Wednesday, February 27, 2019

Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus"

Käesolev "varauusaegseks aurupungiks" (nimetatagu seda siis "kellapungiks", "barokkpungiks" või "rokokoopungiks") liigituv romaan on Mandi loomingus ilmselt kõige olulisemaks teetähiseks pärast "Mehitamata inimesi". Tegevusmaailma ühiskond meenutab oma ülesehituselt (absoluutne monarhia ja pidev sõjategevus kuningate vahel, valgustusideed jne) laias laastus 17.-18. sajandi Euroopat, ent selles maailmas puudub kristlus, Läänemere-äärsed väikerahvad on loonud üsna arvestatavad võimukeskused ja ka tehnoloogia areng on reaalsest ajaloost kõvasti ette lipanud. Tegu pole seda tüüpi alternatiivajalooga, mis lähtuks mingist konkreetsest "murdepunktist", pigem lihtsalt hullumeelse paralleelreaalsuse kirjeldusega (tekstis vilksatavad näiteks ka 19. ja 20. sajandi suurkujude Einsteini ning Edisoni nimed, kes ilmselt selle maailma elanikele tuttavad on). Täienduseks Indreku arvustusele tuleks veel mainida, et 19. sajandisse reaalse ajaloo mõistes käesoleva romaani tegevus kindlasti ei paigutu.

"Newtoni esimest seadust" iseloomustavad tempokas ja hullumeelseid ideid tulvil sündmustik, vanamoelise keelekasutuse ning stiili õnnestunud järeleaimamine ja ajaloolise tausta hea tundmine (hoolimata ülalmainitud tõsiasjast, et romaani tegevusmaailm jätab kohati segasevõitu mulje, on selle ajalooline taust korralikult välja töötatud ja erinevate ajalooraamatute- ning allikate kasutamist mainib autor järelsõnas ka ise). Süžee hoogne aurupungilik tulevärk toob meelde selle žanri klassikud nagu Powers ja Jeter. Romaani lõpplahendus viitab ka võimalikule järjele, samas ei jäta "Newtoni esimene seadus" otseselt "lõpetamata" muljet.

P. S. Romaani küljenduses torkasid silma rohked poolitusvead, mis küll otseselt lugemist ei seganud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, February 22, 2019

Peeter Helme "Haakrist ja ajarelv"

Käesolev värskelt trükivalgust näinud alternatiivajalooline põnevusromaan on mu esimeseks kokkupuuteks Helme ulmeloominguga. Raamatus käsitletakse ilmselt alternatiivajaloolistes teostes levinuimat teemat - mis saanuks, kui Teljeriigid võitnuks Teise maailmasõja? "Haakristis ja ajarelvas" on sõjajärgne maailm suures osas Saksamaa, Jaapani ning Itaalia vahel ära jagatud (osa muid iseseisvaid riike erinevates maailmajagudes on siiski alles jäänud) ja ka Päikesesüsteem on jagatud sakslaste ning jaapanlaste vahel. Erinevalt näiteks Dicki romaanist "Mees kõrges lossis" toimub Helme romaani tegevus aga rohkem kui sajand pärast Teist maailmasõda - aastal 2053. Sündmustiku käivitajaks on Reichsraumwaffe (Suur-Saksamaa kosmosevägede) Haunebu ehk lendav taldrik, mis Jupiteri lähedal kosmoses veidra aja- ja ruumianomaalia otsa satub...

Nagu arvustuses Maniakkide Tänava loole "Kolmanda Reichi triumf!" kunagi mainisin, pole Eesti ulmekirjanikud erinevalt oma Lääne kolleegidest Teljeriikide võidu teemal just väga palju kirjutanud, samas mõjub see teema Eestis märksa provokatiivsemalt ja vastuolulisemalt kui näiteks USA-s. Helme romaani tegevus toimub küll osalt Revalis ja Dorpatis, kirjeldades Eestit Kolmanda Reichi koosseisus, ent pigem mõjuvad need lihtsalt suvaliselt valitud tegevuskohtadena ning eestlastest selles raamatud peaaegu juttu ei tule, pigem on autor keskendunud Kolmanda Reichi jõustruktuuride omavahelistele arveteklaarimistele ja põrandalusele vastuliikumisele USA territooriumil. Võrreldes aga näiteks ülalmainitud Dicki romaani või Harrise "Vaterlandiga" pole totalitaarse režiimi hukkamõist ega massirepressioonide teema "Haakristis ja ajarelvas" erilist tähelepanu pälvinud (mida saab seletada ka asjaoluga, et kirjeldatakse kauget tulevikku, kus natsirežiim on muutunud mõnevõrra pehmemaks kui Hitleri eluajal). Helme romaani sündmustiku keskmes on pigem hoogne seiklus kõiksugu imerelvade ja tehnovidinatega. Samuti lööb välja autoripositsiooni teatud kiretus - tegelastele (ei konkureerivatele natsirühmitustele ega nende vastastele) eriti moraalseid hinnanguid ei jagata ning on keeruline öelda, kas minategelast, Ordnungs-Polizei andmetehnoloogi Karl-Jochen Staacki, peaks lugema kangelaseks või antikangelaseks.

Romaani peamiseks plussiks on hoogsa sündmustiku kõrval ka täpne ajalooline taust - on näha, et autor tunneb hästi käsitletavat valdkonda ja on sellesse põhjalikult süvenenud. Ilmselt jääb 192-leheküljelise romaani maht kirjeldatud maailmasse süvenemiseks siiski liiga väikeseks ning natuke fragmentaarne mulje "Haakristist ja ajarelvast" jääb, mistõttu ei peaks olema ka üllatuseks, et autor kavandab sellele romaanile järge: katkendi plaanitud romaanisarja teisest osast "Haakrist ja tõusev päike" leiab köite lõpust. Elame-näeme.

Eraldi tahaksin kiita Postimehe Kirjastuse kaanekujundust: nii kaanepilt kui ka muud illustratsioonid on hästi teostatud ja paistavad viimasel ajal ilmunud eestikeelsete ulmeraamatute seas üsna positiivselt silma.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, February 13, 2019

Liu Cixini "The Wandering Earth"

Ilmselt tänapäeva tuntuima Hiina ulmekirjaniku Liu Cixini ingliskeelne kogumik oli mu esimene (ja ainus) kokkupuude selle suurriigi ulmekirjandusega pärast palju aastaid tagasi loetud Lao She "Kassilinna saatust" (mis liigitub küll vist pigem allegooriliseks satiiriks teaduslik-fantastilises vormis).Kogumiku lugudest olen Baasis eraldi juba kirjutanud ja ehkki nende tase on kohati üsna ebaühtlane, oli "The Wandering Earth" tervikuna üsna värskendavaks lugemiselamuseks.

Lugudes korduvate motiividena võiks nimetada kontakti tulnukatega ja selle mõju inimkonnale, kosmilist katastroofi ja inimkonna meeleheitlikke püüdeid see üle elada, ning avastusretki maapõue klaustrofoobilistes sügavustes. Kui need teemad kõlavad ulmekirjanduses ülemäära läbileierdatuna, ei tasu potentsiaalsetel lugejatel end sellest heidutada lasta - Liu kirjutab neist tuntud teemadest üsna originaalsel ja põneval viisil.

"The Wandering Earth"

Ühel hetkel tulevikus avastavad teadlased, et lähiajal on lõpp nii planeediga Maa kui ka kogu Päikesesüsteemiga - nimelt ähvardab meie Päike järgneva neljasaja aasta jooksul "punaseks hiiglaseks" muutuda ja terve Päikesesüsteemi alla kugistada. Inimkonna päästmise probleemile meeleheitlikult lahendust otsides langetatakse lõpuks omapärane otsus - meie koduplaneedi külge paigaldatakse hiiglaslikud "maamootorid", mille eesmärk on Maa Päikese orbiidilt ära viia ja läbi avakosmose Proxima Centauri orbiidile toimetada. Kogu see teekond peaks võtma aega 2500 aastat ja kosmilise külma tõttu elutuks muutunud maapinna hüljanud inimkond püsima selle aja jooksul elus maa-aluste linnades. "Rändav Maa" (nagu võiks olla selle loo eestikeelne pealkiri) kirjeldab minavormis ühe hiinlase elulugu selle pika teekonna alguses - Maa aeglast tiirlemist Päikesesüsteemist välja, sellega kaasnevaid looduskatastroofe, inimeste võitlust ellujäämise nimel ja ka omavahel...

Väga mastaapne ja omapärane lugu. Tonaalsus meenutab kohati natuke nõukogude või laiemalt idabloki ulmet - kangelaslik eneseohverdus inimkonna nimel on ilmselgelt olulisem üksikisikute saatustest. Alles lõpuosas muutub loo teraskarm stiil melanhoolsemaks ja lüürilisemaks.

Käesoleval aastal peaks Hiinas ja mujal maailmas linastuma ka selle loo ekraniseering, millest tolle riigi filmitööstus loodab rahvusvahelist kassahitti. Elame-näeme.

"Mountain"

Loo peategelane Fen Fang on mööda ookeane seilaval uurimislaeval töötav endine mägironija, kes üheski sadamas kunagi laevalt maha ei lähe. Põhjuseks mehe minevikutragöödia ja sellega seonduv kummaline "enesekaristus": nimelt on ta kunagi ohverdanud Himaalajas toimunud mägiekspeditsioonil aset leidnud õnnetuses neli oma kaaslast, päästmaks iseenda elu. Et ennast selle teo eest nuhelda, on ta otsustanud veeta oma elu kohas, kus peab viibima armastatud mägedest võimalikult kaugel - uurimislaeva pardal keset ookeani.

Ühel päeval ilmub Feni "ujuva kodu" kohale meretaevasse aga hiiglaslik tulnukate kosmoselaev, mille saabumisega seotud loodusjõudude anomaaliad viivad inimtsivilisatsiooni huku äärele. Eneselegi ootamatult võtab Fen taas ette omalaadse "mägironimise", ujudes üles mööda gravitatsioonianomaaliast põhjustatud hiiglaslikku veeseina, et tulnukatega isiklikult kontakti saada...

Loo suurimaks plussiks on vägagi võõriku tulnuktsivilisatsiooni kirjeldus, mis keskendub sealsete mõistuslike olendite ajaloole ja katsetele avastusretkede abil oma ümbritsevast keskkonnast sotti saada. Liu tekstis lööb üsna tugevalt välja ka filosoofiline ja allegooriline element - mägi (mida loo pealkiri ka tõlkes tähendab) kui universaalne sümbol ning optimistlik usk inimkonna ja muude mõistuslike rasside võimesse ettetulevaid takistusi ületada. Veidi kummaliselt mõjus fantastilistesse ja ohtlikesse olukordadesse sattunud tegelaste masinlik stoilisus, eriti see, kuidas veeseina tippu tõusnud Fen tulnukatega rahulikult suhtleb. Viimast asjaolu võib küll ka mingi Hiina kultuurilise eripäraga seostada...

"Of Ants and Dionosaurs"

"Sipelgatest ja dinosaurustest" on kummaline ulmevormis valm (või muinasjutt?) juuraajastul tekkinud dinosauruste ja sipelgate sümbiootilisest kõrgtsivilisatsioonist, kus väikesed ning usinad sipelgad suurtele ja kohmakatele dinosaurustele elutegevuseks vajalikke tehnikavidinaid toodavad ning ülepea mikrotasandil nende elutegevust toimimas hoiavad. Ühel päeval hakkab dinosauruste aplus, sõjakus ja ümberkäimine koduplaneediga sipelgatele muret valmistama ning nad alustavad üldstreiki dinosauruste valitsuste vastu. See viib katastroofiliste tagajärgedeni...

Väidetavalt on selle loo näol tegu allegooriaga läänemaailma ja Hiina suhete teemal. Muinasjutu vormis teostatud (aga seejuures tõsiste SF-i elementidega) lühiromaan jättis üsna kummalise mulje ega suutnud hoolimata autorile omasest värvikast stiilist minus erilist vaimustust tekitada.

"Sun of China"

Loo peategelane Ah Quan on Loode-Hiinast pärit talupoiss, kes on vaesuse tõttu sunnitud vanematekodu maha jätma ja laia ilma õnne otsima suunduma. Tee viib ettevõtliku noormehe lõpuks Pekingisse, kus ta asub tööle "ämblikmehena"- kõrghoonete klaasseinte puhastajana. Töö kõrgustes on raske ja ohtlik, ent tuledesäras pealinn võlub Ahi sellest hoolimata. Ühel päeval saab ta ootamatu tööpakkumise - vaja on "ämblikmeeste" meeskonda, kes aitaksid Hiina riikliku kosmoseagentuuri poolt Maa orbiidile saadetud "tehispäikese" klaaspinda kosmilisest sodist puhastada. Ah koos seltsimeestega suundubki tähelaeva pardal maailmaruumi...

"Hiina Päike" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) algab nagu mõni sajandivanune Lääne kirjanduse realistlik tekst (maapoiss suures linnas õnne otsimas ja ennast üles töötamas), ent muutub sündmuste arenedes järjest ulmelisemaks. Väga head tervikmuljet see lugu just ei jätnud - kuivavõitu, pateetiline ja natuke plakatlik tekst "Hiina unelmast" ning kõigi võimaluste maast, kus talupoisist võib saada taikonaut...

"The Wages of Humanity"

Loo peategelane, keda kutsutakse tekstis lihtsalt Härra Silerauaks, on palgamõrvarist gängster kuskil Hiina suurlinnas. Sündmustiku alguseks on mitmed erinevad tulnukad juba Maad külastanud, ent pole inimkonna tegemistesse eriti sekkunud.

Ühel päeval saab Härra Sileraud ühelt jõukalt seltskonnalt kummalise tellimuse - tappa prügimäel askeldavaid asotsiaale. Ehkki palgamõrtsuka eetikakoodeks ei luba tal tööotsi puudutavas taustateabes sorkida, tundub konkreetne tellimus tema jaoks siiski liiga jabur, et seda küsimusi esitamata ära täita. Selgub tellimuse seos tulnukatega ja nende edasiste plaanidega inimkonna suhtes...

Süngetes toonides sotsiaalulme lugu, kus peaaegu kõik tegelased on südametud gängsterid või prügikollid. Lugedes tekkis mul taaskord mõte, et ulme on paljuski selle aegruumi nägu, milles ta on kirjutatud. Kui klassivastuolude, rikkuse ja vaesuse teema on tänapäeva Lääne heaoluühiskondades elavatele kirjanikele võõraks jäänud, siis Hiinas näib see endiselt aktuaalne olevat - ega ole ka tsensuur takistanud Liul oma kodumaa ühiskonna pahupooltest kirjutamast. Ehkki käesolev lugu pärineb 21. sajandist, meenutavad mõned ulmelised probleemiasetused Lääne ulmet sadakond või rohkem aastat tagasi - nagu inimkonna lõhenemine klassivastuolude tõttu mitmeks erinevaks liigiks, millest kirjutas juba Wells oma "Ajamasinas" aastal 1895.

"Curse 5.0"

Küberpungilikul lool on kaks peamist tegevusliini. Üks neist räägib "Needuse"-nimelisest arvutiviirusest, mille on välja töötanud üks noor hiinlanna eesmärgiga end mahajätnud kavalerile kätte maksta ja mille uued versioonid "asjade Internetist" domineeritud lähituleviku-maailmas järjest hullemat kaost külvavad. Teise liini peategelasteks on kaks reaalselt eksisteerivat Hiina ulmekirjanikku - loo autor Liu Cixin ise ja tema kolleeg Pan Haitian. Liu sõlmib Paniga kokkuleppe hiidpika ulmeepopöa kirjutamiseks, ent projekti elluviimine pankrotistab nad mõlemad ja kahest sõbrast saavad kodutud lähituleviku Taiyuani linna tänavail...

Loos on lisaks küberpungile ka metaulmelisi teemasid (kirjeldusi sellest, milline ulmekirjandus tulevikumaailmas välja nägema hakkab) ja kõvasti huumorit (kildudest vast meeldejäävaimaks oli: "Arvutite operatsioonisüsteemid on nagu uusrikaste naised - neid tuleb iga natukese aja tagant uuemate vastu välja vahetada"). Kohaliku ulmefändomi ja sealsete isikute humoorikas sissetoomine tekitas paralleele mõnede Hargla tekstidega. Samas oli see päris lõbus lugemine ka minu jaoks, kes ma Hiina ulmest ja sealsest fändomist suurt midagi ei tea ning isegi Pan Haitiani nime käesolevas loos esimest korda kohtasin. Põnevad ulmelised ideed ja kirjeldused viiruse möllamisest "asjade Internetis" olid loo jaoks mõistagi täiendavateks plussideks.

"The Micro-Age"

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...

Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu") peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...

"Devourer"

Päikesesüsteemis komeeditõrjega tegelev kosmoselaev komistab ilmaruumis hõljuva veidra kristallist objekti otsa. Tundmatu artefakt peidab endas suuresilmse manga-tüdruku välimusega hologrammi, mis edastab inimkonnale hoiatuse kaugelt võõrtsivilisatsioonilt. Nimelt on Päikesesüsteemi poole teel "Õgijana" (mida tähendab tõlkes ka loo pealkiri) tuntud reptiilsete tulnukate hiiglaslik põlvkonnalaev. Õgija abil lammutavad nood tulnukad terveid planeete oma toorainevajaduse rahuldamiseks ja ka Maa saatus on ohus...

Liu loomingule omaselt on selles loos kõvasti põnevaid ulmelisi ideid ja peadpööritavaid süžeekäänakuid, samuti seoseid tema lühiromaaniga "Sipelgatest ja dinosaurustest". Mis hakkas natuke häirima, oli teatud ebakõla loo meeleolus. "Õgija" algab kui teraskarm kosmoseulme, muutub siis pulpilikult jaburaks (inimsööjast hiiglaslik reptiiltulnukas ÜRO-s inimkonna esindajatega kohtumas ja selle käigus suvalisi inimesi pintslisse pistmas), kaldub musta huumorisse (kas inimkonna saatus tulnukate lihakarjana ikkagi oleks tegelikult nii halb, kui see kõlab?) ja lõpeb sentimentaalsetes ning pateetilistes toonides. Seetõttu on ka raske mõista, kas lugu on mõeldud paroodiana või millegi muuna.

"Taking Care of Gods"

Järjekordne tulnukkontakti lugu Liult. Ühel päeval saabuvad Maa orbiidile võõrtsivilisatsiooni kosmoselaevad. Tulnukad ei võta algselt tükk aega inimkonnaga kontakti, ent ühel päeval ilmuvad maailma suurlinnade tänavatele kummaliste vanurite hordid, kes väidavad et nad on jumalad ja inimkonna loojad ning paluvad maalastelt abi ja varjupaika...

Üldiselt on Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" ilmunud lood mulle seni pigem positiivse mulje jätnud ja inglise keeleruumist pärineva ulme kõrval tunduvad hiina kirjaniku tekstid värskendava vaheldusena. Käesolevale loole olen ma aga sunnitud raske südamega "mitterahuldava" hinde panema.

Ma ei kuulu nende lugejate hulka, kes ulmeteostest iga hinna eest loogikaaukusid otsiksid. Siin loos on aga pisarakiskumise ja konfutsianistliku moraliseerimise eesmärgil loodud täiesti absurdne situatsioon - iidvana ning võimsa galaktilise tsivilisatsiooni, kes suudavad elada tuhandeid aastaid (aga pole millegipärast klooninud endale uusi kehasid, sulandanud oma teadvusi masinatega kokku ega leiutanud isegi noorendusravi) esindajad on ajapikku muutunud abituteks ning tehnikast sõltuvateks ja saabuvad siis abitute raukadena Maale abi paluma. Viis, kuidas Maa valitsused neid vastutasuks teadusinfo eest aidata püüavad, on omakorda jabur - selle asemel, et aidata neil mõnevõrra allakäinud üliolenditel endale Maal mingi kasulik rakendus leida või kasvõi unustatud teadmisi meelde tuletada, sokutatakse kaks miljardit raugastunud "jumalat" erinevatesse peredesse hooldamiseks. Kummastavust ja küsitavusi on siin loos kohutavalt palju (kasvõi see, kuidas tulnukate raugastunud kehad aastatuhandeid vastu peavad, kui nõrgestunud organismiga vanainimese võib meie maailmas tappa ka kerge terviserike?).

Sentimentaalsuse eesmärgil jaburate tegelaste ja olukordade loomine pole mulle ulmes kunagi meeldinud.

"With Her Eyes"

Lähitulevikus on osa inimkonnast sunnitud avakosmose elutus halluses igapäevast leiba teenima. Õnneks on nende igapäevasesse ellu värvide ja rõõmu toomiseks olemas omalaadne vahend, mida kutsutakse "silmadeks" ning mis võimaldab neil virtuaalprillide ja "silmi" kaasaskandva giidi kaasabil Maa looduskauneid kohti külastada. Loo minategelaseks ongi üks selline giid, kes viib ühe talle teadaolevalt avakosmoses viibiva tülpinud neiu "silmade" abil Taklimakani kõrbesse ekskursioonile. Giid on tüdruku kaunist välimusest üsnagi sisse võetud, ent tolle ülekeev emotsionaalsus looduskauneid kohti nähes hakkab talle tasapisi närvidele käima. Kuni selgub kohutav tõde...

"Koos tema silmadega" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) on üks neist "Me armastame Maad"-tüüpi ulmetekstidest, mida täidab tulevikuinimeste melanhoolne nostalgia meie koduplaneedi järele. Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" kuulub see lugu ilmumisaja järgi autori kõige varasemasse loominguaega (hiinakeelne originaal nägi trükivalgust aastal 1999). Selles loos pole küll päris nii võimsaid kosmoseteemalisi visioone kui mõnedes Liu hilisemates lugudes, ent tervikuna päris korralik tekst - eriti tänu lõpupuändile.

"The Longest Fall"

Lühiromaani "Pikim langemine" (nagu selle pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) peategelane Huabei on leukeemiahaige pereisast teadlane lähituleviku Hiinas. Vältimatu surma ärahoidmiseks ja lootuses, et tulevikumeditsiin suudab teda ravida, laseb Huabei naist ning väikest poega maha jättes end krüokülmutada. Kui ta lõpuks terveksravituna külmaunest ärkab, on möödunud oodatust märksa pikem aeg ja nagu selgub, on ta isik tulevikumaailmas üsna ebapopulaarne - põhjuseks tema poja sooritatud teod ning ideed, mille ta olevat oma pojale tolle jutu järgi pähe pistnud...

"Pikima langemise" sündmustik haakub osalt Liu looga "Koos tema silmadega". Idee on päris huvitav ja mingi hetkeni suudab autor ka põnevust alal hoida, paraku kipub lühiromaan muutuma pigem mõistujutuks vääritimõistetud teaduslike visionääride ning kurja ja lühinägeliku pööbli teemal. Ka tundub tulevikuinimeste seas üldlevinud viha Huabei isiku vastu asjaolusid arvestades natuke sürreaalse ja ülepingutatuna.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis