Eelarvustaja on käesolevast kogumikust juba üsna põhjalikult kirjutanud, ent järgnevalt pean ma siiski vajalikuks üht-teist märkida.
Settingu poolest on Weinberg väga USA-keskne-kogumiku seitsmest loost nelja tegevus toimub täielikult või osaliselt USA territooriumil. Ka kaks Yellowstone´i-teemalist lugu on mõnevõrra ameerikalikud, kasvõi koloniaalplaneedi nime osas. Ainsaks erandiks on tuleviku-Eestist rääkiv lühiromaan "Kadunud ja leitud". See pole otseselt etteheide, ilmselgelt kujutab USA endast tulevikuteaduse ja -tehnika, eriti aga kosmoseuurimise seisukohast loogilisemat "ideede katselava" kui Eesti.
Küll aga erineb Weinbergi tulevikunägemus samuti Reaktoriga seotud Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana rõhutatult rahvuslikust käsitlusest. Nagu eelmisest arvustusest välja lugeda võib, kipub Weinberg kirjanikuna üldse olema pigem Hargla kui teiste Reaktori seltskonna tuntumate autorite nägu. Lugude sündmustik (kui "Kui udu hajub" ja "Kasutusvalmis" välja jätta) kulgeb hoolimata oma lõppkokkuvõttes seikluslikust iseloomust pigem eepiliselt ja rahulikult, autor leiab aega kirjeldustele ning maailma väljajoonistamisele. Ka kipub autoripositsioon olema sarnaselt paljudele Hargla teostele rohkem selline kosmopoliitne ja elitaarne. Erinevalt humanitaarsest Harglast on Weinbergi tegelased ja nendega seotud probleemid pigem bioloogilise/ökoloogilise taustaga.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, er Weinbergi esikkogu ilmumise üle saab ainult rõõmu tunda ja jääb vaid üle loota, et käesolev raamat kujuneb pika ning viljaka ulmekirjaniku-karjääri alguseks. Tore on näha, et mu arvustustest on autorile kasu olnud (eeldusel, et üks neist kahest "Tänuavalduses" märgitud Kristjanist olen mina).
"Pimesi hüpates"
Kunagi lähitulevikus saabuvad Maale gewtakide-nimelised humanoidsed tulnukad. Pärast esimest ehmatust hakkavad inimesed nendega teaduslikku koostööd tegema ja kahe rassi koostöös hakatakse Maale ehitama esimest tähtedevahelist ussiurke-portaali. Paraku tapab maise gripiviiruse ja gewtakkide poolt kaasatoodud viiruste ristumisel tekkinud superviirus lisaks paljudele inimestele ka enamiku Maale saabunud gewtakkidest ning kui portaal lõpuks käivitub, evakueerib selle kaudu sabunud tulnukate eriüksus ellujäänud gewtakid ning laseb portaali õhku. Gewtakkide tehnoloogia omandanud Maa valitsused aga alustavad võidujooksu elukõlbulikele planeetidele ja 2035. aastal jõuabki tulnuktehnoloogia baasil ehitatud USA tähelaev Santa Maria Alfa Centauri orbiidile...
Käesolev lühiromaan kujutabki endast inimkonna esimese tähelennu ja teises tähesüsteemis asuva võõrplaneedi koloniseerimise lugu. Tekst on Weinbergile üsnagi iseloomulik (niipalju kui võin öelda, sest tegu on alles kolmanda autori tekstiga, mida lugema satun)-suhteliselt rahulikus tempos kulgev kosmiline quest. Minu meelest on tegu igati läbimõeldud, sümpaatse ja põneva lühiromaaniga.
"Kadunud ja leitud"
Lähitulevik kunagi käesoleval sajandil. Iiri-eesti päritolu Briti ajakirjanik, lahutatud endine alkohoolik Kristjan Dobrus saab ülesandeks minna Eestisse ja intervjueerida ainsat elusolevat ESA poolt Saturni kuule Enceladusele korraldatud ekspeditsiooni liiget, estronaut doktor Martin Härmavelit. Endine estronaut ja 2023. aasta NATO-Vene sõja veteran Härmaveli on pärast Enceladuselt naasmist muutunud veidravõitu erakuks ning tõmbunud oma sügaval Järvamaa metsades asuvasse metsatallu. Eestisse jõudnud Dobrus satub varsti Järvamaal segaste sündmuste keerisesse, milles mängivad oma rolli nii Härmaveli ilus tütar Karin, Järvamaa poolkriminaalsed redneckid kui ka tuleviku-Eesti mõnevõrra Metsikut Läänt meenutab õhustik...
"Kadunud ja leitud" on selline omapärane teos. Ühelt poolt on tegu äärmiselt päevakajalise tekstiga (NATO-Vene sõda Eestis ja mujal ning fosforiidikaevdamise teema, samuti on tegu esimese minu poolt loetud Ukraina kriisi alguse järel kirjutatud ulmeteosega, milles on juttu tulevasest sõjast lääneriikide ning Venemaa vahel uue vastasseisu tingimustes). Kohati mõjuvad Weinbergi teemakäsitlused vat et mõnusalt provokatiivselt ja kardan, et fosforiidivastaste kujutamine selles teoses võib nii mõnelgi marurahvusliku mõtteviisiga lugejal harja punaseks ajada. Samas jääb sellest hoolimata teravusest kuidagi puudu. Kuna tuleviku-Eestit on nähtud Inglismaalt pärit Dobruse pilgu läbi, jääb see kõik mõnevõrra pealiskaudseks. Igatahes leidsin ma mõninga kõhkluse järel, et maksimumhinnet käesolevale lühiromaanile ma siiski anda ei suuda.
Weinberg kuulub ulmekirjanikuna teatavasti Reaktori koolkonda ja sarnasused Maniakkide Tänava ning J. J. Metsavana loominguga on siin lühiromaanis tõesti olemas (sõna "estronaut" ja radioaktiivne tsoon Ida-Virumaal, mis Weinbergi versioonis pole küll tekkinud Sosnovõi Bori tuumajaamaga toimunud katastroofi, vaid hoopis Vene taktikalise tuumarünnaku tõttu tulevikusõja käigus), ent Weinbergi stiil ja tulevikumaailma kirjeldus on mainitud autorite omast hoopis erinev.
"Nurgatagune reisibüroo"
Lugu 22.(?) sajandi USA-st, kus suurlinnad on muutunud isoleeritud tehiskeskkondadeks, Kesk-Läänes aga laiub Kõnnumaana tuntud poolmetsik ala. Loo peategelaseks on Atlantic Citys elav noor naisterahvas Aymee Phaerson, kes kaotab ootamatult töökoha, sest jääb mingil põhjusel linnakeskkonda sattunud surnud liblikat jõllitama ja hilineb seetõttu tööle. Aymee leiab uue ja põneva töökoha Kõnnumaale ekskursioone korraldas firmas ning peagi muutuvad ta arusaamad oma elust ja ümbritsevast maailmast...
"Nurgatagune reisibüroo" on minu poolt seniloetud Weinbergi tekstidest nõrgim. Lugu on selline sirgjooneline, puudub pea igasugune konflikt ja tõsiseltvõetav põnevus, ka jätab idee kuidagi kulunud mulje. Samas on Weinbergi jutustamislaad jätkuvalt sümpaatne, ka suudab ta isegi nii trafaretsel teemal nagu "Tagasi loodusesse!" kirjutades maailmavaatelisest soigumisest hoiduda-võib arvata, et näiteks Tarlap täitnuks sarnase ideega teksti mingi tsivilisatsiooni- ja lipsuvihkamisega, mõni teine kodumaine autor aga langenuks agraarromantilise hala küüsi. Weinbergi lähenemine teemale mõjub seevastu üsna sümpaatselt, ent loo nõrkus peitub muudes asjaoludes.
"Kui udu hajub"
"Nurgataguse reisibüroo" otseses järjes korraldab Aymee oma töökaaslastega järjekordset turismireisi Montana mägialadele, ent seltskond satub seal ootamatult relvastatud rünnaku alla. Nimelt on firma Space X (kuna nimi on tekstis lahku kirjutatud, ei mõtle autor ilmselt Elon Muski ettevõtet) Montana mägedes asuvast salajasest laborist salajast infot varastatud ja firma on saatnud vargaid küttima relvastatud lohacid-geneetilise manipulatsiooni abil loodud ning katseklaasides üleskasvatatud kahemeetrised tehis-lumeinimesed. Paraku jäävad lohacitele ette just matkajad ja nende teejuhid...
Ilmselt olnuks lõppkokkuvõttes parem, kui "Nurgatagune reisibüroo" ja käesolev tekst oleks vormistatud ühtse lühiromaanina. Lood on omavahel tihedalt seotud ja "Nurgatagune reisibüroo" mõjub eraldi lugedes pigem õlgu kehitama panevalt. Samas on "Kui udu hajub" kuidagi rabedalt kirja pandud, eriti Weinbergi kohta. Tegelasi on väga palju ja nad lähevad omavahel segamini, järjekordse tegelase verine ja dramaatiline surm tekitab aga pigem küsimuse, et kes see nüüd täpselt oligi...? Ka on sündmustiku kirjeldamise viis ülemäära hakitud ja rabe.
Samas on loo stiil päris omalaadne-tegu on ulmemäruli ja vesterni kokteiliga, milles Metsiku Lääne stiilis tulevahetustele ning ratsarännakutele metsikus looduses lisanduvad geenmuundatud koletised, ulmelised õhusõidukid, rakettrelvad ja droonid. Kõik see mõjub üsna huvitavalt ja on kahju, et "Nurgatagusest reisibüroost" ning käesolevast tekstist midagi paremat ei sündinud, sest näib, et eeldused väga heaks lühiromaaniks olnuks parema vormistuse ja teostuse korral täiesti olemas.
"Kasutusvalmis"
Weinbergi esikkogu kõige süngemates toonides loo tegevus toimub kaugtuleviku Põhja-Ameerikas. Inimkond on rajanud kosmosesse arenenud tähtedevahelise tsivilisatsiooni, ent Maa on tuumasõja tõttu peaaegu elamiskõlbmatuks muutunud. Kunagisel USA alal on Maale jäänud inimesed varjunud hiiglaslikku tunnelite võrgustikku. Loo keskseks tegelaseks on naissõdalane Michaela Reiley, kes kõikvõimalike mutantelukate rünnakute ja muude intsidentide läbi järjest enamatest kehaosadest ilma jääb. Tänu tulevikumeditsiinile ehitatakse Reiley pärast iga järjekordset saatuslikku intsidenti uuesti üles, ent paraku meenutab ta pärast iga ravikuuri järjest vähem ja vähem inimest...
Korralikult teostatud lugu, ehkki midagi eriliselt vaimustavat selles pole.
"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".
Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.
"Vihma seitse nime"
Olen Weinbergi tekstidest varem lugenud "Täheajas" ilmunud juttu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" "Vihma seitsmel nime" tegevus toimub mainitud looga samas maailmas, täpsemalt Yellowstone`i-nimelisel koloniaalplaneedil. Lühiromaan on ka suhteliselt sarnases stiilis välja peetud-ökoloogilistele ja bioloogistele teemadele keskendunud teaduslik fantastika, kus suhteliselt rahulikus tempos toimuva sündmustiku käigus lugejale tegevusmaailma avatakse.
"Vihma seitsme nime" tegevus leiab aset Harjaks kutsutud niiskes, ebatervisliku kliimaga ja kõikvõimalikke veidraid eluvorme täis Yellowstone`i Põhjamandri mägipiirkonnas, mis inimeste koloonia keskuseks olevat kuiva kliimaga mandrit veega varustab. Harja elanikkonna moodustavad kohalikes tingimustes ellu jääda suutnud karastunud inimesed, kelle hulgas on palju karistuseks Harjale saadetud sunnitöölisi ja keda tuntakse Vihmarahva nime all. Ühel hetkel süüdistavad kroonilise veepuuduse all kannatava koloonia poliitikud Vihmarahvast veevarustusega koonerdamises ja saadavad sõjaväe Harjal asuvaid veevarustusjaamu üle võtma...
Kui "Sipelgalõvi" oli pigem selline kõva keskmine tekst, siis "Vihma seitse nime" äratas minus Weinbergi loomingu vastu täiendavat huvi. Arvan, et lähitulevikus võib autori omanäoline looming Eesti ulmes päris olulist rolli mängida. Ma ei hakka siin arutama, kui loogiline on lühiromaani sündmustik ja kas tehnoloogilise tsivilisatsiooni tingimustes on ühe planeedi piirides selline valesid otsuseid põhjustav informatsiooniikaldus võimalik või mitte... minu arvamust tekstist see ei muuda.
No comments:
Post a Comment