oleks ilmselt lühiromaani asemel kirjutanud samal teemal 1200-leheküljelise tüütult veniva tellise). Samas jätab "Suur Marsi müür" kuidagi kuiva ja visandliku mulje ning nagu Mant oma arvustuses maininud-kõike oli liiga vähe. Kokku "4".

"Liustikuline"

Lühiromaani lugemine venis mul ajanappuse tõttu väga pika aja peale, nii et kui lõpetasin, oli algus juba ununema hakanud. Hinde osas kõhklesin "3" ja "4" vahel... Olgu siis "4-". Lõpplahendus oli päris huvitav, ent kaasahaaravusest jäi nagu puudu ja "Suur Marsi müür" meeldis mulle siiski rohkem. Oli kuidagi värvikam, põnevam ja hoogsama sündmustikuga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=82213

Lois McMaster Bujoldi "Relvavennad"

Ega siin muud öelda polegi, kui et seniloetud Vorkosigani-sarja raamatutest üks parimaid. Sarja tase tervikuna on minu meelest veidi kõikuv, ent selle paremad osad kujutavad endast kosmoseteemalist seiklusulmet selle parimas vormis.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=685

Mihhail Jelizarovi "Raamatuhoidja"

Jah, kummalise raamatuga on tegu tõesti. Võrreldes Pelevini ja Sorokini loominguga on siin literatuurset postmodernismi vähem, rohkem keskendutakse tegevusele, samas pole raamat nii lõikavalt satiiriline kui Sorokini teosed.

Romaan algab kirjandusteemalise satiirina, ent hakkab ühel hetkel järjest enam meenutama Tamur Kusnetsi loomingut (peatükid, kus külmrelvadega biblioteekide ja lugemistubade võitlejad omavahel arveid klaarivad, meenutavad tõesti kõige jõhkramaid keskaegseid lahingustseene). Naturalistlik stiil kestab peaaegu romaani lõpuni, ent viimased leheküljed on omakorda nostalgilis-poeetilises laadis kirja pandud.

Joeli vaimustust ma jagada ei suuda, ent hoolimata veidi ebaühtlasest kvaliteedist saab "Raamatuhoidja" mult hinde "4" kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81292

Lois McMaster Bujoldi "Cetaganda"

Kõhklesin hinde osas "kolme" ja "nelja" vahel-olgu siis "4-". Miles Vorkosigani sari on mulle üldiselt meeldinud, ent selle raamatu sündmustik jättis kohati uimase ja veniva mulje, ka kirjeldus intriigidest Tähesõime ümber ei suutnud mind kaasa kiskuda. Samas oli Cetaganda ühiskonna kirjeldus kohati päris huvitav ja Milesi ning Ivani (huvitav, miks oli tõlkes nimi osastavas käändes "Ivanit"?) sekeldustest lugemine tõi muige suule.

Sarja jätkuv ilmumine eesti keeles on muidugi kiiduväärt nähtus ja aitab maakeelset ulmemaastikku oluliselt rikastada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=687

Tad Williamsi "Shadowrise"

Algselt oli Shadowmarch-i sari planeeritud triloogiana, ent lõpuks tuli välja tetraloogia. Selles mõttes meenutab sarja kolmas osa Shadowrise pigem enamiku fantasy-triloogiate teist osa-kirjeldatakse laialipillutatud tegelaste seiklemist eri kohtades, tegevusliinid ei põimu ega kulmineeru.

Sisust niipalju, et quarid ehk haldjad piiravad Southmarchi, ja nagu tegevuse käigus selgub, on neil selleks ka parajalt põhjust. Edonite dünastia liikmed on mööda maailma laiali pillutatud-kuningas Olin on Xisi autarchi käes vangis, prints Barrick seikleb müstilistel haldjamaadel Southmarchist põhjas, tema kaksikõde, riigipöörde eest põgenenud printsess Briony aga püüab võõrsilt trooni tagasivõitmiseks liitlasi leida. Southmarchi hõivamisest on huvitatud ka Xisi autarch ja järjest ilmsemaks saavad toimuva seosed mütoloogilise Jumalate sõjaga... Lisaks kirjeldatutele on romaanis veel mitu erinevat tegevusliini, kus peategelasteks päkapikk ehk funderling Chert Blue-Quartz, Southmarchi kuningliku kaardiväe kapten Ferras Vansen, poeet Matthias Tinwright ja autarchi põgenenud konkubiin Quinnitan.

Raamatu tegevusmaailm meenutab veidi Martini "Jää ja tule laulu oma"-keskaegse (või varauusaegse) Euroopa õhustikuga manner, millest põhja pool asuvad tundmatud ja ohtlikud alad, sellest lõuna pool aga idamaise ning eksootilise õhustikuga manner. Võrreldes Martini (ja paljude teiste kaasaegsete fantasy-autoritega) on siin maagiat siiski kõvasti rohkem, tegevusse sekkuvad lisaks üleloomulikele olenditele ka jumalad, samuti on vähem naturalismi ning küünilisust, tegelased on pigem must-valged kui hallid. Erilise plussina peab ära märkima haldjamaade gootilik-unenäolist õhustikku ning eksootiliste olendite kirjeldusi, keda Barrick seal kohtab. Romaani hindeks "neli" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=80169