Wednesday, November 30, 2016

Naomi Noviku "Välja juuritud"

Minu ainsaks varasemaks kokkupuuteks Noviku loominguga oli "Temeraire"-tsükli esimene romaan "Tema majesteedi lohe", millest just kõige paremat mälestust ei jäänud. Käesolev romaan jättis seevastu märksa parema ja originaalsema mulje, eriti tänu huvitavamale tegevusmaailmale ning ulmelise elemendi mitmekülgsemale ning põnevamale osakaalule.

Romaani sündmustik hargneb hiliskeskaegset või varauusaegset Kesk- ja Ida-Euroopat meenutavas fantaasiamaailmas, kus toimib maagia ning kus inimkonda ähvardab koletisliku Metsa pealetung, mida suudavad tagasi hoida vaid pikaealised võlurid ja nõiad. Slaavlaste mõtteviisile omaselt on mets midagi kurjakuulutavat ja koletislikku: inimesi oma tüvedesse vangistavad ning puitunud koletisteks muutvad südamepuud, puuokstest koosnevad kollid ehk kõndijad, kes külarahvast röövivad, hiidritsikad jne. Ka maailma geograafia ning isikunimed viitavad Kesk- ja Ida-Euroopale.

Kui üldlevinud klišeena on fantasyromaanide peakangelasteks vaesed talupoisid, kes lõpuks maailma kurjuse käest päästavad, siis käesoleva romaani puhul on minategelaseks hoopis Polnya-nimelises ja väga Poolat meenutavas kuningriigis elav külatüdruk Agnieszka (Polnya vaenuliku naaberriigi Rosya nime päritolu pole vist vaja seletada). Agnieszka koduküla kaitseb Metsa eest üksildases tornis elav sajanditevanune võlur Lohe, kes võtab vastutasuks iga kümne aasta tagant mõne külatüdruku endale teenijannaks (ning nagu külaelanikud arusaadavalt arvavad, ka armukeseks). Uus väljavalimine läheneb ja üldlevinud arvamuse kohaselt peaks väljavalituks osutuma Agnieszka õde Kasia, ent üllataval kombel viib Lohe oma torni just tema enda. Agniezskast saab "võluri õpilane", ent ootamatult langeb ta õde Metsa kätte vangi ja neiu tõttab teda päästma-mis ka õnnestub, ehkki Kasiast on südamepuu sisemuses veedetud aja tõttu puitunud ihuga ülitugev olend saanud. Kõik see äratab kõrgemate võimukandjate huvi-nimelt on paarkümmend aastat tagasi lahvatanud Polnya ja Rosya vahelise verivaenu põhjuseks olnud asjaolu, et Polnya kuninganna on Rosya printsi poolt röövituna Metsa kadunuks jäänud. Kuna Kasia näol on tegu esimese Metsa küüsist päästetud inimesega, arvab Polnya prints Marek, et samamoodi võiks päästa ka ta paarikümne aasta eest kadunuks jäänud ema...

Ehkki romaani minategelaseks on teismeline tüdruk, ei loeta seda young adulti alla kuuluvaks. Verd ja laipu ning süsimusta maagiat leidub romaanis tõesti kõvasti, ka erootikat on näpuotsaga, samas ei jäta see kõik mingil põhjusel eriti karmi muljet-mõnevõrra on selle põhjuseks kindlasti jutustajapositsioon, sündmustiku nägemine heasüdamliku noore külatüdruku silme läbi, mis sündmustikule veidi lapselik-naiivse varjundi jätab. Detailse tegevusmaailma loomisega pole autor vaeva näinud ja tegevusmaailma-kaarte me käesolevast raamatust ei leia. Eraldi tahaks mainida maagiakirjeldusi-maagia toimimine on Novikul üsna põhjalikult lahti kirjutatud, sealhulgas lahingumaagiasse puutuv (näiteks loitsude kasutamine suurtükikuulide peatamiseks või ammunoolte suunamiseks). USA lugejate jaoks on slaavi mütoloogia ilmselt üsna eksootiline ja käesoleva romaani menus teispool ookeani pole seega midagi imestamisväärset.

Kokkuvõttes-korralik romaan, ehkki ei meeldinud mulle niiväga, et maksimumhinnet panna-jäi nagu veidi lihtsakoeliseks või lapselikuks selle jaoks. Ent hinne "4" on auga ära teenitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, October 1, 2016

Lois McMaster Bujoldi "Mälu"

Minu meelest üks igavamaid seniloetud Miles Vorkosigani sarja raamatuid, eriti võrreldes sündmustiku kronoloogia osas eelneva "Peeglitantsuga". Peaaegu pool raamatust läheb Milesi hingepiinade ja keiser Gregori pulmaettevalmistuste kirjeldamiseks. Siis tuuakse mängu Simon Illyani ootamatu haigushoo ja mikrokiibi teema ning romaan läheb veidi põnevamaks, ent kogumuljet see ei päästa ning 430-leheküljeline romaan mõjub üsna venitatuna. Ehk pole eelarvustajate mainitud "rahulikkus" lihtsalt see, mida ma sellelt autorilt ja sellest sarjast ootaksin. Ja krimkad pole mulle ka kunagi meeldinud, nii et kriminullilikud elemendid "Mälu" mu jaoks paremaks ei tee.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, September 11, 2016

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid"

"Kettmõõgaga mõõdetud maad" lugenutele pole vist vaja käesoleva romaani sisu ega stiili kohta palju rääkida. Teistele teadmiseks, et sisu poolest on "Kui rumalad surid" "Kettmõõgaga mõõdetud maa" otsene järg ja seda koguni sellisel määral, et neid võiks lausa üheks pikaks romaaniks pidada, mis on sarnaselt ühele peategelasele keskelt pooleks lõigatud; romaan kujutab endast ulme erinevate alamžanrite (kosmoseooper, küber- ja aurupunk, postapo ja fantasy) hullumeelset kiire sündmustikuga segu ning süngus ja traagilisus segunevad absurdiga, mis avaldub hästi ka järjekordet metakirjanduslikku sõnamängu sisaldavas pealkirjas, mis sedapuhku teeb kummarduse ühele Nõukogude ajal eesti keeles ilmunud Saksa DV kirjaniku ulmeromaanile.

Ilmselt ongi mõningane tüdimus sellest jaburavõitu tegevusmaailmast ja absurdi/traagika ebakõla peamisteks asjaoludeks, miks mu käsi ei tõuse käesolevale romaanile maksimumhinnet panema. Samas on romaani viimased paarkümmend lehekülge oma süngete transhumanistlike teemadega ikkagi puhas kuld ja hindele "4" tuleb rasvane plussmärk otsa. Kuna sündmustiku otsad siin raamatus suures osas kokku sõlmitakse, võiks ka arvata, et tsükkel jääbki neljaköiteliseks, ehkki päris kindel see muidugi pole.

Ja kaanepilti ei saa muidugi kiitmata jätta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, September 6, 2016

Robert Silverbergi "Roma Eterna"

Silverbergile omases lobisevas stiilis kirjapandud kollaažromaani sündmustik käivitub aeglaselt, ent lõppmulje sellest raamatust on igati võimas. Kaks romaani, mis mulle "Roma Eternat" lugedes esimesena meenusid, olid Milleri "Kantileen Leibowitzile" ja Robinsoni "The Years of Rice and Salt"-tohutult pika ajavahemiku vältel toimuv ja erinevateks lühemateks alateosteks jaotatud sündmustik, mis peegeldab inimkonna ajaloolist käekäiku. Võrdlus on siiski tugevalt Silverbergi kasuks-kui Robinsoni romaan oli lõppkokkuvõttes lihtsalt üsna tüütu ja Milleri oma sisaldas minu maitse jaoks ülemäära katoliiklikku moraliseerimist, siis Silverbergile mul mingeid erilisi etteheiteid pole.

"Roma Eterna" "koostislugudest" on kõige pöörasem ja eksootilisem vast "The Second Wave"-seikluslik lugu Rooma leegionäride ebaõnnestunud katsest maiade riiki vallutada. Ilmselt meeldib see tekst käesolevas kollaažromaanis mulle ka kõige rohkem. Silverbergile omane stiil domineerib selles loos vast kõige vähen, ülejäänud tekstid aga kipuvad olema just sellised... lobisevad, aeglaselt areneva sündmustikuga, lopsakad ja hedonistlikud, milletaolisi autorilt oodata võiks. Kui näiteks Majipoori maailma juures hakkas see stiil (koos maailmaga) lõpuks mõnevõrra närvidele käima, siis alternatiivajaloo jaoks näib see paremini sobivat, aidates maailma põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kokkuvõttes-üks üsna võimas ja meeldejääv visioon.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, August 21, 2016

Jeff VanderMeeri "Häving"

Romaani stiil üldse ei meeldinud-hämar ja literatuuritsev. Lisaks minajutustaja sisemaailma kirjeldused-sarnaselt eelarvustajale oli mul sellisele isikule vägagi raske kaasa elada, aga eks puhtakujuliste introvertide mõistmine olegi keeruline. Asjaolu, et romaanis toimuv lõpuni sogaseks ei jäänud ja anomaaliate võimalikele põhjustele ka veidi valgust heideti, tõstis hinde minu jaoks "3" peale. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, August 15, 2016

Paul Marlowe´ "Ether Frolics: Nine Tales from the Etheric Explorers Club"

Hiljuti sattusin võrgust ingliskeelseid aurupungi žanrisse liigituvaid e-raamatuid otsima ja Kobo veebipoes sattus ette käesolev tundmatu kanada kirjaniku kogumik, mille alapealkirjaks oli "Nine Steampunk Tales". Kogumik paistis huvipakkuv ja hind Kobo poes üsna soodne, nii ma selle mõningate viperuste järel ära ostsingi (häkkimishirmust haaratud pank sulges pärast tundmatult saidilt ostu tegemist mu pangakaardi ja Kobo e-lugeri jaoks mõeldud faili muutmine Kindle´i jaoks kohaseks eeldas mõningat jamamist).

Kahjuks polnud käesoleva e-raamatu ostmine ja lugemine just parim otsus. Ehkki Paul Marlowe´ näol on väidetavalt tegu staažika aurupungi-autoriga, on "Ether Frolics" paras petekas-tegu pole mingi aurupungiga, vaid lihtsalt 19. sajandi või 20. sajandi esimese poole laadis õudus- või üleloomulike lugudega. Kogumiku ülesehitusest võib rääkida niipalju, et see põhineb mingi fiktiivse Eetriuurijate Klubi mahajäänud paberitel... selline esoteerilise kallakuga "vana hea Inglismaa" härrasmeeste klubi. Lugude tegevus toimub üsna pika ajavahemiku jooksul-19. sajandi kolmandast veerandist II maailmasõja eelõhtuni. Autor on üsna täpselt matkinud ajastu(t)ele omast stiili ja mõned tekstid paistavad silma ka aurupungile omase hullumeelselt fantaasiarikka stiili poolest. Ehk siis võib öelda, et kogumiku kõige "aurupungilikumad" lood - "A Visit from Prospero", "The Mud Men of Tower Tunnel", "66° South" ja "Cotton Avicenna..." - on aurupunk umbes sama palju, kui seda on näiteks Zelazny "Üksildane oktoobriöö", ülejäänud veelgi vähem.

Kogumikku võib ilmselt soovitada neile, kellele 21. sajandil kirjapandud vanamoodsas stiilis tondijutud huvi pakuvad.

"Ten Golden Roosters"

Loo minategelaseks on noor inglanna Melissa Maddox, kes vahetult enne I maailmasõja puhkemist oma okultistist vanaisa, Eetriuurijate Klubi liikme ülesandel Pariisi saabub. Klubile on hakanud huvi pakkuma Pariisis elav venelasest kunstnik, absindisõltlane Vassili Rubinov, kes kujutab oma maalidel kõiksugu arusaamatuid asju-kaevikuid, nälginud sõdureid, surma... Pärast pikaajalist Pariisis passimist õnnestub Melissal kunstnikku lõpuks intervjueerima hakata. Too räägib talle absindiklaasi taga segaseid jutte sellest, kuidas ta on Venemaalt lahkunud, sest seal lähevad asjad varsti väga halvaks jne. Kui jutt läheb absindi tervistkahjustavatele omadustele, mainib Rubinov, et absindi mürgist koostiosa koirohtu nimetatakse vene keeles tšernobõliks. Heitnud pilgu absindiklaasis põlevale segule, karjatab Rubinov äkki: "Tšernobõl põleb!" ja pageb hirmunult kohvikust. Veidi aega hiljem saabub teade, et ta on ennast pommiga õhku lasknud. Melissa Pariisi-reis näib olevat läbi kukkunud, ent ootamatult õnnestub tal hukkunud Rubinovi sõbratarilt Jeannette´ilt üks tolle maal osta...

Lugu on päris ladusalt loetav, ent hinde tõmbab maha mannetu puänt. Kuna lugedes oli kogu aeg selge, et mis võimed sellel Rubinovil olid, siis oodanuks ma lõpplahendusest midagi originaalsemat.

Ehkki jutt ilmus aurupungilugude kogumikus, ei tuvastanud ma selles aurupunki. Mingil põhjusel meenutas "Ten Golden Roosters" mõningaid Leo Sinilaiu omaaegseid tekste.

Loo pealkiri vihjab omaaegsele Prantsuse kuldmündile, millel ilutses kuke pilt.

"The Last Post"

Loo tegevus toimub I maailmasõja päevil ja selle minategelaseks on George Maddoxi nimeline Inglise noormees, loost "Ten Golden Roosters" tuttava Melissa Maddoxi vend. George Maddox keeldub hoolimata sundmobilisatsioonist maailmavaatelistel põhjustel Briti armeega ühinemast(kusjuures põhjuseks pole ta patsifism, vaid keeldumine teenimast käsutäitmisel põhinevat süsteemi) ja mõistetakse selle eest vangi. Vanglas külastab Maddoxit vanem härrasmees, kellel õnnestub esoteerikahuviliste perest pärinev noormees lõpuks sõjaväeluure üleloomulike nähtustega tegelevasse osakonda värvata (tingimusel, et Maddox ei pea otseselt kellegi käske täitma ja võib soovi korral tööülesannetest keelduda). Loo tegevuse käivitavad salapärased sündmused Läänerindel-kaks kompaniitäit Briti sõdureid on järjestikkustes rünnakutes salapärase relva poolt sõna otseses mõttes tükkideks kistud, kusjuures mõlemad rünnakud on toimunud Kuu loomise ajal. Viimases rünnakus on olnud ka üks ellujäänu, kes sonib mingisugusest "rüütlist" ja näib ilmselgelt posttraumaatilise šoki all kannatavat. Itaalias viibinud Maddox toimetatakse Läänerindele asja uurima...

Lugu meeldis mulle rohkem kui "Ten Golden Roosters", polnud nii ettearvata süžeega. Aurupungiks ei suuda ma ka seda lugu pidada, pigem selline üleloomulik lugu.

"The Grinsfield Penitent"

Hääbuv Inglise kolkaküla 1938. aasta sügisel. Vananev ja kibestunud katoliku preester, I maailmasõja veteran, pihib oma nooremale kolleegile ammust pattu. Kunagi sajandi algusaastatel külastas sama kirikut rikas keskealine kanadalane, kes talle pihtida soovis. Pihist aga kujunes omakorda patustamine pihiisaks jaoks...

Võib-olla mingite üldkirjanduslike parameetrite järgi on tegu hea looga ja ulmeks liigitub see kahtlemata ka. Hinne väljendab osalt mu süvenevat põlgust kogumiku vastu, mille autor oma müstilisi jutte ekslikult "aurupungiks" peab. Ja sellised religioossesse müstikasse kalduvad tekstid pole kunagi mu erilised lemmikud olnud.

"The Mud Men of Tower Tunnel"

Õudusloo minategelaseks on Walesi päritolu insener, kes saabub 1869. aastal Londonisse Toweri-aluse raudteetunneli ehitamisega tutvuma. Ehitustööliste seas liiguvad jutud salapärase mudakolli rünnakutest, mida ülemused just kõige tõsisemalt võtma ei vaevu. Paraku selgub, et tegu pole vaid mõttetu kuulujutuga...

Ka käesolev, "aurupungi-lugude kogumiku" "Ether Frolics" neljas lugu ei liigitu mingitpidi aurupungiks, ent minu meelest on tegu päris korraliku õuduslooga, mille süžeekäik ja lõpplahendus on üsna ootamatud.

"A Visit from Prospero"

Loo minategelaseks on tütarlaps, kes elab koos oma isaga 1870. aastatel üksildasel Sable´i saarel Kanada idarannikul. Idamaistest salateadustest huvituv isa on koos oma Egiptusest pärit (ja nüüdseks surnud) abikaasaga valinud elukohaks just selle laevahukkude poolest kurikuulsa kuusirbikujulist liivariba meenutava saare, kus ta ka aastaid hiljem kohalikus merepäästejaamas koos oma tütrega mööduval laevaliiklusel silma peal hoiab ja karilesõitnud alustest merehädalisi päästab. Ühel päeval saabub Sable´i saarele mitmetest Marlowe´ tekstidest tuttav isik-Maddoxi-nimeline inglane Eetriuurijate Klubist, kes väidab, et soovib saarel päikesekiirguse suurenenud intensiivsusega seotud eksperimenti läbi viia. Erakutest isa ja tütar saavad võõraga päris hea klapi, tutvuse sobitamisele aitab kaasa ka tolle poolt kaasa toodud Prantsuse vein. Ühel õhtul pajatab isa oma tütrele ja Maddoxile idamaa-reisidel avastatud kummalisest eshatoloogiliseks uskumusest, mis sundis teda koos araablannast armsama ning nende tütrega Sable´i saarele eralduma...

Loo vaieldamatuks plussiks on tegevuskoht-sellisest omanäolisest ja üsna eksootiliseks saarest polnud ma igatahes varem kuulnudki. Aurupunki on siin vast näpuotsaga rohkem kui kogumiku eelmistes lugudes, ent ikkagi mitte väga palju-pigem on tegu apokalüptilise religiooniteemalise õuduslooga.

"Cotton Avicenna B. iv. or The Alighieri Gloss"

Õudusloo, mis kujutab endast teatud mõttes järge loole "The Mud Men of Tower London", tegevus toimub 19. sajandi teise poole Londonis ja selle minajutustajaks on üsnagi omapärane isik-eelmainitud loost tuttav Brenna, 2. sajandi Britanniast pärinev naiskummitus, kes elutseb golemilaadses savist kehas. Kui tavaliselt kujutatakse selliseid minevikutonte õudusjuttudes piinatud hingedena, kelle ainsaks eesmärgiks on igavese rahu leidmine, siis Marlowe´ tont-golem on märksa hakkajam tegelane-süvendab pärast enda väljakraapimist Toweri-alusest raudteetunnelist tutvust Eetriuurijate Klubi liikme Maddoxiga ja laseb tollel endale kaasaegse Londoni moodsat elu tutvustada, olles end savise välimuse varjamiseks korralikult looriga kinni katnud. Lugu räägib järjekordsetest üleloomuliku iseloomuga sekeldustest, kuhu Brenna ja Maddox satuvad, märksõnadeks Rappija Jack, vampirism ning Orpheuse müüt.

Hoogne ja kiirete süžeepööretega lugu, millele mingil põhjusel siiski maksimumhinnet anda ei suuda. Ilmselt pole selline üleloomulik õudus ikka päris minu teema, ent kogumikku lugema hakates ootasingi ju midagi muud.

"The Incident at the 27th Meeting"

Lugu Eetriuurijate Klubi algusaegadest viktoriaanlikus Londonis. Ühel õhtusel koosviibimisel otsustab üks klubiliige demonstreerida oma imemasinat, mis peaks inimese ajutegevust mõjutades teda paremaks inimeseks muutma. Katsejäneseks saab teine klubiliige...

Kui autori eesmärk oli kirjutada keskpärane 19. sajandi õudusjutt, siis ta oma eesmärgi ka täitis. Sellest, et miks keegi peaks 21. sajandil midagi sellist üritama, ma aru ei saa. Aurupunki oli siin ainult niipalju, et kirjeldati fiktiivset 19. sajandil leiutatud masinat.

"66° South"

Lugu liigitub kategooriasse "polaarekspeditsioonide-teemalised õuduslood", millega küllap paljud lugejad on varemgi kokku puutunud. Viktoriaanlikus Londonis tegutsevasse Eetriuurijate Klubisse saabub maadeuurija Kirkman, et rääkida klubiliikmetele enda korraldatud Antarktika-ekspeditsioonist. Nagu ootuspäraselt selgub, juhtus ekspeditsioonil ka kõvasti müstilist ja Kirkman vajab toimunu lahtiseletamiseks esoteerikakallakuga klubi liikmete abi...

Teksti lugedes tekkis teatud deja vu tunne-sarnaseid asju on juba päris palju loetud. Ka jääb lugu poolikuks, näib, et autor kavandab sellele ilmselgelt järge. Ehk just nende asjaolude tõttu ei suuda ma loole maksimumhinnet panna, ent "4" on see auga ära teeninud.

"The Resident Member"

Kogumiku "Ether Frolics" viimaseks tekstiks on järjekordne "viktoriaanliku klubijutu" stiilis väljapeetud tondijutt ühest õhtust Londoni Eetriuurijate Klubis ja seal asetleidnud müstilistest sündmustest. Ilmselt on tekst mõeldud omalaadse irooniana 19. sajandi Inglise härrasmeeste käitumise suhtes-rõhutatult rahulikud ja etiketinõudeid järgivad ka kõige harjumatumas olukorras. Minu huumorimeelt see iroonia siiski väga ei kõnetanud ja üldiselt pole sellised lood siiski mu "tassike teed", mida väljendab ka hinne.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis