Monday, January 20, 2014

Maniakkide Tänava "Õnne ja õnnetuse valitseja"

Iidmaa-tsüklisse kuuluva teose võiks žanriliselt liigitada õudusfantasyks. Neile, kes on lugenud sama autori romaani "Surmakarva", peaks see omalaadne maailm juba tuttav olema... Teistele teadmiseks, et "Õnne ja õnnetuse valitseja" tegevus toimub veidras pseudokeskaegses maailmas, kus on oluline koht nekromantial ning ülikutel (ja ka lihtsurelikel) on kombeks pärast surma libasurnutena edasi tegutseda, tihti valitakse ka vabatahtlikult libasurnuks muutmise (ehk "võigastamise") tee. Veidraid verejanulisi jumalusi meenutavad vardjalummutised, erinevas kõdunemisastmes zombiarmeed ja ülikute lakkamatud omavahelised sõjad iseloomustavadki seda veidrate olevustega täidetud sünget, päikesepaisteta ning vihmast maailma.

Romaani läbivateks tegelasteks on rüütel Tõus Kaepoeg (tegelastel on äärmiselt omapärased ja veidrad nimed, tugevades teksti mustahuumorilist alatooni) ja Kolbakorjaja-nimelisele lummutisele inimohvriks mõistetud (ent seejärel tema õpilaseks sattunud) talupoiss Mudrumuna, kellega seotud süžeeliinid enamiku raamatu jooksul ei ristu. Tegelikult pole see, mis romaanis täpselt toimub, niivõrd oluline, kui see, kuidas seda kirjeldatakse-haiglaselt sünge, julm ja kõdune õhustik seguneb tugeva musta huumoriga. Lisaks nimedele (Õud Karmipoeg, Varivarju Kondik) aitavad õhustiku loomisele kaasa ka selle poolzombistunud maailma omapärased kõnekäänud ("Alles esimene surm teeb poisist rüütli", "Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea").

Tohutut vaimustust see romaan minus tekitada ei suutnud, ent on päris korralikult kirjutatud ja saab seega "4" kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment