"Soome ulme 3" (koost. Arvi Nikkarev)

Maarit Leijoni "Laanekuuse juure all"

Alva-nimeline eraklik naisterahvas töötab ühes Soome väikelinnas koduhooldajana ja ta klientideks on valdavalt eakad ning dementsed isikud. Loo alguses kirjeldatakse detailse naturalismiga Alva tööpäevi ja tema kliente, kes on (ühe erandiga) üsna vastikud nõdrameelsed. Sündmustiku arenedes hakkab ühe enam selgeks saama, et Alva pole päris tavaline inimene, ja siin tulebki ulmeline element mängu...

Üsna meeldejääv lugu, ehkki pean tunnistama, et Leijoni ajaloo- ja Venemaa-teemalised lood meeldisid mulle üldiselt rohkem.

Maarit Leijoni "Koristaja"

Sarnaselt loole "Laanekuuse juure all" on ka siin peategelaseks ebameeldivat, ent vajalikku tööd tegev isik - Elias Kaski, kellele kuulub laipade ja kuriteopaikade koristamisega tegelev ettevõte. Laibakoristajate kirjus ja multikultuurses kollektiivis valitseb omalaadne esprit de corps - kolleege kaitstakse igal võimalusel ja nende kiusajatega klaaritakse julmalt arved. Kuni ühel päeval satub Kaski taas kokku naisega oma minevikust...

"Koristaja" ainsaks ulmeliseks elemendiks oli peategelase telepaatiline suhtlus loomadega ja ausaltöeldes jättis see jutt mulle pigem põneviku kui žanriulmeka mulje. Aga polnud üldse paha. Tõlkel polnud üldiselt viga, aga sarnaselt loole "Koristaja" torkas mulle siin silma sõna "tulema" soomepärane kasutus (nt lauses "Sinust on tulnud suur mees").

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Maskide tants"

Omapärane fantaasialugu rändnäitlejatest, mille keskmes on mineviku mäletamine ja süütunne minevikus toimunud asjade pärast. Mulle meeldis.

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Neljas põrsas"

Küberpungilik lugu lähituleviku Mehhikost, mille on üle võtnud ameeriklased. Kohalikud elanikud on sunnitud ellujäämiseks kriminaalseid teid kasutama ja võitlema lobo'deks kutsutud halastamatute korravalvuritega. Loos on rohkelt hispaaniakeelseid väljendeid, räägitakse ka mingisugusest el Murost ehk Müürist (viide USA-Mehhiko piirimüürile?).

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal"

Saami mütoloogiast inspireeritud etnoõuduslugu, mille peategelaseks on Lapimaale tööle tulnud noor Helsingi õpetajanna. Mulle meeldis ja eeskätt Lapimaa õhustiku tõttu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Lumetüdruk" (koost. Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk)

Kristi Reiseli "Ma valin 6 grammi"

Millitaarulmena algav lugu on üks neist tekstidest, mille sisust ei saa ilma spoilerdamata ülemäära palju rääkida. Kõlbas täitsa lugeda.

Timo Talviku "Zen-tri-fuuga"

Natuke noorteulmelik lugu apokalüptiliste sündmuste (enamiku inimeste Maalt kadumine ja amfiibtulnukate invasioon) käigus kokku sattunud kahest noorest inimesest, kes ootamatult supervõimed omandavad. Kõlbas täitsa lugeda.

Veiko Belialsi "Koonemani õnn"

Päris hästi välja tulnud dark fantasy žanris lugu. Pigem pehmema ja südamlikuma stiili poolest tuntud autor on ilmselgelt üritanud kirjutada midagi keskmisest süngemat ja julmemat ning teatud määral on see ka õnnestunud, ehkki nt Martini või Abercrombiega võrreldes mõjub lugu ikka väga leebelt. Kokkuvõttes on lõpptulemus aga siiski hea, sellest ka hinne.

Urmas Nimetu "Meie kaevu oli lihtne kukkuda"

Erootilise kallakuga õudusjutt kuhugi Eesti maakohta kolinud perekonnast ja veidratest sündmustest, mis hakkavad aset leidma seoses nende õuel paikneva vana kaevuga. Polnud üldse paha lugu.

Krafinna "Ei laps, ei lind"

Täitsa omapärane linnafantaasia.

Siim Veskimehe "Lumetüdruk"

Üllatavalt korralik lühiromaan. Autor on suutnud mitmeid tema loomingule omaseid halbu jooni (pikad ühetaolised dialoogid, maailmavaateline targutamine) suures osas vältida ja lühiromaan sisdaldab ka (taaskord autorile pigem mitteomaselt) õhustikku loovaid võõrmaailma kirjeldusi. Muus osas Veskimees nagu Veskimees ikka, paljudele autori loomingule iseloomulike joontega.

Mairi Lauriku "Kaks kätt ja süda"

Sellest pastlafantasy'ks liigituvast loost jäi mulle kuidagi rabe mulje. Talupoegadest külaelanikud löövad nagu muuseas pidevalt tagasi võluvõimeid omavate elukutseliste sõdalaste rünnakuid, kes on just nende küla oma sihtmärgiks valinud - ei tundunud usutav. Samas otseselt halb lugu ka polnud, hindeks kokku "3+".

Häli Kivisilla "Siidisärki-kuldakörti"

Lühiromaani tegevus algab kuskil 19. sajandi lõpu Eesti maapiirkonnas (natuke meenus sama autori lugu "Harjusk") ja kipub alguses venima ega jäta eriti huvitavat muljet. Pärast minategelase põrgussesattumist läheb lugu aga korralikult käima. Hoolimata põrguteemadest ja erinevatest kuraditest ma seda lühiromaani kuidagi süngeks ega tumedaks pidada ei suuda, kui kohatised erootilised sugemed välja jätta, siis sobiks minu meelest ka lastele lugemiseks.

Meelis Krafti "Teisel pool maski"

Loo temaatika meenutas natuke Krafti varasemat lugu "Hüvasti, sõbrad" - koolikiusamine ja selle üleloomulik ning kole karistus. Õudusloona päris korralik.

Koidu V. G. Ferreira "Ahelmurdjad"

Lühiromaani tegevus toimub suletud linnas, kus inimeste üle valitseb inimverd joov tulnukrass. Mingeid arenenud tehnoloogiate kirjeldusi loos ei leidu, nii et algul on isegi raske aru saada, kas tegu on teadusliku fantastika või fantasy'ga. Loo arenedes hakkab maailma ja toimuva kohta rohkem selguma...

Tegevusmaailmal ja üldisel õhustikul polnud väga vigagi, aga autori katse paternalistlikult meelestatud tulnukrassi suhtes mingit sümpaatiat tekitada jättis vähemalt mind lugejana täiesti külmaks. Kui ikka aastasadu teise mõistusliku rassi üle valitsed, aga ei vaevu tollele isegi selgeks tegema, mis su eesmärk täpselt on, jääb üle vaid iseennast süüdistada. Lühiromaani hindeks kokku "3+".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andrius Tapinase "Hour of the Wolf"

Andrius Tapinas on populaarne Leedu teleajakirjanik ja ulmehuviline, kes on tõlkinud leedu keelde Tolkieni "Sõrmuste isanda" ja Pratchetti raamatuid. "Hundi tund" on tema debüütromaan ja ühtlasi aurupunk-tetraloogia "Auru ja kivi saaga" esimene köide. Järgnevaid köiteid minu andmetel kahjuks inglise keelde tõlgitud pole, nii et nende lugemiseks tuleks ära õppida leedu keel või kasutada masintõlke abi. Leedus näib see tetraloogia üsna populaarne olevat - hiljuti külastasin Vilniuse raamatupoodi, kus müügil olevatest kõvakaanelistest leedukeelsetest ulmeraamatutest torkasid lisaks Tolkienile ja Martinile silma just Tapinase omad.

Romaani tegevus algab aastal 1870. Vene impeerium on pankrotis, ka Alaska müümine ameeriklastele pole piisavalt raha sisse toonud. Rotschildide pankuridünastia teeb venelastele ettepaneku loovutada vastutasuks võlakustutuse eest endale kaks linna - Vilniuse ja Tallinna. Tehing saab teoks ja mainitud linnad liidetakse Rotschildidele alluva vabade linnade Allianssiga, kuhu kuuluvad ka Praha, Krakow ja osa Konstantinoopolist.

Aastaks 1905 on maailm hoopis teistsugune meile ajaloos teadaolevast - taevas liiguvad prometeeliumi-nimelist gaasi kasutavad hiiglaslikud õhulaevad, tänavatel sõidavad auruliikurid, toimib alkeemia. Romaani keskne tegelane on Vilniuse legaat (linnas turvalisust tagava leegioni ülem) Antanas Sidabras, kes peab vahetult enne linnas toimuvat tippkohtumist tegelema erinevate ohtude sasipuntraga, mille seas on nii Mila-nimelist tüdrukut jahtivad Praha vitamandid (tehislike eluvormide loojad), Tsaari-Venemaa eriteenistused kui ka salapärane sarimõrvar. Seikluslikule süžeele lisandub värvikas pilt alternatiivajaloolisest Vilniusest ja selle kirevatest asukatest.

"Hundi tunni" näol on tegu pigem seiklusliku ja meelelahutusliku aurupungiga, mida võiks võrrelda näiteks Mark Hodderi loominguga. Midagi väga tõsist siit oodata ei tasu, aga ajaviiteks päris hea.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Kangelaste tee"

Romaani fantasyosa oli üsna puine (ja kui see oli paroodiana mõeldud, polnud see naljakas) ja ega ka järgnev mind eriti vaimustada suutnud. Ühiskonnakriitika oli samuti üsna ajast ja arust, nii et kokku selline kehvapoolne Heinlein.

Tõlkest võis leida erinevaid vigu - nt empress pole siiski eestikeelne sõna ja originaalis 1963. aastal ilmunud romaanis nimetati minategelast "nooreks punkariks", ehkki see subkultuur tekkis veidi hiljem ja sõnal punk on inglise keeles natuke laiem tähendus.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Keanu Reevesi ja China Mieville'i "Mujalmaa raamat"

Seda, et žanriulme kirjanik ja Hollywoodi superstaar kahasse romaani kirjutavad, ei juhtu ilmselt iga päev. Romaan põhineb Reevesi koomiksisarjal "BRZRKR" ja räägib loo 80 000 aasta vanusest surematust ning ülitugevast sõdalasest Unute'ist, keda uuritakse ühes USA sõjaväe salajases laboris. Unute'i eesmärgiks on muutuda surelikuks - mitte surra, vaid olla teoreetiliselt võimeline suremiseks. Lisaks mainitud sõjaväebaasis toimuvale peamisele süžeeliinile sisaldab "Mujalmaa raamat" ka tagasivaateid Unute'i pika elutee jooksul toimunule. Romaani tegevusmaailm tugineb hüpoteesile, mille kohaselt eksisteerisid meie planeedil kümnete tuhandete aastate eest erinevad kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid, mis katastroofides täielikult hävisid ja millest jälgegi järele ei jäänud (umbes nagu Robert E. Howardi Hübooria-maailm).

"Mujalmaa raamat" on päris korralik militaarse õhustikuga fiosoofiline ulmepõnevik, ehkki näiteks Mieville'i "Bas-Lagi" triloogia meeldis mulle mõnevõrra rohkem. Tõlkel pole üldiselt väga viga, ehkki aeg-ajalt tuleb sisse vigu (nt leheküljel 312 mainitud Gold Coast peaks eesti keeles siiski olema Kullarannik ja leheküljek 317 mainitud Damaskuses aastal 1880 toimunud sündmus ei saanud olla "auto järel lohistamine", sest autot polnud sel aastal veel leiutatud - ilmselt ajas ingliskeelne homonüüm car tõlkija segadusse).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Igaviku kiirtee"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gregory Keyesi "Empire of Unreason"

Tetraloogia kolmas osa kippus võrreldes varasematega ära vajuma ja just selle "enneaegse" USA iseseisvussõja liini pärast, mis ei mõjunud eriti usutavalt ega suutnud absoluutselt kaasa haarata. Neljas osa jääb minust ilmselt lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis