Joseph Payne Brennani "Chiltoni lossi salakamber"
Vanamoodsas stiilis gootiliku õudusloo minategelaseks on ameeriklane, kes Briti saartel suvitades oma esivanemate jälgi otsib. Oma rännakul jõuab ta väikesesse Wexwoldi külla Inglismaal, mille läheduses paikneb ta kaugete sugulaste, Chiltoni krahvidünastia loss. Kohalik kõrtsmik pajatab talle loo lossi salakambris asuvast kirjeldamatust õudusest, mida krahvisuguvõsa on sajandeid maailma eest varjanud...
Loo juures meeldisid mulle häbenematult klišeelik gootlik õudusmeeleolu, sellega seotud kirjeldused ja sündmustiku järk-järguline pinge areng. Puänt seevastu valmistas kerge pettumuse, oleksin ehk oodanud midagi rabavamat...
William Hope Hodgsoni "Koletise värav"
Barry Paini "Ebasurnu"Loo sündmustik keerleb Vanquerestide baronetisuguvõsa painava needuse ümber, mille allikaks on nende kauge esivanema ja tolle sünnitamisel surnud naise värdjalik laps, kelle isa on pärast sündimist tapnud ning surnukeha kodumõisa lähedal istandikus asuvasse koopasse peitnud...
Kuidagi segasevõitu ja aegunud tundus see lugu.
R. H. Bensoni "Isa Macclesfieldi lugu"
Katoliku preestri jutustus surnuaial kummitavast vana ateistliku patukoti vaimust.
Erilist muljet see laast mulle ei jätnud.
Edith Whartoni "Hiljem"
Kiirelt rikastunud Ameerika ärimees kolib koos abikaasaga Inglismaale ja ühiselt ostetakse endale sealsesse maapiirkonda vana häärber. Vastavalt parimatele Inglise traditsioonidele pidavat seal häärberis ka kummitama, aga tegu on sellise kummalise kummitusega, kelle puhul on võimatu aru saada, et ta kummitus on. Abielupaari elu uue kodu tüünes ja kergelt müstilisevõitu atmosfääris kulgeb algul üsna rahulikult, ent kummalised sündmused ei lase ennast igavesti oodata...
Loo "Hiljem" näol on tegemist literatuurse õudusjutuga, mida iseloomustavad poeetiline stiil ja kirjeldused ning üsna ootamatu lõpplahendus.
E. G. Swaini "Peidupaik"
Stonegroundi-nimelise Inglise maakoha kirikuõpetaja ja antikvaar (tänapäeval nimetatakse selliseid tegelasi vist koduloo-uurijateks või harrastusajaloolasteks) Roland Batchel on haaratud ideest leida üles 16. sajandi reformatsioonisegadikus katoliku preestrite poolt võimude eest ärapeidetud ja mahamaetud viirukipannid. Batcheli juures külalisena viibiv teravkeelne sõber Wardle on nii antikvaari ajaloohuvi kui ka viirukipannide-teema suhtes üsna skeptiline, ent järgnevad müstilised sündmused kinnitavad kirikuõpetaja teooriate õigsust...
Hubases stiilis üleloomulik tondilugu (sõna "õudusjutt" ei tahaks nagu tarvitadagi) rohkem kui sajandi taguselt Inglismaalt. Lugu ei tundunud hoolimata oma vanamoodsast stiilist aegununa, pigem lisas vanamoodsus sellele mingi omalaadse võlu.
Arthur T. Quiller-Couchi "Õudus trepil"
Segasevõitu ja aegununa mõjuv õudusjutt mingist kirikuõpetajaga abiellunud nõiamoorist 18. sajandi alguse Šotimaal. Ainsaks lõbusaks detailiks loo juures on selle lõpupuänt ehk pealkirjas mainitud "õuduse" olemus, mis tänapäeva "poliitkorrektsetele" lugejatele ilmselt üsna ehmatavalt mõjub...
Arthur Gray "Igavene klubi"
18. sajandil Oxfordi ülikoolis tegutsenud salapärasest klubist rääkiv lugu ei meenuta oma ülesehituselt kuigivõrd traditsioonilist narratiivset proosat, pigem on tegu pseudodokumentaalse pärimuselaadse tekstiga. Muuhulgas pole loos ühtki dialoogi ja see meenutab pigem kokkuvõtvat artiklit toimunud ajaloolistest sündmustest.
"Igavene klubi" pole otseselt halb lugu, ehkki mõjub tänapäeval lugedes kummalise kurioosiumina. Ilmselt jättis see lugu oma kirjutamise aegruumis (20. sajandi alguse Inglismaal) mõjusama mulje, samuti tuleks selle nautimisel tõenäoliselt kasuks ka Oxfordi ülikoolimaastiku põhjalikum isiklik tundmine.
Krahv Stanislaus Eric Stenbocki "Teine pool. Bretooni legend"
Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki.
Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata.
A. C. Bensoni "Suletud aken"
Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken...
"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda.
H. B. Marriot Watsoni "Soodeemon"
Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil.
Sir Hugh Charles Cliffordi "Guul"
Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas.
John Buchani "Eikellegimaa"
Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames.
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda.
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu.
M. P. Shieli "Maja täis helisid"
Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla.
Rudyard Kiplingi "Nemad"
Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele.
Eric Browni "Kirjaniku elu"
Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu.
E. F. Bensoni "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus"
