Üllatavalt hea antoloogia, minu meelest 2008. aastal ilmunud "Soome ulmest" kõvasti parem. Enne lugema hakkamist kartsin veidi uimase literatuuritsev-psühholoogitseva jama üleküllust, mis näib Soome žanriulmes kurval kombel vohavat, ent õnneks esindas seda suunda vaid Jääskeläineni lugu. Ülejäänud lood on korralik žanriulme ja mõned neist koguni väga head, kusjuures silma torkab žanriline mitmekesisus-on õudust, düstoopiat, aurupunki ja fantasyt. Antoloogia lugude ühisteks nimetajateks võiksid olla süngus ja tumedad alatoonid, nii et depressiooniraviks seda raamatut kindlasti ei soovita.
Boris Hurtta "Bibliofiili kättemaks"
19. sajandi Veneziasse paigutuvat lugu vaesest bibliofiilist kooliõpetajast, kes otsustab end raamatuoksjonil üle trumbanud rikkale aristokraadile eriskummalisel viisil kätte maksta, iseloomustab suurepärane õhustik ja üllatav puänt. Minu esimene tutvus Hurtta loominguga jättis igati hea mulje ja ma ei näe põhjust sellele loole maksimumhinnet panemata jätta.
Boris Hurtta "Tõvemees"
68-aastane kruusavedaja Kaarlo Huovinen on just äsja otsustanud pensionile jääda, kui tema tervis hakkab halvenema ja arstliku kontrolli käigus avastatakse tal vähk. Ainsa lootusena meenub talle nooruses sõjaväeteenistuses ja hiljem Lapimaal metsatööliste laagris kohatud salapärane imeravija. Huovinen otsustabki tuttava politseiniku abiga mehe üles otsida... Autor kruvib loo jooksul oskuslikult pinget, ent lõpplahendus jätab soovida, sellest ka hinne.
Boris Hurtta "Hiiu nahk"
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära"
Pasi Ilmari Jääskeläineni "Kiri Lethele"
Ära tuli!
Antoloogiat "Soome ulme 2" lugema asudes mõtlesin, et huvitav, millal satun just selliste tekstide otsa, mis on minus siiani eesti keeles loetu põhjal põhjanaabrite ulme osas suhtes eelarvamusi tekitanud. Ehk siis kohutavalt uimased, literatuuritsevad ja psühholoogitsevad lood, kus põhirõhk on mingi flegmaatikust tegelase mõtete ning sisemaailma kirjeldustel. Võimalik, et selliste lugude näol on tegu Hea Kirjandusega, mille kvaliteeti ma oma hardcore-žanriulmega äraharjunud piiratud maitsega hinnata ei suuda-asjaolu, mis mind ausaltöeldes väga ei huvita ka, sest kui mind huvitaks Hea Kirjandus, keskenduksin ulme asemel Mats Traadile või mõnele teisele sarnasele kirjanikule. Antoloogia neli esimest teksti-kolm Hurtta lugu ja Leinoneni lühiromaan-kippusid sarnaseid eelarvamusi pigem ümber lükkama-normaalsed žanriulme tekstid, milletaolisi võidakse kirjutada igas riigis ning mis on sarnasest siirupina venivast ugri-doomist täiesti vabad. Ja siis tuli Jääskeläineni lugu, mis sisaldas täpselt seda, mida ma oodanud olin...
Kogu lugu on mingi Soome elumehe heietus, kes haigestub 34-aastaselt väljamõeldud vaimuhaigusse nimega Delphi dementia, mis kustutab ta mälestusi oma isiklikust elust, ent tekitab talle seejuures ka kujuteldavaid "tulevikumälestusi". Kõik see on kirja pandud masendavalt igava monoloogina.
Anne Leinoneni "Oliveri raamat"
Düstoopilises tulevikumaailmas unistab Oliveri-nimeline koolipoiss (kelle nimi vihjab mingil veidral moel Charles Dickensi klassikalisele romaanile) ehtsast raamatust, aga need on väga haruldased ja kallid. Ootamatult kingib mahajäetud majja elama kolinud võõras naine talle ehtsa raamatu...
Eks sarnaseid düstoopiaid ole kirjutatud küll ja küll, Bradbury "Fahrenheit" ja teatud määral ka Huxley "Hea uus ilm" meenuvad Leinoneni juttu lugedes esimestena. Loo juures on positiivne see, et tegevusmaailma tegelikku olemust avatakse lapsest peategelase silme läbi järk-järgult ja ka loo lõpp pole just ettearvatav. Ei saa öelda, et lugu oleks minus määratut vaimustust tekitanud, ent "4" madalamat hinnet ma sellele panna samuti ei kavatse.
Magdalena Hai "Vaskmõrsja"
Väga stiilne aurupunk/õuduslugu alternatiivajaloolisest 19. sajandi lõpu Inglismaast, kus kasutatakse laialdaselt õhulaevu, eksisteerivad aurujõul töötavad jalgadel liikuvad sõidukid ehk aurupõrnikad jne. Loo minategelaseks on härrasmees, kelle salaarmuke (ja tema noorema venna kihlatu) mõisa aknast surnuks kukub. Üldiselt peetakse toimunut enesetapuks ja suhete segapuntrasse kistud tüdrukul näib olevat selleks ka põhjust olnud. Hukkunu tehnikatudengist peig on aga toimunust tõeliselt murtud ja vanem vend hakkab ta pärast järjest suuremat muret tundma. Eriti pärast seda, kui temani on jõudnud teave, et hukkunud tüdruku asemel paigutati hauakambrisse tühi kirst...
Loo peamiseks väärtuseks ongi õhustik. Kui kohatine erootika välja jätta, meenutab "Vaskmõrsja" vägagi 19. sajandi ulmet-suured tunded, hull teadlane ja teaduse kõikvõimsus, elu ning surma piire ületav armastus. Kõik see on kirja pandud stiilitundlikult ja ajastu õhustikule iseloomulikke detaile arvestades.
Anni Nupponeni "See, kes pöörab ratast"
Lugu vägagi kentsakast, veidi aurupungilikust maailmast, kus elavad pähe paigutatud ratta abil 300-aastaseks elavad inimesed. Lühiromaani minategelaseks on muuseumitöötajast noormees, kelle silme läbi seda maailma lugejale järg-järgult avatakse. Näib, et transhumanistlik ühiskond ja sellesse elama sattunud isikud, kes põevad "täiendustega" kaasnevaid haigusi või on lihtsalt keskmisest erinevad, on teema, mis paelub mitmeid soome ulmekirjanikke-paralleelid Anne Leinoneni "Oliveri raamatuga", mille eestikeelne tõlge ilmus samas antoloogias, on igatahes kerged tekkima, ehkki Nupponeni lühiromaani tegevusmaailm on hoopist teisest puust.
Ehkki nii aurupunk kui ka transhumanism on mõlemad mu jaoks südamelähedased teemad, jättis see lühiromaan mulle kuidagi väga tuima ning igava mulje. Ei istu see Nupponeni stiil mulle mitte kuidagi.
P.S. Teost lugema hakates arvasin paari esimese lehekülje jooksul, et minategelane on naissoost (nimi Trill sobinuks kõla poolest pigem tüdrukule). Kaunis tüüpiline asi, kui kirjanik kasutab vastassoost minategelast.
Maiju Ihalaineni "Terrakota"
Päris huvitav Hiina-teemaline (lühiromaanis kujutatud riik pole küll päris meie maailma Hiina, ent üldine õhustik ja rohked vihjed ei jäta vähimatki kahtlust, mis riik on Ihalainenile lühiromaani loomisel eeskujuks olnud) fantasy. Minategelaseks on 9-aastast tütart kasvatav lesestunud kunstnik Daesun, kellel on imeline anne-valmistada terrakotast loomakujukesi, mis lühikeseks ajaks ellu ärkavad. Ootamatu kutse keisri õukonda näib rahaprobleemides vaevlevale üksikisale justkui taeva kingitusena, ent reaalsus on märksa keerulisem...
Olen kuulnud "Terrakotat" võrreldavat Paolo Bacigalupi "Alkeemikuga" ja teatud sarnasused on tõesti olemas-minategelaseks kummalises idamaises fantaasiamaailmas üksi tütart kasvatav ning vaesuses virelev eriliste annetega leskmees, kes tänu oma annetele karmide valikute ette pannakse. Barry Hughartiga hoolimata sarnasest Hiina-teemast paralleele tõmmata siiski ei maksa, Ihalaineni lühiromaan on suhteliselt sünge alatooniga.
