Roger Zelazny "Varjude rüütel"

Eelarvustajad on kõik juba öelnud-romaan on segasevõitu, tegevus keeruline jälgida, ja kui lugeda pikka aega pärast eelmist osa, pole sellest enam suurt midagi meeles, tegevus aga jätkub täpselt sama koha pealt.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8435

Arthur C. Clarke'i "Comarre'i lõvi"

Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=4114

Siim Veskimehe "Ennesõjaaegne kullakarva"

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80402

Last Exile

Riik: Jaapan

Aasta: 2003

Režissöör: Koichi Chigira

26 osa


Omapärane aurupungiliku õhustikuga animesari retrofuturistlikust maailmast, mis meenutab veidi 19. sajandi Euroopat, ent kus on samas kõrgelt arenenud lennumasinad ja õhusõjad. Siiski on tegu teise planeediga kauges tulevikus, kus areng on mõnevõrra oma teed läinud (sellele viitab ka pealkirjas mainitud "exile" ehk siis tegelikult kunagi mainitud planeedile jõudnud tähelaev). Põnev (ehk isegi liiga kirjult kiire) sündmustik ja väga omapärane tegevusmaailm.

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

"Suudlevad vampiirid"

Pealkirja järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on eesti "Videvikuga", aga seda see teos siiski pole-hoopis järjekordne tugeva ajaloolis-geograafilise taustaga tekst Hargla sulest.

Sisust on Raul juba piisavalt rääkinud... Mainiks veel ära, et vampiire on kujutatud äärmiselt ebainimlikena-mitte sadistlikult julmade, vaid just hoolimatutena inimeste suhtes. Vampiiril pole inimlikke tundeid, homo sapensi elu läheb talle korda sama palju, kui meile amööbi oma. Selle põhjal arvasin lugedes, et mingil hetkel selgub, et vampiirid on kurjuse käsilased ja palatiinid positiivsed tegelased, ent sellisest must-valgest käsitlusest on Hargla uus romaan kaugel. Ebainimlik käsitluslaad ja suur kogus vägivalda muudavad teksti tervikuna päris süngeks, samas pole siin sellist apokalüptilist pessimismi, nagu näiteks "Doanizarre udulaamas". Olen eravestluses kuulnud ka väidet, et romaani tõlget ei saaks näiteks Soomes avaldada, põhjuseks "poliitiline ebakorrektsus", täpsemalt lause, milles neegreid,venelasi, mustlasi ja albaanlasi defineeritakse alama rassina, kes vampiirideks ei kõlba... Ei tea, kuidas sellega täpselt on.

Huvitaval kombel näib see "üliinimeste" teema eesti ulmes väga populaarne olevat-inimsooga paralleelselt eksisteerivast või sellest arenevast kõrgemast rassist võime lugeda ka mitmest Veskimehe teosest, nüüd on selle teemani jõudnud ka Hargla.

"Minu päevad Liinaga"

Nagu ei tahaks olla esimene arvustaja, kes sellele "Stalkeri" võitnud loole "kahe" paneks, nii et olgu siis "3-".

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.

"Raudhammas"

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

"Kadunud hingede ajaraamat"

Ilmselt on tõesti tegu mingi eneseabikirjanduse vms. paroodiaga-pseudoprobleemidest vaevatud naispeategelane oma "hinge" otsimas. Pole minagi algmaterjaliga nii hästi kursis, et lugu oleks naljakas tundunud.

"Apteeker Melchior ja katustel tantsija"

Käesolev lugu on ka minu jaoks esimene loetud Melchiori-tekst. Eks neist köielkõndijatest keskaegses/varauusaegses Tallinnas ole mitmetes meie ajaloolistes romaanideks kirjutatud. Lugu meenutas veidi aastate eest "Algernonis" ilmunud Lembit Ratassepa lugusid samast aegruumist.

Ilmselt jäi loos minu jaoks puudu see "miski", mille eest maksimumhinnet panna, ent lugu on siiski täitsa korralikult ja huvitavalt kirja pandud.

"Apteeker Melchior ja Zarieli raamat"

"Tema päevad Liinaga"
Mulle meeldis veidi rohkem, kui Liina-diloogia esimene osa-polnud nii rõhutatult segane. "Truutale" leiab siit ikka väga otseseid vihjeid.

Meenutab Stephen Kingi uuemat loomingut-peategelaseks keskealine pereisast menukirjanik, kes mingite müstiliste ja painavate sündmuste sekka satub...

"Jõgeva elavad surnud"

Selline omalaadne lugu, lõbus, sünge ja äratundmisrõõmu pakkuv üheaegselt. Kohaliku ulmefändomi aktivistide jaoks eriti (ei leidnud siit küll enda prototüüpi, vähemalt mitte otsest). Ei tahaks maksimumhindest madalamat panna.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis: (lugude arvustustele pääseb ligi, kui kogumik on ära modereeritud) http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80377

Lois McMaster Bujoldi "Lõputuse piirid"

"Leinamäed"

Bujoldi Miles Vorkosigani sarjast oleksin pigem oodanud järjekordset hoogsat kosmoseseiklust. Selle asemel on aga selle loo näol tegu rahulikult kulgeva ulmekriminulliga, kus märulit suhteliselt vähe.

Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.

"Labürint"

Algul tundus lugu Minotaurose-müüdi SF-versioonina, ent hetkest, mil Miles Üheksaga kohtus, see mulje muutus.

Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.

"Lõputuse piirid"

Bujoldile omaselt põnev ja hoogne tekst, ent mu lemmikute hulka autori loomingust ei kuulu. Päästeoperatsiooni ootamatu sissetoomine jättis deus ex machina mulje-nagu autor oleks paigutanud Milesi lootusetusse olukorda, ja suutmata seda lahendada, keeraks kogu loo sisu pea peale. Ka see, et Miles oma füüsilist nõrkust ja hapraid konte arvestades vabatahtlikult sellisesse kohta ronis, jättis masohhismi mulje-mõttekam oleks olnud mõni oma turskem abiline saata...


Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=4026

Maniakkide Tänava "Euromant"

"Euromant"

Õuduskirjanikuna tuntud Tänav on sedapuhku kirjutanud stiilipuhta küberpunkloo lähituleviku Eestist. Olemata ise suurem küberpungi fänn, pean tunnistama, et mulle see lugu meeldis. Veidi meenutab William Gibsoni loomingut.

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

"Võõra laip"

Lugu prostituudist, kes komistab varahommikuses pargis meesterahva laiba otsa. Laip aga ärkab ellu ja osutub vampiiriks, kellest saab tema põhiklient...

Minu meelest on tegu õudukaelemente sisaldava tüütu sotsiaalpornoga. No ei viitsi sellest raskest Eesti elust ilukirjandusest lugeda, ehkki ta kohati täpselt nii ongi. Oleks see sotsiaalkriitika siis veel läbi ulmelise prisma näidatud, nagu kogumiku avaloos, võiks päris lahe olla, aga antud tekstis mitte.

Loodan, et Mant jääb oma pungiliku stiili juurde ega tee läbi sarnast muutust, nagu Marek Simpson kümmekond aastat tagasi.

"Unistus"

Müstiline lugu (õudukaks ei tahaks nimetada) soovahetussooviga noormehest, kes röövib tütarlapse, et nõia abiga selle keha üle võtta. Asjad aga ei lähe plaanipäraselt...

Ei jätnud see lugu eriti meeldivat ega ebameeldivat muljet, mida peegeldab ka hinne.

"Omadega kuival"

Seekordne lugu räägib siis jällegi Jõgeva-kandi tuletõrjujatest, kes seekord on hädas tuletõrjeauto tsisterni peitunud kehakratist näkiga.

Lugeda täitsa kõlbas.

"Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?"

Taas pole kahele eelarvustajale eriti midagi lisada.

"Musta mantliga mees"

"Nekromandi kombel"

Ilmselt elas Johannes kunagi 20. sajandi alguses, nii et kaasaja inimesele Kurgile ei saanud ta küll kuidagi halba teha, nagu Lauri Heinsalu oletas. Aga see selleks, jutt oli hea!

"Choronzon"

Olen seda lugu varemgi lugenud... katkendina romaanist "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi..." ja võimalik, et ka "Algernonist". Nüüd sattus Mandi kogus "Euromant" veelkord ette ja võin öelda, et täitsa korralik jutt. Mitte autori tippteoste hulka kuuluv, aga omapärane ja huvitav.

"Teoloogiatudengi katse"

Aastaid hiljem üle lugedes pean hinde "kahe" peale langetama, sest tekst tundub ikkagi arusaamatu ja sisutu sogana.

Lool põhinev lühinäidend, mida esitati "Euromandi" esitlusel Tartu Lutsu-nimelises raamatukogus ja mille videosalvestus on YouTube`iski üleval, jättis aga kuidagi jaburalt lõbusa mulje-võimalik, et seetõttu, et näitlejaid ise hästi tunnen...

"Elasid, siis surid"

Lühinäidend elukaaslasega tülli läinud neiust, kes naaseb kalmistuvahist isa majja. Ümbrus on sünge ja kurjakuulutav, majas kummitab neiu ema vaim, kelele rahu andmiseks otsib isa abi okultistilt...

Näidendi tegevus toimub kaasajal (ilmselt Eestis, ehkki kuna tegelastel pole nimesid, on sellest võimatu aru saada). Samas näidendi stiil-verine, melodramaatiline ja pateetiline-näib kuuluvat rohkem kuhugi 19. sajandi algusse. Tegelased on pidevalt haaratud suurtest tunnetest, valmis tapma ennast ja teisi, jne. Ma ei tea, kas see stiililine anakronism on taotluslik.

"Taadeldus"

Minu meelest on see jutt paras soga, nagu "Teoloogiatudengi katsegi" samal teemal. Õnneks on Mant 13 aasta jooksul ikka kõvasti edasi arenenud.

"Sinna ja tagasi: Aeg"

Sedapuhku on autor siis kirjutanud puhtakoelise SF-loo, mille tegevus toimub lähituleviku Eestis, kus ajarännud on võimalikud. Loos jutt töötava ajamasina loonud naisteadlasest, tema enesetapjalike kalduvustega tüütust austajast ja lesbiarmukesest, kes kõik kistakse seiklustesse erinevate reaalsuste vahel...

Algul jättis lugu veidi karikatuurse ja imeliku mulje (üheks põhjuseks kindlasti ka see, et tegelased esinesid nimede all, nagu Tütreke ja Kloun), ent lõpupoole hakkas rohkem meeldima.

"Doonorelundid"

"Sinna ja tagasi: Ruum"

Tegu pole järjega loole "Sinna ja tagasi: Aeg", nagu pealkirja järgi võiks arvata, vaid segasevõitu SF-laastuga põllule allakukkunud UFO-st. Miks mõlemad lood kannavad sarnast pealkirja, jääb arusaamatuks. Jah, esimeses loos rännati ajas, teises ruumis, ent rohkem neil ühist ei ole.

"Kambavaim, ehk Mees peeglitaguselt maalt"

"Verepulm pritsimajas"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80356