Monday, December 26, 2016

Robert Silverbergi "Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee"

Olin varem kuulnud väidet, et kogumiku esimeses pooles on rohkelt pulpilikke tekste. Minu meelest neid siin nagu väga pole (kui "Päikesetõus Merkuuril" ja ehk ka "Absoluutselt resoluutne") välja jätta. Pigem paistab suur osa esimesest üheteistkümnest loost silma sellega, et noor autor on püüdnud väga "tõsistel" teemadel kirjutada, mis on kohati üsna igavalt välja kukkunud. Alates kogumiku kaheteistkümnendast loost, 1964. aastal ilmunud "Naabrist" läheb aga kogumiku keskmine tase kõvasti kõrgemaks.

Sarnaselt eelarvustajale on mu lemmiklooks käesolevas kogumikus mõistagi "Hawksbilli jaam".

"Öösse kaduv tee"

Sünge postapokalüptiline õhustik on loos päris hästi välja tulnud ja nii noore autori kohta on see päris hea saavutus. Samas on loo sisu, nagu ka eelarvustaja on maininud, kaunis keskpärane ning selle muudab ulmeliseks peamiselt setting 2054. aasta New Yorgi näol, peaaegu samasuguse süžee võiks paigutada ka näiteks blokaadiaegsesse Leningradi või mõnda muusse mitteulmelisse keskkonda.

"Absoluutselt resoluutne"

Käesoleva loo eeskuju, Heinleini "Enese ees ja järel", olen muidugi aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" lugenud, ent praeguseks on mälestus sellest üsna tuhmunud. Seega ei osanud ma ka loo lõpplahendust nii ettearvatavaks pidada, nagu eelarvustajad seda teinud on.

Aga loo tegevusmaailm ja intriig on rabedad küll, sisaldades rohkem küsimusi kui vastuseid. Mille eest need "hüppajad" täpselt põgenevad? (Minevikumaailma põgus kirjeldus mõjus pigem segadusttekitavalt) Miks nad just 28. sajandisse satuvad ja pole võimelised sealt ajas edasi "hüppama"? Miks nad alati ühekaupa "hüppavad"? Jne.

"Macauley skeem"

"Suvelaulud"

Meenutas väga Tarlapi loomingut-paks egoistlik kapitalistist lurjus õilsate metslaste harmoonilist elu rikkumas ja neile tsivilisatsiooni viimas. Samas täitsa korralik jutt, lõpplahendus oli originaalne ja ootamatu.

"Päikesetõus Merkuuril"

"Soe inimene"

"Mees, kes midagi ei unustanud"

Omaette küsimus on, kuivõrd see jutt üldse ulmeks liigitub. Mingi sarnane absoluutse mälu sündroom (sünteetiline mälu) peaks ka reaalselt eksisteerima, nõukogude ajal ilmus selle kohta eesti keeles isegi üks populaarteaduslik raamat (Aleksandr Luria "Väike raamat suurest mälust"). Seda, kas selline mälu võib pärilik olla, nagu Silverberg oma loos on kirjutanud, ma küll öelda ei oska.

Keskmisest kõvasti paremat (õnneks mitte küll sünteetilist ega ka mitte eideetilist) mälu eviva isikuna leidsin selles loos endalegi palju tuttavat (ma tõesti ei saa aru, kuidas nö. keskmise mäluga inimesed asju mäletavad või kui kiiresti kedagi või midagi unustavad või millise loogika alusel unustamine toimub, samuti olen tuttav sellega, kui ärritavalt hea mäluga inimene halvamälulistele vahel mõjuda võib). Samas jäi loos midagi puudu, et sellele maksimumhinnet panna-ehk just see lõpp, oleksin oodanud midagi muud.

Tõlkest: eesti keeles ei peksta inimesi "üles", vaid siiski "läbi".

"Elas kord üks naine"

"Raudne kantsler"

Minu meelest oli see lõbus lugu täitsa tore ja hindes pole kahtlustki.

"Kannatustega kaubitsejad"

Üldiselt Rauli arvustusega nõus, pigem igavapoolne sotsiaalporno.

Meelis Sepa arvustusele täienduseks, et loo tegevus pidi siiski toimuma 21. sajandil, sest ühes lõigus oli mainitud sellist automarki nagu " '08nda aasta Frontenac".

"Naaber"

Loo tegevusmaailm oli väga põnevalt loodud ja talvise planeedi painav õhustik hästi edasi antud. Millegipärast ma erinevalt eelarvustajatest loole siiski maksimumhinnet panna ei suuda... ilmselt ei suutnud just süžee piisavalt kaasahaaravalt mõjuda, ehkki maailmaloome oli suurepärane.

Erinevalt Raulist ei meenutanud kirjeldatud ühiskonnas toimiv peremudel mulle keskaegset patriarhaati, vaid pigem diktaatorlikku "isavõimu" Rooma riigi suurperedes.

"Kuues palee"

Eks see idee veidi absurdsevõitu oli (mul tekkis lugedes peamiselt küsimus, et miks ükski aardekütt seda robotit lihtsalt füüsiliselt hävitada ei püüdnud, selle asemel, et temaga mõistatamismängu mängida). Samas oli idee absurdsusele vaatamata päris põnev ja loo õhustik lummav, nii et hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks.

"Hawksbilli jaam"

Avastasin üllatuslikult, et olen selle äsja eesti keelde tõlgitud lühiromaani esmaarvustaja Baasis. "Hawksbilli jaama" hilisemal romaaniversioonil on Baasis küll kaks arvustust, ent lühiromaani pole keegi arvustanud.

21. sajandi alguses (mis käesoleva lühiromaani kirjutamise ajal oli veel paari aastakümne tagune tulevik) on USA-s võimul konservatiivne diktatuurivalitsus. Väga hullu totalitaarrežiimiga ei paista nappide kirjelduste järgi tegemist olevat, pigem selline kõrgeltarenenud heaoluühiskond, kus Kuul käiakse puhkusereisidel ja meditsiin on üsna kõrges arengujärgus (tehisorganid). Vastalisi sellel valitsusel aga leidub ja lühiromaani kirjutamisajale omaselt on tegu just vasakpoolsetega-kommunistid, sotsialistid, anarhistid jne (tekstis vilksatanud sõna "hruštšovist" tõi igatahes muige suule, aga ehk eksisteeris kuldsetel kuukümnendatel ka selliseid teoreetikuid). Valitsus dissidente surma mõistma ei hakka, vaid kasutab omapärasemat lähenemist-kuna on leiutatud ajaränd (ainult minevikku ja ühesuunaline), kupatatakse nad hiliskambriumi ajastusse, kus on loodud Hawksbilli jaama nime all tuntud järelevalveta koonduslaager. Aeg-ajalt saadetakse neile ka vajalikku varustust järele, et nad hiliskambriumis elades omadega päris otsa ei lõppeks. Naisssoost vastalised aga saadetakse veidi hilisemasse perioodi, et vasakpoolsed eelajaloolises minevikus elades järglasi ei saaks ja kogu ajalugu segamini ei keeraks.

Lühiromaani peategelaseks on jaama mitteametlik boss, kuuekümnendale eluaastale lähenev Barrett, kes on juba aastakümneid hiliskambriumis pagenduses olnud ja lisaks hiljuti ka jalavigastuse tagajärjel invaliidistunud. Seltsimeeste elu hilisema Põhja-Ameerika kontinendi territooriumil on üsna sünge-elatakse merest ümbritsetud kaljusel maatükil. kus puudub igasugune taimestik ja loomastik peale üksikute samblalaikude. Isegi taevas pole sinine, vaid beežikas. Kuu paistab taevas roosakas, ent pagendatutel puudub kosmosetehnika uurimaks, et kas seal võib atmosfääri olla. Põhiliseks toidukraamiks on trilobiidid, peajalgsed ja muud meriannid, elu levik maismaal koos dinosauruste ning kõige muuga jääb kaugesse tulevikku. Pagendatuid ohustab vaimne murdumine ja paljud hakkavad tasapisi hulluks minema, teised püüavad leida endale kõiksugu tegevust, näiteks trilobiitide söömise kõrvale Marxi teooriate üle vaieldes. Kuni ühel päeval saabub Hawksbilli jaama uus pagendatu, kummaline noormees nimega Lew Hahn...

"Hawksbilli jaama" näol on tegu väga hästi kirjapandud lühiromaaniga, mis ühendab ulmelises maailmas erinevaid teemasid (poliitika, eelajalooline Maa kambriumiajastul), sidudes need üheks ladusaks tervikuks. Eriti tuleb kiita autorit kambriumiajastu õhustiku loomisel.

"Päikesetants"

"Kui müüdid läksid koju"

Mulle päris meeldis... mitte selle kergelt moraliseeriva müüditeema pärast, vaid just sellepärast, kuidas loos avati 126. sajandi kõrgeltarenenud, ent dekadentlikku inimühiskonda oma kummaliste ajaviidetega. Ja muidugi see lõpplahendus...

"Rõõm nende seltskonnast"

"Külaskäik reaalsusse"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 14, 2016

"Me armastame Maad" (koost. Veiko Belials)

Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".

Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Otsustav katse"

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.

Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Üksikud oletused"

Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel"

Andrei Balabuhha "Surnumatja"

06.12.2016:

Lugesin seda lugu esmakordselt neliteist aastat tagasi Balabuhha eestikeelsest kogumikust "Eelkäijad". Toona ei meeldinud see mulle absoluutselt, puänt tundus nõme ja argpükslikku käitumist õigustav. Samas pole tegu ka eriti lihtsasti unustava tekstiga, põhiline süžeeliin oli mul tänini meeles. Nüüd lugesin lugu antoloogiast "Me armastame Maad" uuesti. Erilist vaimustust ei tekita see minus endiselt, ent kaugtuleviku-kosmosemaailm sündmustiku taustal on päris äge ja see, mida autor selle looga öelda tahtis, tundub mulle kirjutamisaja taustaga paremini kursis olles selgemini mõistetav.

SPOILERID!!!

Omamoodi on huvitav, kuidas ühes aegruumis kirjutatud loo mõte teises aegruumis lugedes justkui tagurpidi pöördub. Kui nõukogude ulmekirjandus oli tulvil kangelaslikku eneseohverduse temaatikat, siis Balabuhha kirjutas 1975. aastal loo sellest, et ehk peaks mingis tsivilisatsiooni arengufaasis liigsete ohverdustega lõpparve tegema, ehk pole eluga riskimine alati mõistlik. Kirjutamisaja tausta arvestamata tundub teksti idee aga ärritavalt totter-hävitatakse üliharuldane laevavrakk lihtsalt sel põhjusel et "äkki keegi läheb muidu seda torkima ja saab surma" (imelik, et nii kõrgeltarenenud tsivilisatsioonil polnud kaameratega varustatud roboteid, mida vraki sisse saata, ent see selleks). Samas otsustasin loo hinde Baasis teise ülelugemise järel siiski "3" peale tõsta.

Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad"

Loo alguses vegeteerib Espase-nimeline peategelane kuskil sooja mere ääres hotellis, vaatab tundide kaupa holograafilisest televisioonist loodussaateid planeet Maa looduse kohta ja peesitab mererannas. Espas näib mingi kummalise amneesia all kannatavat. Ühel päeval aga saabub hotelli mees, kes meenutab talle tähtedevahelist ekspeditsiooni, milles nad mõlemad olid osalenud...

Üldiselt mulle lüürilis-sentimentaalne ulme väga ei meeldi, aga käesolevast loost jäi küll hea mulje-ilus, poeetiline ja nukravõitu tekst, samas ilma punnitatud pisarakiskumiseta või sentimentaalsuse efekti nimel totraks muudetud sündmustikuta. Hindes pole seega kahtlustki.

Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad"

Vjatšeslav Rõbakovi "Vesi ja laevukesed"

Ka mulle meenus seda lühiromaani lugedes üks "Tagasitulek", ent hoopis Lemi "Tagasitulek tähtede juurest", mitte Strugatskite romaan, mis on mul siiani lugemata. Ega käesoleva teksti maailmast ja sündmustikust ilma põhiideed spoilerdamata pikalt rääkida saagi.

Sarnaselt "Koduhoidjatele" ei suuda ma ka "Veele ja laevukestele" maksimumhinnet anda väga lihtsal põhjusel-ehkki idee ja maailm on huvitavad, mõjub Rõbakovi stiil ikka äärmiselt lugejavaenulikult: literatuuritsevalt, psühholoogitsevalt, heietavalt ning üleüldse masendavalt. Tegu näib olevat autoriga, kelle teostest võib leida huvitavaid ideid, ent nende teoste läbilugemine pole just kõige libedamalt kulgev protsess.

Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas"

Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga-üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist. Kuna lisaks kirjutab autor ka ulmet, võiks arvata, et tulemuseks on midagi õige veidrat ja pentsikut, ent nagu eelarvustajadki maininud, on käesoleva loo näol tegu üsnagi traditsioonilist tüüpi teadusliku fantastikaga, mis peaks suurema lugemusega ulmefännidele mõninga deja vu tunde tekitama.

Korralikult kirjapandud tekst, ent ei midagi vapustavat.

Nik Sredini "Nina"

Lugu võiks iseloomustada sõnadega "Thor Heyerdahl kosmoses". Heyerdahlile on "Nina" ka pühendatud, loo lõpetab Heyerdahli tsitaat ja ilmselt pole ka juhus, et ühe tegelase perekonnanimeks on Fata-Hiva...

On möödunud viis sajandit esimesest maalaste ekspeditsioonist Kentauri Alfale. See ekspeditsioon on viinud kontaktini kõrgeltarenenud tähtedevaheliste tsivilisatsioonidega, kellelt "arenguabi" saamiseks on maalased püüdnud end näidata reaalsest märksa vähemarenenutena. Et pettus ilmsiks ei tuleks, on ekspeditsiooni toimumist Maal kollektiivselt unustada püütud. Viis sajandit hiljem on kosmoselennud unustusse vajunud, kogu tähtedevaheline transport toimub teleportatsiooni abil.

"Nina" minategelaseks on Hermani-nimeline noormees, kes pärast hiljutist õnnetut armumist komistab muuseumis viis sajandit tagasi Kentauri Alfale lennanud tähelaeva, Kolumbuse laeva järgi nimetatud Nina otsa. Ootamatult tekib tal thorheyerdahllik idee-lennata Ninaga kümne aasta jooksul Kentauri Alfale ja tõestada sellega, et muistne tähelend oli võimalik. Hermani plaan leiab kohe toetust ka meediaringkondadelt, kes loodavad kosmoselaevas toimuvast reality-show teha ning seda Maale üle kanda. Peagi asubki neljast meeskonnaliikmest ja Rumata-nimelisest (!) kõutsist koosnev meeskond Nina pardal Kentauri Alfa poole teele.

Antoloogiat "Me armastame Maad" sobib käesolev lugu suurepäraselt lõpetama. Mitmetele teistele antoloogia tekstidele omasest filosoofilisusest ja melanhooliast pole siin jälgegi, loo üldine tonaalsus on läbinisti rõõmsameelne ning uljas. Ilmselt on tegu mulle enim meeldinud tekstiga antoloogias (Strugatskite "Üksikute oletuste" kõrval).

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, November 30, 2016

Naomi Noviku "Välja juuritud"

Minu ainsaks varasemaks kokkupuuteks Noviku loominguga oli "Temeraire"-tsükli esimene romaan "Tema majesteedi lohe", millest just kõige paremat mälestust ei jäänud. Käesolev romaan jättis seevastu märksa parema ja originaalsema mulje, eriti tänu huvitavamale tegevusmaailmale ning ulmelise elemendi mitmekülgsemale ning põnevamale osakaalule.

Romaani sündmustik hargneb hiliskeskaegset või varauusaegset Kesk- ja Ida-Euroopat meenutavas fantaasiamaailmas, kus toimib maagia ning kus inimkonda ähvardab koletisliku Metsa pealetung, mida suudavad tagasi hoida vaid pikaealised võlurid ja nõiad. Slaavlaste mõtteviisile omaselt on mets midagi kurjakuulutavat ja koletislikku: inimesi oma tüvedesse vangistavad ning puitunud koletisteks muutvad südamepuud, puuokstest koosnevad kollid ehk kõndijad, kes külarahvast röövivad, hiidritsikad jne. Ka maailma geograafia ning isikunimed viitavad Kesk- ja Ida-Euroopale.

Kui üldlevinud klišeena on fantasyromaanide peakangelasteks vaesed talupoisid, kes lõpuks maailma kurjuse käest päästavad, siis käesoleva romaani puhul on minategelaseks hoopis Polnya-nimelises ja väga Poolat meenutavas kuningriigis elav külatüdruk Agnieszka (Polnya vaenuliku naaberriigi Rosya nime päritolu pole vist vaja seletada). Agnieszka koduküla kaitseb Metsa eest üksildases tornis elav sajanditevanune võlur Lohe, kes võtab vastutasuks iga kümne aasta tagant mõne külatüdruku endale teenijannaks (ning nagu külaelanikud arusaadavalt arvavad, ka armukeseks). Uus väljavalimine läheneb ja üldlevinud arvamuse kohaselt peaks väljavalituks osutuma Agnieszka õde Kasia, ent üllataval kombel viib Lohe oma torni just tema enda. Agniezskast saab "võluri õpilane", ent ootamatult langeb ta õde Metsa kätte vangi ja neiu tõttab teda päästma-mis ka õnnestub, ehkki Kasiast on südamepuu sisemuses veedetud aja tõttu puitunud ihuga ülitugev olend saanud. Kõik see äratab kõrgemate võimukandjate huvi-nimelt on paarkümmend aastat tagasi lahvatanud Polnya ja Rosya vahelise verivaenu põhjuseks olnud asjaolu, et Polnya kuninganna on Rosya printsi poolt röövituna Metsa kadunuks jäänud. Kuna Kasia näol on tegu esimese Metsa küüsist päästetud inimesega, arvab Polnya prints Marek, et samamoodi võiks päästa ka ta paarikümne aasta eest kadunuks jäänud ema...

Ehkki romaani minategelaseks on teismeline tüdruk, ei loeta seda young adulti alla kuuluvaks. Verd ja laipu ning süsimusta maagiat leidub romaanis tõesti kõvasti, ka erootikat on näpuotsaga, samas ei jäta see kõik mingil põhjusel eriti karmi muljet-mõnevõrra on selle põhjuseks kindlasti jutustajapositsioon, sündmustiku nägemine heasüdamliku noore külatüdruku silme läbi, mis sündmustikule veidi lapselik-naiivse varjundi jätab. Detailse tegevusmaailma loomisega pole autor vaeva näinud ja tegevusmaailma-kaarte me käesolevast raamatust ei leia. Eraldi tahaks mainida maagiakirjeldusi-maagia toimimine on Novikul üsna põhjalikult lahti kirjutatud, sealhulgas lahingumaagiasse puutuv (näiteks loitsude kasutamine suurtükikuulide peatamiseks või ammunoolte suunamiseks). USA lugejate jaoks on slaavi mütoloogia ilmselt üsna eksootiline ja käesoleva romaani menus teispool ookeani pole seega midagi imestamisväärset.

Kokkuvõttes-korralik romaan, ehkki ei meeldinud mulle niiväga, et maksimumhinnet panna-jäi nagu veidi lihtsakoeliseks või lapselikuks selle jaoks. Ent hinne "4" on auga ära teenitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, October 1, 2016

Lois McMaster Bujoldi "Mälu"

Minu meelest üks igavamaid seniloetud Miles Vorkosigani sarja raamatuid, eriti võrreldes sündmustiku kronoloogia osas eelneva "Peeglitantsuga". Peaaegu pool raamatust läheb Milesi hingepiinade ja keiser Gregori pulmaettevalmistuste kirjeldamiseks. Siis tuuakse mängu Simon Illyani ootamatu haigushoo ja mikrokiibi teema ning romaan läheb veidi põnevamaks, ent kogumuljet see ei päästa ning 430-leheküljeline romaan mõjub üsna venitatuna. Ehk pole eelarvustajate mainitud "rahulikkus" lihtsalt see, mida ma sellelt autorilt ja sellest sarjast ootaksin. Ja krimkad pole mulle ka kunagi meeldinud, nii et kriminullilikud elemendid "Mälu" mu jaoks paremaks ei tee.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, September 11, 2016

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid"

"Kettmõõgaga mõõdetud maad" lugenutele pole vist vaja käesoleva romaani sisu ega stiili kohta palju rääkida. Teistele teadmiseks, et sisu poolest on "Kui rumalad surid" "Kettmõõgaga mõõdetud maa" otsene järg ja seda koguni sellisel määral, et neid võiks lausa üheks pikaks romaaniks pidada, mis on sarnaselt ühele peategelasele keskelt pooleks lõigatud; romaan kujutab endast ulme erinevate alamžanrite (kosmoseooper, küber- ja aurupunk, postapo ja fantasy) hullumeelset kiire sündmustikuga segu ning süngus ja traagilisus segunevad absurdiga, mis avaldub hästi ka järjekordet metakirjanduslikku sõnamängu sisaldavas pealkirjas, mis sedapuhku teeb kummarduse ühele Nõukogude ajal eesti keeles ilmunud Saksa DV kirjaniku ulmeromaanile.

Ilmselt ongi mõningane tüdimus sellest jaburavõitu tegevusmaailmast ja absurdi/traagika ebakõla peamisteks asjaoludeks, miks mu käsi ei tõuse käesolevale romaanile maksimumhinnet panema. Samas on romaani viimased paarkümmend lehekülge oma süngete transhumanistlike teemadega ikkagi puhas kuld ja hindele "4" tuleb rasvane plussmärk otsa. Kuna sündmustiku otsad siin raamatus suures osas kokku sõlmitakse, võiks ka arvata, et tsükkel jääbki neljaköiteliseks, ehkki päris kindel see muidugi pole.

Ja kaanepilti ei saa muidugi kiitmata jätta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, September 6, 2016

Robert Silverbergi "Roma Eterna"

Silverbergile omases lobisevas stiilis kirjapandud kollaažromaani sündmustik käivitub aeglaselt, ent lõppmulje sellest raamatust on igati võimas. Kaks romaani, mis mulle "Roma Eternat" lugedes esimesena meenusid, olid Milleri "Kantileen Leibowitzile" ja Robinsoni "The Years of Rice and Salt"-tohutult pika ajavahemiku vältel toimuv ja erinevateks lühemateks alateosteks jaotatud sündmustik, mis peegeldab inimkonna ajaloolist käekäiku. Võrdlus on siiski tugevalt Silverbergi kasuks-kui Robinsoni romaan oli lõppkokkuvõttes lihtsalt üsna tüütu ja Milleri oma sisaldas minu maitse jaoks ülemäära katoliiklikku moraliseerimist, siis Silverbergile mul mingeid erilisi etteheiteid pole.

"Roma Eterna" "koostislugudest" on kõige pöörasem ja eksootilisem vast "The Second Wave"-seikluslik lugu Rooma leegionäride ebaõnnestunud katsest maiade riiki vallutada. Ilmselt meeldib see tekst käesolevas kollaažromaanis mulle ka kõige rohkem. Silverbergile omane stiil domineerib selles loos vast kõige vähen, ülejäänud tekstid aga kipuvad olema just sellised... lobisevad, aeglaselt areneva sündmustikuga, lopsakad ja hedonistlikud, milletaolisi autorilt oodata võiks. Kui näiteks Majipoori maailma juures hakkas see stiil (koos maailmaga) lõpuks mõnevõrra närvidele käima, siis alternatiivajaloo jaoks näib see paremini sobivat, aidates maailma põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kokkuvõttes-üks üsna võimas ja meeldejääv visioon.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, August 21, 2016

Jeff VanderMeeri "Häving"

Romaani stiil üldse ei meeldinud-hämar ja literatuuritsev. Lisaks minajutustaja sisemaailma kirjeldused-sarnaselt eelarvustajale oli mul sellisele isikule vägagi raske kaasa elada, aga eks puhtakujuliste introvertide mõistmine olegi keeruline. Asjaolu, et romaanis toimuv lõpuni sogaseks ei jäänud ja anomaaliate võimalikele põhjustele ka veidi valgust heideti, tõstis hinde minu jaoks "3" peale. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, August 15, 2016

Paul Marlowe´ "Ether Frolics: Nine Tales from the Etheric Explorers Club"

Hiljuti sattusin võrgust ingliskeelseid aurupungi žanrisse liigituvaid e-raamatuid otsima ja Kobo veebipoes sattus ette käesolev tundmatu kanada kirjaniku kogumik, mille alapealkirjaks oli "Nine Steampunk Tales". Kogumik paistis huvipakkuv ja hind Kobo poes üsna soodne, nii ma selle mõningate viperuste järel ära ostsingi (häkkimishirmust haaratud pank sulges pärast tundmatult saidilt ostu tegemist mu pangakaardi ja Kobo e-lugeri jaoks mõeldud faili muutmine Kindle´i jaoks kohaseks eeldas mõningat jamamist).

Kahjuks polnud käesoleva e-raamatu ostmine ja lugemine just parim otsus. Ehkki Paul Marlowe´ näol on väidetavalt tegu staažika aurupungi-autoriga, on "Ether Frolics" paras petekas-tegu pole mingi aurupungiga, vaid lihtsalt 19. sajandi või 20. sajandi esimese poole laadis õudus- või üleloomulike lugudega. Kogumiku ülesehitusest võib rääkida niipalju, et see põhineb mingi fiktiivse Eetriuurijate Klubi mahajäänud paberitel... selline esoteerilise kallakuga "vana hea Inglismaa" härrasmeeste klubi. Lugude tegevus toimub üsna pika ajavahemiku jooksul-19. sajandi kolmandast veerandist II maailmasõja eelõhtuni. Autor on üsna täpselt matkinud ajastu(t)ele omast stiili ja mõned tekstid paistavad silma ka aurupungile omase hullumeelselt fantaasiarikka stiili poolest. Ehk siis võib öelda, et kogumiku kõige "aurupungilikumad" lood - "A Visit from Prospero", "The Mud Men of Tower Tunnel", "66° South" ja "Cotton Avicenna..." - on aurupunk umbes sama palju, kui seda on näiteks Zelazny "Üksildane oktoobriöö", ülejäänud veelgi vähem.

Kogumikku võib ilmselt soovitada neile, kellele 21. sajandil kirjapandud vanamoodsas stiilis tondijutud huvi pakuvad.

"Ten Golden Roosters"

Loo minategelaseks on noor inglanna Melissa Maddox, kes vahetult enne I maailmasõja puhkemist oma okultistist vanaisa, Eetriuurijate Klubi liikme ülesandel Pariisi saabub. Klubile on hakanud huvi pakkuma Pariisis elav venelasest kunstnik, absindisõltlane Vassili Rubinov, kes kujutab oma maalidel kõiksugu arusaamatuid asju-kaevikuid, nälginud sõdureid, surma... Pärast pikaajalist Pariisis passimist õnnestub Melissal kunstnikku lõpuks intervjueerima hakata. Too räägib talle absindiklaasi taga segaseid jutte sellest, kuidas ta on Venemaalt lahkunud, sest seal lähevad asjad varsti väga halvaks jne. Kui jutt läheb absindi tervistkahjustavatele omadustele, mainib Rubinov, et absindi mürgist koostiosa koirohtu nimetatakse vene keeles tšernobõliks. Heitnud pilgu absindiklaasis põlevale segule, karjatab Rubinov äkki: "Tšernobõl põleb!" ja pageb hirmunult kohvikust. Veidi aega hiljem saabub teade, et ta on ennast pommiga õhku lasknud. Melissa Pariisi-reis näib olevat läbi kukkunud, ent ootamatult õnnestub tal hukkunud Rubinovi sõbratarilt Jeannette´ilt üks tolle maal osta...

Lugu on päris ladusalt loetav, ent hinde tõmbab maha mannetu puänt. Kuna lugedes oli kogu aeg selge, et mis võimed sellel Rubinovil olid, siis oodanuks ma lõpplahendusest midagi originaalsemat.

Ehkki jutt ilmus aurupungilugude kogumikus, ei tuvastanud ma selles aurupunki. Mingil põhjusel meenutas "Ten Golden Roosters" mõningaid Leo Sinilaiu omaaegseid tekste.

Loo pealkiri vihjab omaaegsele Prantsuse kuldmündile, millel ilutses kuke pilt.

"The Last Post"

Loo tegevus toimub I maailmasõja päevil ja selle minategelaseks on George Maddoxi nimeline Inglise noormees, loost "Ten Golden Roosters" tuttava Melissa Maddoxi vend. George Maddox keeldub hoolimata sundmobilisatsioonist maailmavaatelistel põhjustel Briti armeega ühinemast(kusjuures põhjuseks pole ta patsifism, vaid keeldumine teenimast käsutäitmisel põhinevat süsteemi) ja mõistetakse selle eest vangi. Vanglas külastab Maddoxit vanem härrasmees, kellel õnnestub esoteerikahuviliste perest pärinev noormees lõpuks sõjaväeluure üleloomulike nähtustega tegelevasse osakonda värvata (tingimusel, et Maddox ei pea otseselt kellegi käske täitma ja võib soovi korral tööülesannetest keelduda). Loo tegevuse käivitavad salapärased sündmused Läänerindel-kaks kompaniitäit Briti sõdureid on järjestikkustes rünnakutes salapärase relva poolt sõna otseses mõttes tükkideks kistud, kusjuures mõlemad rünnakud on toimunud Kuu loomise ajal. Viimases rünnakus on olnud ka üks ellujäänu, kes sonib mingisugusest "rüütlist" ja näib ilmselgelt posttraumaatilise šoki all kannatavat. Itaalias viibinud Maddox toimetatakse Läänerindele asja uurima...

Lugu meeldis mulle rohkem kui "Ten Golden Roosters", polnud nii ettearvata süžeega. Aurupungiks ei suuda ma ka seda lugu pidada, pigem selline üleloomulik lugu.

"The Grinsfield Penitent"

Hääbuv Inglise kolkaküla 1938. aasta sügisel. Vananev ja kibestunud katoliku preester, I maailmasõja veteran, pihib oma nooremale kolleegile ammust pattu. Kunagi sajandi algusaastatel külastas sama kirikut rikas keskealine kanadalane, kes talle pihtida soovis. Pihist aga kujunes omakorda patustamine pihiisaks jaoks...

Võib-olla mingite üldkirjanduslike parameetrite järgi on tegu hea looga ja ulmeks liigitub see kahtlemata ka. Hinne väljendab osalt mu süvenevat põlgust kogumiku vastu, mille autor oma müstilisi jutte ekslikult "aurupungiks" peab. Ja sellised religioossesse müstikasse kalduvad tekstid pole kunagi mu erilised lemmikud olnud.

"The Mud Men of Tower Tunnel"

Õudusloo minategelaseks on Walesi päritolu insener, kes saabub 1869. aastal Londonisse Toweri-aluse raudteetunneli ehitamisega tutvuma. Ehitustööliste seas liiguvad jutud salapärase mudakolli rünnakutest, mida ülemused just kõige tõsisemalt võtma ei vaevu. Paraku selgub, et tegu pole vaid mõttetu kuulujutuga...

Ka käesolev, "aurupungi-lugude kogumiku" "Ether Frolics" neljas lugu ei liigitu mingitpidi aurupungiks, ent minu meelest on tegu päris korraliku õuduslooga, mille süžeekäik ja lõpplahendus on üsna ootamatud.

"A Visit from Prospero"

Loo minategelaseks on tütarlaps, kes elab koos oma isaga 1870. aastatel üksildasel Sable´i saarel Kanada idarannikul. Idamaistest salateadustest huvituv isa on koos oma Egiptusest pärit (ja nüüdseks surnud) abikaasaga valinud elukohaks just selle laevahukkude poolest kurikuulsa kuusirbikujulist liivariba meenutava saare, kus ta ka aastaid hiljem kohalikus merepäästejaamas koos oma tütrega mööduval laevaliiklusel silma peal hoiab ja karilesõitnud alustest merehädalisi päästab. Ühel päeval saabub Sable´i saarele mitmetest Marlowe´ tekstidest tuttav isik-Maddoxi-nimeline inglane Eetriuurijate Klubist, kes väidab, et soovib saarel päikesekiirguse suurenenud intensiivsusega seotud eksperimenti läbi viia. Erakutest isa ja tütar saavad võõraga päris hea klapi, tutvuse sobitamisele aitab kaasa ka tolle poolt kaasa toodud Prantsuse vein. Ühel õhtul pajatab isa oma tütrele ja Maddoxile idamaa-reisidel avastatud kummalisest eshatoloogiliseks uskumusest, mis sundis teda koos araablannast armsama ning nende tütrega Sable´i saarele eralduma...

Loo vaieldamatuks plussiks on tegevuskoht-sellisest omanäolisest ja üsna eksootiliseks saarest polnud ma igatahes varem kuulnudki. Aurupunki on siin vast näpuotsaga rohkem kui kogumiku eelmistes lugudes, ent ikkagi mitte väga palju-pigem on tegu apokalüptilise religiooniteemalise õuduslooga.

"Cotton Avicenna B. iv. or The Alighieri Gloss"

Õudusloo, mis kujutab endast teatud mõttes järge loole "The Mud Men of Tower London", tegevus toimub 19. sajandi teise poole Londonis ja selle minajutustajaks on üsnagi omapärane isik-eelmainitud loost tuttav Brenna, 2. sajandi Britanniast pärinev naiskummitus, kes elutseb golemilaadses savist kehas. Kui tavaliselt kujutatakse selliseid minevikutonte õudusjuttudes piinatud hingedena, kelle ainsaks eesmärgiks on igavese rahu leidmine, siis Marlowe´ tont-golem on märksa hakkajam tegelane-süvendab pärast enda väljakraapimist Toweri-alusest raudteetunnelist tutvust Eetriuurijate Klubi liikme Maddoxiga ja laseb tollel endale kaasaegse Londoni moodsat elu tutvustada, olles end savise välimuse varjamiseks korralikult looriga kinni katnud. Lugu räägib järjekordsetest üleloomuliku iseloomuga sekeldustest, kuhu Brenna ja Maddox satuvad, märksõnadeks Rappija Jack, vampirism ning Orpheuse müüt.

Hoogne ja kiirete süžeepööretega lugu, millele mingil põhjusel siiski maksimumhinnet anda ei suuda. Ilmselt pole selline üleloomulik õudus ikka päris minu teema, ent kogumikku lugema hakates ootasingi ju midagi muud.

"The Incident at the 27th Meeting"

Lugu Eetriuurijate Klubi algusaegadest viktoriaanlikus Londonis. Ühel õhtusel koosviibimisel otsustab üks klubiliige demonstreerida oma imemasinat, mis peaks inimese ajutegevust mõjutades teda paremaks inimeseks muutma. Katsejäneseks saab teine klubiliige...

Kui autori eesmärk oli kirjutada keskpärane 19. sajandi õudusjutt, siis ta oma eesmärgi ka täitis. Sellest, et miks keegi peaks 21. sajandil midagi sellist üritama, ma aru ei saa. Aurupunki oli siin ainult niipalju, et kirjeldati fiktiivset 19. sajandil leiutatud masinat.

"66° South"

Lugu liigitub kategooriasse "polaarekspeditsioonide-teemalised õuduslood", millega küllap paljud lugejad on varemgi kokku puutunud. Viktoriaanlikus Londonis tegutsevasse Eetriuurijate Klubisse saabub maadeuurija Kirkman, et rääkida klubiliikmetele enda korraldatud Antarktika-ekspeditsioonist. Nagu ootuspäraselt selgub, juhtus ekspeditsioonil ka kõvasti müstilist ja Kirkman vajab toimunu lahtiseletamiseks esoteerikakallakuga klubi liikmete abi...

Teksti lugedes tekkis teatud deja vu tunne-sarnaseid asju on juba päris palju loetud. Ka jääb lugu poolikuks, näib, et autor kavandab sellele ilmselgelt järge. Ehk just nende asjaolude tõttu ei suuda ma loole maksimumhinnet panna, ent "4" on see auga ära teeninud.

"The Resident Member"

Kogumiku "Ether Frolics" viimaseks tekstiks on järjekordne "viktoriaanliku klubijutu" stiilis väljapeetud tondijutt ühest õhtust Londoni Eetriuurijate Klubis ja seal asetleidnud müstilistest sündmustest. Ilmselt on tekst mõeldud omalaadse irooniana 19. sajandi Inglise härrasmeeste käitumise suhtes-rõhutatult rahulikud ja etiketinõudeid järgivad ka kõige harjumatumas olukorras. Minu huumorimeelt see iroonia siiski väga ei kõnetanud ja üldiselt pole sellised lood siiski mu "tassike teed", mida väljendab ka hinne.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, July 31, 2016

K. W. Jeteri "Morlock Night"

Romaani tempokast ja ootamatuid süžeepöördeid tulvil sündmustikust on eelarvustajad juba kirjutanud. Tegu on omalaadse stiiliga, mida võiks nimetada koomiksilikuks või animelikuks-kiire ja absurdsevõitu, ent dramaatiline sündmustik, pidev märul, jaburapoolne tegevusmaailm. Samas on Jeteri sõnakasutus vägagi rafineeritud, näib, et autor püüab tõesti viktoriaanliku ajastu stiili järele aimata. Ja ka minategelase mõttemaailm näib olevat sellise viisaka ja vaoshoitud käitumisega viktoriaanliku härrasmehe oma-isegi tema suhted Tafe´iga jäävad lõpuni täiesti platoonilisteks.

Kohati võiks ju küsida, et miks see sündmustik selline pidi olema-kas poleks olnud lihtsam Merdenne´i ja morlokeid teavitada, et nende minevikumaailmavallutusplaan viib kõige olnu ning oleva, kaasaarvatud nende endi, hävinguni? Nagu ka see, et rentslitesse peitunud morlokitega saanuks õigeaegse jaolejõudmise korral edukalt hakkama ka Briti armee. Toimuva lahtiseletamisele on kiire sündmustiku arvelt tõesti kohati rohkelt lõivu makstud, samas pole tegu raamatuga, mille sündmustikust peaks erilist loogikat otsima.

Kokkuvõtteks jääb üle vaid eelarvustajate kiidusõnadega nõustuda. Hea raamat, mida võin soovitada kõigile, kellele aurupunk meeldib. Ja kanalisatsiooni-aardekütid 19. sajandi Londonis on ajalooline fakt.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, July 26, 2016

Philip K. Dicki "Poodud võõras"

Kuni poolte lugude läbilugemiseni oli tunne, et kogumik on ikka ülikõva-eriti meeldisid "Sviblede häälestaja", "Tulus äri" ja "Sõjaveteran" oma sünge maailmalõpueelse õhustikuga ning sõjateemaga. Kogumiku teine pool nii head muljet ei jätnud, sellest ka hinne.

Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.

"Poodud võõras"

"On ta inimene?"

Mulle see lugu ka meeldis ja just idee poolest. Eeldasin küll mingit teravamat lõpplahendust, aga sellisel kujul sobis täitsa ka.

"Sviblede häälestaja"

Eelarvustajad on loo sisust juba üsna pikalt rääkinud ja nende kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda. Mainiksin siiski paari mõtet, mis mulle seda lugu (ja arvustusi) lugedes pähe tulid. Esiteks mõjub "Sviblede häälestaja" praegu lugedes hämmastavalt päevakajaliselt-oli ju sviblede leiutamise algseks põhjuseks soov sõjapõgenike lojaalsust kontrollida, et nende seast sabotööre ja muid pahategijaid välja sõeluda-mure, mis ka tänapäeva Eestit ning Euroopat vaevab. Teiseks-mulle see lugu Dicki loomingu kontekstis erandlikku ega lõbusat muljet küll ei jäta, pigem selline tüüpiline 1950. aastate ingliskeelsele ulmele omane paranoiline tekst, milletaolisi ka Dick oma noorpõlves kirjutas. Või on mul siis lihtsalt teistsugune huumorimeel, mis ei võimalda selle loo naljakusele päriselt pihta saada...

"Tulus äri"

"Sõjaveteran"

"Vähemuse ettekanne"

Väga ei meeldinud, võrreldes kogumiku "Poodud võõras" eelnevate lugudega ("Sviblede häälestaja", "Tulus äri", "Sõjaveteran") jättis kuidagi kahvatu mulje. Ehkki sõjateema tuli ka selles loos mängus, puudus siin selline võimas (post)apokalüptiline õhustik, mis paljud Dicki lood nauditavaks teeb.

Filmi sai omal ajal kinos vaadatud ja sellest jäi päris halb mälestus... noh, et kui suurem osa filmist kõlbas veel vaadata, siis lõpposa läks kõige halvemate Hollywoodi traditsioonide järgi tatiselt halearmsaks.

"Mälestused kliendi omal valikul"

"Eelisikud"

Väidetavalt olevat käesolev lugu kirjutatud omalaadse ideoloogilise protestina 1973. aastal USA ülemkohtu langetatud abordimeelse otsuse vastu. Näitamaks abordi ebainimlikkust, loob autor küllaltki absurdse maailma. Ühiskonnal, mis peab oma rahvaarvu karmilt piirama, oleks lihtsam suur osa elanikkonnast sundkorras steriliseerida. Kuni 12-aastaste laste tapmine "abordi" sildi all on jabur ja sellist maailma on vaja ainult autori seisukohtade õigustamiseks. ("Abordi legaliseerimine viib laste tapmiseni" on väärjäreldus, mis on inglise keeles tuntud nime slippery slope argument all, ent kuna käesoleva teksti näol on tegu siiski ilukirjanduse, mitte maailmavaatelise artikliga, siis pole see niiväga oluline).

"Eelisikute" maailmavaateline sõnum ei piirdu küll aborditeemaga, pihta saavad (nagu Andri oma arvustuses maininud) ka feministid, samuti polemiseerib lugu tahes või tahtmata ühe Heinleini inimvihkajaliku matemaatikateemalise tsitaadi vastu-täpsemalt öeldes näitab, mis võib saada maailmast, kus seda tsitaati sõna-sõnalt võetakse ja selle järgi käitutakse.

Üle "3" ma loole panna siiski ei suuda, pigem selline igavapoolne propagandistlik tekst. "Poodud võõras" on ikka märksa paremaid lugusid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, July 20, 2016

Murray Leinsteri "Uurimismeeskond"

Kahjuks pean Joeli arvustusega nõustuma. "Uurimismeeskonda" lugesin esimest korda aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" ja sellest oli hea mälestus jäänud, mistõttu mu ootused käesoleva kogumiku (romaan pole see tõesti mitte mingist otsast!) suhtes olid kõrged, ent paraku pidin pettuma. Ükski kolmest inseneriloost "Uurimismeeskonna" tasemele ei küündinud ning see ühesuguse süžee kordamine eri variantides muutus üsna nüriks ja tüütuks.

"Solaarkonstant"

Kolooniate inspektor Bordman viibib tööülesannetes Lani Kolme nimelisel jäise kliimaga planeedil, mille emamaailm, märgatavalt sõbralikuma kliimaga ja kahekümne miljoni kolonisti koduks saanud Lani Kaks asub samas tähesüsteemis. Ootamatult saabub Lani Kahelt sõnum kohalikus tähes toimuvate füüsikaliste protsesside kohta, mis ähvardavad tähesüsteemi aastatepikkuse katastroofilise temperatuurilangusega. Lani Kahe kahtkümmend miljonit kolonisti ähvardab hukkumine, varemgi talumatul külmal Lani Kolmel aga ähvardab olukord kujuneda veelgi nutusemaks. Kujunenud meeleheitlikus olukorras üritavad Bordman ja Lani Kolmel viibivad kolonistid midagi välja mõelda...

Loo idee ja tegevusmaailm on huvitavad, samas tundus sündmustik veidi staatiline ning kogu probleemiasetus ja selle lahendus minu maitsele veidi liiga füüsika-alane/inseneriteaduslik. Heatahtlikuks hindeks "4".

"Liivasurm"

Kolooniate inspektor Bordman on teel indiaani kolonistidega asustatud elutule kõrbeplaneedile Xosa Kahele. Pärast planeedi orbiidile jõudmist avastavad Bordman ja teine rohkem kaubaveole spetsialiseerunud kosmoselaeva Warlock kahest reisijast, Ameerika Indiaanlaste Ajalooseltsi esindajast tütarlaps Aletha Punasulg, et mingil põhjusel pole Warlockil võimalik Xosa kahel maanduda ning reisijad peavad maandurlaeva pardal orbiidilt planeedile suunduma. Planeedile jõudnud, kuulevad Warlock ja Aletha kohalike indiaani kolonistide käest masendavat tõde-planeedi ainus maandumissõrestik (metallist struktuur, mis Leinsteri kosmosemaailmas teeb võimalikuks kosmoselaevade stardi ja maandumise planeedi pinnal) on liivatormi tagajärjel paksult liivaga kaetud ning ülejäänud inimkonnast äralõigatud koloniste ja nende külalisi ähvardab peatne nälja- või janusurm. Bordman peab taaskord kolonistidega pead kokku panema ja leiutama plaani, kuidas üheskoos ellu jääda...

Lugu on ehitatud üles üsnagi samal põhimõttel nagu "Solaarkonstant"-inimvaenulike looduslike tingimustega planeet, kus tekib mingi jama ja inspektor Bordman peab koos kolonistidega leidma mingi insenertehnilise viisi see ära lahendada. Ma ei teagi, kas asi on tüütuksminevas korduses, ent "Liivasurm" tundus lugedes juba kõvasti halvem kui "Solaarkonstant" ja hinde osas üle "kolme" välja ei venita.

Omamoodi naljakas on autori arusaam, et rass=sobilik elukeskkond... võimalik, et 1950. aastatel selline idee nii jabur ei tundunudki. Hinnet see asjaolu siiski ei mõjuta.

"Uurimismeeskond"

Omal ajal "Lilledest Algernonile" lugedes jättis "Uurimismeeskond" väga hea mulje ja äsjane ülelugemine autori maakeelsest esikkogust kinnistas seda muljet.

"Colonial Survey" tsükli kontekstis tundub "Uurimismeeskond" küll veidi kummaline-selles loos jätab inspektor Bordman pigem sellise kergelt eluvõõra ametniku mulje, kelle puhul oleks raske uskuda, et ta on varasemas elus mänginud olulist rolli mitme koloniaalmaailma hävingust päästmisel.

"Soo oli tagurpidi"

Järjekordne insenerijutt sellest, kuidas inspektor Bordman järjekordse kosmosekoloonia katastroofist päästab. Sedapuhku on siis tegu Canna Kolme nimelise veeplaneediga, kus paikneb ka Kolooniate Inspektsiooni peakorter ja kus asuvat inimasustusega saart ohustavad üheaegselt uppumine maailmamerre ning raketikütuse plahvatus...

Kui "Solaarkonstant" väga paha ei tundunudki ja "Liivasurma" puhul pani sama süžee teistkordne kordamine juba hinnet esimese looga võrreldes langetama, siis kolmandat korda sarnast süžeeliini kordav "Soo oli tagurpidi" tundus juba kohutavalt igava lugemiskraamina. No ei jäta see ühe ja sama teema lõputu läbileierdamine head muljet...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, July 14, 2016

Simon Clarki "Trifiidide öö"

John Wyndhami "Trifiidide päeva" sai päris palju aastaid tagasi loetud ja hiljem ka samanimelist 1962. aastast pärinevat filmi vaadatud. Väga palju mul kummastki meeles pole, ent siiski mäletasin põhilist süžeeliini piisavalt hästi, et äsja eesti keeles ilmunud järg ilma Wyndhami teost üle lugemata ette võtta.

Kuidas "Trifiidide ööd" žanriliselt liigitada? Tegu on 2001. aastast pärineva järjega 1951. aastal ilmunud lähituleviku-teemalisele romaanile. Mingitpidi on "Trifiidide öö" näol kahtlemata tegu alternatiivajalooga-tegevusmaailma tehnoloogiline ja sotsiaalne arengutase lähtub ikkagi 20. sajandi keskpaigast pärinevast tulevikunägemusest (reaktiivhävitajad ja televisioon on näiteks olemas, ent näiteks mobiiltelefone sellest maailmast otsida ei tasu). Selles osas on Clark kui järjeautor üsnagi originaalitruu. Ühes korras on mainitud küll Berliini müüri kui erinevate maailmade eraldatuse sümbolit-asjaolu, mida Wyndham oma "Trifiidide päeva" kirjutades ette näha ei saanud, nii et ilmselt oli tegu Clarki-poolse apsakaga.

Erinevalt eelarvustajast mulle "Trifiidide öö" päris meeldis. Jah, autor on süžee seikluslikkusega kohati vat et veidi ülegi soolanud ja suuremat osa romaani lehekülgedest täidavad kirjeldused võitlustest, põgenemistest, imepärastest pääsemistest jne. Samas oli selline klassikalise seiklusjutu ülesehituse järgimine ilmselt taotluslik ja igav seda raamatut lugedes ei hakanud, samuti jõudis autor lisaks seikluste ning madina kirjeldustele ka tõsisematel teemadel arutleda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, July 7, 2016

Robin Hobbi "Salamõrtsuka teekond". 2. osa

Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust-"Salamõrtsuka õpilasega" alustasin kohe pärast selle ilmumist aastal 2000, kui olin kuueteistkümnene ja nüüd, kolmekümne kaheselt, lugesin lõpuks läbi "Salamõrtsuka teekonna" teise köite. Käesoleva romaani esimeses köites, mida lugesin kohe pärast ilmumist kolm aastat tagasi, toimunu oli mu jaoks juba suuresti ununenud ja ehk oleksin pidanud mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugema, ent selliseks eneseohverduseks ma võimeline polnud.

Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.

Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.

Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:

"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."

Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 30, 2016

Andrzej Sapkowski "Lady of the Lake"

Sarja viies ja viimane osa on üks kummaline romaan... nii kompositsiooni kui ka sündmustiku poolest. Päris ilma spoilerdamata läheks selle arvustamine keeruliseks, nii et need, kellel romaan veel lugemata, ent kes seda teha kavatsevad-kui te käesolevat arvustust edasi loete, siis süüdistage iseennast, teid on hoiatatud!

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 16, 2016

Andrzej Sapkowski "The Tower of the Swallow"

Hea raamat, nagu sarja eelmisedki romaanid... neist paremaks ega halvemaks ma käesolevat romaani pidada ei oska. Sarja eelmistest romaanidest eristubki "Wieza Jaskolki" minu jaoks vast põhiliselt oma kummalise struktuuriga, millega harjumine lugedes mõnevõrra aega võttis.

Ciri tegelaskuju meenutab järjest rohkem "Troonide mängu" Aryat ja eks see üldine veristest sõdadest räsitud, apokalüptiline ning jääaja ootuses maailm aita ka paralleelide tõmbamisele Martini loominguga kaasa... Siiski on Sapkowski stiil oma kohatise moodsa teadusliku sõnavara ja tugevate science-fantasy elementidega liialt erinev, et paralleelide tõmbamisega liiale minna. Rääkimata sellest, et lõputute tellisesarjade nakkus polnud vähemalt üheksakümnendatel veel ilmselt Poolasse jõudnud, Sapkowski romaanid on normaalse pikkusega ja järgmine romaan peaks käesoleva sarja ka lõpetama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, June 8, 2016

Robert Sheckley "Tont nr 5"

Kogumiku kaheksast loost olin varem lugenud vaid "Tont nr 5-t" ("Päästepaadi mässu" lugesin käesolevast kogumikust esimest korda) ja seegi lugu ei tekitanud minus omal ajal teab-mis-vaimustust, nii et sarnaselt eelarvustajale lood minus erilist nostalgiat ei tekita.

Mida siis nende kaheksa Gregori ja Arnoldi tsükli loo kohta kokkuvõtvalt öelda? Kõige tugevam osa on vast omapärased ideed ("Laxia võtme" ja "Sarkanlase" ideed kiskusid küll üsna tobedateks ning "Skagilossis" mingit nutikana mõjuvat ideed polnudki). Nalja osas... ilmselt on mul veidi teistsugune huumorimeel, aga kontrollimatult naerda lõkerdama need lood mind ei pannud. Ja ega suurt midagi muud polnudki.

"Tont nr 5"

Aastaid tagasi sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud ja nüüd, kus lõpuks ilmus Sheckley´ esimene eestikeelne jutukogu, mis "Tont nr 5-t" ava- ning nimiloona sisaldab, lugesin loo uuesti läbi. (Kodumaist telelavastust näinud pole, mida ka ei kahetse.)

"Tont nr V" pole otseselt paha lugu, aga eks ta veidi lapsik on küll... ja nagu eelnevatest arvustustest aru saada võib, tuleneb loo kultuslik maine kohalike ulmefännide seas just teatud põlvkonna lapsepõlvenostalgiast. Raske on hoiduda mõttemängust, et kuidas oleks sarnase sündmustikuga teksti pannud kirja Stephen King-igatahes Lillatriibuline Õgard ja muud lapsepõlvekollid oleks märksa jubedamaks kirjutatud.

Loo hindeks "4-".

"Piimaring"

"Laxia võti"

Kuidagi tobeda ideega lugu-see, et sellest "tasuta tootjast" midagi head ei tule, oli algusest peale ettearvatav ja peategelased, kes lasksid kahtlase väärtusega hallil sodil oma kontori üle uputada, jätsid ka üsna idiootse mulje. Vaimukaks või naljakaks ma seda teksti pidada ei suuda. Samas pole lugu ka päris nii halb, et "3-st" madalamat hinnet väärida, ehkki seda pärast arvustamist kaalutud sai.

"Oravaratas"

Planeedikahjutustajad Gregor ja Arnold sõlmivad töölepingu tulnukast farmeriga Seeri-nimeliselt planeedilt, kelle põldude kallal kohalikud rotilaadsed loomad laastamistööd teevad. Seerile jõudnud äripartnerid avastavad aga oma üllatuseks, et kohalikke närilisi on raske hävitada, sest nood on nähtamatud. Paraku on leping sõlmitud selliselt, et ülesande poolelijätmise korral peaksid Gregor ja Arnold tulnukfarmerile valuraha maksma, mistõttu nende töö Seeri mõistatuse kallal jätkub...

"Oravaratas" on päris sümpaatne lugu-erinevalt näiteks "Laxia võtmest" ei mõju peategelased siin mingite pooletoobistena ja loo lõpplahendus on üllatav ning tundub originaalsena.

"Päästepaadi mäss"

"Tarvilik asi"

"Skagiloss"

Planeedikahjutustajate Gregori ja Arnoldi jutule saabub Myra-nimeline kaunis ning rikas pärijanna, kellel on õnnestunud oma onult pärida isiklik planeet-Coelle. Coelle´il asub ka muistse reptiloidse skagide tsivilisatsiooni rajatud loss, mis on Myra eluasemeks saanud. Paraku näib, et lossis kummitab-reptiloidne tont nõuab Myra lahkumist planeedilt, ähvardades vastasel korral kättemaksuga. Planeedikahjutustajad suunduvadki Coelle´ile toimuvat uurima...

Kuidagi segadusttekitav on see lugu. Naljakas ta väga pole (tegelikult ei suuda ma Gregory ja Arnoldi tsükli lugusid üldse väga koomilisteks pidada, erinevalt näiteks sama autori "Piletist Tranaile"). Kogu loo sündmustik on... noh, umbes nagu mingi täiskasvanud tegelastega, ent lastele mõeldud koomiksi või multika oma, väga tõsiselt seda võtta ka ei saa. Mõttemänge lolliksläinud imeseadeldiste teemal (nagu "Laxia võtmes", "Päästepaadi mässus" või "Tarvilikus asjas") siin ka pole. Lõppkokkuvõttes selline üsna keskpärane jant.

"Sarkanlane"

Lugu on originaalis ilmunud ülejäänud Gregori ja Arnoldi juttudest pea kolmkümmend aastat hiljem. Loos saavad planeedkahjutustajad järjekordse tellimuse planeedilt Sarkan pärit tulnukalt, kelle rassi jaoks olulist toidukraami, saunikate-nimelisi aedvilju, on asunud hävitama meegideks kutsutud kahjurelukad. Gregor ja Arnold suunduvadki Sarkanile meege hävitama, ent pärast kohalelejõudmist hakkab see, keda nad õieti hävitama peaksid, nende jaoks järjest segasemaks muutuma...

Ütlen ausalt, et ei meeldinud mulle see lugu. Eks ta naljaloona muidugi mõeldud oli ja veidi sai lugedes ka naerda turtsatatud. Samas polnud lugu nii naljakas, et absurdse tekstina piisavalt hästi toimida-ja millegi muuna seda võtta ei saa, idee (erinevad mõistuslikud liigid oma käekäigu pärast kahe juhmivõitu luuseriga kauplemas) oli liialt totter.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 4, 2016

C. C. Finlay "Poliitohvitser, poliitvang"

Jesusalemma planeet on karm koht, mis valiti asustamiseks ja terraformimiseks Ameerika päritolu ususekti poolt, kuhu kuulus ka rohkesti venelasi ning muid idaeurooplasi. Jesusalemmal algselt rajatud teokraatliku ja progressipelgava ühiskonna lõi segamini kodusõda ning revolutsioon, mis asendas teokraatia mõnevõrra stalinistlikku Nõukogude Liitu meenutava totalitarismiga (režiimi täpset olemust ega ideoloogiat vähemalt kahe käesolevas kogumikus sisalduva lühiromaani põhjal teada ei saagi).

Jesusalemma maailma ja ühiskonda puutuv on igatahes väga huvitav ning juba eelmisel Estconil plaanitavast eestikeelsest kogumikust kuuldes tekitas ajaolu, et inglise keeles kirjutav autor on kirjutanud selliste pealkirjadega lühiromaanid, minus siirast huvi. Kogumikus pettuma ma ei pidanud.

"Poliitohvitser"

Kosmoseooperi žanrisse liigituva lühiromaani tegevus toimub Jesusalemma-nimelise koloniaalplaneedi relvajõudude kosmoselaeva pardal ja selle peategelaseks on laeva poliitohvitser (jah, selline ehtne politruk, nagu Punaarmees) Maxim Nikomedes, kes pole tänu oma elukutsele ülejäänud meeskonna seas kuigi populaarne ja peab vaenulikus kosmilises ruumis tegutseval laeval konkureerivate jõustruktuuride käsilastega arveid klaarima. (Jesusalemma näol on tegu hiljuti revolutsioonilise läbi teinud ja ilmselt totalitaarse ühiskonnaga, mis siiski päriselt Stalini-aegse Nõukogude Liidu koopia ei ole ja mille elanike nimedes segunevad inglise, vene ning muud elemendid.)

"Poliitohvitser" on karm ja põnev lühiromaan, mille teemakäsitlus (alates pealkirjast!) on ameerika kirjaniku kohta küllaltki üllatav. Minu esmatutvusena Finlay´ loominguga jättis käesolev lühiromaan igati positiivse mulje ja hindes pole kahtlustki.

"Poliitvang"

Käesolevas lühiromaanis kirjutatakse "Poliitohvitseris" veidi segaseks jäänud Jesusalemma koloniaalplaneedi ühiskonda puutuv põhjalikumalt lahti ja selle kummalise ning vastuolulise maailma olemus saab lugejale palju selgemaks.

"Poliitvang" algab väga põnevalt, ent pärast Maxi jõudmist koonduslaagrisse hakkas lugu kuidagi maha käima ja lõpplahendus mulle ka väga ei meeldinud, mistõttu hinne langeb "4" peale.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, June 1, 2016

Robert A. Heinleini "Uks suvesse"

Kuidagi vastuoluline mulje jäi sellest romaanist. Ühelt poolt päris huvitav tegevusmaailm (1956. aastast nähtud lähitulevik, kus ka tuumasõda juba edukalt maha peetud), hakkaja olemisega ja väga sümpaatse maailmanägemusega minategelane ning selline poeetiline südamlikkus. Teiselt poolt-põnevat toimus romaanis tõesti vähe ja kogu see sehkendamine majapidamisrobotite ning nende patentide üle oli üsna tüütu. Kohati paistab, et romaani ulmeline osa keerles paari märksõna ümber (külmauni, ajaränd ja majapidamisrobotid.

Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.

Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, May 22, 2016

"Täheaeg 15: Ajavärav" (koost. Raul Sulbi)

Miikael Jekimovi "Tormiga saabub ka veritasu"

Lühiromaani (anti)kangelaseks on kurikuulus kosmosepiraat Morgan Must, kosmosemaailma professionaalne kurjategija, kellele endalegi ta kitšiliku kõlaga hüüdnimi nalja teeb. Pärast järjekordset edukat saagiretke otsustab Morgan Koidu Ääre nime all tuntud hiidplaneedi kuule, mis on tuntud kosmosekurjategijate pesitsuspaigana ja mida kimbutavad regulaarselt ülikiirelt puhuvad tapvad tormituuled, mis elanikud siseruumidesse sunnivad, paigale jääda ning rihma lõdvaks lasta. Ootamatult kohtab Morgan humanoidist politseiuurijat Wales Greyd naaberkuult Adarilt, kes räägib talle, et Morgani kambajõmm Mho Cara on Punase Kuuvarju nime all tuntud narkojõugu poolt tapetud. Grey, kellele teeb muret narkojõugu halb mõju algselt Adari poolt koloniseeritud Koidu Varju elanikkonnale, teeb piraadile ettepaneku ajutiselt jõud ühendada ja koos Punase Kuuvarju likvideerimisega ka tolle sõbra eest kätte maksta. Morgan nõustub, ent tegelikult on kõik märksa keerulisem...

"Tormiga saabub ka veritasu" on teine minu poolt loetud Jekimovi tekst eelmisel aastal samuti "Täheajas" ilmunud "Läbi külma metalli" järel. Sarnasusi on neil lugudel päris palju-tegevuskoht kaugtuleviku kosmoses, seikluslik ja hoogne, ent samas sünge ning verine süžee, tegelasteks kurjategijad ja muud eluheidikud, korralikult lahtikirjutatud tegevusmaailmad oma humanoidsete rasside ning tsivilisatsioonidega. Ilmselt hakkab noorel ja paljutõotaval autoril oma stiil välja kujunema, nii et jääb vaid üle loota, et ta jätkab kirjutamist ning mõjuta oma loominguga tulevikus oluliselt kodumaist ulmekirjandust.

Veidi arusaamatuks jäi küll asjaolu, et miks humanoidsel adarlasel on inglise nimi...

Mairi Lauriku "Surf ajalainetel"

Kauges tulevikus on Eleanori-nimelisel koloniaalplaneedil elavad teadlastest vennad Rik ja Kari leiutanud mingi kummalise viisi aja kulgemisega manipuleerimiseks. Kui valitsus nende töö viljad sõjalistel eesmärkidel monopoliseeris, hakkas Kari valitsusega koostööd tegema, Rik aga jätkas iseseisvalt illegaalseks muutunud ajamanipulatsioone ja sattus seetõttu kümneks aastaks trellide taha. Üle kümne aasta hiljem on Rik järjekordselt võimudega pahuksis...

Loo peamiseks miinuseks on hulk äärmiselt segast temporaalfüüsikat-lugedes on praktiliselt võimatu aru saada, et milles see "ajalainetel surfamine" täpselt seisnes või milline järjekordne avastus pani tegelased mingisugust otsust langetama. Lisaks jätab lugu kuidagi lõpetamata mulje, justkui oleks tegu avaldamata romaani esimese peatükiga.

J. J. Metsavana ja Veiko Belialsi "Neli kohta peale koma"

Fanfiction Strugatskite "Asustatud saare" põhjal, täpsemalt on loos juttu Saareimpeeriumi valgetest allveelaevadest Sarakši planeedil ja ühe sellise allveelaeva kaptenist.

Pikemalt loo sisust rääkida ei tahakski-need, kes on "Asustatud saart" lugenud ja kellel Sarakši maailma puutuv meeles, aimavad isegi, millise looga umbkaudu tegu on. Võrreldes Strugatskitega on käesoleva loo autorid pannud vähem rõhku õhustikule ja kirjeldustele ning rohkem hoogsale sündmustikule. "Asustatud saar" on minu jaoks Strugatskite teostest absoluutne lemmik ja ega käesolevale pastiššilegi eriti midagi ette heita pole, lugu on põnev ning ootamatute süžeekäänakutega.

Mann Loperi "1905"

Aurupunk-lugu 1905. aasta revolutsiooni sündmustest Eestis ja mõnevõrra teistsuguses maailmas, mida iseloomustavad laialt kasutatavad õhulaevad, aurukalessid ning muud ajastu õhustikule kohased tehnikaimed.

Loo tegevusmaailm on väga põnev ja umbes sellisena olengi ma tsaariaja lõpu Eesti teemalist aurupunki endale ette kujutanud (keskendumine 20. sajandi revolutsioonilistele algusaastatele, veidrikest baltisaksa mõisnikud oma lossides tehnikaimedega eksperimenteerimas jne). Tore näha, et sellist kodumaist aurupunki on ka reaalselt kirjutama hakatud ja minu meelest võiks "1905" käsitlusviisi osas ka mingitpidi kanooniliseks tekstiks kujuneda.

Mis kohati häirima kippus-kohutavalt pateetiline stiil. Tegelased räägivad ja isegi mõtlevad poliitilistes loosungites, loo stiil kipub kohati meenutama revolutsioonilist kõnet rahvamassidele või mõnd nõukogudeaegset ajalooõpikut. Peamiselt just see viimane asjaolu pani mind hinde osas pikalt kõhklema. Olgu siis "5-".

Tamur Kusnetsi "Ootamatu jahisaak"

Tulnuka-kontakti loo sündmused käivitab Virumaa maakohas molutavale politseipatrullile saabunud korraldus sõita Ebavere külla, kus väidetavalt on toimunud mõrv. Jahimehest tapja ja tema ohver leitakse küll, ent viimase näol pole ilmselgelt tegu inimese, vaid mingi maavälise olendiga...

Lugu pole otseselt halb, ent mõningaid etteheiteid võib sellele teha küll. Esiteks jätab kogu see kontakti-teema kuidagi kulunud mulje... sündmustik tekitab tunde, nagu oleks kõik see kirja pandud kunagi üheksakümnendatel aastatel näiteks Juhan Paju või Urmas Alase poolt. Teiseks jääb mulje, et kõik toimuv teeb autorile kuidagi kohutavalt nalja (millele viitavad nii kohatine killurebimine kui ka mõnede tegelaste nimed), ent vähemalt mulle kui lugejale see nali väga kohale ei jõua. Kolmandaks peatükk "Tähesõdalased", mis haakub justkui nõrgalt ülejäänud sündmustega (mis tulnuka "riistakotist" sai, jääbki lahtiseks). (Eelmainitud peatükis kirjeldatud välisriikide sõjalistesse erioperatsioonidesse puutuv tundub ebausutavana mitmel moel, ent väga võimalik, et autor teab oma isiklikku tausta arvestades neid asju lihtsalt minust paremini.)

Armin Kõomägi "Punamütsike"

Igav stampdüstoopia totalitaarses tulevikuühiskonnas elavast steriilsest abielupaarist, kes otsustavad oma elutee kummalise virtuaalreaalsuse-eutanaasiaga lõpetada.

Jaagup Mahkra "Umgolla mustad maagid"

Araabiapärase õhustikuga kangelasfantaasia, mille peakangelaseks on üleloomulike võimetega vibukütt Castor, kes peab Oaaside Šeigi Hasayni vangistusest päästma Kahetsejate sekti kuuluva naiskulleri Daryusha...

Loos on tunda ilmselgeid Robert E. Howardi ja mõningal määral ka H. P. Lovecrafti mõjusid. Idamaine õhustik, hoogne, sünge ja verine süžee, vihjed kõiksugu "muistsetele kurjustele", üsnagi poliitiliselt ebakorrektne suhtumine mustanahalistesse (sõna "must" pealkirjas ei viita sugugi maagia liigile, nagu teksti lugemata arvata võiks) ja koguni sõnakasutus, milles võib ära tunda mitmeidki mainitud autoritele omaseid keelendeid. Tegevusmaailm pole küll Howardi Hübooria, vaid meie maailma kunagi keskaja paiku meenutav alternatiivne maailm, kusjuures nii mõnegi koha või riigi nime võib elementaarsete geograafia- ja ajalooalaste teadmiste puhul siduda vastetega pärismaailmas (Tanzarufti kõrb-Sahara, Amarea-Rooma impeerium jne, pealkirjas mainitud Umgolla peaks siis asuma kusagil Kongo läheduses).

Olles kõik uue "Täheaja" algupärandid läbi lugenud, võin öelda, et käesolev lugu on neist selgelt parim. Sarnaselt Jekimoviga jääb vaid üle vaid Mahkrale tuult tiibadesse soovida ja tema järgmisi lugusid ootama jääda.

C. L. Moore´i "Jirel ja maagia"

Võiks öelda, et tegu on kokteiliga keskaja-teemalisest ajaloolisest seiklusjutust, pulp-fantasyst ja hallutsinogeensetest nägemustest. Ainult, et lugu pärineb aastast 1935, kui fantasy žanrina polnud veel õieti väljagi kujunenud ja isegi LSD leiutamine, rääkimata kuldsest hipiajastust, jäi tulevikku.

Sarnaselt eelarvustajale ma sellest loost väga vaimustuda ei suuda-unenäoline, segane ja mitte väga kaasakiskuv. Unenäolise sürrealismi ja pretensioonitu pulpseikluse süntees mõjub eriti kummaliselt.

Ühtlasi on tegu mu esimese kokkupuutega Moore´i loominguga, loodetavasti on järgmised kokkupuuted paremad.

C. L. Moore´i "Shambleau"

Lugedes aimasin üsna ruttu ära, mis elukaga selle Shambleau´ näol täpselt tegu oli-kursiivis "sissejuhatus" loo alguses ja kummalise tüdruku madujalt väänlevad punased juuksed olid piisavateks vihjeteks.

Hinde osas kõhklesin mõnevõrra, ent tegelikult on ju tegu päris originaalse ideega ja võimsalt kirjapandud tekstiga, nii et lõppkokkuvõttes otsustasin maksimumhinde kasuks.

C. L. Moore´i "Ajavärav"

Loo keskmes on kuskil veidras "aardemajas" eraklikku elu elav võõrolend, kes kõrgtehnoloogia abil erinevatest aegruumi punktidest talle meeldivaid kunstiväärtusi röövib-viimaste hulka kuuluvad ka elusolendid, kelle ta surmab ja seinale raami paigutab. Ühel hetkel otsustab ta ära röövida ilu poolest silma jäänud inimnaise, täpsemalt naisteadlase, kes koos meessoost kolleegiga kuskil laboris mingit katset teostab. Mõlemad leiavad end ühel hetkel võõrolendi "aardemajast", ent võitluseta alistuda ei kavatse...

Olles kolm Moore´i lugu läbi lugenud, võin öelda, et autori stiil paistab olevat selline unenäoline, sürreaalne, meeleoludele ja õhustikule rõhuv, samuti ei kirjuta autor tegevusmaailma ega kõike toimuvat just väga detailselt lahti, päris palju jääb saladuseks ning lugeja mõistatada. Täpselt selline lugu on ka "Ajavärav"-lugeja ei saa teada isegi seda, mis katset need teadlased täpselt korraldasid või kus ja millal see katse toimus, rääkimata paljust muust.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, May 2, 2016

Siim Veskimehe "Asunduste öö"

Tagakaanel oleva kirja järgi on "Asunduste öö" mõtteline järg Asimovi roboti-tetraloogiale. Tegelikult on tegu ikka päris otsese järje ja omalaadse fanfictioniga-lisaks Asimovi loodud tulevikumaailmale tundsin käesolevas romaanis ära ka vihjed Strugatskite, Simmonsi ja Herberti loomingule.

Tegevusmaailm mulle väga tuttav ei tundunud-kolme esimest Asimovi roboti-romaani sai ürgammu loetud. Kui kaks esimest, viiekümnendatel kirjutatut, jätsid päris korraliku mulje, siis "Koidu robotid" oli juba üsna halb ja neljas romaan jäi minust lugemata. Tegelikult on "Asunduste öös" kujutatud kosmose-tulevikumaailm, kus erinevad koloniaalplaneedid jagunevad kõrgtehnoloogilisteks, pikaealiste üliinimeste poolt asustatud Välisilmadeks ja primitiivsemateks Asundustuseks, puhtalt Asimovi looming. "Asunduste öö" sündmused käivitabki väidetava robotite vandenõu, mille eesmärgiks on inimkonda Asunduste leviku abil primitiivsel tasandil hoida, nurjamise kava.

Romaanis on valesti üsna mitmed asjad. Kogu sündmustik on äärmiselt segane ja kaootiline, tegelasi on palju ning üksteisest ei erine nad väga ei käitumise ega sõnakasutuse poolest-sõltumata sellest, kas tegu on mitmesaja-aastaste välisilmlaste, noorukeste asunike või mingit tüüpi inimrobotitega. Veelgi hullem on aga asjaolu, et romaan on paksult täis dialooge, millega sisuliselt püütakse suuremat osa sündmustikust ja tegevusmaailmast edasi anda, ent mis on äärmiselt tuimad ning lisaks veel mingit punnitatud killurebimist täis. Autor kipub ka justkui ära unustama, et millises aegruumis ta tegelased tegutsevad-kosmosemaailmas mitme tuhande aasta pärast tulevikus hakatakse omavahelises vestluses justkui muuseas analüüsima II maailmasõja süüdlasi või kasutatakse väljendit "Vatikani-tüüpi sõltumatus". Lisaks veel üldine rabedus-näiteks on üks peategelane algul seitsmekümneaastane ätt, siis aga mingil hetkel on öeldud, et näeb tänu noorenduskuuridele välja nagu 40, kusjuures ilmselgelt ei toimunud noorenduskuur vahepealse sündmustiku jooksul.

Mis aga hinde minu jaoks lõplikult "2" pealt tõmbas-aeglaselt arenev ja lahtikeriv sündmustik leiab täiesti ootamatu ning ebaloomuliku lõpu. Ma ei tea, kas autor kavandab romaanile mingeid järgesid või mitte, ent eraldivõetuna kipub see romaan küll kuidagi tooriku mulje jätma.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, April 24, 2016

Ann Leckie´i "Abistav mõõk"

Kui sarja esimene osa kellelegi igav või raskestiloetav tundus, siis arvestage, et võrreldes teise osaga pole te veel tõelist igavust näinud.

Etteheidete osas saab üldiselt nõustuda kahe eelarvustaja poolt väljatooduga. Üsnagi õhukese romaani sündmustik venib ja koosneb suuresti dialoogidest, naeruväärselt suurt tähelepanu on pööratud toitude, lauanõude, kõiksugu aiakujunduse jne kirjeldustele. Tegelaste sood on omavahel lootusetult sassis ja kuna nad ei eristu ka nimede põhjal, tekitab pidevalt segadust, et mis soost tegelane nüüd järgmiseks mis soost tegelasega magada tahab. Ka noored meessoost sõjaväelased on kujutatud... sutsu robinhobbilikult, lambist õnnetult armuvate ja vanemate ohvitseride käiseid märjaksnutvate tegelastena. Kõik see kokku on igav nagu mõni Herberti "Düüni" järg... hullemgi, sest Herbert ei rõhunud vähemalt kramplikult sooneutraalsusele.

Triloogia kolmas osa jääb minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, April 21, 2016

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Alustaksin arvustust ehk tõigast, et mõnede inimeste meelest ei liigitu "Raudrästiku aeg" ulmeks. Sellisel arvamusel saab olla ainult kaks seletust-kas ei teata suurt midagi Eesti muinasajast (või neist nappidest allikatest, mis selle kohta meieni on jõudnud) või ei teata, et ka alternatiivajalugu on žanriulme. 10. sajand, kus eestlastel on üsnagi organiseeritud suurriik, mille territoorium ulatub tänapäeva Leeduni, ei kattu kindlasti meie teadmistega toonasest ajaloost.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, April 7, 2016

Mann Loperi "Kellest luuakse laule"

Alustuseks peaks vist mainima, et käesoleva romaani näol on tegu jutuvõistluse võitnud ning "Täheajas" ilmunud "Meistri ja õpipoisi" eellooga. "Meistrit ja õpipoissi" lugenutele peaks romaani kummaline tegevusmaailm-segu feodaalajastu Jaapanist ja ingliskeelses fantasys üldlevinud "germaanilikust" tegevusmaailmast-tuttav olema (raamatu tagakaanel olevas tutvustuses on märgitud nii vanapõhja kui ka muid germaani, Jaapani, keldi ja "erinevate kangelaslaulude" mõjusid). Jaapanipärased nimed, tegevusmaailma üldine geograafia ja muud detailid vihjaksid justkui Tõusvale Päikese Maale (lugedes sai mõeldud, kas gromoyakide näol vihjatakse hiinlastele või ehk hoopis mongolitele), ent maailmas on ka midagi sügavalt õhtumaist-lohed (mitte idamaised draakonid!), viiulid jne. Ka tegelaste mõtteviis on pigem läänelik.

Kui maailm välja jätta, on käesoleva romaani näol tegu üsnagi geneerilise fantasyga. On head ja pahad (viimased ei piirdu küll ühe ürgkurjami ja tema käsilastega, vaid neid on mitut eri tüüpi), keisririik, mille kangelased hävingust päästma peavad ning koguni väiksest külast pärit vaene orvuke, kes maailma päästmisel suurt rolli mängima peab (tema edasine käekäik kujuneb küll veidi ebastandardseks ning tegevusse astub ka üks teine orvust külapoiss, kelle roll järgnevates sündmustes mõnevõrra erinevaks kujuneb, ent see jäägu juba lugejate avastada). Quest maagiliste esemete sebimiseks, mis maailma kurjuse jõudude käest päästma peaksid, on ka täitsa olemas.

Nagu juba öeldud, on tegelaste mõttemaailm pigem läänelik... tegelikult on see karmi keskaegse maailma elanike kohta lausa pehme. Kõige paremini ilmneb see vast stseenis, kus kirjeldatakse kohutavat õudust, mis rabab sõjaväge põletatud kindlust ja tapetud kaassõdureid avastades.

"Kellest luuakse laule" pole küll eriti originaalselt mõjuv fantasyromaan, ent siiski on see hoogsalt kirja pandud ja ei muutu lugedes tüütuks ega igavaks. Romaani üks peamisi plusse on selle suhteliselt õhuke maht. Mõni inglise keeles kirjutav fantasyautor kirjutanuks samal teemal 700-leheküljelistest tellistest koosneva aeglaselt venima sündmustikuga triloogia-ja siis veel teise triloogia otsa. Loper pole endale käesoleva romaaniga just väga suuri eesmärke seadnud, ent seatud eesmärgid on korralikult ja hea maitse piirides ära täidetud. Ka tegelaste hingeelu lahtikirjutamine mõjub positiivselt ega lase neil muutuda suvalisteks mängunuppudeks laual.

Hindeks kokku "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, March 29, 2016

Heinrich Weinbergi "Pimesi hüpates"

Eelarvustaja on käesolevast kogumikust juba üsna põhjalikult kirjutanud, ent järgnevalt pean ma siiski vajalikuks üht-teist märkida.

Settingu poolest on Weinberg väga USA-keskne-kogumiku seitsmest loost nelja tegevus toimub täielikult või osaliselt USA territooriumil. Ka kaks Yellowstone´i-teemalist lugu on mõnevõrra ameerikalikud, kasvõi koloniaalplaneedi nime osas. Ainsaks erandiks on tuleviku-Eestist rääkiv lühiromaan "Kadunud ja leitud". See pole otseselt etteheide, ilmselgelt kujutab USA endast tulevikuteaduse ja -tehnika, eriti aga kosmoseuurimise seisukohast loogilisemat "ideede katselava" kui Eesti.

Küll aga erineb Weinbergi tulevikunägemus samuti Reaktoriga seotud Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana rõhutatult rahvuslikust käsitlusest. Nagu eelmisest arvustusest välja lugeda võib, kipub Weinberg kirjanikuna üldse olema pigem Hargla kui teiste Reaktori seltskonna tuntumate autorite nägu. Lugude sündmustik (kui "Kui udu hajub" ja "Kasutusvalmis" välja jätta) kulgeb hoolimata oma lõppkokkuvõttes seikluslikust iseloomust pigem eepiliselt ja rahulikult, autor leiab aega kirjeldustele ning maailma väljajoonistamisele. Ka kipub autoripositsioon olema sarnaselt paljudele Hargla teostele rohkem selline kosmopoliitne ja elitaarne. Erinevalt humanitaarsest Harglast on Weinbergi tegelased ja nendega seotud probleemid pigem bioloogilise/ökoloogilise taustaga.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, er Weinbergi esikkogu ilmumise üle saab ainult rõõmu tunda ja jääb vaid üle loota, et käesolev raamat kujuneb pika ning viljaka ulmekirjaniku-karjääri alguseks. Tore on näha, et mu arvustustest on autorile kasu olnud (eeldusel, et üks neist kahest "Tänuavalduses" märgitud Kristjanist olen mina).

"Pimesi hüpates"

Kunagi lähitulevikus saabuvad Maale gewtakide-nimelised humanoidsed tulnukad. Pärast esimest ehmatust hakkavad inimesed nendega teaduslikku koostööd tegema ja kahe rassi koostöös hakatakse Maale ehitama esimest tähtedevahelist ussiurke-portaali. Paraku tapab maise gripiviiruse ja gewtakkide poolt kaasatoodud viiruste ristumisel tekkinud superviirus lisaks paljudele inimestele ka enamiku Maale saabunud gewtakkidest ning kui portaal lõpuks käivitub, evakueerib selle kaudu sabunud tulnukate eriüksus ellujäänud gewtakid ning laseb portaali õhku. Gewtakkide tehnoloogia omandanud Maa valitsused aga alustavad võidujooksu elukõlbulikele planeetidele ja 2035. aastal jõuabki tulnuktehnoloogia baasil ehitatud USA tähelaev Santa Maria Alfa Centauri orbiidile...

Käesolev lühiromaan kujutabki endast inimkonna esimese tähelennu ja teises tähesüsteemis asuva võõrplaneedi koloniseerimise lugu. Tekst on Weinbergile üsnagi iseloomulik (niipalju kui võin öelda, sest tegu on alles kolmanda autori tekstiga, mida lugema satun)-suhteliselt rahulikus tempos kulgev kosmiline quest. Minu meelest on tegu igati läbimõeldud, sümpaatse ja põneva lühiromaaniga.

"Kadunud ja leitud"

Lähitulevik kunagi käesoleval sajandil. Iiri-eesti päritolu Briti ajakirjanik, lahutatud endine alkohoolik Kristjan Dobrus saab ülesandeks minna Eestisse ja intervjueerida ainsat elusolevat ESA poolt Saturni kuule Enceladusele korraldatud ekspeditsiooni liiget, estronaut doktor Martin Härmavelit. Endine estronaut ja 2023. aasta NATO-Vene sõja veteran Härmaveli on pärast Enceladuselt naasmist muutunud veidravõitu erakuks ning tõmbunud oma sügaval Järvamaa metsades asuvasse metsatallu. Eestisse jõudnud Dobrus satub varsti Järvamaal segaste sündmuste keerisesse, milles mängivad oma rolli nii Härmaveli ilus tütar Karin, Järvamaa poolkriminaalsed redneckid kui ka tuleviku-Eesti mõnevõrra Metsikut Läänt meenutab õhustik...

"Kadunud ja leitud" on selline omapärane teos. Ühelt poolt on tegu äärmiselt päevakajalise tekstiga (NATO-Vene sõda Eestis ja mujal ning fosforiidikaevdamise teema, samuti on tegu esimese minu poolt loetud Ukraina kriisi alguse järel kirjutatud ulmeteosega, milles on juttu tulevasest sõjast lääneriikide ning Venemaa vahel uue vastasseisu tingimustes). Kohati mõjuvad Weinbergi teemakäsitlused vat et mõnusalt provokatiivselt ja kardan, et fosforiidivastaste kujutamine selles teoses võib nii mõnelgi marurahvusliku mõtteviisiga lugejal harja punaseks ajada. Samas jääb sellest hoolimata teravusest kuidagi puudu. Kuna tuleviku-Eestit on nähtud Inglismaalt pärit Dobruse pilgu läbi, jääb see kõik mõnevõrra pealiskaudseks. Igatahes leidsin ma mõninga kõhkluse järel, et maksimumhinnet käesolevale lühiromaanile ma siiski anda ei suuda.

Weinberg kuulub ulmekirjanikuna teatavasti Reaktori koolkonda ja sarnasused Maniakkide Tänava ning J. J. Metsavana loominguga on siin lühiromaanis tõesti olemas (sõna "estronaut" ja radioaktiivne tsoon Ida-Virumaal, mis Weinbergi versioonis pole küll tekkinud Sosnovõi Bori tuumajaamaga toimunud katastroofi, vaid hoopis Vene taktikalise tuumarünnaku tõttu tulevikusõja käigus), ent Weinbergi stiil ja tulevikumaailma kirjeldus on mainitud autorite omast hoopis erinev.

"Nurgatagune reisibüroo"

Lugu 22.(?) sajandi USA-st, kus suurlinnad on muutunud isoleeritud tehiskeskkondadeks, Kesk-Läänes aga laiub Kõnnumaana tuntud poolmetsik ala. Loo peategelaseks on Atlantic Citys elav noor naisterahvas Aymee Phaerson, kes kaotab ootamatult töökoha, sest jääb mingil põhjusel linnakeskkonda sattunud surnud liblikat jõllitama ja hilineb seetõttu tööle. Aymee leiab uue ja põneva töökoha Kõnnumaale ekskursioone korraldas firmas ning peagi muutuvad ta arusaamad oma elust ja ümbritsevast maailmast...

"Nurgatagune reisibüroo" on minu poolt seniloetud Weinbergi tekstidest nõrgim. Lugu on selline sirgjooneline, puudub pea igasugune konflikt ja tõsiseltvõetav põnevus, ka jätab idee kuidagi kulunud mulje. Samas on Weinbergi jutustamislaad jätkuvalt sümpaatne, ka suudab ta isegi nii trafaretsel teemal nagu "Tagasi loodusesse!" kirjutades maailmavaatelisest soigumisest hoiduda-võib arvata, et näiteks Tarlap täitnuks sarnase ideega teksti mingi tsivilisatsiooni- ja lipsuvihkamisega, mõni teine kodumaine autor aga langenuks agraarromantilise hala küüsi. Weinbergi lähenemine teemale mõjub seevastu üsna sümpaatselt, ent loo nõrkus peitub muudes asjaoludes.

"Kui udu hajub"

"Nurgataguse reisibüroo" otseses järjes korraldab Aymee oma töökaaslastega järjekordset turismireisi Montana mägialadele, ent seltskond satub seal ootamatult relvastatud rünnaku alla. Nimelt on firma Space X (kuna nimi on tekstis lahku kirjutatud, ei mõtle autor ilmselt Elon Muski ettevõtet) Montana mägedes asuvast salajasest laborist salajast infot varastatud ja firma on saatnud vargaid küttima relvastatud lohacid-geneetilise manipulatsiooni abil loodud ning katseklaasides üleskasvatatud kahemeetrised tehis-lumeinimesed. Paraku jäävad lohacitele ette just matkajad ja nende teejuhid...

Ilmselt olnuks lõppkokkuvõttes parem, kui "Nurgatagune reisibüroo" ja käesolev tekst oleks vormistatud ühtse lühiromaanina. Lood on omavahel tihedalt seotud ja "Nurgatagune reisibüroo" mõjub eraldi lugedes pigem õlgu kehitama panevalt. Samas on "Kui udu hajub" kuidagi rabedalt kirja pandud, eriti Weinbergi kohta. Tegelasi on väga palju ja nad lähevad omavahel segamini, järjekordse tegelase verine ja dramaatiline surm tekitab aga pigem küsimuse, et kes see nüüd täpselt oligi...? Ka on sündmustiku kirjeldamise viis ülemäära hakitud ja rabe.

Samas on loo stiil päris omalaadne-tegu on ulmemäruli ja vesterni kokteiliga, milles Metsiku Lääne stiilis tulevahetustele ning ratsarännakutele metsikus looduses lisanduvad geenmuundatud koletised, ulmelised õhusõidukid, rakettrelvad ja droonid. Kõik see mõjub üsna huvitavalt ja on kahju, et "Nurgatagusest reisibüroost" ning käesolevast tekstist midagi paremat ei sündinud, sest näib, et eeldused väga heaks lühiromaaniks olnuks parema vormistuse ja teostuse korral täiesti olemas.

"Kasutusvalmis"

Weinbergi esikkogu kõige süngemates toonides loo tegevus toimub kaugtuleviku Põhja-Ameerikas. Inimkond on rajanud kosmosesse arenenud tähtedevahelise tsivilisatsiooni, ent Maa on tuumasõja tõttu peaaegu elamiskõlbmatuks muutunud. Kunagisel USA alal on Maale jäänud inimesed varjunud hiiglaslikku tunnelite võrgustikku. Loo keskseks tegelaseks on naissõdalane Michaela Reiley, kes kõikvõimalike mutantelukate rünnakute ja muude intsidentide läbi järjest enamatest kehaosadest ilma jääb. Tänu tulevikumeditsiinile ehitatakse Reiley pärast iga järjekordset saatuslikku intsidenti uuesti üles, ent paraku meenutab ta pärast iga ravikuuri järjest vähem ja vähem inimest...

Korralikult teostatud lugu, ehkki midagi eriliselt vaimustavat selles pole.

"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"

Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".

Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.

"Vihma seitse nime"

Olen Weinbergi tekstidest varem lugenud "Täheajas" ilmunud juttu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" "Vihma seitsmel nime" tegevus toimub mainitud looga samas maailmas, täpsemalt Yellowstone`i-nimelisel koloniaalplaneedil. Lühiromaan on ka suhteliselt sarnases stiilis välja peetud-ökoloogilistele ja bioloogistele teemadele keskendunud teaduslik fantastika, kus suhteliselt rahulikus tempos toimuva sündmustiku käigus lugejale tegevusmaailma avatakse.

"Vihma seitsme nime" tegevus leiab aset Harjaks kutsutud niiskes, ebatervisliku kliimaga ja kõikvõimalikke veidraid eluvorme täis Yellowstone`i Põhjamandri mägipiirkonnas, mis inimeste koloonia keskuseks olevat kuiva kliimaga mandrit veega varustab. Harja elanikkonna moodustavad kohalikes tingimustes ellu jääda suutnud karastunud inimesed, kelle hulgas on palju karistuseks Harjale saadetud sunnitöölisi ja keda tuntakse Vihmarahva nime all. Ühel hetkel süüdistavad kroonilise veepuuduse all kannatava koloonia poliitikud Vihmarahvast veevarustusega koonerdamises ja saadavad sõjaväe Harjal asuvaid veevarustusjaamu üle võtma...

Kui "Sipelgalõvi" oli pigem selline kõva keskmine tekst, siis "Vihma seitse nime" äratas minus Weinbergi loomingu vastu täiendavat huvi. Arvan, et lähitulevikus võib autori omanäoline looming Eesti ulmes päris olulist rolli mängida. Ma ei hakka siin arutama, kui loogiline on lühiromaani sündmustik ja kas tehnoloogilise tsivilisatsiooni tingimustes on ühe planeedi piirides selline valesid otsuseid põhjustav informatsiooniikaldus võimalik või mitte... minu arvamust tekstist see ei muuda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, March 22, 2016

Claire Northi "Harry Augusti esimesed viisteist elu"

Mulle soovitati seda raamatut sõnadega: kui Ben Eltoni "Tagasi minevikku" meeldis, siis loe Claire Northi "Harry Augusti esimest viitteist elu", see on sarnane, aga parem. Paraku pean pärast Northi romaani läbilugemist ütlema, et Eltoni romaan meeldis mulle siiski kõvasti rohkem.

Hoolimata läbinisti fantastilisest ideest on "Harry Augusti viieteistkümnes elus" ulmelist elementi tegelikult üsna vähe... peamine tähelepanu on minategelase sisekaemustel, inimsuhetel ja kõikvõimalike reiside ning kohtade kirjeldustel. Viimased on ka raamatu tugevaimaks küljeks-North suudab elavalt ja realistlikult kirjeldada nii sõdadevahelist Inglismaad, viiekümnendate aastate Nõukogude Liitu, Kultuurirevolutsiooni-eelset Puna-Hiinat kui ka teisi kohti. Paraku on autori jutustamislaad tüütult hakitud, romaani sündmustik kipub kuidagi venima ja lõppmulje romaanist on üsna keskpärane. Minu maitsele kuidagi liiga psühholoogitsev ja literatuurne.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, March 20, 2016

Robert Silverbergi "Valitud teosed 1: Tähehiiglaste orjad"

Üheksast Silverbergi noorpõlves kirjutatud pulpulme tekstist koosnev kogumik. Neli esimest teksti ("Tähehiiglaste orjad", "Surmamere sigitised", "Androiditapp" ja "Astu mu pähe") on hoogsad ja värvikad, ent mõnevõrra tooredad, rabedad ning lihvimata, nagu ka kogumiku kaheksas tekst "Kosmosehädalised". Kogumiku teise poole tekstid paistavad seevastu silma suurema rafineerituse ja läbimõeldusega, eriti kehtib see jutustuse "Cutwoldi kütid" ning lühiromaani "Jaht kosmosenõiale" kohta.

Kogumikus eelneb igale tekstile ka autori meenutus selle saamisloost ja ühtlasi 1950. aastate USA ulmeelust.

Silverbergi eestikeelsete "Valitud teoste" avaldamine on igatahes tänuväärne ettevõte (minu teada polegi üheltki žanriulme kirjanikult nii põhjalikku süstemaatiliselt koostatud teostesarja, liiatigi veel sellise nime all, varem ilmunud). Jääme järgmist köidet ootama!

"Tähehiiglaste orjad"

Jah, tegu on üsna tüüpilise vanema aja USA pulpulme tekstiga-vähemalt niipalju kui ma neid lugenud olen ja võrrelda oskan. Peategelane kistakse ära autori kaasajast ja satub teise aega/ruumi-võte, mis meenutab Burroughsi, Nowlani, Hamiltoni ning ehk veel kellegi tekste. Nagu ka eelarvustaja poolt mainitud hoogne sündmustik ja värvikalt kirja pandud tulevikumaailm või asjaolu, et Lloyd Harkins justkui väga ei imestagi enda kummalise ajarännu üle ega võta vaimne kohanemine ootamatute sündmustega talt eriti aega-mees hakkab kohe uues reaalsuses tegutsema, annab pahadele pasunasse ning võidan napis riietuses tulevikutüdruku südame.

"Tähehiiglaste orjad" ongi selline pretensioonitu pulp, mille detailide kallal virisemine oleks kaunis mõttetu... ja omas laadis on lühiromaan päris korralikult kirja pandud, nii et hindeks heatahtlik "4".

"Surmamere sigitised"

Mõningat infantiilsust ja rabedust saaks sellele tekstile kindlasti ette heita, ent lõppmulje oli sümpaatne-nooruslikult ulja ning hoogsa sündmustikuga lühiromaan omanäolisest tulevikumaailmast.

"Androiditapp"

Lühike, hoogne ja rabedavõitu tekst. Silma torkas Prestoni mure oma naise saatuse pärast androididevastaste rahutuste keerises-seda hoolimata sellest, et ta naine polnud android ega poleks pidanud endast lintšijatele sihtmärki kujutama. See, et Prestoni maja lõppkokkuvõttes siiski rüüstati ja ta naine rööviti, toimus asjaoludel, mis polnud Prestonile varem teada, nii et ta muret ning halbu eelaimusi on selles kontekstis raske põhjendada.

Loos vilksatab ka Asimovi loomingust tuntud Trantori nimi.

"Astu mu pähe"

Mis mõjus veidi kummaliselt-tulnuka mõistusse sisenenud Harrelil õnnestus dokumente salajase infoga vaid korra näha, enne kui ta reaalsusse tagasi kisti. Hoolimata sellest luges ta oma ülesande õnnestunuks ja kogu teabe kättesaaduks.

4-.

"Cutwoldi kütid"

Jah, Silverbergi eestikeelses "Valitud teoste" esimeses köites sisalduvatest seniloetud tekstidest erineb "Cutwoldi kütid" küll päris kõvasti-tekst on viimistletum ja sügavam. Lugu tuletab meelde Poul Andersoni "Duelli Syrtisel", milles oli samuti juttu mõistusliku võõrliigi esindajate küttimisest võõrplaneedil rikkurist harrastusjahimehe poolt.

Maksimumhinnet anda ei taha, sest lõpplahendus ei meeldinud... ootasin midagi ootamatumat ja karmimat.

"Jaht kosmosenõiale"

Eelarvustaja kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda-"Jaht kosmosenõiale" on tõesti hea lühiromaan: põnev, põhjalikult läbimõeldud sündmustiku ja maailmaga, ootamatute süžeepööretega ning parajalt sünge. Asjaolu, et peategelane on juhmivõitu tümikas, ei tee teksti üldsegi halvemaks...

"Uus algus"

Sarnase ideega (kurjategija(te) või muu(de) inimes(t)e "kahjutuks" töötlemine) tekste on mulle varemgi ette sattunud, esimestena meenuvad Burgessi "Kellavärgiga apelsin" ja Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Käesoleva loo suurimaks miinuseks on üsnagi mannetu lõpplahendus.

"Kosmosehädalised"

Kui eelarvustajale meenutas loo algus Tarlapi "Roheliste lippude reservaati", siis mulle tuli üks-üheselt meelde äsjaloetud James S. A. Corey romaani "Leviathan Wakes" ühe tegevusliini algus-kauges tulevikus võõral taevakehal tegutsev vananev alkohoolikust korravalvur saab ülesandeks otsida üles kadunud rikkurivõsukesest tütarlaps...

"Kosmosehädalised" meenutab kogumiku "Tähehiiglaste orjad" nelja esimest lugu-selline hoogne ja värvikas, ent kuidagi rabe ning lihvimata ulmeseiklus. Teksti sündmustik kulgeb kuidagi väga klišeelikult, kuni saabub järsk ja ootamatu lõpplahendus.

Hindeks "4-".

"Kosmosemõrtsukas"

Mulle see lühiromaan meeldis-üsna hoogne, detailne ja värvikas, ka lõpplahendusel polnud väga häda. Veidi pateetiline tõesti ja peategelane pole oma käitumise ning tõekspidamistega just selline, kellega kerge samastuda oleks. Hinde osas otsustasin mõninga kõhkluse järel siiski maksimumi kasuks.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis