Üheksast Silverbergi noorpõlves kirjutatud pulpulme tekstist koosnev kogumik. Neli esimest teksti ("Tähehiiglaste orjad", "Surmamere sigitised", "Androiditapp" ja "Astu mu pähe") on hoogsad ja värvikad, ent mõnevõrra tooredad, rabedad ning lihvimata, nagu ka kogumiku kaheksas tekst "Kosmosehädalised". Kogumiku teise poole tekstid paistavad seevastu silma suurema rafineerituse ja läbimõeldusega, eriti kehtib see jutustuse "Cutwoldi kütid" ning lühiromaani "Jaht kosmosenõiale" kohta.
Kogumikus eelneb igale tekstile ka autori meenutus selle saamisloost ja ühtlasi 1950. aastate USA ulmeelust.
Silverbergi eestikeelsete "Valitud teoste" avaldamine on igatahes tänuväärne ettevõte (minu teada polegi üheltki žanriulme kirjanikult nii põhjalikku süstemaatiliselt koostatud teostesarja, liiatigi veel sellise nime all, varem ilmunud). Jääme järgmist köidet ootama!
"Tähehiiglaste orjad"
Jah, tegu on üsna tüüpilise vanema aja USA pulpulme tekstiga-vähemalt niipalju kui ma neid lugenud olen ja võrrelda oskan. Peategelane kistakse ära autori kaasajast ja satub teise aega/ruumi-võte, mis meenutab Burroughsi, Nowlani, Hamiltoni ning ehk veel kellegi tekste. Nagu ka eelarvustaja poolt mainitud hoogne sündmustik ja värvikalt kirja pandud tulevikumaailm või asjaolu, et Lloyd Harkins justkui väga ei imestagi enda kummalise ajarännu üle ega võta vaimne kohanemine ootamatute sündmustega talt eriti aega-mees hakkab kohe uues reaalsuses tegutsema, annab pahadele pasunasse ning võidan napis riietuses tulevikutüdruku südame.
"Tähehiiglaste orjad" ongi selline pretensioonitu pulp, mille detailide kallal virisemine oleks kaunis mõttetu... ja omas laadis on lühiromaan päris korralikult kirja pandud, nii et hindeks heatahtlik "4".
"Surmamere sigitised"
Mõningat infantiilsust ja rabedust saaks sellele tekstile kindlasti ette heita, ent lõppmulje oli sümpaatne-nooruslikult ulja ning hoogsa sündmustikuga lühiromaan omanäolisest tulevikumaailmast.
"Androiditapp"
Lühike, hoogne ja rabedavõitu tekst. Silma torkas Prestoni mure oma naise saatuse pärast androididevastaste rahutuste keerises-seda hoolimata sellest, et ta naine polnud android ega poleks pidanud endast lintšijatele sihtmärki kujutama. See, et Prestoni maja lõppkokkuvõttes siiski rüüstati ja ta naine rööviti, toimus asjaoludel, mis polnud Prestonile varem teada, nii et ta muret ning halbu eelaimusi on selles kontekstis raske põhjendada.
Loos vilksatab ka Asimovi loomingust tuntud Trantori nimi.
"Astu mu pähe"
Mis mõjus veidi kummaliselt-tulnuka mõistusse sisenenud Harrelil õnnestus dokumente salajase infoga vaid korra näha, enne kui ta reaalsusse tagasi kisti. Hoolimata sellest luges ta oma ülesande õnnestunuks ja kogu teabe kättesaaduks.
4-.
"Cutwoldi kütid"
Jah, Silverbergi eestikeelses "Valitud teoste" esimeses köites sisalduvatest seniloetud tekstidest erineb "Cutwoldi kütid" küll päris kõvasti-tekst on viimistletum ja sügavam. Lugu tuletab meelde Poul Andersoni "Duelli Syrtisel", milles oli samuti juttu mõistusliku võõrliigi esindajate küttimisest võõrplaneedil rikkurist harrastusjahimehe poolt.
Maksimumhinnet anda ei taha, sest lõpplahendus ei meeldinud... ootasin midagi ootamatumat ja karmimat.
"Jaht kosmosenõiale"
Eelarvustaja kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda-"Jaht kosmosenõiale" on tõesti hea lühiromaan: põnev, põhjalikult läbimõeldud sündmustiku ja maailmaga, ootamatute süžeepööretega ning parajalt sünge. Asjaolu, et peategelane on juhmivõitu tümikas, ei tee teksti üldsegi halvemaks...
"Uus algus"
Sarnase ideega (kurjategija(te) või muu(de) inimes(t)e "kahjutuks" töötlemine) tekste on mulle varemgi ette sattunud, esimestena meenuvad Burgessi "Kellavärgiga apelsin" ja Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Käesoleva loo suurimaks miinuseks on üsnagi mannetu lõpplahendus.
"Kosmosehädalised"
Kui eelarvustajale meenutas loo algus Tarlapi "Roheliste lippude reservaati", siis mulle tuli üks-üheselt meelde äsjaloetud James S. A. Corey romaani "Leviathan Wakes" ühe tegevusliini algus-kauges tulevikus võõral taevakehal tegutsev vananev alkohoolikust korravalvur saab ülesandeks otsida üles kadunud rikkurivõsukesest tütarlaps...
"Kosmosehädalised" meenutab kogumiku "Tähehiiglaste orjad" nelja esimest lugu-selline hoogne ja värvikas, ent kuidagi rabe ning lihvimata ulmeseiklus. Teksti sündmustik kulgeb kuidagi väga klišeelikult, kuni saabub järsk ja ootamatu lõpplahendus.
Hindeks "4-".
"Kosmosemõrtsukas"
Mulle see lühiromaan meeldis-üsna hoogne, detailne ja värvikas, ka lõpplahendusel polnud väga häda. Veidi pateetiline tõesti ja peategelane pole oma käitumise ning tõekspidamistega just selline, kellega kerge samastuda oleks. Hinde osas otsustasin mõninga kõhkluse järel siiski maksimumi kasuks.
No comments:
Post a Comment