Charles Strossi "Külmem sõda"

"Külmem sõda"

Nagu ka Avo oma arvustuses maininud on, on tegu äärmiselt sisutiheda tekstiga, mille lugemine eeldab keskendumist. Eriline Lovecrafti-austaja ma pole (ehkki tema "Hullumeelsuse mägedes", millel "Külmem sõda" põhineb, on läbi loetud) ja Cthulhu-mütoloogiast pärit olendeid detailselt ei tea, ent sarnaselt Andreasele muudab ka minu jaoks Külma sõja kontekst (sealhulgas Lähis-Idas toimuva sissetoomine) loo märksa huvitavamaks. Juba idee, et maailma hävitada ähvardanud tuumavastasseis oleks võinud tänu mingitele mütoloogilistele olenditele reaalsest märksa ohtlikum olla, on midagi väärt. Ja eks neid Strossi jaoks kurjakuulutavalt mõjunud Moskva sõjaväeparaade sai päris väiksena isegi telekast vahitud...

"Raketikeelutsoon"

Jah, see kiire lõpplahendus rikkus veidi lühiromaanist jäänud muljet, ent mitte olulisel määral. Ilmselt hakkas tekst kirjutades mingil hetkel liiga eepiliseks minema ja autor otsustas selle ühe kiire ropsuga lõpetada, mis polnud just parim mõte. Igatahes on tegu võimsa ja äärmiselt originaalselt mõjuva tekstiga, mis millegipärast meenutas mulle veidi vendade Strugatskite loomingut, eriti "Hääbuvat linna" ning seda sugugi mitte ainult Nõukogude Liidust pärit tegelaste tõttu. Veidi tuumapungilik tegevusmaailm jättis väga ereda mulje, kujutades endast justkui veidrat segu Külma sõja ajast ja suurte maadeavastuste ajajärgust-kuskil kaugel merede taga on avastamata kontinendid, mille peab hõivama, et sinna siis kapitalismi või kommunismi levitada.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava "Õnne ja õnnetuse valitseja"

Iidmaa-tsüklisse kuuluva teose võiks žanriliselt liigitada õudusfantasyks. Neile, kes on lugenud sama autori romaani "Surmakarva", peaks see omalaadne maailm juba tuttav olema... Teistele teadmiseks, et "Õnne ja õnnetuse valitseja" tegevus toimub veidras pseudokeskaegses maailmas, kus on oluline koht nekromantial ning ülikutel (ja ka lihtsurelikel) on kombeks pärast surma libasurnutena edasi tegutseda, tihti valitakse ka vabatahtlikult libasurnuks muutmise (ehk "võigastamise") tee. Veidraid verejanulisi jumalusi meenutavad vardjalummutised, erinevas kõdunemisastmes zombiarmeed ja ülikute lakkamatud omavahelised sõjad iseloomustavadki seda veidrate olevustega täidetud sünget, päikesepaisteta ning vihmast maailma.

Romaani läbivateks tegelasteks on rüütel Tõus Kaepoeg (tegelastel on äärmiselt omapärased ja veidrad nimed, tugevades teksti mustahuumorilist alatooni) ja Kolbakorjaja-nimelisele lummutisele inimohvriks mõistetud (ent seejärel tema õpilaseks sattunud) talupoiss Mudrumuna, kellega seotud süžeeliinid enamiku raamatu jooksul ei ristu. Tegelikult pole see, mis romaanis täpselt toimub, niivõrd oluline, kui see, kuidas seda kirjeldatakse-haiglaselt sünge, julm ja kõdune õhustik seguneb tugeva musta huumoriga. Lisaks nimedele (Õud Karmipoeg, Varivarju Kondik) aitavad õhustiku loomisele kaasa ka selle poolzombistunud maailma omapärased kõnekäänud ("Alles esimene surm teeb poisist rüütli", "Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea").

Tohutut vaimustust see romaan minus tekitada ei suutnud, ent on päris korralikult kirjutatud ja saab seega "4" kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Scalzi "Vanamehe sõda"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Scott Lynchi "The Republic of Thieves"

Romaanisarja kahe eelmise osa lugemisest on möödas umbes viis aastat ja paljugi neis kirjeldatust oli mul meelest läinud. Käesoleva romaani kirjutamine venis autoril kuuldavasti isiklike probleemide tõttu... Nüüd on see siis aga lõpuks ilmunud ja "Varaste vabariigiga" sari ei lõpe, Lynchil on kavas neljaski osa.

Romaani alguses käivad Camorrist põgenenud Locke Lamora ja tema sõbra Jean Tanneni käbarad õige kehvasti... täpsemalt on Locke mürgitamise tagajärjel suremas. Kelmiduole tuleb appi nende vana vaenlane, naisvõlur Patience, kes pakub mürgitatud Lockele ravi vastuteene eest-Locke ja Tannen peavad sekkuma demokraatlikus Karthaini linnriigis toimuvatesse valimistesse. Karthain on võlurite (ehk bondsmagide) omavahelise varjatud võimuvõitluse tallermaaks, ent nood ei söanda valimistulemuste mõjutamiseks maagiat kasutada, kartes selle võimalikke apokalüptilisi tagajärgi. Seega kulub kelmide abi marjaks ära. Karthaini jõudnud kelmid avastavad aga üllatusega, et vastaspartei võitu on garanteerima palgatud nende endine jõugukaaslane ja Locke armastatu Sabetha. Romaani tegevus toimub kahes liinis-ühes kirjeldatakse Locke, Tanneni ja Sabetha tegevust Karthainist, teises aga Locke lapsepõlve ning noorust ja armastusloo algust Sabethaga. Romaani mittelineaarne ülesehitus võib esmapilgul näida tüütuna, ent vähemalt minu meelest on Lynch sellega hästi hakkama saanud.

Kohati võib romaani lugedes ära unustada, et tegu on fiktiivses maailmas toimuva fantasyga, liiga palju meenutab see tavalist kelmiromaani. Maagia ja maailma saatust puudutavad küsimused tulevad kohati mängu, ent asuvad enamasti justkui kuskil kaugel eemal-peamiseks on ikkagi kelmide omavahelised intriigid ning suhted. Lynchi võlurid oma hirmuga maagia ülemäärase kasutamise ees meenutavad Le Guini oma (tiitlid nagu "arhimaag" panid mainitud autori Meremaa-sarjaga veelgi enam paralleele tõmbama), ent muidugi on Lynchil hoopis teine stiil-kelmiromaanilikult lõbus ja värvikas, vahel ka sügavatundeline, julm ning nukker. Kokkuvõttes üks mahukas, aga hea raamat, loodetavasti õnnestub autoril see pikk romaanisari lõpuni heal tasemel valmis kirjutada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis