Saturday, July 1, 2017

"Shanidar" (koost. Arvi Nikkarev)

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.

Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).

Murray Leinsteri "Loogik Joe"

Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.

Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.

Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.

Clifford D. Simaki "Naaber"

Erinevalt eelarvustajatest see lugu mind eriti ei kõnetanud. Esiteks on minajutustaja kohutavalt tuim ja ilma igasuguse uudishimuta tegelane - näeb isekündvat traktorit ning muid imelikke asju, aga ei hakka oma uute veidrate naabritega toimuva vastu isegi suuremat huvi tundma. Teiseks on uute naabrite päritolu üsnagi ettearvatav, ent loo sündmustik areneb sellest hoolimata üsna aeglaselt, mõjudes pigem venitamise kui kaartide jär"Muutuk-järgulise avamiseni. Kolmandaks jäävad toimuva suuremad tagamaad ülemäära selgusetuteks.

Robert Aickmani "Muutuste kellad"

Veidi üllatuslikult on antoloogia "Shanidar" kolmandaks looks literatuursevõitu õuduslugu. Loo sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Fiktiivse Holihaveni linnakese kurjakuulutava õhustiku loomine on autoril hästi õnnestunud, samas jäi loos vähemalt minu jaoks maksimumhindest midagi puudu. Üsna traditsiooniline õuduslugu, mis on kirja pandud kõvasti literatuursemas stiilis kui enamik õudukaid.

Keith Laumeri "Sobivustest"

Tuleviku suurlinnas elav Mart Maldoni nimeline noormees õpib ülikoolis mikrotroonikat, ent kõrvaldatakse hariduse kärpepoliitika ettekäändel kolm päeva enne lõpetamist õppetöölt. Maldoni katsed uut tööd leida ebaõnnestuvad (psühholoogilises testis läbikukkumise tõttu) ja ta ainsaks võimaluseks näib olevat läbida isiksuse korrigeerimise all tuntud kõrgtehnoloogiline protseduur, mis muudaks ta töö leidmiseks sobivaks. Maldon kahtlustab, et isiksuse korrigeerimise eesmärgiks on ta ajude kahjustamine ja tema muutmine mustatööliseks sobivaks lollikeseks...

Minu seni ainus kokkupuude Laumeri loominguga on olnud romaan "Põrgukoerad", mille kaudtõlge üheksakümnendate alguses eesti keeles ilmus. "Sobivustest" on hoopis teisest puust tekst... meenutab väga Asimovi lühiromaani "Amet". Asimovi tekst jättis siiski märksa parema mulje, Laumeri loo tegevusmaailm tundus kuidagi jabur (nagu ka idee inimeste sihilikust vaimsest degradeerimisest mustatöölisteks kõrgtehnoloogia abil). Võimalik, et loos toimuva muutnuks usutavamaks tegevusmaailma veidi põhjalikum lahtikirjutamine (Mis ühiskond see siis täpselt oli, kus Maldon elas ja kuidas see oli selliseks arenenud? Kas erasektor puudus selles maailmas täielikult ja miks Maldon selles tööd leida ei püüdnud?).

Kui mõned üksikasjad ("isiksuse korrigeerimise" tehnoloogia, reisiraketid) välja jätta, on käesolevas loos kirjeldatud maailm tehnoloogiliselt märksa vähemarenenum kui see, milles me tänapäeval elame. Korra kirjeldatakse küll isegi väikest, ekraaniga varustatud kompuutrit, mis on loo tegevusmaailmas tehnika viimaseks sõnaks.

Keith Laumeri "Elas kord hiiglane"

Lugu mägisest ja karmi kliimaga Vangardi-nimelisest planeedist, kus kunagi maandunud kolonistide järeltulijad on kohaliku gravitatsiooni vms eripärade tõttu arenenud hiiglakasvulisteks ning arendanud ülejäänud inimkonnast isolatsioonis veedetud ajaga välja kummalise umbkaudu muinasaegsel arengutasemel kultuuri, nii et lõpuks meenutavad nad pigem mingeid muinasjutuhiiglasi kui "pärisinimesi". Loo sündmustikust on eelarvustaja juba veidi kirjutanud... viimase Vangardi "hiiglase", kes on planeeti laastanud epideemia järel ellu jäänud, kohtumine planeedil maandunud kosmoserändurist minategelasega, kes pole päris see, kes ta enda jutu järgi olema peaks...

Eelarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda, see mägises ja lumises maailmas toimuv quest on hästi kirja pandud, nagu ka kahe peategelase erinevad mõttemaailmad ning nende põrkumine.

Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks"

Mõtlemapanev lugu. Maa on muudetud millekski ludiitide või amišite utoopia sarnaseks ja Maal peab kolme päeva jooksul endaga hakkama saama kosmoseimpeeriumi prints, kes meenutab oma iseloomult Joffrey Baratheoni vähemsadistlikku versiooni. Prints on kahtlemata ebameeldiv tegelane, ent ka teda ümbritsev maailm oma tegevusloogikaga on üsna kummaline - alustades kasvõi neist põhjendustest, miks Maad kunstlikult sellisel arengutasemel hoitakse.

Alan Dean Fosteri "Tühise mehe kingitus"

Pearsoni-nimeline mõttetu pisipätt jääb mööda kosmoseavarusi põgenedes pooleldi halvatuna ühe väikeplaneedi pinnale lebama. Surma ootaval mehel on piisavalt aega oma kasutult elatud elu üle järele mõelda. Ootamatult saab ta aga kontakti senitundmatu kohaliku mõistusliku eluvormiga...

Surma ootava Pearsoni ennasthaletsev sisemonoloog meenutas ebameeldivalt Bradbury või mõne literatuuritsevama Vene ulmekirjaniku (nagu Rõbakov) loomingut. Sealt edasi läks lugu aga märksa huvitavamaks ja kokkuvõttes tuleb autorit hea idee eest kiita.

David Zindelli "Shanidar"

Walter Jon Williamsi "Issi maailm"

Tegelikult üsna kurb ja julm lugu. Maksimumhinnet panema ei hakka, sest tegu pole lihtsalt seda tüüpi tekstiga, millised mulle väga meeldiksid, ent "neli" tuleb kindlalt ära.

Joe R. Lansdale´i "Hullu koera suvi"

Rangelt võttes ei peaks see teos ju Baasis olema - midagi ulmelist siin pole, ehkki lühiromaani eestikeelne tõlge ilmus ulmeantoloogias. Tegelikult on "Hullu koeri suvi" selles mõttes kaval tekst, et lugedes arvad suure osa ajast, et loed mingit üleloomulikku õudukat, aga tegelikult on tegu kriminulliga, mida võiks ka liigitada fantastilist elementi mittesisaldava õuduse alla.

Sisust: vedeleb üks vana mees surma oodates vanadekodus ja meenutab oma lapsepõlve Suure Depressiooni aegses Texase maakolkas: ühel hetkel hakatakse ümbruskonnast leidma moonutatud naiselaipasid (esimese laiba leidmise au kuulub poisile ja tema väikesele õele). Mõned rassistlikumad tegelased hakkavad kohe kohalikku neegerelanikkonda kahtlustama, ent poisi politseinikust isa nendega ei nõustu...

"Hullu koera suvi" meenutab mulle kui sarnast kirjandust vähelugenud inimesele kõige rohkem ehk mõnd Kingi teksti - nagu "Laip" või "Musta ülikonnaga mees". Lühiromaani tugevaimaks küljeks on vast minavormis lapsepõlvemeenutusena edasi antud kriisiaegse Texase õhustik. Kuigi "Hullu koera suve" sündmustik keerleb suhteliselt jõhkrate teemade ümber, on minategelase lapsepõlvemeenutustes palju soojust ja südamlikkust.

Ehkki "Hullu koera suvi" ei kuulu just mu lemmiktüüpi tekstide hulka, on see omas žanris hästi teostatud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, June 19, 2017

Poul Andersoni "Aja valvurid"

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.

"Ajapatrull"

"Julge olla kuningas"

Eelarvustajad on loo sisust juba üsna palju rääkinud, nii et selles osas neile eriti midagi lisada pole. Minu meelest on loo peamiseks plussiks just see Kyrose-aegse Pärsia kirjeldus ja Jyrka arvustuses mainitud valguseheitmine maailmaajalugu mõjutanud Lähis-Ida ajaloo aspektidele.

Hinde osas pole kahtlustki.

"Gibraltari juga"

Kummaline lugu jah. Tegevusaeg ja -koht jätavad üsna huvitava mulje, ent sündmustik meenutab väga kogumiku avaloo üht tegevusliini, lihtsalt sedapuhku on ajarännuga päästetavaks armsamaks Ajapatrulli enda liige, kelle traagiline hukkumine leiab aset viis ning pool miljonit aastat tagasi. Taaskord tuleb mängu see korrutamine "päästmine pole lubatud", et siis sellest keelust jällegi ilma eriliste tagajärgedeta kõrvale hiilida saaks. Erinevalt kogumiku "Aja valvurid" kahest esimesest loost pole siin ka huvitavaid ajalooteemalisi mõtisklusi.

Hindeks "3+".

"Ainus õige tee"

Kiitvate arvustustega tuleb ühineda, lugu on tõesti hea. Eriti hea mõte oli viski kasutuviis. Kui midagi veel lisada, siis ehk seda, et hüpoteesid suurkhaan Hubilai kontaktidest Põhja-Ameerika mandriga eksisteerivad tõepoolest, nagu ka Marco Polole omistatud joonistatud kaardid Alaska rannikust.

Tõlke osas... no siin on ikka pärle. Ma ei mainigi selliseid pisiasju, et keskaegseid Vene vürste nimetatakse "printsideks" või Delhist saab kogemata Delfi. Parim "tõlkepärl" on siiski koht, kus Ajapatrulli liikmed planeerivad mongolite hirmutamist kõrgtehnoloogilise illusiooniga ja Everard mõtiskleb: "Judas Priest! Kui ka see neid loobuma ei sunni...." Päris kindlasti pole 1960. aastal ilmunud loo tegelase mõtteis 1969. aastal loodud Inglise metallbänd, seda hoolimata asjaolust, et tema näol on tegu ajaränduriga. Andersoni loos tähistab see sõnapaar ilmselgelt vähetuntud ingliskeelset vandumist (tõlkes midagi sellist nagu "Püha kurat!").

"Delenda Est"

Eelmised arvustused kütsid mu ootused selle loo suhtes väga üles, mistõttu jäi oodatud tohutust lugemisvaimustusest ehk veidi puudu. Samas oli "Delenda Est" objektiivselt võttes ju hea lugu, nii et hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Ma ise eeldanuks küll veidi teistsugust ja üllatavamat lõpplahendust...

Kahjuks sisaldab ka selle loo eestikeelne tõlge mõningaid tõlkevigu. Nii on näiteks Burma eesti keeles ikkagi Birma ja Vana Testamendi esimene raamat pole mitte Genesis, vaid Esimene Moosese raamat.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 6, 2017

Heinrich Weinbergi "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist"

Pean Reidari arvustusega üldjoontes nõustuma. Kohati rabedavõitu, ent hoogne ja värvikas ulmeseiklus.

Ette heidaks vast nii palju, et see lõpp on ikka väga kummaline ja tekitab küsimuse, kas autor planeerib romaanile järge, sest praegusel kujul jääb romaan poolikuks. Ja tegevusaja ning tegelaste, kelle silme läbi toimuvat nähakse, muutumist võiks autor kuidagi täpsemalt markeerida - käesolevas romaanis on see kuidagi kaootiline, kord on Leathercord minajutustajaks, siis kulgeb sündmustik kellegi teise pilgu läbi ning temavormis jne.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, May 30, 2017

Mart Sanderi "Lux Gravis ehk Raske Valgus"

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.

Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.

Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, May 26, 2017

George R. R. Martini "Tants lohedega". Teine raamat.

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.

Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.

Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.

Jään sarja järgmist osa ootama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, May 20, 2017

"Tuumahiid 3: Triitium" (koost. Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Artur Räpp)

Helju Rebase "Taruaeg"

See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

Mairi Lauriku "Otsustamise hetk"

Postapokalüptiline lugu tuumasõja-järgsest maailmast (tegelaste nimede põhjal võib oletada, et tegu on Eestiga) ja väikese küla ravitsejaneiu "suurekssaamisest".

Sarnaselt sama autori romaanile "Süsteem" ei kõnetanud see lugu mind eriti. Võib-olla olen lihtsalt vale sihtgrupp, tegu näib olevat teismelistele neidudele suunatud young adultiga. Ka oli loo tegevusmaailmas ja sündmustikus midagi kummalist... üheaegselt karmi eluga harjunud ja ülitundlikud tegelased, rõhutatult arhailine ning maalähedane kõnepruuk segatud sõnadega nagu "empaatia" ja "dramatiseerima" jne.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Valge härrasmees"

Loo näol on tegu järjega "Mehitamata inimestele", mille tegevus toimub kohe pärast mainitud romaani lõppu. Minategelane on paigutatud intellektuaalse omandi (s.t. oma surmasaanud armastatu erafirma poolt digitaliseeritud isiksuse) varastamise eest Haapsalu Täisautomaatsesse Vanglasse, mis asub otse piiskopilinnuse all. Elu vanglas on üsna karm, alguses paigutatakse ta ühte kongi Peetri-nimelise jõhkra ambaaliga, siis amputeeritakse ta jalg "ühiskonna hüvanguks" ja asendatakse Hiina päritolu odava proteesiga. Ehkki mees kardab, et tema tulevikuks on vanglas surra ja piiskopilossis kummitusena Valgele Daamile seltsi pakkuda (sellest ka loo pealkiri), ei anna ta alla ning haub põgenemisplaane...

Algselt maakonnalehes Lääne Elu ilmunud "Valge härrasmees" on omalaadne segu küberpungist ja splätterist. Sarnaselt tsükli eelmistele osadele "Euromant" ja "Mehitamata inimesed" leiab ka selle loo tegevus aset lähituleviku Eestis, ent sedapuhku on tegevus viidud maakonnalehe lugejate jaoks kodusemasse väikelinna. Kui "Mehitamata inimeste" näol oli tegu puhtakujulise küberpungiga, siis "Valges härrasmehes" on lisandunud korralik annus splätterit ja veidi ka (ilmselt tänu kaasautori lisandumisele) huumorit. Maksimumhindest jääks minu jaoks nagu midagi puudu, ent ausa "nelja" teenib "Valge härrasmees" minult ära küll.

Meelis Ivanovi "Hea laps"

Sedatüüpi "puändiga" laast, mille sisust on loo kohta midagi väga olulist välja lobisemata keeruline rääkida. Eriti originaalselt see "puänt" minu meelest ei mõjunud ja seda väljendab ka hinne.

J. J. Metsavana "Mongori viimane seiklus"

(:)kivisildniku "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik"

Poolteist lehekülge äärmiselt segast teksti, mis on seejuures vormistatud teadusliku fantastikana.

Siim Veskimehe "Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik"

Üldiselt pole sellised leheküljepikkused laastud päris minu rida, aga see oli küll päris teravmeelne.

Tea Lalli "Vahetus"

Unenäoline õudusjutt naisest, kes näeb unes oma surnud vanaisa, kes kutsub teda kalmistule portveini jooma. Nagu selgub, polnud tegu kaugeltki vaid unenäoga...

Loo lõpupuänt oli üsna ettearvatav (seda ka tänu pealkirjale), ent üldiselt jättis see unenäoline ja surmateemaline lugu mulle päris hea mulje.

Aira Rakavi "Muumitroll"

Eelarvustajatele polegi palju lisada. Rabedapoolne lugu ja midagi tundus selle juures justkui valesti olevat. Kas Põhja-Soomes ehitavad tõesti kuldkettidega kantpead tehaseid ja ähvardavad joodikutest "kalevipoegi" mättasse lüüa? Lisaks see hilissügisese Lapimaa kirjeldus-algul läks väljas kella kolmest pimedaks, aga siis juba kella neljast-sellisel aastaajal peaks ju päike päev-päevalt järjest varem loojuma?

Heinrich Weinbergi "Kes varjub püüab"

Miikael Jekimovi "Pärast kättemaksu"

Jekimovile omane low-tech/low-life-kosmoseooper kosmosegängsterite tegemistest. Loo peategelaseks on Altani-nimeline palgasõdur, kes peab pärast aastaid planeeritud kättemaksu, reetliku eksbossi Määrdunud Rikki tapmist oma elule mingi uue eesmärgi leidma...

Üldiselt mulle Jekimovi lood meeldivad ja see lugu meeldis ka. "Pärast kättemaksu" meenutab paljuski autori lugusid "Läbi külma metalli" ja "Tormiga saabub ka veritasu" - värvikas kosmosemaailm, mille loomisel pole autor tehnoloogilisele taustale väga suurt tähelepanu pööranud, (pool)kriminaalsed tegelased ning vesternilaadne sündmustik. Neile, kellele mainitud lood meeldisid, peaks ka "Pärast kättemaksu" sobilik lugemisvara olema.

Helju Rebase "Minu pea"

Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.

Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.

J. J. Metsavana "Vanamehe unistus"

Loo naljakuse koha pealt nõustun Indreku arvustusega. Aga muidu polnud sellel tulevikupildikesel häda midagi.

Üks asi, mis Metsavana tekste lugedes pidevalt silma torkab: sõna "enda" "oma" asemel. Keeleliselt korrektne, aga vähelevinud.

Heinrich Weinbergi "Ringkaitse"

2018. aastal kukub Ida-Virumaa metsadesse meteoriit... või nii vähemalt avalikkusele räägitakse. Radioaktiivse saaste ettekäändel luuakse õnnetuskoha ümber keelutsoon. Vandenõuteoreetikud ei jää toimunu ametlikku versiooni uskuma ja arvavad, et tegu on katsega midagi kinni mätsida...

Loo õhustik meenutab väga Strugatskite "Väljasõitu rohelisse". Niivõrd paljukasutatud teemal kirjutatud loo kohta on "Ringkaitse" päris korralik ja ka ootamatut puänti sisaldav tekst, mis on "nelja" auga ära teeninud.

Artur Räpi "Ja viis köidet ülespoomist"

Üks neist vähestest kordadest, kui pean Kriku arvustusega enam-vähem nõustuma. Mulle jättis see lugu ülepea veidi liiga absurdse mulje. Võimalik, et peategelast tabanud painajaliku olukorra täielikuks mõistmiseks peab olema kirjanik, keda sahtlisolevad lõpetamata tekstid kuidagi ängistavad. Minu jaoks on kirjaniku mõttemaailm oma iseloomulike rõõmude ja vaevadega kuidagi väga võõraks muutunud ning võib-olla just seetõttu ei suuda ma Räpi lugu väga kõrgelt hinnata.

See, kuidas Raimond algusstseenis aknalaual olevate esemete kindlakstegemiseks "silmad sulges ja pimesi kobas", tundus veidi kummaline.

J. J. Metsavana "Veretu elu"

Mõningad kirjavead torkasid tõesti ka paberkandjal ilmunud kordustrükis silma, aga üldiselt oli see lugu Metsavana poolt üksi kirjutatud teksti kohta ikka väga tugev ja ilmselt kolmanda "Tuumahiiu" kõige meeldivam üllatus.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, May 10, 2017

"Täheaeg 16: Hirmu planeet" (koost. Raul Sulbi)

Kuueteistkümnes, Veenuse-teemaline "Täheaja" antoloogia on minu meelest lugude keskmise taseme poolest kõigist sarjas ilmunud antoloogiatest kõige parem. Kindlasti leidub ka teistsuguseid arvamusi, sest "Hirmu planeedi" lugudes domineeriv seikluslik stiil ei pruugi kõigile meeldida. Siiski arvan, et "Täheaja" muutumine temaatiliste antoloogiate sarjaks on parem lahendus senistest "igaühele midagi"-tüüpi antoloogiatest.

Silma torkab vast "päris klassikaliste" Veenuse-lugude (nt. Leigh Bracketi tekstid) puudumine. Kõige vanem antoloogias sisalduv lugu, Keith Bennetti "Raketlastel on karvased kõrvad", pärineb aastast 1950. Muidu on antoloogias sisalduvate tekstide valik lai, ulatudes tuleviku-teemalisest hard-SF-ist poliitilise hõnguga alternatiivajaloo ja kummaliste segažanris tekstideni.

Veel üks silmatorkav detail on antoloogia sisukord: ehkki tõlkelood ja algupärandid on antoloogias paigutatud läbisegi, on need sisukorras toodud ära kahes eraldi tulbas. Nii ei järgi sisukord päriselt antoloogia ülesehitust.

Keith Benneti "Raketlastel on karvased kõrvad"

Eelarvustajaga tuleb nõustuda - tegu on väga põneva militaar-seiklusulmelooga, mis Veenuse-teemalise kuueteistkümnenda "Täheaja" avaloona mõjub üsna paljutõotavalt. Loo sündmustikuks on üsnagi sirgjooneline quest, ent see on vägagi põnevalt kirja pandud ja Veenuse ning kõikvõimalike sealsete koletiste kirjeldused on kahtlemata teksti plusspunktideks.

Näib, et loo autor pole suurt midagi muud kirjutanud ja tema isiku kohta pole samuti palju teada. On kahtlustatud, et tegu võis olla Teise maailmasõja veteraniga, kes kuskil džungliga kaetud Vaikse ookeani saartel jaapanlastega võitles - see seletaks ka loo temaatikat ja üldist õhustikku.

Jaagup Mahkra "Veenuse kuninganna"

Hullumeelselt tempokas ja erinevaid ulme alažanre segav lugu, mis kujutab endast seejuures täiesti häbenematult kirjapandud kitši. Ja stiliseeritud kitšina on "Veenuse kuninganna" suurepärane lugu... kui keegi selle tegevusmaailma ja sündmustikku ainult liiga tõsiselt ei kavatse võtta.

Loo sisust on eelarvustaja juba veidi rääkinud. On meie mõistes keskaeg (13. sajandi algusaastad), ent Päikesesüsteemis eksisteerib mingi arenenud kosmosetsivilisatsioon, mille olemasolu Maa elanike eest varjatakse. Kes selle tsivilisatsiooni loonud on, jääb ebaselgeks (mingid inimkujulised humanoidid?). Igatahes on kosmosetsivilisatsiooni üks maistest varjatud esindustest Veneetsia linnriik, kus ka keskaegse Maa sitkemaid elanikke Veenusele kaevuriteks värvatakse. Veenus on loos umbes selline, nagu ta tänapäeva teaduse andmetel olema peaks - mitte vanade pulpjuttude dinosaurusi tulvil džunglimaastik, vaid sogase atmosfääriga põrguauk.

Loo peategelaseks on Sakala vanema Õilise vend Tarvas, kes on Veneetsia võimude kaudu leidnud töökoha Veenuse kaevandustes ja kõrgtehnoloogilise kosmosetsivilisatsiooniga juba suuresti ära harjunud. Hoolimata põrgulikest tingimustest pole Veenus sugugi elutu - lisaks kaevuritele leidub seal ka näiteks "õgarditeks" kutsutud monstrumeid, hõljuvaid samblikukolooniaid ja koguni maist päritolu amatsoonide tsivilisatsioon, mis on ennast Veenusel sisse seadnud. Tarvasel on Veenusel tegemist küllaga, muuhulgas valmistavad kaevanduskolooniale peavalu kuninganna Zelana juhitud amatsoonid. Ent nagu selgub, on oma probleemid ka tema Maal elaval vennal - ristisõdijad kavatsevad Sakalasse tungida...

Ilmselt annab eelnev sisukokkuvõte aimu, kui hullumeelselt žanresegava tekstiga on "Veenuse kuninganna" näol tegemist. Siin on elemente kosmoseooperist, sword and planeti žanrist ja sala- või alternatiivajaloost. Lisaks kasutab autor häbenemata kõiksugu klišeesid (nagu paljunemise otstarbel mehi rööviv amatsoonide tsivilisatsioon), ise seejuures ilmselt mõnusalt muiates.

"Veenuse kuningannal" on päris palju ühist Mandi ja Metsavana loodud "Saladusliku tsaari" maailmaga, mille raamides on ka Mahkra vähemalt ühe loo kirjutanud. Eriti tulevad need sarnasused ilmsiks loo Jurjevi vürsti õukonnas toimuvas osas. Ent postapokalüptilise tuleviku asemel kirjeldatakse Mahkra loos hoopis minevikku ja lugu on stiililiselt väljapeetum. Kui "Tsaari" maailma tekstid tekitavad pidevalt küsimuse, kas autor(id) on mõelnud kirjutada naljalugusid või tõsiselt karme ja süngeid tekste, siis "Veenuse kuninganna" selliseid küsimusi ei tekita - tegu on puhtakujulise kitšiga.

Lugege ja ärge liiga tõsiselt võtke.

Lavie Tidhari "Uppunud jumalus"

Eelarvustaja sisukokkuvõttele ja kiidusõnadele pole palju lisada, tegu on tõesti suurepärase looga. Ehk peaks ära märkima loo tugevalt homoseksuaalse hõngu - Colti ja Sharoli omavaheline pidev "õrnutsemine" ning füüsiliste kontaktide olulisus torkab lugedes kogu aeg silma. See asjaolu pole minu silmis loo jaoks plussiks ega miinuseks ja "viie" on see tekst kahtlemata ära teeninud.

Veiko Belialsi "Surnud mehe käsi"

Järjekordne seiklusliku ja hoogsa süžeega Veenuse-teemaline "kosmosevestern", milles on sedapuhku segatud vihjeid Lääne popkultuurile ja nõukogulikele elementidele.

Tulevikus on Maa ökosüsteem inimtegevuse tagajärjel pöördumatult kahjustatud ja inimesed püüavad end teistel Päikesesüsteemi planeetidel sisse seada. Marsi kuppellinnades saadakse elu enam-vähem korralikult toimima, ent Veenuse maasarnastamiskatsed viivad tulemuseni, kus planeet hakkabki välja nägema selline nagu vanades pulpulmelugudes - sood, limakollid jne. Veenusel seab end sisse ka kõiksugu kuritegelik element.

Loo peakangelaseks on Veenusel tegutsev telepaatiliste võimetega relvakangelane Wesson, kelle Vene maffiaboss Igor Bõk alias Istuv Sõnn röövib ja oma teenistusse sunnib. Bõki huvitab Veenusel väidetavalt leiduv salapärane energiaallikas ja ta loodab, et Wesson selle talle kätte juhatab...

Seiklusulmena on lugu hästi teostatud, sisaldades ka ootamatuid süžeepöördeid ja huvitavaid ideid.

Miikael Jekimovi "Terra Nova kuningas"

Lühiromaani tulevikus toimuva sündmustiku keskmes on palgasõdurite jõuk, mis suundub kaevanduskompanii kutsel Veenusele. Kaevanduskäikudes toimub midagi kahtlast, töölised kaovad ja liiguvad kuulujutud Maa mütoloogiast pärinevatest olenditest. Palgasõdurite retk pimedatesse kaevanduskäikudesse ei saa lihtne olema...

Üldiselt olen ma seniloetu põhjal Jekimovi teostest heal arvamusel ja pean teda paljutõotavaks ulmeautoriks, ent see lühiromaan oli nüüd küll nõrgapoolne. Esiteks meenutab kogu see palgasõdurite quest mõnd kadunud Lew R. Bergi viletsamat lugu - kamp üksteisest üsna eristamatuid palgasõdureid saadetakse mingite kollide vastu ja nad hukkuvad ükshaaval. Lisaks dialoogidesse puutuv - tegelaste omavaheline kramplik vaimutsemine ei tule lühiromaanile just väga kasuks. Stiil ja sõnakasutus on Jekimovil küll üsna head, ehkki kohati kipuvad ta pikad laused veidi ülemäära eksperimentaalselt poeetiliseks muutuma (nt. "Ere triip ta plasmapüstoli lambist heitis valgust ette, visandades koopakäigu kontuure, tuhmid ja külmad"). Selliste lausete puhul oli kohati raske aru saada, kas tegu on veidi vigase lauseehituse või mingi kõrgemal tasemel poeetilise stiiliga.

Teiseks oleksin lugejana oodanud kaevanduskäikudes toimuva põhjendusena veidi paremat puänti... lühiromaan läks mõnevõrra fantasyks kätte ära ja seda sugugi mitte heas mõttes.

Kokkuvõttes ütleksin, et minu meelest tulevad Jekimovil kosmosegängsteritest ja tähtedevahelisest blatnoiromantikast rääkivad lood paremini välja kui sellised kollitapmisquestid. "Läbi külma metalli" tõestas seda igati hästi ja loodan, et Jekimov jätkab eelmainitud teosega sarnaste tekstide kirjutamist.

Eleanor Arnasoni "Varemed"

Taaskord üks lugu maailmast, kus Veenus on elamiskõlblik niiske sooja kliimaga koht (autor on meie naaberplaneedi teistsuguseks kujunemist ka loo lõppu lisatud märkuses pikemalt lahti seletanud). Külma sõja aegse kosmosevõidujooksu käigus on Veenuse elukõlblikkus avastatu ja see on viinud USA ning Nõukogude Liidu vahelise võidukoloniseerimiseni, mille rahaline maksumus on viinud omakorda Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni...

22. sajandi alguseks on Maa looduskeskkond tugevalt kahjustatud. Veenus on endiselt suuresti koloniseerimata, lisaks ameeriklaste kolooniale Venusportile asub siin ka lagunenud Nõukogude Liidu viimane jäänuk, tulihingeliste leninlaste poolt asustatud Petrogradi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Loo peategelaseks on Venusportil elav USA päritolu anarhistitüdruk Ash, kes teenib elatist fotograafina. Ühel päeval saab Ash National Geographicult tellimuse Veenuse hiidfaunat puudutava meedialoo osas. Ash teatab ettepanekust ka oma Petrogradi sõpradele, kes omapoolset toetust pakuvad ja kampa löövad. Algab ekspeditsioon Veenuse metsadesse, mille käigus selgub üht-teist ootamatut ja kummalist...

Minu meelest päris huvitava tegevusmaailma ja süžeeliiniga lugu, hinde osas otsustasin maksimumi kasuks.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Uppunud vaakumisse"

Loo "Kaelani vaakumis" otsese järje (millele viitab ka pealkiri) tegevus leiab aset samas maailmas, mis Mandi poolt üksi kirjutatud "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" omagi ning ka peategelased on samad. Kaasautori lisandumine Metsavana näol on selle tsükli stiili küll muutnud - lisaks sellele, et tegevus on kolinud lähituleviku Eestist ajas kaugemale avakosmosesse, on ka lugude üldine toon kuidagi kergem ning meelelahutuslikum. "Mehitamata inimestele" kohati omast sünget traagikat neist lugudest enam ei leia, traagiline armuvalu on asendunud lõbusavõitu suhteseebiga. Seda ka hoolimata asjaolust, et loo sündmustik kohati üsnagi veriseks ja võikaks kisub.

Loo sisust niipalju, et pärast loos "Kaelani vaakumis" kirjeldatud sündmuste lõppu tegutseb minategelane koos oma Sirtsu-nimelise tüdruksõbraga Päikesesüsteemis kosmosepiraatidena... nagu omalaadsed kosmilised Bonnie ja Clyde. Paarikese kosmoselaevaks on "limukateks" kutsutud tulnukatelt saadud jäätmejaam ehk sisuliselt bioloogiline alus ja abiliseks Jorsiks kutsutud virtuaalne tehismõistus. Ootamatult langeb jäätmejaam Veenuse läheduses teiste kosmosepiraatide rünnaku ohvriks ja kukub Veenuse paksu supilaadsesse atmosfääri. Pika langemise ajal Veenuse pinna poole on loo kangelastel aega mõelda, kuidas sellest jamast välja tulla...

"Uppunud vaakumisse" on kiire sündmustikuga ja hoogne lugu päris huvitavate ideedega. Veidi meenus Poul Andersoni "Minu nimi on Joe", ehkki käesoleva teksti tehnoloogiline taust on mainitud klassikalise ulmelooga võrreldes muidugi märksa "kaasaegsem".

Pealkiri tekitab küll segadust - kirjeldatud Veenuse atmosfäär on vaakumist küll väga kaugel...

Heinrich Weinbergi "Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"

Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...

Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis