Monday, September 17, 2018

"Tuumahiid 4: Berüllium" (koost. J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav ja Artur Räpp)

Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...

Kaido Tiigisoone "Juriidilised probleemid"

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...

Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda.

Andrei Samoldini "Müür"

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav rõhuv-absurdseks kiskuv maailm.

Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...

Jaagup Mahkra "Veenuse sünd"

J. J. Metsavana "Das Kulturkonflikt"

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.

Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...

Rait Piiri "Pilvelinna bluus"

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...

Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna.

Maniakkide Tänava "Liblikad pimedusest"

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...

Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka.

Reidar Andresoni "Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt"

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...

Mairi Lauriku "Zombid tekitavad laipu"

Meelis Ivanovi "Paljasjalgsed"

Miikael Jekimovi "Õnnepäev"

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...

Piret Saul-Gorodilovi "Prinditud (l)ootused"

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...

Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes.

Leila Tael-Mikešini "Mustade inglite armee"

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....

Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda.

Heinrich Weinbergi "Mitmekihilisem"

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.

Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...

Madis Seppami "Viimane lehm"

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika.

Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, September 8, 2018

Kim Newmani "Anno Dracula"

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?

Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti.

Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, August 25, 2018

Eugene Byrne'i ja Kim Newmani "Back in the USSA"

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus.

Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...

Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks.

Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, August 17, 2018

John M. Fordi "The Dragon Waiting"

Kummaline raamat.

Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline.

Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline).

Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, August 8, 2018

Andy Weiri "Artemis"

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud.

Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne).

Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, August 4, 2018

Robert Silverbergi "Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust"

Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt.

Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata.

(Mina+N), (Mina-N)

Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska.

Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja.

"Head uudised Vatikanist"

"Ettekuulutaja Thomas"

Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta.

1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").

Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi.

"Enam ma ei tõuka"

Erootiline üleloomulik lugu nohiklikust juudinoorukist, kes avastab endas kumuleeruva seksuaalse frustratsiooni tõttu poltergeisti ande ehk siis telekineetilised võimed.

Veidi meenutas mõningaid Stephen Kingi teoseid (eelkõige "Carriet"), samuti Suzy McKee Charnase juttu "Tissid" (mille eestikeelne tõlge ilmus omal ajal antoloogias "Aphra"). Erinevalt Kingist ja Charnasest on Silverbergi lugu üsna leebetes toonides, nii et õudukakski ei tahaks seda nimetada. Samas tundus loo temaatika kuidagi kulununa ja see väljendub ka hindes. Võimalik, et 1972. aastal polnud lood üleloomulike võimetega teismelistest nii läbitrööbatud teema kui tänapäeval...

P. S. Autor lobiseb (kogemata?) loo eestikeelse tõlke saatesõnas osa puändist välja.

"Tuul ja vihm"

Ökoteemaline hoiatuslugu kosmoses elavatest tulevikunimestest, kelle meeskond saabub iidsetel aegadel toimunud ökoloogilises katastroofis hävinud Maad taas elukõlbulikuks muutma. Enamik loost koosnebki meie hävinud koduplaneedi ja selle hävinguni viinud sündmuste kirjeldustest.

Ökoteemat saab ulmes käsitleda eri viisidel-müstikaseguse apokalüptilise hüsteeriaga või kainelt ja ratsionaalselt. Silverberg on targa inimesena käesolevas loos valinud viimase variandi-mingit "Emakese Maa" teemalist ohkimist vms jama siin loos ei kohta, üsna sümpaatselt mõjub ka loo eestikeelse tõlke saatesõna, kus autor selgitab oma suhteid rohelise liikumisega ja esitab muuhulgas levinud väite, et looduskeskkonda tuleb kaitsta just inimkonna enda säilimise, mitte planeedi pärast, mis niikuinii iseendaga hakkama saab. 1973. aastal ilmunud loos on mainitud ka lehmade peeretamise ohtlikku mõju biosfäärile-teema, mida tänapäeva Eestiski paljud kui eurobürokraatide leiutatud lollust välja naeravad.

Miks siis ikkagi hinne "3"? Kuidagi visandlik, ülemäära kirjeldav ja üllatustevaba tundub see lugu. Samas tuleb hindele ka tugev plussmärk taha.

"Märkmeid eel-dünastilisest ajastust"

Pealkiri viitaks justkui Vana-Egiptusele ja vastavaid vihjeid on siin loos tõesti (eestikeelse kogumiku lehekülgedel 127-128 leiduvas tekstikatkes suutsin ma ära tunda "Ipuweri kaebuste" nime all tuntud papüüruseteksti). Tegelikult räägib lugu küll (taaskord) suurte katastroofide tagajärjel hävinud USA-st ja tuleviku-arheoloogidest, kes seda hävinud ühiskonda uurivad.

Käesolevale loole saab paljuski ette heita sama, mis "Tuulele ja vihmale". Selline visandlik ja ülevaatlik kirjeldus postapokalüptilisest tulevikumaailmast ning apokalüpsiseni viinud sündmustest. Kui "Tuul ja vihm" oli omas laadis vähemalt korralikult ja selgepiiriliselt teostatud, siis "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" suubub hallutsionatsioonisegusesse hägusse ning kogu lugu tundub lõppkokkuvõttes paraja bad tripina. Mis minu jaoks hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas, oli loo puänt.

"Mutantide hooaeg"

Meie kõrval on pikka aega, võib-olla juba sajandeid, elanud mutandid, kes on tekkinud juhuslike geneetiliste mutatsioonide tulemusel. Nende välimus erineb tavaliste inimeste omast ja nad valdavad kummalisi võimeid (näiteks levitatsiooni ja telekineesi).

Lugu on antud edasi kuskil USA rannikul elava mehe minajutustusena, kelle kodukandis kuus mutandiperet talvepuhkust armastavad veeta. Tegu on rahulikult kulgeva ja mõtisklevas toonis tekstiga. Võimalik, et teatud määral on see allegooria erinevat tüüpi vähemuste ühiskondliku aktsepteerimise teemal, mis oli loo kirjutamisajal USA-s üsna aktuaalseks teemaks.

"Elundivärbajate küüsis"

Täienduseks eelarvustajale: eks iga ulmeteksti teaduslik-tehniline taust lähtub kirjutamisaja teadmistest. Aastal 1972 kuulus kloonimine veel täielikult ulmevaldkonda, ent organite siirdamisega oli juba mõningat edu saavutatud. Tänapäeval ei tundu Silverbergi jutt enam muidugi usutava tulevikunägemusena, enne hakatakse inimorganeid bioprintima või geenmuundatud sigade sees kasvatama. Aga nii vana loo puhul polegi see oluline...

Teatud määral on "Elundivärbajate küüsis" muidugi allegooria Vietnami sõja ja selle vastu suunatud USA tudengiliikumise teemal. Temaatikalt meenutab jutt ka samast aegruumist pärinevat Norman Spinradi romaani "Torgi Jack Barronit". Üldiselt polnud lool ja selle ideel väga vigagi, ehkki jäi kuidagi kuivaks ja (sarnaselt mitmete teiste maakeelsete Silverbergi valitud teoste kolmanda köite lugudega) visandlik-ülevaatlikuks.

"Võimaluste jada"

Aasta on 2006 ja ajas rändamine on saanud võimalikuks, ehkki ajareise viivad läbi spetsiaalsed ettevõtted ja need toimuvad range kontrolli all. Loo keskmes on kummaline kolmik-abielupaar Ted ja Alice, kes hakanud pika kooselu jooksul teineteist niiväga jälestama, et sooviksid teineteist tappa, ja Tedi vanadekodus viibiv vanaisa Martin, kes vaatamata kõrgele eale oma lapselapse naisest unistab ning tollele ligi üritab tikkuda. Kõik kolm üritavad oma eesmärke teostada ajamasina abil: Ted ja Alice tahavad teineteisest vabaneda abikaasa eostamist ning sündi ennetades, Martini soov on aga Alice oma noorele ning nägusale naistemehest "minale" kingituseks saata...

Üldiselt sellised musta huumorit sisaldavad ja "üle-võlli" stiilis kirjapandud lood mulle meeldivad. "Nelja" peale tõmbab hinde loo hakitud stiil. Autor kirjeldab vaheldumisi erinevaid ajarändude tõttu tekkinud reaalsusi ja sündmuste arenguid, ent minu jaoks muutis see loo sündmustiku kohati üsna segaseks ning raskestijälgitavaks.

"Grupp"

Tulevikumaailmas peetakse monogaamsaid armusuhteid iganenuiks ja kombeks on saanud grupiseksi harrastamine telepaatiat võimaldavate masinate abil. Loo peategelane armub aga õnnetul kombel "grupikaaslasessse" ära ja tahab teda ainult endale - tunded, mida kirjeldatud maailmas peetakse haiglasteks ning atavistlikeks...

Lugedes tekkisid seoses Veskimehe loominguga: sisuliselt kirjeldab Silverberg siin probleeme, mis võiksid tekkida Kuu ordu laadsete kommetega ühiskonnas. Eks siin kirjutamisaja hõngu ja probleeme ole muidugi tunda ning seda tunnistab ka autor ise loo eestikeelse tõlke saatesõnas.

Mõninga kõhkluse järel otsustasin loole maksimumhinde anda - peamiselt idee ja selle teostuse eest.

"Teadusliku fantastika kuulsuste koda"

Lugu kujutab endast suurelt osalt ühe paadunud ulmefänni sisemonoloogi oma lemmik-kirjandusžanri (nagu see võis paista ameeriklasele 1970. aastate alguses), inimkonna tuleviku ja muude teemade üle. Minategelase elu ja mõtiskluste kirjeldustele lisandub ka tugev ulmeline element...

Hakitud stiiliga lugu, mida iseloomustab kirjutamisajale iseloomulik narkootiline hägusus ja mis minu meelest kisub veidi "diiplevaks sogaks".

"Breckenridge ja kontiinuum"

Noel Breckenridge, elutüdimusest haaratud mitmenda põlvkonda valgekrae, satub ootamatult kaugesse tulevikku. Inimtsivilisatsioonist pole selles tulevikus enam palju järel, Breckenridge rändab koos nelja inimlaadse olendiga mööda kõrbet ja jutustab neile erinevate muistsete müütide veidraid segusid...

"Breckenridge ja kontiinuum" põhineb osalt tuntud Prantsuse antropoloogi Claude Levi-Straussi strukturalistlikel müüditeooriatel. Korra vilksatab loos ka Levi-Strauss ise, nimetu veinilembese "kuulsa antropoloogina".

Täitsa korralik lugu huvitavate ideede ja omanäolise tulevikumaailmaga. Eks siin seda (paljudele Silverbergi maakeelsete valitud teoste kolmanda köite lugudele omast) segasust mõnevõrra oli... ja kõiksugu strukturalistlikud müüditeooriad vms on mulle alati pigem veidrate ja arusaamatutena tundunud. Aga neljavääriline on "Breckenridge ja kontiinuum" kindlasti.

"Kaljukitse mängud"

Mulle täitsa meeldis ja eelkõige õhustiku poolest. Jääaja-laadsetest kliimatingimustest haaratud lähituleviku-New York ja pilvelõhkujas toimuv luksuslik sünnipäevapidu kummaliste osalistega loovad omapäraselt dekadentliku meeleolu.

"Rännakud"

"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks.

Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes.

"Surnute seas sündinud"

"Topeltmõistuste koda"

Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).

Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, July 23, 2018

Triinu Merese "Kuningate tagasitulek"

Omal ajal "Täheajast" loetud samanimeline lühiromaan mulle väga ei meeldinud... tundus ülemäära "rollimängukirjandusena". Võib-olla mõtlesin toona rollimänguseoste osas ka veidi üle, igatahes tundub loo pikem, "romaanivariant" märksa läbimõeldum ja huvitavam.

Kaks eelmist arvustajat on romaani sisust juba üsna palju rääkinud. Jah, Meres kasutab siin umbes samasugust võtet nagu Strugatskid-maailma pole teadlikult väga detailselt kirjeldatud, see on paljuski tinglik ja hägune, hulk otsi jäävad lahtisteks. Kirjeldatud maailm võib olla postapokalüptiline Siber (taiga ja raudtee, millel liiguvad "kärujaanid"), ent tegelikult võib autor kirjeldada ka mingit paralleelreaalsust.

"Kuningate tagasitulekus" on nii põnevust kui ka filosoofiat. Midagi raskestikirjeldatavat jääb romaanis minu jaoks siiski puudu, et sellele maksimumhinnet anda. Samas on algupäraste ulmeromaanide kontekstis tegu ikka üsna tugeva tekstiga ja ma ei välistaks üldse, et autorile järgmise aasta suvel selle eest järgmine "Stalker" tuleb.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis