Steven Brusti "Jhereg"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Juha Jyrkäse "Oivas Repänen – Kainoan musta linna"

Käesoleva kuu alguses Helsingis toimunud Worldconi külastades sai käesoleva romaani autori, soome õudus- ja fantaasiakirjaniku ning muusikuga ühes pargis piknikku peetud. Juhal olid kaasas ka CD-d metallmuusikaga ja käesoleva lühiromaani eksemplarid. Hakkasin üht soomekeelset raamatueksemplari sirvima ja tundus, et esimesest paarist lausest saan täitsa aru, nii et otsustasin raamatu ära osta ja netisõnaraamatu abil läbi lugeda. Puutusin lapsena Tallinnas elades soome keelega päris palju kokku ja ilmselt oleksin elutee teistsuguse arengu korral seda keelt üsna soravalt rääkima ning mõistma hakanud, ent asjad läksid teisiti ning viimase rohkem kui kahekümne aasta jooksul olen soome keelega kokku puutunud üsna vähe. Nii nõudis käesoleva sajaleheküljelise lühiromaani läbilugemine minult parajat pingutust.

Jyrkäse lühiromaani (mille pealkiri võiks tõlkes olla "Oivas Repänen – Kaino must kindlus") näol on tegu omapärase seguga Robert E. Howardi loomingut matkivast kangelasfantaasiast ja "Kalevala"-hõngulisest soome-ugri mütoloogiast. Peatükkide motodeks on "Kalevala" runosid meenutavad luuletused. Sarnaselt Howardi loomingule toimub "Oivas Repäneni" tegevus mingil mütoloogilisel kangelasajastul, ent Põhjalas. Tegevusmaailma on kujutatud raamatuga lahtiselt kaasasoleval kaardil, see meenutab veidi Soomet ja Soome lahe ümbrust, ent maismaa ning mere piirid on teistsugused (näiteks Eesti kohal asub koht nimega Pahamaa, mille põhjarannikul asuva Revonlinna nimi meenutab veidi Revalat).

Süžee poolest on lühiromaan üsna lihtne. Autor on järelsõnas maininud, et teda on "Oivas Repäneni" kirjutamise juures inspireerinud kaks Howardi Conani-tsüklisse kuuluvat teksti: romaan "Draakoni tund" ning lühiromaan "Nõid on sündinud". Mõlema teksti mõju on tõesti tunda. Peakangelane Oivas Repänen (soome keeles "Rebane") õpib Kloostrisaarel võitlus- ja armukunste ning maagiat ja läheb pärast meheks sirgumist laia maailma seiklema. Ootamatult õnnestub tal päästa Kaino riigi sõdurite käest saame meenutavate põhjapõdra-ratsanike pealiku ilus tütar Lõpsee. Nagu peagi selgub, on Kaino kõrgem sõjaväelane Morlakka äratanud ellu riigi ammusurnud kurja valitsejanna Moskottari, meeste verd ning seemet imeva naiskoletise, kes tegutseb paralleelselt kahes erinevas kehas. Moskottari ja Morlakka eesmärgiks on taastada muistne Kaino suurriik ning arusaadavalt on nende peamiseks takistuseks koos Lõpseega põhjapõdra-kasvatajate juurde suundunud vägimees Oivas Repänen...

Meelelahutuslik kangelasfantaasia, mida ilmselt väga tõsiselt võtma ei peaks, ent mis on omas žanris päris muhedalt teostatud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Dan Simmonsi "Heeliksi orvud"

"Heeliksi orvud"

Hyperioni Cantose lugemisest on mul möödas juba 10-15 aastat, üle lugenud ma seda tetraloogiat pole ja selle sündmustik on mul hakanud vaikselt meelest minema, ehkki põhiosas mäletan ma tetraloogias toimunut endiselt. Omal ajal meeldis see mulle väga, s.h. kaks viimast romaani, millele paljud lugejad on religioosset ja müstilist soga ette heitnud.

Nüüd, aastaid hiljem, äsja eesti keeles ilmunud "Heeliksi orbusid" lugedes valdavad mind veidi keerulised tunded. Nagu ka eelmistes arvustustes mainitud, on kogu see kosmosemaailm tõesti hästi fantaasiarikkalt kirja pandud. Samas olen ma praegu vanem ja küünilisem ning kõik need Siduvad Tühjused, Jagatud Hetked ning empaatiad tunduvad mullegi lugedes paraja müstilise jamana. Need aeneaanide tsivilisatsiooni puudutavad asjaolud ei lase mul "Heeliksi orbusid" maksimumhindega hinnata, ent aus "neli" tuleb küll ära, kasvõi kogu selle fantaasiarikka maailma ja üldise õhustiku pärast.

"Tulemuusa"

Suhteliselt raskestiloetav lühiromaan algab kosmilise võõrrassi poolt orjastatud inimkonna elu kirjeldusega. Tegu pole ulmekirjanduses just väga levinud teemakäsitlusega - enamasti kirjeldatakse inimeste elu tulnukvallutajate ikke all kangelasliku ja lõppkokkuvõttes eduka vabadusvõitluse võtmes. Simmons kirjeldab seevastu arkonite võimu alla sattunud inimrassi lootusetult tasalülitatatuna ja suure osa oma juurtest ja kultuurist minetanuna. Arkonite talla all elavad inimesed tunnetavad kogu universumit religioosses võtmes, ellu on äratatud gnostitsism - esimestel sajanditel pärast Kristust Vahemeremaades levinud sünkretistlik religioon. Ehkki autor seda tekstis otsesõnu ei maini, on arkonite allutatud inimkonna gnostitsismilembus ka teatud määral loogiline - gnostikud nägid kogu materiaalset maailma kurjuse võimuses olevana, mis sobitub hästi inimkonna olukorraga arkonite võimu all.

Mingil hetkel tuleb mängu eelmises arvustuses mainitud kõrgemate rasside teema, autori fantaasia saab võõraste maailmade kirjeldamisel tuule tiibadesse, ent kogu tekst muutub ka müstiliseks, segaseks ja raskestimõistetavaks. Liigse müstilisuse ja segasuse pärast ei suuda ma "Tulemuusale" ka maksimumhinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis