Sunday, September 17, 2017

David Zindelli "Neverness"

Käesoleval aastal ilmunud maakeelse ulmeantoloogia "Shanidar" nimilugu tekitas huvi Zindelli loomingu ja tema loodud kummalise tulevikumaailma vastu, mille keskmes on jäine Nevernessi-nimeline planeet. "Nevernessi" sündmustik on Eesti lugejatele tuttava lühiromaaniga üsna tugevalt seotud. Nagu pealkirjastki võib arvata, toimub ka romaani tegevus valdavalt Nevernessi planeedil ning tegelaste hulgas on "Shanidari" nimitegelane-tõsi küll, juba surma ootava vana mehena, sest "Nevernessi" tegevus toimub "Shanidari" omast kõvasti hilisemal ajal.

Romaani minategelaseks on Nevernessilt pärit noor kosmosepiloot Mallory Ringe ja süžee keskmes on tema eksirännakud kosmost ning inimkonna saatust puudutavate saladuste otsinguil, mis viivad teda nii kaugel kosmoses pesitseva veidra jumalolendi juurde, Nevernessil elavate neandertallaselaadsete ja primitiivset eluviisi harrastavate alaloide elupaika, kui ka muudesse kummalistesse kohtadesse.

"Nevernessi" tegevusmaailma üldine õhustik peaks "Shanidari" lugenutele tuttav olema. Neverness on veider külma kliimaga maailm, kus tänavatel liigutakse uisutades ja transpordis omavad olulist rolli jääpurjekad. Igapäevases kasutuses olevatele tehnilistele seadmetele on kehtestatud karmid piirangud - pole isegi telefone ja raadiosaatjad on vähelevinud. Samas on Nevernessi näol tegu transhumanistliku ühiskonnaga, kus inimesi noorendatakse ja ümber töödeldakse ning kus tegutsevad kõiksugu veidrad sektid ja kultused.

Teose stiil erineb siiski mõnevõrra "Shanidarist" (millele liigset kokkusurutust ette on heidetud). Romaan on äärmiselt filosoofiline ja raskepärane, palju lehekülgi pühendatakse minategelase sisekaemustele ning kõiksugu abstraktsetele mõtisklustele. Tänu sellele mõjus "Nevernessi" lugemine ka veidi väsitavalt ja masendavalt, seda huvitava tegevusmaailma ning heade ideede kiuste. See asjaolu sunnib mind ka romaani hinnet "4" peale langetama. Järg-triloogat "Reekviem Homo Sapiensile" ma ilmselt lugema ei hakka, vähemalt lähiajal mitte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, August 20, 2017

Juha Jyrkäse "Oivas Repänen – Kainoan musta linna"

Käesoleva kuu alguses Helsingis toimunud Worldconi külastades sai käesoleva romaani autori, soome õudus- ja fantaasiakirjaniku ning muusikuga ühes pargis piknikku peetud. Juhal olid kaasas ka CD-d metallmuusikaga ja käesoleva lühiromaani eksemplarid. Hakkasin üht soomekeelset raamatueksemplari sirvima ja tundus, et esimesest paarist lausest saan täitsa aru, nii et otsustasin raamatu ära osta ja netisõnaraamatu abil läbi lugeda. Puutusin lapsena Tallinnas elades soome keelega päris palju kokku ja ilmselt oleksin elutee teistsuguse arengu korral seda keelt üsna soravalt rääkima ning mõistma hakanud, ent asjad läksid teisiti ning viimase rohkem kui kahekümne aasta jooksul olen soome keelega kokku puutunud üsna vähe. Nii nõudis käesoleva sajaleheküljelise lühiromaani läbilugemine minult parajat pingutust.

Jyrkäse lühiromaani (mille pealkiri võiks tõlkes olla "Oivas Repänen – Kaino must kindlus") näol on tegu omapärase seguga Robert E. Howardi loomingut matkivast kangelasfantaasiast ja "Kalevala"-hõngulisest soome-ugri mütoloogiast. Peatükkide motodeks on "Kalevala" runosid meenutavad luuletused. Sarnaselt Howardi loomingule toimub "Oivas Repäneni" tegevus mingil mütoloogilisel kangelasajastul, ent Põhjalas. Tegevusmaailma on kujutatud raamatuga lahtiselt kaasasoleval kaardil, see meenutab veidi Soomet ja Soome lahe ümbrust, ent maismaa ning mere piirid on teistsugused (näiteks Eesti kohal asub koht nimega Pahamaa, mille põhjarannikul asuva Revonlinna nimi meenutab veidi Revalat).

Süžee poolest on lühiromaan üsna lihtne. Autor on järelsõnas maininud, et teda on "Oivas Repäneni" kirjutamise juures inspireerinud kaks Howardi Conani-tsüklisse kuuluvat teksti: romaan "Draakoni tund" ning lühiromaan "Nõid on sündinud". Mõlema teksti mõju on tõesti tunda. Peakangelane Oivas Repänen (soome keeles "Rebane") õpib Kloostrisaarel võitlus- ja armukunste ning maagiat ja läheb pärast meheks sirgumist laia maailma seiklema. Ootamatult õnnestub tal päästa Kaino riigi sõdurite käest saame meenutavate põhjapõdra-ratsanike pealiku ilus tütar Lõpsee. Nagu peagi selgub, on Kaino kõrgem sõjaväelane Morlakka äratanud ellu riigi ammusurnud kurja valitsejanna Moskottari, meeste verd ning seemet imeva naiskoletise, kes tegutseb paralleelselt kahes erinevas kehas. Moskottari ja Morlakka eesmärgiks on taastada muistne Kaino suurriik ning arusaadavalt on nende peamiseks takistuseks koos Lõpseega põhjapõdra-kasvatajate juurde suundunud vägimees Oivas Repänen...

Meelelahutuslik kangelasfantaasia, mida ilmselt väga tõsiselt võtma ei peaks, ent mis on omas žanris päris muhedalt teostatud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, August 4, 2017

Dan Simmonsi "Heeliksi orvud"

"Heeliksi orvud"

Hyperioni Cantose lugemisest on mul möödas juba 10-15 aastat, üle lugenud ma seda tetraloogiat pole ja selle sündmustik on mul hakanud vaikselt meelest minema, ehkki põhiosas mäletan ma tetraloogias toimunut endiselt. Omal ajal meeldis see mulle väga, s.h. kaks viimast romaani, millele paljud lugejad on religioosset ja müstilist soga ette heitnud.

Nüüd, aastaid hiljem, äsja eesti keeles ilmunud "Heeliksi orbusid" lugedes valdavad mind veidi keerulised tunded. Nagu ka eelmistes arvustustes mainitud, on kogu see kosmosemaailm tõesti hästi fantaasiarikkalt kirja pandud. Samas olen ma praegu vanem ja küünilisem ning kõik need Siduvad Tühjused, Jagatud Hetked ning empaatiad tunduvad mullegi lugedes paraja müstilise jamana. Need aeneaanide tsivilisatsiooni puudutavad asjaolud ei lase mul "Heeliksi orbusid" maksimumhindega hinnata, ent aus "neli" tuleb küll ära, kasvõi kogu selle fantaasiarikka maailma ja üldise õhustiku pärast.

"Tulemuusa"

Suhteliselt raskestiloetav lühiromaan algab kosmilise võõrrassi poolt orjastatud inimkonna elu kirjeldusega. Tegu pole ulmekirjanduses just väga levinud teemakäsitlusega - enamasti kirjeldatakse inimeste elu tulnukvallutajate ikke all kangelasliku ja lõppkokkuvõttes eduka vabadusvõitluse võtmes. Simmons kirjeldab seevastu arkonite võimu alla sattunud inimrassi lootusetult tasalülitatatuna ja suure osa oma juurtest ja kultuurist minetanuna. Arkonite talla all elavad inimesed tunnetavad kogu universumit religioosses võtmes, ellu on äratatud gnostitsism - esimestel sajanditel pärast Kristust Vahemeremaades levinud sünkretistlik religioon. Ehkki autor seda tekstis otsesõnu ei maini, on arkonite allutatud inimkonna gnostitsismilembus ka teatud määral loogiline - gnostikud nägid kogu materiaalset maailma kurjuse võimuses olevana, mis sobitub hästi inimkonna olukorraga arkonite võimu all.

Mingil hetkel tuleb mängu eelmises arvustuses mainitud kõrgemate rasside teema, autori fantaasia saab võõraste maailmade kirjeldamisel tuule tiibadesse, ent kogu tekst muutub ka müstiliseks, segaseks ja raskestimõistetavaks. Liigse müstilisuse ja segasuse pärast ei suuda ma "Tulemuusale" ka maksimumhinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, July 28, 2017

China Mieville´i "Iron Council"

Omavahel lõdvalt seotud Bas-Lagi romaanitriloogia viimases raamatus on New Crobuzon kistud pikka ja kurnavasse sõtta Teshi-nimelise vaenuliku riigiga ning sotsiaalsed pinged New Crobuzonis on hakanud plahvatusohtlikult kasvama. Rühm revolutsionääre lahkub linnast, et otsida üles Raudne Nõukogu - mõnikümmend aastat varem mässuliste raudtee-ehitustööliste ja töölislaagri hoorade poolt loodud omalaadne rongipõhine tsivilisatsioon (rong on pärast edukat mässu raudteeliiprite kiire ümberpaigutamisega esialgsest mässukohast ja ametlikust raudteest eemale juhitud ning hiljem on peatunud rongi ümber terve linnak kasvanud). Nende kannul on New Crobuzoni miilitsamehed, kelle eesmärgiks on Raudne Nõukogu üles otsida ja hävitada...

"Iron Council" (mille tiitellehe-motoks on 20. sajandi alguse Vene futuristi Velimir Hlebnikovi tsitaat-ettepanek "Püstitage raudteeperroonidele teisaldatavad liikuvad monumendid") on romaanina üsna keerulise ülesehitusega (kolm tegevusliini, millest üks toimub teistest kakskümmend aastat varem). Romaani märksõnadeks võiksid olla vasakpoolne revolutsiooniline mässumeelsus, aurupunk, must maagia, vestern ja homoerootika. Huvitavaid ideid ja veidraid olendeid leidub ka käesolevas romaanis, ent vähem kui triloogia kahes esimeses osas. Mauistist kirjanik on hakanud hoopistükkis oma maailmavaatele lõivu maksma ja teos mattub üsna paksult punase revolutsiooniteema alla (mida on käsitletud siiski naturalistlikumalt ja vähempateetiliselt kui nt. nõukogude kirjanduses). Need asjaolud muuduvad raamatu veidi igavamaks kui triloogia kaks esimest põnevatest ideedest pakatavat osa. Samas on huvitavaid ulmelisi ideid ja kummalisi elukaid selleski romaanis, nii et hinne "4" tuleb ausalt ära.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, July 1, 2017

"Shanidar" (koost. Arvi Nikkarev)

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.

Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).

Murray Leinsteri "Loogik Joe"

Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.

Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.

Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.

Clifford D. Simaki "Naaber"

Erinevalt eelarvustajatest see lugu mind eriti ei kõnetanud. Esiteks on minajutustaja kohutavalt tuim ja ilma igasuguse uudishimuta tegelane - näeb isekündvat traktorit ning muid imelikke asju, aga ei hakka oma uute veidrate naabritega toimuva vastu isegi suuremat huvi tundma. Teiseks on uute naabrite päritolu üsnagi ettearvatav, ent loo sündmustik areneb sellest hoolimata üsna aeglaselt, mõjudes pigem venitamise kui kaartide jär"Muutuk-järgulise avamiseni. Kolmandaks jäävad toimuva suuremad tagamaad ülemäära selgusetuteks.

Robert Aickmani "Muutuste kellad"

Veidi üllatuslikult on antoloogia "Shanidar" kolmandaks looks literatuursevõitu õuduslugu. Loo sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Fiktiivse Holihaveni linnakese kurjakuulutava õhustiku loomine on autoril hästi õnnestunud, samas jäi loos vähemalt minu jaoks maksimumhindest midagi puudu. Üsna traditsiooniline õuduslugu, mis on kirja pandud kõvasti literatuursemas stiilis kui enamik õudukaid.

Keith Laumeri "Sobivustest"

Tuleviku suurlinnas elav Mart Maldoni nimeline noormees õpib ülikoolis mikrotroonikat, ent kõrvaldatakse hariduse kärpepoliitika ettekäändel kolm päeva enne lõpetamist õppetöölt. Maldoni katsed uut tööd leida ebaõnnestuvad (psühholoogilises testis läbikukkumise tõttu) ja ta ainsaks võimaluseks näib olevat läbida isiksuse korrigeerimise all tuntud kõrgtehnoloogiline protseduur, mis muudaks ta töö leidmiseks sobivaks. Maldon kahtlustab, et isiksuse korrigeerimise eesmärgiks on ta ajude kahjustamine ja tema muutmine mustatööliseks sobivaks lollikeseks...

Minu seni ainus kokkupuude Laumeri loominguga on olnud romaan "Põrgukoerad", mille kaudtõlge üheksakümnendate alguses eesti keeles ilmus. "Sobivustest" on hoopis teisest puust tekst... meenutab väga Asimovi lühiromaani "Amet". Asimovi tekst jättis siiski märksa parema mulje, Laumeri loo tegevusmaailm tundus kuidagi jabur (nagu ka idee inimeste sihilikust vaimsest degradeerimisest mustatöölisteks kõrgtehnoloogia abil). Võimalik, et loos toimuva muutnuks usutavamaks tegevusmaailma veidi põhjalikum lahtikirjutamine (Mis ühiskond see siis täpselt oli, kus Maldon elas ja kuidas see oli selliseks arenenud? Kas erasektor puudus selles maailmas täielikult ja miks Maldon selles tööd leida ei püüdnud?).

Kui mõned üksikasjad ("isiksuse korrigeerimise" tehnoloogia, reisiraketid) välja jätta, on käesolevas loos kirjeldatud maailm tehnoloogiliselt märksa vähemarenenum kui see, milles me tänapäeval elame. Korra kirjeldatakse küll isegi väikest, ekraaniga varustatud kompuutrit, mis on loo tegevusmaailmas tehnika viimaseks sõnaks.

Keith Laumeri "Elas kord hiiglane"

Lugu mägisest ja karmi kliimaga Vangardi-nimelisest planeedist, kus kunagi maandunud kolonistide järeltulijad on kohaliku gravitatsiooni vms eripärade tõttu arenenud hiiglakasvulisteks ning arendanud ülejäänud inimkonnast isolatsioonis veedetud ajaga välja kummalise umbkaudu muinasaegsel arengutasemel kultuuri, nii et lõpuks meenutavad nad pigem mingeid muinasjutuhiiglasi kui "pärisinimesi". Loo sündmustikust on eelarvustaja juba veidi kirjutanud... viimase Vangardi "hiiglase", kes on planeeti laastanud epideemia järel ellu jäänud, kohtumine planeedil maandunud kosmoserändurist minategelasega, kes pole päris see, kes ta enda jutu järgi olema peaks...

Eelarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda, see mägises ja lumises maailmas toimuv quest on hästi kirja pandud, nagu ka kahe peategelase erinevad mõttemaailmad ning nende põrkumine.

Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks"

Mõtlemapanev lugu. Maa on muudetud millekski ludiitide või amišite utoopia sarnaseks ja Maal peab kolme päeva jooksul endaga hakkama saama kosmoseimpeeriumi prints, kes meenutab oma iseloomult Joffrey Baratheoni vähemsadistlikku versiooni. Prints on kahtlemata ebameeldiv tegelane, ent ka teda ümbritsev maailm oma tegevusloogikaga on üsna kummaline - alustades kasvõi neist põhjendustest, miks Maad kunstlikult sellisel arengutasemel hoitakse.

Alan Dean Fosteri "Tühise mehe kingitus"

Pearsoni-nimeline mõttetu pisipätt jääb mööda kosmoseavarusi põgenedes pooleldi halvatuna ühe väikeplaneedi pinnale lebama. Surma ootaval mehel on piisavalt aega oma kasutult elatud elu üle järele mõelda. Ootamatult saab ta aga kontakti senitundmatu kohaliku mõistusliku eluvormiga...

Surma ootava Pearsoni ennasthaletsev sisemonoloog meenutas ebameeldivalt Bradbury või mõne literatuuritsevama Vene ulmekirjaniku (nagu Rõbakov) loomingut. Sealt edasi läks lugu aga märksa huvitavamaks ja kokkuvõttes tuleb autorit hea idee eest kiita.

David Zindelli "Shanidar"

Walter Jon Williamsi "Issi maailm"

Tegelikult üsna kurb ja julm lugu. Maksimumhinnet panema ei hakka, sest tegu pole lihtsalt seda tüüpi tekstiga, millised mulle väga meeldiksid, ent "neli" tuleb kindlalt ära.

Joe R. Lansdale´i "Hullu koera suvi"

Rangelt võttes ei peaks see teos ju Baasis olema - midagi ulmelist siin pole, ehkki lühiromaani eestikeelne tõlge ilmus ulmeantoloogias. Tegelikult on "Hullu koeri suvi" selles mõttes kaval tekst, et lugedes arvad suure osa ajast, et loed mingit üleloomulikku õudukat, aga tegelikult on tegu kriminulliga, mida võiks ka liigitada fantastilist elementi mittesisaldava õuduse alla.

Sisust: vedeleb üks vana mees surma oodates vanadekodus ja meenutab oma lapsepõlve Suure Depressiooni aegses Texase maakolkas: ühel hetkel hakatakse ümbruskonnast leidma moonutatud naiselaipasid (esimese laiba leidmise au kuulub poisile ja tema väikesele õele). Mõned rassistlikumad tegelased hakkavad kohe kohalikku neegerelanikkonda kahtlustama, ent poisi politseinikust isa nendega ei nõustu...

"Hullu koera suvi" meenutab mulle kui sarnast kirjandust vähelugenud inimesele kõige rohkem ehk mõnd Kingi teksti - nagu "Laip" või "Musta ülikonnaga mees". Lühiromaani tugevaimaks küljeks on vast minavormis lapsepõlvemeenutusena edasi antud kriisiaegse Texase õhustik. Kuigi "Hullu koera suve" sündmustik keerleb suhteliselt jõhkrate teemade ümber, on minategelase lapsepõlvemeenutustes palju soojust ja südamlikkust.

Ehkki "Hullu koera suvi" ei kuulu just mu lemmiktüüpi tekstide hulka, on see omas žanris hästi teostatud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, June 19, 2017

Poul Andersoni "Aja valvurid"

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.

"Ajapatrull"

"Julge olla kuningas"

Eelarvustajad on loo sisust juba üsna palju rääkinud, nii et selles osas neile eriti midagi lisada pole. Minu meelest on loo peamiseks plussiks just see Kyrose-aegse Pärsia kirjeldus ja Jyrka arvustuses mainitud valguseheitmine maailmaajalugu mõjutanud Lähis-Ida ajaloo aspektidele.

Hinde osas pole kahtlustki.

"Gibraltari juga"

Kummaline lugu jah. Tegevusaeg ja -koht jätavad üsna huvitava mulje, ent sündmustik meenutab väga kogumiku avaloo üht tegevusliini, lihtsalt sedapuhku on ajarännuga päästetavaks armsamaks Ajapatrulli enda liige, kelle traagiline hukkumine leiab aset viis ning pool miljonit aastat tagasi. Taaskord tuleb mängu see korrutamine "päästmine pole lubatud", et siis sellest keelust jällegi ilma eriliste tagajärgedeta kõrvale hiilida saaks. Erinevalt kogumiku "Aja valvurid" kahest esimesest loost pole siin ka huvitavaid ajalooteemalisi mõtisklusi.

Hindeks "3+".

"Ainus õige tee"

Kiitvate arvustustega tuleb ühineda, lugu on tõesti hea. Eriti hea mõte oli viski kasutuviis. Kui midagi veel lisada, siis ehk seda, et hüpoteesid suurkhaan Hubilai kontaktidest Põhja-Ameerika mandriga eksisteerivad tõepoolest, nagu ka Marco Polole omistatud joonistatud kaardid Alaska rannikust.

Tõlke osas... no siin on ikka pärle. Ma ei mainigi selliseid pisiasju, et keskaegseid Vene vürste nimetatakse "printsideks" või Delhist saab kogemata Delfi. Parim "tõlkepärl" on siiski koht, kus Ajapatrulli liikmed planeerivad mongolite hirmutamist kõrgtehnoloogilise illusiooniga ja Everard mõtiskleb: "Judas Priest! Kui ka see neid loobuma ei sunni...." Päris kindlasti pole 1960. aastal ilmunud loo tegelase mõtteis 1969. aastal loodud Inglise metallbänd, seda hoolimata asjaolust, et tema näol on tegu ajaränduriga. Andersoni loos tähistab see sõnapaar ilmselgelt vähetuntud ingliskeelset vandumist (tõlkes midagi sellist nagu "Püha kurat!").

"Delenda Est"

Eelmised arvustused kütsid mu ootused selle loo suhtes väga üles, mistõttu jäi oodatud tohutust lugemisvaimustusest ehk veidi puudu. Samas oli "Delenda Est" objektiivselt võttes ju hea lugu, nii et hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Ma ise eeldanuks küll veidi teistsugust ja üllatavamat lõpplahendust...

Kahjuks sisaldab ka selle loo eestikeelne tõlge mõningaid tõlkevigu. Nii on näiteks Burma eesti keeles ikkagi Birma ja Vana Testamendi esimene raamat pole mitte Genesis, vaid Esimene Moosese raamat.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis