Sunday, March 12, 2017

China Mieville´i "The Scar"

Eesti lugejatelegi tuntud "Perdido tänava jaama" lõdvalt seotud järg viib lugeja New Crobuzoni pentsiku linnadžungli asemel hoopis lõpututele ookeaniavarustele ja veealuste tsivilisatsioonideni, avades autori loodud omapärast Bas-Lagi maailma täiesti uue külje pealt.

Romaani tegevus algab veidi pärast "Perdido tänava jaama" sündmuste lõppu ja selle peategelaseks on New Crobuzoni naisteadur, lingvist Bellis Coldwine, "Perdido tänava jaama" peategelase Isaac Dan der Grimnebulini endine armuke, üsnagi ebameeldiva ning kalk-külma iseloomuga naisterahvas. Ehkki Coldwine ei evi otsest seost "Perdido tänava jaamas" kirjeldatud "kustutajakoide" nuhtusega, on tema sõprade seotus sellega tõmmanud talle New Crobuzoni julgeolekuorganite ebameeldiva tähelepanu, mispeale ta on otsustanud kodusest metropolist teispool ookeani asuvasse Nova Esperiumi nimelisse kolooniasse ajutiselt maapakku minna. Reis toimub aurulaevaga, mille trümmis hoitakse kolooniasse transporditavaid "ümbertehtuid"-sandistatud ja veidrate kehaosadega varustatud sunnitöölisi. Laeva kapten annab keset reisi arusaamatul põhjusel käsu ots ümber pöörata ja New Crobuzoni naasta, ent kodusadamasse ei jõuta-tee peal ründavad aurikut kõiksugu veidra tehnikaga (õhusõidukitest sukelaparaatideni) varustatud piraadid. Laev hõivatakse ja võitluses ellujäänud (nii meeskonnaliikmed, reisijad kui ka "ümbertehtud) sunnitakse ühinema Armaadaga-erinevatest mõistuslikest rassidest ja erineva taustaga piraatide hiiglasliku "hulpiva linnaga", mis koosneb tohutust arvust omavahel kokkuühendatud laevadest. Coldwine ja teised vangid peavad eluga Armaadal harjuma. Sellega romaani sündmustik aga arusaadavalt ei piirdu ja edasine on veelgi pöörasem ning pentsikum...

Võib arvata, et kellele meeldis "Perdido tänava jaam", meeldib ka käesolev romaan. Mieville´i loomingule omaselt kulgeb romaan sündmustik küllaltki aeglaselt, autori stiil on kohati literatuurselt raskepärane ja tegevusmaailm rõhutatult sürrealistlik-groteskne. Samas on autori fantaasialend vägagi kõrgel tasemel, kõiksugu kummalisi leiutisi ja veidraid olendeid on "The Scar" paksult täis, üsna omapärastest merelahingutest rääkimata. Hoolimata sündmustiku kohatisest venimisest pole hinde osas kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, January 25, 2017

John Wyndhami "Krüüsalised"

Ilmselt pole ma nii suur "Trifiidide päeva" fänn kui nii mõnedki eelarvustajad, aga autori isik minus mingeid kõrgendatud ootusi ei tekitanud ega kaasnenud käesoleva romaani lugemisega ka vähimatki pettumust. "Krüüsaliste" näol on tegu tõesti hea raamatuga, mille noorteulmeks liigitumises tegelaste vanusest hoolimata kahelda julgen. Eestikeelse tõlke täiendavaks plussiks on ka Raul Sulbi põhjalik järelsõna Wyndhami elu ja loomingu kohta.

Jyrka arvustusele täienduseks: Piibel on "Krüüsaliste" tegevusmaailmas olemas küll, lihtsalt hiljem on sellele sektantlik ja mutandivastane täiendus juurde kirjutatud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, January 23, 2017

Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid"

Lühiromaani tegevus algab üsna kummalises tuleviku-kosmosemaailmas-religioon toimub on üsna oluline (kusjuures pühakirju ehk Raamatuid trükitakse paberkandjatele), nagu ka luule kosmosesõja-propaganda vormina. Selliste arhailiste kultuurinähtuste kõrval on see maailm hämmastavalt "sooneutraalne"-naiste roll sõjategevuses ei erine mingil moel meeste omast. Teose pealkiri viitab kusjuures kuulikujulistele infokandjatest implantaatidele, mis püstolitaolise esemega inimese kehasse sisestatakse, kus nad endale aeglaselt teed rajavad.

Ega käesolevale lühiromaanile suurt midagi ette heita ei olegi, nii et hinde osas pole kahtlustki. Pean taaskord tõdema, et see "uus Briti hard-SF" on mu maitsele üsna sobilik ulme. Mõningat segadust tekitas ehk asjaolu, et autor kasutas vastassoost minategelast-algul pidasin Scuri meesterahvaks, hiljem kordus sama asi veel ühe kõrvaltegelase puhul.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, January 19, 2017

Poul Andersoni "Conan the Rebel"

Eelarvustajale täienduseks, et romaani tegevus on paigutatud Howardi loo "Musta ranniku kuninganna" algus- ja lõpposa vahele, käsitledes perioodi Conani elust, mil ta Beliti-nimelise "piraatide kuninganna" armsamana mereröövlina tegutses.

Romaan pole üldsegi paha, aga maksimumhinnet ma sellele panna ka ei suuda. Kuna Howardi Conani-lugude lugemisest on mul väga pikka aega möödas, võib Andersoni pastišši ja originaaltekstide võrdlemine liigituda kategooriasse "vanasti oli rohi rohelisem". Siiski näib, et Howardile omast karmi, klaustrofoobset ja õudussegust stiili Andersonil püüdlustest hoolimata järele aimata ei õnnestu, romaan tundub üsna tavapärase kangelasfantaasiana, kus hea ja kurja võitlusel on suurem roll kui kuskil mahajäetud templis pesitseva muistse kosmilise kurjuse nüpeldamisel. Ehk siis tervikmulje romaanist oli vast veidi lahjem kui ma lootsin.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, January 7, 2017

Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri"

Hoogsa ja seiklusliku süžeega, ent üsna sünge ning lohutu-küüniline postapo-romaan. Silma torkab, et kui viimastel aastatel kodumaises ulmes levinud postapo-buumis on üldjuhul kirjeldatud tuleviku-Eestit (Mandi ja sõprade looming, Lauriku "Süsteem" jne), siis Haav jätab oma romaani tegevuskohad teadlikult lahtiseks-geograafia, isikunimede ja üldise tausta osas ei kattu need päriselt ühegi reaalselt eksisteeriva kohaga.

Eelarvustaja mainitud tegelaste (eriti külahullu) areenilt kadumine polnud tõesti parim võte. Ja ilmselt peaks veel lisama, et romaani lõpposas mängutulnud Ränitaeva-usund meenutas väga Stirlingi ja Drake´i "Raj Whitehalli" sarjas kirjeldatud postapokalüptilist arvutireligiooni.

Üldiselt täitsa tubli romaan, eriti eelmise aasta kodumaise ulme kontekstis.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, January 6, 2017

Isaac Asimovi "Üheksa homset"

Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ("Amet", "Hellad raisakotkad", "Viimane küsimus"), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ("Surelik öö" oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi). Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna.

"Amet"

"Võimutunne"

Üsna tobeda ideega lugu. Kui tegu on humoreskiga, siis ilmselt ei sobitu see humoresk mu huumorisoonega.

"Surelik öö"

Kriminulli ja kuiva inseneriulme kombinatsioon on üsna tüütu-mida väljendab ka hinne.

"Olen Marsportis ilma Hildata"

Lühem ja vähemtüütu kui "Surelik öö", ent erilist vaimustust minus tekitada ei suutnud. Pean taaskord tõdema et kui see lugu oli mõeldud naljaloona, siis mu huumorimeel Asimovi huumoriga väga ei sobitu.

Hindeks "3+".

"Hellad raisakotkad"

Mulle see idee meeldis ja tulnukate tsivilisatsiooni üheaegselt patsifistlik ning "raisakotkalik" olemus koos sellega kaasneva eetikakonfliktiga oli väga hästi edasi antud. Erinevalt eelarvustajatest loo "vananemine" mind absoluutselt ei häirinud-Asimov kirjutab maailmast nagu see 1950. aastatel oli, ette heita seda talle ei saa.

"Kõik maailma mured"

"Kirjutage mu nimi S-iga"

"Viimane küsimus"

Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt.

"Inetu poisike"

Kunagi ammu sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud, nüüd lugesin kogumiku "Üheksa homset" eestikeelsest tõlkest üle.

Eelarvustajad on loo kohta juba päris palju ära öelnud. Ma ise kuulun nende hulka, kelles see lugu liigse sentimentaalsuse tõttu suurt vaimustust ei tekitanud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, December 26, 2016

Robert Silverbergi "Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee"

Olin varem kuulnud väidet, et kogumiku esimeses pooles on rohkelt pulpilikke tekste. Minu meelest neid siin nagu väga pole (kui "Päikesetõus Merkuuril" ja ehk ka "Absoluutselt resoluutne") välja jätta. Pigem paistab suur osa esimesest üheteistkümnest loost silma sellega, et noor autor on püüdnud väga "tõsistel" teemadel kirjutada, mis on kohati üsna igavalt välja kukkunud. Alates kogumiku kaheteistkümnendast loost, 1964. aastal ilmunud "Naabrist" läheb aga kogumiku keskmine tase kõvasti kõrgemaks.

Sarnaselt eelarvustajale on mu lemmiklooks käesolevas kogumikus mõistagi "Hawksbilli jaam".

"Öösse kaduv tee"

Sünge postapokalüptiline õhustik on loos päris hästi välja tulnud ja nii noore autori kohta on see päris hea saavutus. Samas on loo sisu, nagu ka eelarvustaja on maininud, kaunis keskpärane ning selle muudab ulmeliseks peamiselt setting 2054. aasta New Yorgi näol, peaaegu samasuguse süžee võiks paigutada ka näiteks blokaadiaegsesse Leningradi või mõnda muusse mitteulmelisse keskkonda.

"Absoluutselt resoluutne"

Käesoleva loo eeskuju, Heinleini "Enese ees ja järel", olen muidugi aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" lugenud, ent praeguseks on mälestus sellest üsna tuhmunud. Seega ei osanud ma ka loo lõpplahendust nii ettearvatavaks pidada, nagu eelarvustajad seda teinud on.

Aga loo tegevusmaailm ja intriig on rabedad küll, sisaldades rohkem küsimusi kui vastuseid. Mille eest need "hüppajad" täpselt põgenevad? (Minevikumaailma põgus kirjeldus mõjus pigem segadusttekitavalt) Miks nad just 28. sajandisse satuvad ja pole võimelised sealt ajas edasi "hüppama"? Miks nad alati ühekaupa "hüppavad"? Jne.

"Macauley skeem"

"Suvelaulud"

Meenutas väga Tarlapi loomingut-paks egoistlik kapitalistist lurjus õilsate metslaste harmoonilist elu rikkumas ja neile tsivilisatsiooni viimas. Samas täitsa korralik jutt, lõpplahendus oli originaalne ja ootamatu.

"Päikesetõus Merkuuril"

"Soe inimene"

"Mees, kes midagi ei unustanud"

Omaette küsimus on, kuivõrd see jutt üldse ulmeks liigitub. Mingi sarnane absoluutse mälu sündroom (sünteetiline mälu) peaks ka reaalselt eksisteerima, nõukogude ajal ilmus selle kohta eesti keeles isegi üks populaarteaduslik raamat (Aleksandr Luria "Väike raamat suurest mälust"). Seda, kas selline mälu võib pärilik olla, nagu Silverberg oma loos on kirjutanud, ma küll öelda ei oska.

Keskmisest kõvasti paremat (õnneks mitte küll sünteetilist ega ka mitte eideetilist) mälu eviva isikuna leidsin selles loos endalegi palju tuttavat (ma tõesti ei saa aru, kuidas nö. keskmise mäluga inimesed asju mäletavad või kui kiiresti kedagi või midagi unustavad või millise loogika alusel unustamine toimub, samuti olen tuttav sellega, kui ärritavalt hea mäluga inimene halvamälulistele vahel mõjuda võib). Samas jäi loos midagi puudu, et sellele maksimumhinnet panna-ehk just see lõpp, oleksin oodanud midagi muud.

Tõlkest: eesti keeles ei peksta inimesi "üles", vaid siiski "läbi".

"Elas kord üks naine"

"Raudne kantsler"

Minu meelest oli see lõbus lugu täitsa tore ja hindes pole kahtlustki.

"Kannatustega kaubitsejad"

Üldiselt Rauli arvustusega nõus, pigem igavapoolne sotsiaalporno.

Meelis Sepa arvustusele täienduseks, et loo tegevus pidi siiski toimuma 21. sajandil, sest ühes lõigus oli mainitud sellist automarki nagu " '08nda aasta Frontenac".

"Naaber"

Loo tegevusmaailm oli väga põnevalt loodud ja talvise planeedi painav õhustik hästi edasi antud. Millegipärast ma erinevalt eelarvustajatest loole siiski maksimumhinnet panna ei suuda... ilmselt ei suutnud just süžee piisavalt kaasahaaravalt mõjuda, ehkki maailmaloome oli suurepärane.

Erinevalt Raulist ei meenutanud kirjeldatud ühiskonnas toimiv peremudel mulle keskaegset patriarhaati, vaid pigem diktaatorlikku "isavõimu" Rooma riigi suurperedes.

"Kuues palee"

Eks see idee veidi absurdsevõitu oli (mul tekkis lugedes peamiselt küsimus, et miks ükski aardekütt seda robotit lihtsalt füüsiliselt hävitada ei püüdnud, selle asemel, et temaga mõistatamismängu mängida). Samas oli idee absurdsusele vaatamata päris põnev ja loo õhustik lummav, nii et hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks.

"Hawksbilli jaam"

Avastasin üllatuslikult, et olen selle äsja eesti keelde tõlgitud lühiromaani esmaarvustaja Baasis. "Hawksbilli jaama" hilisemal romaaniversioonil on Baasis küll kaks arvustust, ent lühiromaani pole keegi arvustanud.

21. sajandi alguses (mis käesoleva lühiromaani kirjutamise ajal oli veel paari aastakümne tagune tulevik) on USA-s võimul konservatiivne diktatuurivalitsus. Väga hullu totalitaarrežiimiga ei paista nappide kirjelduste järgi tegemist olevat, pigem selline kõrgeltarenenud heaoluühiskond, kus Kuul käiakse puhkusereisidel ja meditsiin on üsna kõrges arengujärgus (tehisorganid). Vastalisi sellel valitsusel aga leidub ja lühiromaani kirjutamisajale omaselt on tegu just vasakpoolsetega-kommunistid, sotsialistid, anarhistid jne (tekstis vilksatanud sõna "hruštšovist" tõi igatahes muige suule, aga ehk eksisteeris kuldsetel kuukümnendatel ka selliseid teoreetikuid). Valitsus dissidente surma mõistma ei hakka, vaid kasutab omapärasemat lähenemist-kuna on leiutatud ajaränd (ainult minevikku ja ühesuunaline), kupatatakse nad hiliskambriumi ajastusse, kus on loodud Hawksbilli jaama nime all tuntud järelevalveta koonduslaager. Aeg-ajalt saadetakse neile ka vajalikku varustust järele, et nad hiliskambriumis elades omadega päris otsa ei lõppeks. Naisssoost vastalised aga saadetakse veidi hilisemasse perioodi, et vasakpoolsed eelajaloolises minevikus elades järglasi ei saaks ja kogu ajalugu segamini ei keeraks.

Lühiromaani peategelaseks on jaama mitteametlik boss, kuuekümnendale eluaastale lähenev Barrett, kes on juba aastakümneid hiliskambriumis pagenduses olnud ja lisaks hiljuti ka jalavigastuse tagajärjel invaliidistunud. Seltsimeeste elu hilisema Põhja-Ameerika kontinendi territooriumil on üsna sünge-elatakse merest ümbritsetud kaljusel maatükil. kus puudub igasugune taimestik ja loomastik peale üksikute samblalaikude. Isegi taevas pole sinine, vaid beežikas. Kuu paistab taevas roosakas, ent pagendatutel puudub kosmosetehnika uurimaks, et kas seal võib atmosfääri olla. Põhiliseks toidukraamiks on trilobiidid, peajalgsed ja muud meriannid, elu levik maismaal koos dinosauruste ning kõige muuga jääb kaugesse tulevikku. Pagendatuid ohustab vaimne murdumine ja paljud hakkavad tasapisi hulluks minema, teised püüavad leida endale kõiksugu tegevust, näiteks trilobiitide söömise kõrvale Marxi teooriate üle vaieldes. Kuni ühel päeval saabub Hawksbilli jaama uus pagendatu, kummaline noormees nimega Lew Hahn...

"Hawksbilli jaama" näol on tegu väga hästi kirjapandud lühiromaaniga, mis ühendab ulmelises maailmas erinevaid teemasid (poliitika, eelajalooline Maa kambriumiajastul), sidudes need üheks ladusaks tervikuks. Eriti tuleb kiita autorit kambriumiajastu õhustiku loomisel.

"Päikesetants"

"Kui müüdid läksid koju"

Mulle päris meeldis... mitte selle kergelt moraliseeriva müüditeema pärast, vaid just sellepärast, kuidas loos avati 126. sajandi kõrgeltarenenud, ent dekadentlikku inimühiskonda oma kummaliste ajaviidetega. Ja muidugi see lõpplahendus...

"Rõõm nende seltskonnast"

"Külaskäik reaalsusse"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis