Monday, December 18, 2023

"Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil" (koost. Raul Sulbi)

Jaagup Mahkra "Šeikide maal"

Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...

Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.

Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"

Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.

Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...

Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".

Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"

2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.

"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.

Seio Saksi "Merikurat"

Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.

Kell Rajasalu "Parema maailma portree"

Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.

Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"

Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).

Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"

Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".

Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"

Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.

Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.

Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.

Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".

Veiko Belialsi "Laena laipa"

Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.

Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"

Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.

Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.

Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"

Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.

J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"

Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...

"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, December 3, 2023

Manfred Kalmsteni "Götterdämmerung"

"Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

"Vari Albatrossosel"

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima...

Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".

"Lohe neelas alla päikse..."

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.

"Kaarnasüda"

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.

Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.

"Valrafn"

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.

Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.

"... Tuli on igavene"

Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.

"Kuid tugevaim on armastus"

Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".

"Götterdämmerung"

Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...

"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, November 25, 2023

"Ohver" (koost. Arvi Nikkarev)

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem.

Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud.

Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.

WIlliam Tenni "Karistus avansiks"

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet".

Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud.

Sakyo Komatsu "Bikuni surm"

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.

Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.

Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne).

Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida.

David Weberi "Imeilus sõprus"

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed.

Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.

Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv"

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...

Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.

Jeffrey Thomase "Ohver"

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...

Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.

Sergei Djatšenko ja Marina Djatšenko "Kohtunik"

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...

Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.

Tapani Toloneni "Siharzad"

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi...

Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.

Reetta Vuokko-Syrjäneni "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda"

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, November 10, 2023

Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon"

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.

Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir, seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid.

"Kas ma räägin Niinaga"

"4".

"Korallidest loss"

Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...

Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada.

"Professor Kozarini kroon"

Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt.

"Nõukogude rahva ühtne tahe"

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...

Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.

"Lohutus"

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...

Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.

"Olja N tunnistus"

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...

""Kahesajas" juubel"

Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist.

"Mina märkasin teid esimesena!"

"4".

"Raskestikasvatatav laps"

Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.

"Muinasjutt naerist"

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen.

Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise.

"Checaco kõrbes"

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...

"Kassi mõistus"

Loo keskmes on arutlus kassi võimalikust mõistuslikuks olendiks muutmisest tulnuktehnoloogia abil. Väga ei köitnud.

"Inetust biovormist"

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.

Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...

Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, July 1, 2023

Poul Andersoni "Ajavalvur"

"Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud"

Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.

Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused.

"Goot Odini kurbus"

Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "Delenda Est'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva.

Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud.

Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:

"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."

Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna hell on algselt germaani paganlike juurtega).

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 22, 2023

Orson Scott Cardi "Laulumeister"

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.

Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...

Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 10, 2023

Clifford D. Simaki "Kalmistumaailm"

Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud.

Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet.

Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 6, 2023

Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus.

"Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"

Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.

"Tee detsembrisse"

Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.

"Deemonauto"

Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus...

Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.

"Koguja roos"

Hinne: "5".

"Koletis ja neitsi"

Hinne: "3".

"Kogumispalavik"

Mulle meeldis - väga lühike, lõbus-jabura idee ja puändiga looke.

"See surelik mägi"

Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad.

Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas.

"See tormihetk"

Hinne: 4.

"Suured aeglased kuningad"

Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.

"Eksponaat"

Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus.

"Jumalik hullus"

Hinne: 3.

"Corrida"

Hinne: 3.

"Armastus on imaginaararv"

Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud.

"Mees, kes armastas faiolit"

Hinne: 4.

"Lutsifer"

Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, May 31, 2023

Heinrich Weinbergi "Puruks ja pool ringi tagasi"

"Loomulik kadu"

22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega...

"Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne.

"Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis"

Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte.

"Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"

Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...

Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...

"Igal pool on parem kui kusagil mujal"

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...

Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.

"Puruks ja pool ringi tagasi"

Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll.

"Puhtalt pääsenud"

Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele.

Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll.

Hindeks heatahtlik "4-".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, May 24, 2023

Arthur C. Clarke'i "Maavalgus"

Pärast "Kuutolmu varingut" asusin sarnase temaatikaga ja ka umbes samast ajast pärinevat (kuus aastat varem ilmunud) "Maavalgust" lugema väga madalate ootustega. Kokkuvõttes väga hull ei olnudki ja paljude poolt kiidetud "Kuutolmu varingust" paremgi - autorile kohati iseloomulikule kuivusele lisandus poeetilisi ja fantastilisi kirjeldusi Kuust sellisena, nagu seda enne kosmoselendude ajastut kujutleda võis. Sündmustiku põhiteljena mõeldud spioonijaht mõjus küll üsna igavalt, ent lõpupoole läks sündmustik ka natuke põnevamaks.

Hindeks siis kokkuvõttes "3+". Minu jaoks jääb Clarke vist alati peamiselt "Linna ja tähtede" autoriks, sest midagi ligilähedaseltki nii vaimustavat tema loomingus pole mulle kordagi hiljem kätte sattunud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, May 16, 2023

John Wyndhami "Midwichi käod"

Mõistan, et kirjutamisajal võis tegu olla päris originaalse, põneva ja ehk ka mõnevõrra šokeeriva romaaniga. Aeg on siin aga paraku oma töö teinud - esimesed umbes sada viiskümmend lehekülge venib romaan minu meelest kohutavalt ja läheb siis korraga põnevaks, kuni autor otsustab ühel hetkel sündmustikule lihtsalt kiirelt ning järsult joone alla tõmmata. Otseselt paha raamatuga polnud "Midwichi kägude" näol tegemist, nii ulmeline idee kui ka 1950. aastate Inglise külaelu kirjeldused olid päris head, ent teostatud tervikule ei suuda ma paraku "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, May 12, 2023

Joel Jansi "Ajudraiver"

Nagu eelarvustaja on pikemalt kirjeldanud, räägib "Ajudraiver" vene filosoofi Fjodorovi ideedel loodud kübermaailma(de)st ja samuti praktilistest ning eetilistest probleemidest, mis Fjodorovi ideede realiseerimisel tekkida võivad.

Kui Jansi esimesed jutud on pigem humoorikad ja "Tondilaternas" ning mõnedes hilisemates lugudes domineerib üheaegselt veriselt hoogne ning süngelt melanhoolne-romantiline stiil, siis "Ajudraiver" ei liigitu otseselt kummassegi kategooriasse. Algul kirjeldatakse peategelase Felixi õnnetut surma ja surmajärgset muretut tšillimist ning ringinapsutamist fjodorovistlikus virtuaaluniversumis ja teos tundub kuidagi konfliktivabana. Siis aga käivitub autorile omaselt hoogne sündmustik (seda küll ilma verelaskmiseta, sest omavahel sõdivad küberorganismid, mitte lihast ja verest tegelased, ka puudub siin "Tondilaternale" või ka mõnedele Jansi lühijuttudele omane traagiline armastusliin) ja peakangelase "postuumne mehistumine", teatav muhedus aga jääb "Ajudraiveri" sündmustikuga lõpuni välja.

Mida siis kokkuvõttes öelda? Filosoofia ja erinevate virtuaalmaailmade kirjeldused (sealhulgas Tartu linna ajalooliste variantide taasloodud virtuaalversioonid) on kahtlemata plusspoolel. (Mõne ajalooalase näpuvea kallal võib ju närida, nt ei saanud Brzezina küla aastal 1914 ehk kolm aastat enne oktoobripööret hävitada "punaväed", samuti ei kutsutud Tartut Rootsi võimu ajal Jurjeviks, ent romaani väärtust need tervikuna ei vähenda. Lehekülgedel 251-252 on vist autoril samuti midagi sassi läinud, sest Felix valmistub Põhjasõja-eelsesse Tartu reinkarnatsiooni suunduma, ent järgnevalt kirjeldatakse hoopis tema saabumist Teise maailmasõja eelsesse.) Mis torkab aga Jansi loomingus silma (loodan, et see nüüd ülemäärane spoiler pole) - tema viimased romaanid on üles ehitatud justkui sarnase skeemi järgi: algul lihtsate inimeste elutegevuse kirjeldus, millele järgneb nende kiskumine viimsepäevalahingusse ja maailma päästmine. Ka see gnostilisevõitu intriig, milles kuri tehismõistus on hea kukutanud ja tolle asemel maailma valitsema hakanud, tuleb juba "Moskva häälest" tuttav ette. Et ehk äkki tasuks autoril intriigi ja kompositsiooni osas natuke rohkem eksperimenteerida, et mitte samasugust skeemi kordama jääda.

"Tondilaterna" ja mainitud lühilugude sünge romantika sobis mu veregrupile ehk natuke paremini kui "Ajudraiveri" kübertulevärk, aga üldiselt polnud käesoleval romaanil häda midagi, mis peegeldub ka hindes.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, May 4, 2023

Harry Harrisoni "Vangistatud universum"

Avastasin üllatuslikult, et olen selle rohkem kui poole sajandi vanuse (ja mullu ka eesti keeles ilmunud) romaani esmaarvustajaks Baasis.

"Vangistatud universumi" algus meenutab pigem ajaloolist fantasy't ja selle tegevuskohaks näib olevat Mehhiko kunagi enne konkistadooride saabumist. Väikest asteekide tsivilisatsioonikildu lahutavad muust maailmast kõrged kaljud ja hirmuäratav kahe maopeaga jumalanna Coatlicue, kes ülejooksikud armutult tapab. Romaani peakangelane Chimal kujutab endast tüüpilist "väljavalitud kangelase" arhetüüpi - rahutu hingega noormees, kellele erinevalt oma kaaskannatajatest ei meeldi üksluine ja raske töörabamisega täidetud asteegielu preestrite türannia all ning kes otsustab oma kodukülast põgeneda...

"Vangistatud universum" on taaskord üks selline romaan, mille sisust on põhjalikult spoilerdamata keeruline rääkida - ehkki parajaks spoileriks on juba Meelis Krošetskini kaaneillustratsioon romaani eestikeelsele tõlkele. Igatahes pole miski päris nii, nagu algul paistab (sellele tehakse kergeid vihjeid ka asteekide elust rääkivas alusosas) ja päriselt toimuv avatakse lugejatele järk-järgult. Kui kaardid lõpuks avatud, jääb põnevust ja salapära paraku vähemaks ning algab üsna sirgjooneline madin ja hea võitlus kurjaga, milles lööb välja Harrisoni loomingus aeg-ajalt esimev põlgus ja viha pimeda usufanatismi suhtes (meenutagem "Surmailma" triloogia teist osa) ning mis mulle millegipärast klassikalist kodumaist filmi "Viimne reliikvia" meenutas.

Mis hindesse puutub, siis heatahtliku "4" saab kindlalt kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, April 25, 2023

Ursula K. Le Guini "Pajatus"

Mida siis veel eelarvustajatele lisada? "Pajatus" on justkui ulmekuues kirev ja värvikas fiktiivne reisikiri, mille tegevuskoht planeet Aka meenutab tõesti mõnd totalitaarse riigikorralduse, ent rikkaliku kultuuripärandiga Aasia riiki. Ja hoolimata sellest, et "Pajatuse" sisuks on quest värvikas ning eksootilises maailmas, puudub siin täielikult seikluslik element - peategelase rännak on üsna rahulik ja ohtudevaba kulgemine, mille käigus mõlgutatakse pikalt inimolemuse, religiooni jne teemadel.

Suurt vaimustust minus ei tekitanud, aga üldiselt korralikult kirja pandud raamat (nagu Le Guini Haini-tsükli tekstid ikka olema kipuvad).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, April 22, 2023

Alastair Reynoldsi "Pahupidi pööratud"

Nagu eelarvustajagi maininud, tuleb Reynoldsi loominguga tuttavale lugejale romaani algus stiilipuhta 18. sajandi (19. sajandil tegutseb selle minategelase järgmine "reinkarnatsioon" aurikul!) ilmselt üllatusena. Ehkki Reynolds on žanripuhas SF-autor, tuleb tal gootilikult sünge õhustiku loomine üsna hästi välja (meenutagem või "Teemantkoeri") ja just see koos oskusliku pingekruvimisega muudabki käesoleva romaani lugemise nii põnevaks. Kogu see reaalsuse suhtelisuse teema tõi mulle meelde Philip K. Dicki loomingu. Metakirjanduslike viidete osas pole autor ennast tagasi hoidnud (kasvõi Stokeri "Draculale" viitav laevanimi Demeter või selle kapteni perekonnanimi Van Vught) ja eks mingil määral olegi tegu kummardusega erinevatel aegadel loodud ulmeraamatutele ning nende autoritele. Ilma ülemäära spoilerdamata võib ehk ka öelda, et huvitav on näha, kuidas eelmisel aastal päevakajaliseks muutunud tehisintellekti-teema kohe ka uude ulmekirjandusse jõudis.

Kokkuvõttes võib öelda, et romaani tõlge oli hea valik Orpheuse Raamatukokku. Tõlge ise tundus küll kohati natuke lohakas (nt aurulaeval pole "boilerit", vaid on "katel", ja 18. sajandi hobusõidukit ei nimetata eesti keeles "bussiks" - naljakal kombel olen mõlemaid tõlkevigu eestikeelsetes ulmeraamatutes ka varem kohanud).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, April 16, 2023

"Eesti nõid" (koost. Indrek Hargla)

Karen Orlau "Vaba ja õnnelik maailm"

Tundelis-mõtisklevas laadis lugu sellest, kuidas inimkonna ja oma sotsiaalsete suhetega rahulolematu naine püüab endale meeldivate mõistuslike asukatega virtuaalmaailma luua... ning mis sellest välja tuleb. Võiks pidada ka mõtiskluseks sellest, mis hetkel inimlik armastus- ja lähedusvajadus enesekeskseks ning julmaks domineerimistungiks muutub.

Polnud üldse paha lugu, ehkki seost nõidade või nõidumisega (antoloogia "Eesti nõid" avalugu) ma siin ei näinud, žanripuhas teaduslik fantastika ikkagi.

Indrek Hargla "Laul jääb samaks"

Alternatiivajaloolises maailmas ei tabanud 17. sajandi Rootsi suurriiki Põhjasõja käigus häving, impeerium kasvas ja tugevnes ka järgnevate sajandite kestel ning aastal 1964 laiub selle territoorium Hollandist Barentsi mereni (Eestist muidugi rääkimata) ja rootslased omavad kolooniaid ka teistes maailmajagudes. Rootsi ühiskonnakorraldus aga meenutab mingit kristlik-luterlikku versiooni Saudi Araabiast või Dubaist - moodne tehnoloogia eksisteerib kõrvuti absoluutse monarhia ja ususeadustega, millega käivad kaasas ka 17. sajandi Rootsit iseloomustanud nõiausk ning -protsessid. Kui provintsipealinnas Tallinnas valmistutakse tuleriidal põletama kolme nõidumises ja riigivastasuses süüdistatud Eesti rahvuslast, hakkavad kogunema pinged siinsete riigialamate ning Rootsi keskvõimu vahel...

Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).

Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.

Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu"

Loo tegevus toimub "Karma võlast" tuttavas paralleelmaailma-Tallinnas (või Revalis, nagu seda neis lugudes nimetatakse) ja kujutab endast järjekordset töötlust vanast "kolme soovi" muinasjutuskeemist...

Omamoodi meeleolukas ja filosoofiline lugu, aga mulle millegipärast eriti sügavat muljet jätta ei suutnud. Hindeks "3+".

Mann Loperi "Musta kivi nõidus"

Ei meeldinud. Mõistan, et lugu on mõeldud südamliku tekstina, aga kokkuvõttes on realiseerunud sentimentaalne nutulugu, milles ulmeline element on justkui teisejärguline. Samuti paneb imestama libahuntide ja nende inimsoost lähedaste hämmastav abitus pärismaailmas - miks küll laseb pikaealine ülivõimetega koletis ennast vägi sõtta või koonduslaagrisse saata jne?

Loper oskab paremini.

Meelis Friedenthali "Abracadabra"

Loo sündmustik käivitub 17. sajandi Tartus, kus üks ülikooli professor veidra alkeemilise katse käigus algul oma koera ja siis iseenda mingisse koomalaadsesse seisundisse viib, millest keegi neid äratada ei oska. Majapidamine jääb professori noore ja tarmuka abikaasa kanda ning loo edasine sündmustik keskendub tollele ja nende tütrele...

Tuglase novellipreemia võitnud lugu pole vast niivõrd tüüpiline žanriulme, vaid pigem millekski maagilise realismi taoliseks liigituv. Otsapidi võib "Abracadabrat" ehk liigitada ka alternatiivajalooks - Magda reis Stockholmi ja kohtumine kuninganna Kristiina ning filosoof Descartes'iga pidi leidma aset 1649. aasta suvel, sest mainitud filosoof jõudis Stockholmi eelneval talvel ja suri seal juba järgneval, samas pole edasistes sündmustes vähimatki vihjet 1656.-58. aasta Vene-Rootsi sõjale, mis sundis Tartu ülikooli ajutiselt Pärnusse kolima.

Maineka auhinna võitmine mind selle loo puhul imestama ei pane - 17. sajandi Tartu (ja teiste tegevuskohtade) õhustik on meisterlikult taasloodud (lõpetades värvide ja lõhnadega). Teadusajalooga on autor ülihästi kursis ja 17. sajandi akadeemilise maailma kirjeldused, milles loodusteadused segunesid tänapäeva mõistes maagiliste elementidega, mõjuvad lummavalt.

Loo lõpplahendus (ja selles toimuva mõte tervikuna) jäid küll natuke hämarateks ja ma ei saanudki päriselt aru, oli see sihilik või tugines mingitele autorile teadaolevatele teadusajaloo-alastele vihjetele. Loo headuse seisukohalt pole see tegelikult aga oluline, kirjandusringkondades on see niikuinii tunnustust kogunud ja mul jääb üle sellele vaid oma kiidusõnad lisada.

Kadri Pettai "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud"

Panusena paljukäsitletud libaloomade temaatikasse on Pettai lugu ju tegelikult päris lõbus. Võib-olla jääb natuke hakituks, aga vähemalt naljakas ja meeldejääv.

Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum"

Loo sündmustik käivitub tänapäeva Tallinnas, kus elukutselise nõia Margo vastuvõtule saabunud Katariina-nimeline kaunitar kurdab pidevate uneparalüüside üle, mille põhjuseks näib olevat rahvaluulest tuttav luupainaja...

Eks nõid-detektiivide elust ja sellest, kuidas nad moodsas linnakeskkonnas üleloomulikke juhtumeid lahendama peavad, ole kirjutatud palju - Jim Butcheri looming ning kodumaisest ulmest Hargla "Grpowski"-tsükkel meenusid esimestena, nii et midagi eriti originaalset Tolmovi jutt endast ei kujuta. Aga üldiselt polnud viga, selline lihtne südamlik lugu, ehk aitas ka isiklikult tuttav temaatika (uneparalüüsid!) tegelastele lihtsamalt kaasa elada.

Joel Jansi "Vennaarm"

Loo tegevus toimub Kagu-Eestis aastal 1932 ja räägib kahe baltisakslasest venna surmaheitlusest mõisnikult isalt päranduseks saadud nõiaraamatu pärast...

Täitsa korralik lugu, ajaloolise tausta oli autor endale hästi selgeks teinud.

Laura Loolaidi "Pahavara"

Omapärane segu linnafantaasiast ja küberpungist, mis kujutab endast otsest järge loole "Öö laulupeomuuseumis" ning mille tegevus toimub alternatiivreaalses Tartus, kus küberteemad põimuvad maagiaga.

Tegevusmaailm oma päriselust tuttavate kohtadega jättis päris omapärase mulje, ent "Ööst laulupeomuuseumis" on nagu parem lugemismälestus - ilmselt tänu musthumoorikale splatter'ile, mida käesolevas loos nagu väheks jääb. "Pahavara" hindeks "3+".

Siim Veskimehe "Valvur"

Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).

Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-"

Mika Keräneni "Agnes"

Loo tegevus toimub Tartus ja kuna selles kirjeldatakse tselluloositehase-vastast suurmeeleavaldust, peab tegevusajaks olema 19. mai 2018. Minategelaseks noormees, kellele jõmmid vikerkaarevärvi saapapaelte pärast peksa tahavad anda, ent kellele ootamatult tõttab appi libahundineiu Agnes...

Ühelt poolt selline armas poeetiline laastuke hiliskevadisest Tartust koos kõigi oma päriselust tuttavate tegevuskohtadega. Üsna tugev ideoloogiline laeng on sellel lool ka ja seda sotsiaalprogressiivse ning rohelise mõtteviisi osas. Mis hinde teostusest hoolimata minu jaoks "kolme" peale tõmbab - tegu oleks justkui mingi pikema loo algusega, mis ootamatult katkeb, eraldi loona "Agnes" justkui ei toimi.

Berit Sootaki "Tammetalu perenaine"

Loo tegevus toimub kuskil 19. sajandi paiku ühes Lõuna-Eesti talus ja räägib noorperenaisest, kellele kuri nõid ennast kasuemaks sokutada üritab...

Üldiselt ei ole selline natuke maavillane Eesti etnohorror just päris mu lemmik-ulmežanr, ent "Tammetalu perenaine" jättis päris toreda ja südamliku loo mulje, olles ühtlasi mu esimeseks kokkupuuteks Berit Sootaki loominguga.

Jaagup Mahkra "Aafrika nõiad"

Lühiromaani tegevus toimub lähituleviku Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tohutu ulatusega kodusõjad on Aafrika kaosesse paisanud. Peategelaseks on meditsiiniharidusega ja üleloomulike ravivõimetega noor eestlanna Siiri, kes Kongosse vabatahtlikuna kohalikke abistama sõidab, ent kohaliku sõjapealiku kätte vangi langeb...

"Aafrika nõiad" on sünge, hoogne ja verine lugu sellest, mis võib juhtuda valge naisega Euroopast, kes satub eelajaloolise mõtteviisiga sõdalaste meelevalda. Üleloomuliku õuduse osast vast olulisemgi on siin Aafrika olude kirjeldus, mis põhineb reaalsetel faktidel, ent pärineks justkui mingist teisest ja meile tundmatust maailmast. Ehk siis autorile omane eksootilises keskkonnas toimuv seikluslugu fantastilise elemendiga.

Mahkra kohta peab tõdema, et ta kirjutab harva, aga kui, siis hästi.

Meelis Krafti "Elurikkuse kaitseala"

Õuduslugu politseinikest, kes otsivad ühel novembriõhtul Kagu-Eesti metsas kadumaläinud väikest tüdrukut...

Esmaarvustajana peaksin selle loo kohta veel midagi ütlema (lühijuttude arvustamine on tihti keeruline kunst, kuna need kipuvad tekitama märksa vähem kirjapanemist väärivaid mõtteid kui romaanid). Ehk siis seda, mis hindestki peegeldub: täitsa korralik jutt oli.

Karen Orlau "Mõõkade emand"

Lugu skeptilise ja materialistliku maailmavaatega mehest, kellele naiseõde kingib sünnipäevaks külaskäigu kaardimoori juurde ja kes otsustab kinkija solvamise vältimiseks seal ära käia...

Omapärane idee, aga eriti sügavat muljet see lugu mulle ei jätnud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, March 21, 2023

Maniakkide Tänava "Muinaskuningas"

Žanriliselt võiks seda romaani liigitada "pastlafantasy'ks" - tegevus toimub Muinas-Eestis (nagu autori puhul arvatagi võib, kuskil tänapäeva Jõgevamaa kandis, Peipsi läänerannikul). Kihklakundade ehk pisiriigikeste kuningad peavad omavahel veriseid sõdu, siin- ja teispoolsus on omavahel lahutamatult seotud, vaimud eksisteerivad kõrvuti elavatega ning taassünnivad lihalikul kujul ja toimib Eesti mütoloogial põhinev maagia.

Jah, erinevaid koledaid kolle leidus "Muinaskuningas" tõesti päris kõvasti, ent sellest hoolimata on tegu Mandi loomingu kohta üllatavalt žanripuhta fantasy'ga - oleksin pigem eeldanud tema romaani "Surmakarva" laadis keskendumist koolnute armeedele vms. Maagiasüsteem oma koletiste, loitsude, hauataguse elu ja erinevate artefaktidega oli hästi välja mõeldud ja kokku pandud, samas mõjus sarnaselt Arvile see lõputu erinevate kollide voog mulle mingil hetkel väsitavalt, ehkki kõik need elukad olid huvitavad ja omapärased - aga natuke liiga palju ning tihkelt sai neid. Eraldi tuleks mainida ka rõhutatult arhailist keelekasutust, samas eksib selle sekka vahel moodsamalt kõlavaid võõrsõnu nagu "aroom".

Väga vaimustuda millegipärast ei suutnud, aga üldiselt korralik romaan.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, March 14, 2023

Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga"

Sarnaselt "Kaarnalaulule" on Kalmsten ka käesolevas teoses (Baasi on see lisatud lühiromaanina, koostatavas algses Stalkeri nimekirjas aga figureerib see hoopis romaanina, nii et hetkel ma ei oska öeldagi, millega täpselt tegu) sukeldunud müütide valdkonda, ent Vana-Kreeka asemel on ta sedapuhku ammutanud inspiratsiooni hoopis muistse Skandinaavia saagadest. Erinevalt eelmainitud kogumikust "Kaarnalaulus" aurupungilikud elemendid puuduvad ja tegu on žanripuhta fantasy'ga, mis pole Eesti ulmes just levinuimaks alamžanriks.

Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...

Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, March 7, 2023

Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases"

Olin selle lühiromaani (ja konkreetse sarja) kohta enne lugemahakkamist kuulnud üsna vastuolulisi hinnanguid. Kahjuks pean mainima, et eriti ei meeldinud ja rohkem ma seda sarja lugeda ei kavatse. Robotist minategelane jättis tükkis oma veidra, üheaegselt apaatse ja üliemotsionaalse sisemaailmaga mind täiesti ükskõikseks ning ülejäänud tegelased olid praktiliselt üksteisest eristamatud, kui nimed välja arvata. Roboti silme läbi esitatud maailm ja sündmustik ei suutnud oma pinnapealsusega mind lugejana absoluutselt kaasa haarata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, February 28, 2023

Tamur Kusnetsi "Kronošütist"

Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.

Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...

Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga). Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).

Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.

Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, February 9, 2023

Maarit Leijoni "Musträstas"

Alustuseks - äärmiselt huvitav leid Arvi poolt ja veider, et maineka ning erinevaid ulmeauhindu võitnud autori esimeseks raamatuks on hoopis eestikeelne tõlge. Olen täheldanud, et Soome (ja üldse Põhjamaade) ulme on pahatihti selline uimerdav-literatuuritsev ning pigem vaiksetes-viisakates toonides, nii et midagi nii raju sealtkandist avastada oli üsna meeldiv üllatus.

Lugudest eraldi olen juba kirjutanud. Klassikalist teaduslikku fantastikat sellest kogumikust ei leia, kõik lood käsitlevad mingitpidi üleloomulikke teemasid. Autor näib tundvat end üsnagi pädevalt ajaloos (eriti Venemaasse puutuvas) ja meditsiinis - praktiliselt kõigi lugude tegelased on kuidagi vaimselt või füüsiliselt (soovitavalt mõlemat pidi) katkised ning funkitsioneerivad ravimite mõju all. Tegemist on eranditult naispeategelastega, keda iseloomustab enamasti sünge isiklik minevik, vaprus ja üheaegselt julmusega piirnev otsusekindlus ning soov aidata nõrgemaid. (Kohati tundub, et äkki on autor pannud oma loomingusse liiga palju omaenda elukogemusi ja sellest ka põhjus, miks ta eelistab oma "päriselu" kirjandusliku loominguga avalikult mitte siduda). Just need "karm-katkised" tegelaskujud meenutasid mulle enim John Varley loomingut (mis on küll hoopis teisest ulme alamžanrist ehk teaduslik fantastika). Lisaks veel kõvasti vägivalda ja seksi, nii et nõrganärvilised või lihtsalt transgressiivsemaid teemasid pelgavad lugejad võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida. Samuti on tegu tugevalt feministliku kirjandusega, ent Leijoni loomingus pole naised mitte kõikvõimsa patriarhaadi küüsis siplevad abitud ohvrid ega targutavad kohvikufilosoofid, vaid karmid võitlejad, kes seisavad enda ja vajadusel ka endast nõrgemate eest.

Kogumiku viiest loost vaid üks ja neist kõige lühem - "Öö" - ei meeldinud mulle eriti ning kisub ka kogumiku hinde maksimumi pealt "4" peale. Ülejäänud neli lühiromaani olid pigem head või väga head ja Arvit tuleb kogumiku eest tõsiselt tänada - lugemiskraami ülekülluses ning lugemiseks sobiliku aja vaeguses ulmefännina, kes suudab soomekeelset teksti lugeda vaid üsna vaevaliselt e-lugerisse integreeritud sõnastiku abiga, poleks ma neid lugusid põhjanaabrite ulmeajakirjadest eluilmaski iseseisvalt üles leidnud. Rohkem sellist Soome tõlkeulmet, palun, ja just sellist!

"Südametu"

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...

Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.

"Öö"

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks.

"Must vürst"

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab... "Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...

Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.

Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama).

"Viimane sangar"

Võrreldes Leijoni maakeelse kogumiku kolme esimese looga on siin fantastilist elementi kõvasti vähem, piirdudes vaid peategelanna telepaatiliste erivõimetega. Võimalik, et "Viimane sangar" liigitub pigem fantastikasugemetega "Skandinaavia kriminuliks" (ma ise pole ühtki sellesse žanri kuuluvat teost lugenud, aga umbes nii neid kirjeldatakse - lohutu taust, vägivald ja muud nö karmid sotsiaalsed teemad). Käesoleva lühiromaani tegevus toimub küll valdavalt hoopis Sankt-Peterburis ja autor demonstreerib siin taaskord oma asjatundlikku ning samas üsna kriitilist suhtumist Venemaaga seonduvasse. Lisaks krimiteemale on siin ka üsna tugev poliitilise põnevuskirjanduse element ja oma sauna saavad siin nii Putini Venemaa kui ka viimastel aastatel kõikjal läänemaailmas populaarsust kogunud parempopulistlikud parteid.

Kriminullid pole küll kaugeltki minu lemmikžanr, ent "Viimane sangar" oli kirjutatud üsna põnevalt ja kaasahaaravalt, oma rolli mängisid ka autorile omased põnevalt vastuolulised tegelaskujud ning Peterburi linnakirjeldused. Natuke kehvem kui "Südametu" ja "Must vürst" (ehk on siin mängus ka mu isiklikud žanrilised eelistused), aga kõvasti parem kui "Öö".

"Musträstas"

Kui Leijoni maakeelse kogumiku nelja esimese loo tegevus toimus kusagil meist natuke põhja või kirde pool (Soomes või Sankt-Peterburi ümbruses) ja kui just mitte tänapäeval, siis äärmisel juhul 19. sajandi lõpus ("Südametu"), siis "Musträsta" tegevus viib meid üllatuslikult hoopis Saja-aastasest sõjast räsitud 15. sajandi Prantsusmaale. Ehk siis kerge alternatiivajaloolise kallakuga lühiromaan sellest, mis saanuks, kui Gilles de Rais (kelle lugu kõigis oma ebameeldivates detailides pole paraku Leijoni fantaasia, vaid ajalooline fakt, seda kuni tema kaasosaliste nimedeni välja) oleks saavutanud alkeemia abil surematuse ja hukkamise üle elanud. Muus osas on "Musträstas" Leijoni loomingule tüüpilised elemendid - paljukannatanud ja igas mõttes katkine, ent vapper ning nõrgemate aitamisele pühendunud kangelanna, palju musta maagia, vägivalda ja seksi. Autori ajalooteadmised on taaskord tõesti muljetavaldavad ja hiliskeskaegsel Prantsusmaal tunneb ta end samavõrd koduselt kui 19. sajandi lõpu egüptoloogidesse või Venemaasse puutuvas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis