Tuesday, July 3, 2018

Indrek Hargla "Kolmevaimukivi"

Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud.

"Mirabilia saladus"

Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...

"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...

"Jõulujõud"

Etnohorroriks oleks seda laastu liigitada vast vale... Lugu ei pretendeeri õudusele, vaid pigem südamlikkusele. Ehk siis selline etnoteemaline üleloomulik lugu. Ja nii lühikese loo puhul ei saa vist sisust põhjalikumalt rääkida, ilma et midagi olulist välja lobiseks.

Korralikult kirja pandud, aga mind jättis kuidagi külmaks.

"Einsteini viimased sõnad"

Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...

Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.

Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...

Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga.

"Penningbütteli kummituse juhtum"

Kummituslugu 19. sajandi Tartut meenutavast kohast, kus loodusseadused toimivad teistmoodi ja mis paistab kuskil alternatiivses maailmas asuvat...

Võimalik, et see tegevusmaailm võiks pikemalt lahti kirjutades päris huvitav olla, ent käesolev 3-4 lehekülje pikkune laast jäi üsna väheütlevaks.

"Tammõküla viljakuivati"

"Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

"Osariigi presidendi kohtumine"

Viieleheküljeline jutt on vist mõeldud ulmevormis poliitilise paskvillina. Naljakas ei olnud ja midagi muud ma selles ka leida ei suutnud.

"Heliose teoreem"

Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada.

"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.

"Per homicidum ad astra"

Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...

Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus.

Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde.

"Suvitusromaan"

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib.

Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...

Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...

Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, June 17, 2018

Heinrich Weinbergi "Tõrkeotsing"

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.

Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.

Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...

"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.

Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.

Hindeks kokku "3 +".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 5, 2018

Alastair Reynoldsi "Spioon Europal"

"Spioon Europal"

"Teemantkoerad"

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.

"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.

Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas.

"Grafenwalderi bestiaarium"

Kosmilisi imeloomi koguva julma kollektsionääri teema meenutas veidi Martini "Liivakuningaid" ja mõningaid paralleele tekkis mainitud teosega veel, ehkki nii Reynoldsi stiil kui ka tegevusmaailm on hoopis teistsugused. Tegevusmaailma ja stiili eest tuleb seda lühiromaani ka kiita, ent sisu poolest jättis see mind millegipärast veidi külmemaks kui eestikeelse kogumiku "Spioon Europal" kaks esimest teksti, mistõttu hinne langeb ka "4" peale.

Pealkirjast: "bestiaariumideks" nimetati keskaegses Euroopas nii reaalsetest kui mütoloogilistest loomadest rääkivaid teatmikke. Reynolds kasutab seda sõna tõesti "loomaaia" või täpsemalt "loomade kollektsiooni" tähenduses.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 2, 2018

"Mustand"/"Tšernovik"

Riik: Venemaa

Aasta: 2018

Režissöör: Sergei Mokritski

Kuna Sergei Lukjanenko romaan "Mustand" mulle meeldis, siis otsustasin seoses selle romaani ekraniseeringu Eesti kinodesse jõudmisega ennast mitme aasta järel kinno vedada. Filmiga jäin rahule. Üsna tekstitruu, ehkki mõned asjad erinesid filmis romaanist. Peamiseks plussiks oli minu jaoks siiski filmi visuaalne efektsus-nii ulmeliste paralleelmaailmade, Moskva linnavaadete kui ka kõige muu osas.

Thursday, May 31, 2018

"Saladuslik tsaar 5: Droonide mäng" (koost. Maniakkide Tänav)

J. J. Metsavana "Jääkuningannad"

Lugu jäisel Enceladusel omnikuteks kutsutud mõistusliku putukrassi kätte vangilangenud kosmoserändurist. Mehe kaaslased on omnikute poolt pärast julma piinamist tapetud, teda ennast on aga lisaks piinamisele ka mõningate üliinimlike omadustega varustatud ja vangina ellu jäetud, kuna Enceladusel lõksus olevatel omnikutel läheb ta abi vaja oma ainsa kosmoselaeva juhtarvuti parandamisel. Samal ajal käärib hiidputukate ühiskond ka sisemiselt ja on kodusõtta paiskumas...

Autor ühendab siin loos endale tuttavad või meelepärased teemad - süsteemiadministreerimise, entemofoobia ja külmakartuse. Tulemusel pole tegelikult väga vigagi.

Maniakkide Tänava ja Kaisu Ann Karukäpa "Zombinaator"

Esimese kaasautori nime ja teose pealkirja järgi võiks sellest õudusteemat oodata, ent tegu on siiski puhtakoelise kosmoseulmega. Peategelaseks on Pluutol asuvas eestlaste koloonias elav teismeline tüdruk, kes omavoliliselt kääbusplaneedi enda poolt avastatud kaaslasele Liiva-Annusele lendab ja seal veidra võõrmõistusega kokku puutudes kummalise transformatsiooni läbib...

Üsna kummalise ülesehitusega tekst. Lühiromaani algus, kus kirjeldatakse Pluutol elavate andekate noorte tegemisi, meenutab mingit 1940. või -50. aastate naiivsevõitu noorteulmet (nagu näiteks Heinlein seda toona kirjutas). Ootamatult keerab teos aga hoopis tõsisematele teemadele, nagu inimeseks olek, surematus, kohtumine võõrtsivilisatsioonidega... Kõigele sellele lisandub veel "Tsaari" maailma kummaline Eesti-kesksus ja rahvuslike motiivide ühendamine kosmoseteemaga.

Väga suurt vaimustust "Zombinaator" minus ei äratanud, ent huvitavaid ideid on selles lühiromaanis küll ja seda peegeldab ka hinne.

Tea Roosvaldi "Kaksteist jalga põlle all"

Seekordse "Tsaari" maailma loo tegevus toimub üllatuslikult hoopis postapokalüptilises Lätis. Loo keskmes on Kuldiga kandis maapiirkonnas elavad tulnukviirusest seestunud naised, kellest osa on rasestatud putukalaadsete tulnukate poolt, teine osa muutunud zombilaadseteks olenditeks ja ülepea on nad inimmõistust kaotamas ning loomastumas...

Üsna jälk tekst (mis meeldiks ilmselt nii mõnelegi õudusfännile) ja oma jälkuses kuidagi tüütu ning väsitav. Ma ise ei kuulu lugejana kaugeltki nõrganärviliste sekka, ent kogu see loomastumise, putukjäleduste ja muude ebameeldivuste kümnete lehekülgede pikkune kirjeldus jättis mind lugejana kuidagi külmaks ega pannud kaasa elama. Lõpupoole tulid sisse ka muud teemad nagu kontakt võõriku kosmosetsivilisatsiooniga, ent needki ei suutnud nagu erilist huvi äratada. Ilmselt on asi ka selles, et Mandi ja Lauriku sama tegevusmaailma kirjeldav "Prussakad jäävad" mängis selle inimeste ning putukate kokkusulandumise teema juba uudsuse ja detailse võikusega läbi ning Roosvaldi tekst vähemalt minu jaoks sellesse midagi uut juurde ei anna.

Eeltoodud arvamus kirjeldas mu isiklikku lugemiselamust... tehniliselt on lugu ju korralikult teostatud ja võib arvata, et see leiab ka vaimustunud lugejaid.

Reidar Andresoni "Koidik vereval pinnal"

Seiklusliku noorteulmeka tegevus toimub Marsil kupliga kaetud maalaste koloonias, mille ühiskond on läbinud mõninga taandarengu ja kaotanud sideme oma ühise minevikuga. Seos "Saladusliku tsaari" universumiga tuleb ilmsiks alles loo kestel...

Andresoni loo stiil erineb mõnevõrra enamikust teistest "Tsaari" maailma tekstidest. Teksti üldine meeleolu on päikeseline ja eksootilis-eskapistlik, Eestile vihjab ainult ühe tegelase nimi (Indrec) ning vihasest ugridoomilikkusest pole siin jälgegi. Autori keelekasutus on viimase paari aastaga mõnevõrra paranenud, ehkki kohati riivavad ta lausekonstruktsioonid siiski silma ( nt: ..."Seltskond pimedas ruumis põrkus ja rullus üksteise otsas, kuid kusagilt kinni haarata polnud võimalik, et vähemalt proovida oma kehasid säästa..."). Veidi kummaline on ka see, et autor nimetab Däni ja Meyd pidevalt "lasteks", ehkki Maa ajaarvamise järgi peaksid nad üle 20 aasta vanad olema.

Mann Loperi "Väljarändajad"

Loo peategelaseks on digitaliseeritud tulevikuinimene Ürmo, kes otsustab Eesti territooriumil asuvast virtuaalkeskkonnast (ja Päikesesüsteemist) tervikuna lahkuda, ent saab ootamatult reisikaaslaseks ekshumaani (inimpäritolu mõistusliku putuka) Miia...

Suhteliselt rahulikult kulgev tekst, milles on mõned päris omapärased ideed (neist omakorda naljakaim on ilmselt Tammsaaret tsiteeriv ekshumaan).

Selline "tugev keskmine" lugu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, May 20, 2018

Jim Butcheri "Hull kuu"

Meenutab üsnagi sarja esimest osa "Tormirinne" - põhjaliku mütoloogilise taustaga linnafantaasia-märul, kus kiire tegevus ei peatu hetkekski ja peategelane Dresden on pidevalt surmaohus, segatud erinevatesse jamadesse ning saab igalt poolt peksa, üritades seejuures meeleheitlikult olukorda ära klaarida. Veidi nagu mingi Hollywoodi märulifilm (või politseiuurijate tööst rääkiv USA telesari) segatud fantasyga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis