Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus.
"Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"
Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.
"Tee detsembrisse"
Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.
"Deemonauto"
Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus...
Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.
"Koguja roos"
Hinne: "5".
"Koletis ja neitsi"
Hinne: "3".
"Kogumispalavik"
Mulle meeldis - väga lühike, lõbus-jabura idee ja puändiga looke.
"See surelik mägi"
Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad.
Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas.
"See tormihetk"
Hinne: 4.
"Suured aeglased kuningad"
Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.
"Eksponaat"
Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus.
"Jumalik hullus"
Hinne: 3.
"Corrida"
Hinne: 3.
"Armastus on imaginaararv"
Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud.
"Mees, kes armastas faiolit"
Hinne: 4.
"Lutsifer"
Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud.
No comments:
Post a Comment