Sunday, August 21, 2016

Jeff VanderMeeri "Häving"

Romaani stiil üldse ei meeldinud-hämar ja literatuuritsev. Lisaks minajutustaja sisemaailma kirjeldused-sarnaselt eelarvustajale oli mul sellisele isikule vägagi raske kaasa elada, aga eks puhtakujuliste introvertide mõistmine olegi keeruline. Asjaolu, et romaanis toimuv lõpuni sogaseks ei jäänud ja anomaaliate võimalikele põhjustele ka veidi valgust heideti, tõstis hinde minu jaoks "3" peale. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, August 15, 2016

Paul Marlowe´ "Ether Frolics: Nine Tales from the Etheric Explorers Club"

Hiljuti sattusin võrgust ingliskeelseid aurupungi žanrisse liigituvaid e-raamatuid otsima ja Kobo veebipoes sattus ette käesolev tundmatu kanada kirjaniku kogumik, mille alapealkirjaks oli "Nine Steampunk Tales". Kogumik paistis huvipakkuv ja hind Kobo poes üsna soodne, nii ma selle mõningate viperuste järel ära ostsingi (häkkimishirmust haaratud pank sulges pärast tundmatult saidilt ostu tegemist mu pangakaardi ja Kobo e-lugeri jaoks mõeldud faili muutmine Kindle´i jaoks kohaseks eeldas mõningat jamamist).

Kahjuks polnud käesoleva e-raamatu ostmine ja lugemine just parim otsus. Ehkki Paul Marlowe´ näol on väidetavalt tegu staažika aurupungi-autoriga, on "Ether Frolics" paras petekas-tegu pole mingi aurupungiga, vaid lihtsalt 19. sajandi või 20. sajandi esimese poole laadis õudus- või üleloomulike lugudega. Kogumiku ülesehitusest võib rääkida niipalju, et see põhineb mingi fiktiivse Eetriuurijate Klubi mahajäänud paberitel... selline esoteerilise kallakuga "vana hea Inglismaa" härrasmeeste klubi. Lugude tegevus toimub üsna pika ajavahemiku jooksul-19. sajandi kolmandast veerandist II maailmasõja eelõhtuni. Autor on üsna täpselt matkinud ajastu(t)ele omast stiili ja mõned tekstid paistavad silma ka aurupungile omase hullumeelselt fantaasiarikka stiili poolest. Ehk siis võib öelda, et kogumiku kõige "aurupungilikumad" lood - "A Visit from Prospero", "The Mud Men of Tower Tunnel", "66° South" ja "Cotton Avicenna..." - on aurupunk umbes sama palju, kui seda on näiteks Zelazny "Üksildane oktoobriöö", ülejäänud veelgi vähem.

Kogumikku võib ilmselt soovitada neile, kellele 21. sajandil kirjapandud vanamoodsas stiilis tondijutud huvi pakuvad.

"Ten Golden Roosters"

Loo minategelaseks on noor inglanna Melissa Maddox, kes vahetult enne I maailmasõja puhkemist oma okultistist vanaisa, Eetriuurijate Klubi liikme ülesandel Pariisi saabub. Klubile on hakanud huvi pakkuma Pariisis elav venelasest kunstnik, absindisõltlane Vassili Rubinov, kes kujutab oma maalidel kõiksugu arusaamatuid asju-kaevikuid, nälginud sõdureid, surma... Pärast pikaajalist Pariisis passimist õnnestub Melissal kunstnikku lõpuks intervjueerima hakata. Too räägib talle absindiklaasi taga segaseid jutte sellest, kuidas ta on Venemaalt lahkunud, sest seal lähevad asjad varsti väga halvaks jne. Kui jutt läheb absindi tervistkahjustavatele omadustele, mainib Rubinov, et absindi mürgist koostiosa koirohtu nimetatakse vene keeles tšernobõliks. Heitnud pilgu absindiklaasis põlevale segule, karjatab Rubinov äkki: "Tšernobõl põleb!" ja pageb hirmunult kohvikust. Veidi aega hiljem saabub teade, et ta on ennast pommiga õhku lasknud. Melissa Pariisi-reis näib olevat läbi kukkunud, ent ootamatult õnnestub tal hukkunud Rubinovi sõbratarilt Jeannette´ilt üks tolle maal osta...

Lugu on päris ladusalt loetav, ent hinde tõmbab maha mannetu puänt. Kuna lugedes oli kogu aeg selge, et mis võimed sellel Rubinovil olid, siis oodanuks ma lõpplahendusest midagi originaalsemat.

Ehkki jutt ilmus aurupungilugude kogumikus, ei tuvastanud ma selles aurupunki. Mingil põhjusel meenutas "Ten Golden Roosters" mõningaid Leo Sinilaiu omaaegseid tekste.

Loo pealkiri vihjab omaaegsele Prantsuse kuldmündile, millel ilutses kuke pilt.

"The Last Post"

Loo tegevus toimub I maailmasõja päevil ja selle minategelaseks on George Maddoxi nimeline Inglise noormees, loost "Ten Golden Roosters" tuttava Melissa Maddoxi vend. George Maddox keeldub hoolimata sundmobilisatsioonist maailmavaatelistel põhjustel Briti armeega ühinemast(kusjuures põhjuseks pole ta patsifism, vaid keeldumine teenimast käsutäitmisel põhinevat süsteemi) ja mõistetakse selle eest vangi. Vanglas külastab Maddoxit vanem härrasmees, kellel õnnestub esoteerikahuviliste perest pärinev noormees lõpuks sõjaväeluure üleloomulike nähtustega tegelevasse osakonda värvata (tingimusel, et Maddox ei pea otseselt kellegi käske täitma ja võib soovi korral tööülesannetest keelduda). Loo tegevuse käivitavad salapärased sündmused Läänerindel-kaks kompaniitäit Briti sõdureid on järjestikkustes rünnakutes salapärase relva poolt sõna otseses mõttes tükkideks kistud, kusjuures mõlemad rünnakud on toimunud Kuu loomise ajal. Viimases rünnakus on olnud ka üks ellujäänu, kes sonib mingisugusest "rüütlist" ja näib ilmselgelt posttraumaatilise šoki all kannatavat. Itaalias viibinud Maddox toimetatakse Läänerindele asja uurima...

Lugu meeldis mulle rohkem kui "Ten Golden Roosters", polnud nii ettearvata süžeega. Aurupungiks ei suuda ma ka seda lugu pidada, pigem selline üleloomulik lugu.

"The Grinsfield Penitent"

Hääbuv Inglise kolkaküla 1938. aasta sügisel. Vananev ja kibestunud katoliku preester, I maailmasõja veteran, pihib oma nooremale kolleegile ammust pattu. Kunagi sajandi algusaastatel külastas sama kirikut rikas keskealine kanadalane, kes talle pihtida soovis. Pihist aga kujunes omakorda patustamine pihiisaks jaoks...

Võib-olla mingite üldkirjanduslike parameetrite järgi on tegu hea looga ja ulmeks liigitub see kahtlemata ka. Hinne väljendab osalt mu süvenevat põlgust kogumiku vastu, mille autor oma müstilisi jutte ekslikult "aurupungiks" peab. Ja sellised religioossesse müstikasse kalduvad tekstid pole kunagi mu erilised lemmikud olnud.

"The Mud Men of Tower Tunnel"

Õudusloo minategelaseks on Walesi päritolu insener, kes saabub 1869. aastal Londonisse Toweri-aluse raudteetunneli ehitamisega tutvuma. Ehitustööliste seas liiguvad jutud salapärase mudakolli rünnakutest, mida ülemused just kõige tõsisemalt võtma ei vaevu. Paraku selgub, et tegu pole vaid mõttetu kuulujutuga...

Ka käesolev, "aurupungi-lugude kogumiku" "Ether Frolics" neljas lugu ei liigitu mingitpidi aurupungiks, ent minu meelest on tegu päris korraliku õuduslooga, mille süžeekäik ja lõpplahendus on üsna ootamatud.

"A Visit from Prospero"

Loo minategelaseks on tütarlaps, kes elab koos oma isaga 1870. aastatel üksildasel Sable´i saarel Kanada idarannikul. Idamaistest salateadustest huvituv isa on koos oma Egiptusest pärit (ja nüüdseks surnud) abikaasaga valinud elukohaks just selle laevahukkude poolest kurikuulsa kuusirbikujulist liivariba meenutava saare, kus ta ka aastaid hiljem kohalikus merepäästejaamas koos oma tütrega mööduval laevaliiklusel silma peal hoiab ja karilesõitnud alustest merehädalisi päästab. Ühel päeval saabub Sable´i saarele mitmetest Marlowe´ tekstidest tuttav isik-Maddoxi-nimeline inglane Eetriuurijate Klubist, kes väidab, et soovib saarel päikesekiirguse suurenenud intensiivsusega seotud eksperimenti läbi viia. Erakutest isa ja tütar saavad võõraga päris hea klapi, tutvuse sobitamisele aitab kaasa ka tolle poolt kaasa toodud Prantsuse vein. Ühel õhtul pajatab isa oma tütrele ja Maddoxile idamaa-reisidel avastatud kummalisest eshatoloogiliseks uskumusest, mis sundis teda koos araablannast armsama ning nende tütrega Sable´i saarele eralduma...

Loo vaieldamatuks plussiks on tegevuskoht-sellisest omanäolisest ja üsna eksootiliseks saarest polnud ma igatahes varem kuulnudki. Aurupunki on siin vast näpuotsaga rohkem kui kogumiku eelmistes lugudes, ent ikkagi mitte väga palju-pigem on tegu apokalüptilise religiooniteemalise õuduslooga.

"Cotton Avicenna B. iv. or The Alighieri Gloss"

Õudusloo, mis kujutab endast teatud mõttes järge loole "The Mud Men of Tower London", tegevus toimub 19. sajandi teise poole Londonis ja selle minajutustajaks on üsnagi omapärane isik-eelmainitud loost tuttav Brenna, 2. sajandi Britanniast pärinev naiskummitus, kes elutseb golemilaadses savist kehas. Kui tavaliselt kujutatakse selliseid minevikutonte õudusjuttudes piinatud hingedena, kelle ainsaks eesmärgiks on igavese rahu leidmine, siis Marlowe´ tont-golem on märksa hakkajam tegelane-süvendab pärast enda väljakraapimist Toweri-alusest raudteetunnelist tutvust Eetriuurijate Klubi liikme Maddoxiga ja laseb tollel endale kaasaegse Londoni moodsat elu tutvustada, olles end savise välimuse varjamiseks korralikult looriga kinni katnud. Lugu räägib järjekordsetest üleloomuliku iseloomuga sekeldustest, kuhu Brenna ja Maddox satuvad, märksõnadeks Rappija Jack, vampirism ning Orpheuse müüt.

Hoogne ja kiirete süžeepööretega lugu, millele mingil põhjusel siiski maksimumhinnet anda ei suuda. Ilmselt pole selline üleloomulik õudus ikka päris minu teema, ent kogumikku lugema hakates ootasingi ju midagi muud.

"The Incident at the 27th Meeting"

Lugu Eetriuurijate Klubi algusaegadest viktoriaanlikus Londonis. Ühel õhtusel koosviibimisel otsustab üks klubiliige demonstreerida oma imemasinat, mis peaks inimese ajutegevust mõjutades teda paremaks inimeseks muutma. Katsejäneseks saab teine klubiliige...

Kui autori eesmärk oli kirjutada keskpärane 19. sajandi õudusjutt, siis ta oma eesmärgi ka täitis. Sellest, et miks keegi peaks 21. sajandil midagi sellist üritama, ma aru ei saa. Aurupunki oli siin ainult niipalju, et kirjeldati fiktiivset 19. sajandil leiutatud masinat.

"66° South"

Lugu liigitub kategooriasse "polaarekspeditsioonide-teemalised õuduslood", millega küllap paljud lugejad on varemgi kokku puutunud. Viktoriaanlikus Londonis tegutsevasse Eetriuurijate Klubisse saabub maadeuurija Kirkman, et rääkida klubiliikmetele enda korraldatud Antarktika-ekspeditsioonist. Nagu ootuspäraselt selgub, juhtus ekspeditsioonil ka kõvasti müstilist ja Kirkman vajab toimunu lahtiseletamiseks esoteerikakallakuga klubi liikmete abi...

Teksti lugedes tekkis teatud deja vu tunne-sarnaseid asju on juba päris palju loetud. Ka jääb lugu poolikuks, näib, et autor kavandab sellele ilmselgelt järge. Ehk just nende asjaolude tõttu ei suuda ma loole maksimumhinnet panna, ent "4" on see auga ära teeninud.

"The Resident Member"

Kogumiku "Ether Frolics" viimaseks tekstiks on järjekordne "viktoriaanliku klubijutu" stiilis väljapeetud tondijutt ühest õhtust Londoni Eetriuurijate Klubis ja seal asetleidnud müstilistest sündmustest. Ilmselt on tekst mõeldud omalaadse irooniana 19. sajandi Inglise härrasmeeste käitumise suhtes-rõhutatult rahulikud ja etiketinõudeid järgivad ka kõige harjumatumas olukorras. Minu huumorimeelt see iroonia siiski väga ei kõnetanud ja üldiselt pole sellised lood siiski mu "tassike teed", mida väljendab ka hinne.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, July 31, 2016

K. W. Jeteri "Morlock Night"

Romaani tempokast ja ootamatuid süžeepöördeid tulvil sündmustikust on eelarvustajad juba kirjutanud. Tegu on omalaadse stiiliga, mida võiks nimetada koomiksilikuks või animelikuks-kiire ja absurdsevõitu, ent dramaatiline sündmustik, pidev märul, jaburapoolne tegevusmaailm. Samas on Jeteri sõnakasutus vägagi rafineeritud, näib, et autor püüab tõesti viktoriaanliku ajastu stiili järele aimata. Ja ka minategelase mõttemaailm näib olevat sellise viisaka ja vaoshoitud käitumisega viktoriaanliku härrasmehe oma-isegi tema suhted Tafe´iga jäävad lõpuni täiesti platoonilisteks.

Kohati võiks ju küsida, et miks see sündmustik selline pidi olema-kas poleks olnud lihtsam Merdenne´i ja morlokeid teavitada, et nende minevikumaailmavallutusplaan viib kõige olnu ning oleva, kaasaarvatud nende endi, hävinguni? Nagu ka see, et rentslitesse peitunud morlokitega saanuks õigeaegse jaolejõudmise korral edukalt hakkama ka Briti armee. Toimuva lahtiseletamisele on kiire sündmustiku arvelt tõesti kohati rohkelt lõivu makstud, samas pole tegu raamatuga, mille sündmustikust peaks erilist loogikat otsima.

Kokkuvõtteks jääb üle vaid eelarvustajate kiidusõnadega nõustuda. Hea raamat, mida võin soovitada kõigile, kellele aurupunk meeldib. Ja kanalisatsiooni-aardekütid 19. sajandi Londonis on ajalooline fakt.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, July 26, 2016

Philip K. Dicki "Poodud võõras"

Kuni poolte lugude läbilugemiseni oli tunne, et kogumik on ikka ülikõva-eriti meeldisid "Sviblede häälestaja", "Tulus äri" ja "Sõjaveteran" oma sünge maailmalõpueelse õhustikuga ning sõjateemaga. Kogumiku teine pool nii head muljet ei jätnud, sellest ka hinne.

Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.

"Poodud võõras"

"On ta inimene?"

Mulle see lugu ka meeldis ja just idee poolest. Eeldasin küll mingit teravamat lõpplahendust, aga sellisel kujul sobis täitsa ka.

"Sviblede häälestaja"

Eelarvustajad on loo sisust juba üsna pikalt rääkinud ja nende kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda. Mainiksin siiski paari mõtet, mis mulle seda lugu (ja arvustusi) lugedes pähe tulid. Esiteks mõjub "Sviblede häälestaja" praegu lugedes hämmastavalt päevakajaliselt-oli ju sviblede leiutamise algseks põhjuseks soov sõjapõgenike lojaalsust kontrollida, et nende seast sabotööre ja muid pahategijaid välja sõeluda-mure, mis ka tänapäeva Eestit ning Euroopat vaevab. Teiseks-mulle see lugu Dicki loomingu kontekstis erandlikku ega lõbusat muljet küll ei jäta, pigem selline tüüpiline 1950. aastate ingliskeelsele ulmele omane paranoiline tekst, milletaolisi ka Dick oma noorpõlves kirjutas. Või on mul siis lihtsalt teistsugune huumorimeel, mis ei võimalda selle loo naljakusele päriselt pihta saada...

"Tulus äri"

"Sõjaveteran"

"Vähemuse ettekanne"

Väga ei meeldinud, võrreldes kogumiku "Poodud võõras" eelnevate lugudega ("Sviblede häälestaja", "Tulus äri", "Sõjaveteran") jättis kuidagi kahvatu mulje. Ehkki sõjateema tuli ka selles loos mängus, puudus siin selline võimas (post)apokalüptiline õhustik, mis paljud Dicki lood nauditavaks teeb.

Filmi sai omal ajal kinos vaadatud ja sellest jäi päris halb mälestus... noh, et kui suurem osa filmist kõlbas veel vaadata, siis lõpposa läks kõige halvemate Hollywoodi traditsioonide järgi tatiselt halearmsaks.

"Mälestused kliendi omal valikul"

"Eelinimesed"

Väidetavalt olevat käesolev lugu kirjutatud omalaadse ideoloogilise protestina 1973. aastal USA ülemkohtu langetatud abordimeelse otsuse vastu. Näitamaks abordi ebainimlikkust, loob autor küllaltki absurdse maailma. Ühiskonnal, mis peab oma rahvaarvu karmilt piirama, oleks lihtsam suur osa elanikkonnast sundkorras steriliseerida. Kuni 12-aastaste laste tapmine "abordi" sildi all on jabur ja sellist maailma on vaja ainult autori seisukohtade õigustamiseks. ("Abordi legaliseerimine viib laste tapmiseni" on väärjäreldus, mis on inglise keeles tuntud nime slippery slope argument all, ent kuna käesoleva teksti näol on tegu siiski ilukirjanduse, mitte maailmavaatelise artikliga, siis pole see niiväga oluline).

"Eelisikute" maailmavaateline sõnum ei piirdu küll aborditeemaga, pihta saavad (nagu Andri oma arvustuses maininud) ka feministid, samuti polemiseerib lugu tahes või tahtmata ühe Heinleini inimvihkajaliku matemaatikateemalise tsitaadi vastu-täpsemalt öeldes näitab, mis võib saada maailmast, kus seda tsitaati sõna-sõnalt võetakse ja selle järgi käitutakse.

Üle "3" ma loole panna siiski ei suuda, pigem selline igavapoolne propagandistlik tekst. "Poodud võõras" on ikka märksa paremaid lugusid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, July 20, 2016

Murray Leinsteri "Uurimismeeskond"

Kahjuks pean Joeli arvustusega nõustuma. "Uurimismeeskonda" lugesin esimest korda aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" ja sellest oli hea mälestus jäänud, mistõttu mu ootused käesoleva kogumiku (romaan pole see tõesti mitte mingist otsast!) suhtes olid kõrged, ent paraku pidin pettuma. Ükski kolmest inseneriloost "Uurimismeeskonna" tasemele ei küündinud ning see ühesuguse süžee kordamine eri variantides muutus üsna nüriks ja tüütuks.

"Solaarkonstant"

Kolooniate inspektor Bordman viibib tööülesannetes Lani Kolme nimelisel jäise kliimaga planeedil, mille emamaailm, märgatavalt sõbralikuma kliimaga ja kahekümne miljoni kolonisti koduks saanud Lani Kaks asub samas tähesüsteemis. Ootamatult saabub Lani Kahelt sõnum kohalikus tähes toimuvate füüsikaliste protsesside kohta, mis ähvardavad tähesüsteemi aastatepikkuse katastroofilise temperatuurilangusega. Lani Kahe kahtkümmend miljonit kolonisti ähvardab hukkumine, varemgi talumatul külmal Lani Kolmel aga ähvardab olukord kujuneda veelgi nutusemaks. Kujunenud meeleheitlikus olukorras üritavad Bordman ja Lani Kolmel viibivad kolonistid midagi välja mõelda...

Loo idee ja tegevusmaailm on huvitavad, samas tundus sündmustik veidi staatiline ning kogu probleemiasetus ja selle lahendus minu maitsele veidi liiga füüsika-alane/inseneriteaduslik. Heatahtlikuks hindeks "4".

"Liivasurm"

Kolooniate inspektor Bordman on teel indiaani kolonistidega asustatud elutule kõrbeplaneedile Xosa Kahele. Pärast planeedi orbiidile jõudmist avastavad Bordman ja teine rohkem kaubaveole spetsialiseerunud kosmoselaeva Warlock kahest reisijast, Ameerika Indiaanlaste Ajalooseltsi esindajast tütarlaps Aletha Punasulg, et mingil põhjusel pole Warlockil võimalik Xosa kahel maanduda ning reisijad peavad maandurlaeva pardal orbiidilt planeedile suunduma. Planeedile jõudnud, kuulevad Warlock ja Aletha kohalike indiaani kolonistide käest masendavat tõde-planeedi ainus maandumissõrestik (metallist struktuur, mis Leinsteri kosmosemaailmas teeb võimalikuks kosmoselaevade stardi ja maandumise planeedi pinnal) on liivatormi tagajärjel paksult liivaga kaetud ning ülejäänud inimkonnast äralõigatud koloniste ja nende külalisi ähvardab peatne nälja- või janusurm. Bordman peab taaskord kolonistidega pead kokku panema ja leiutama plaani, kuidas üheskoos ellu jääda...

Lugu on ehitatud üles üsnagi samal põhimõttel nagu "Solaarkonstant"-inimvaenulike looduslike tingimustega planeet, kus tekib mingi jama ja inspektor Bordman peab koos kolonistidega leidma mingi insenertehnilise viisi see ära lahendada. Ma ei teagi, kas asi on tüütuksminevas korduses, ent "Liivasurm" tundus lugedes juba kõvasti halvem kui "Solaarkonstant" ja hinde osas üle "kolme" välja ei venita.

Omamoodi naljakas on autori arusaam, et rass=sobilik elukeskkond... võimalik, et 1950. aastatel selline idee nii jabur ei tundunudki. Hinnet see asjaolu siiski ei mõjuta.

"Uurimismeeskond"

Omal ajal "Lilledest Algernonile" lugedes jättis "Uurimismeeskond" väga hea mulje ja äsjane ülelugemine autori maakeelsest esikkogust kinnistas seda muljet.

"Colonial Survey" tsükli kontekstis tundub "Uurimismeeskond" küll veidi kummaline-selles loos jätab inspektor Bordman pigem sellise kergelt eluvõõra ametniku mulje, kelle puhul oleks raske uskuda, et ta on varasemas elus mänginud olulist rolli mitme koloniaalmaailma hävingust päästmisel.

"Soo oli tagurpidi"

Järjekordne insenerijutt sellest, kuidas inspektor Bordman järjekordse kosmosekoloonia katastroofist päästab. Sedapuhku on siis tegu Canna Kolme nimelise veeplaneediga, kus paikneb ka Kolooniate Inspektsiooni peakorter ja kus asuvat inimasustusega saart ohustavad üheaegselt uppumine maailmamerre ning raketikütuse plahvatus...

Kui "Solaarkonstant" väga paha ei tundunudki ja "Liivasurma" puhul pani sama süžee teistkordne kordamine juba hinnet esimese looga võrreldes langetama, siis kolmandat korda sarnast süžeeliini kordav "Soo oli tagurpidi" tundus juba kohutavalt igava lugemiskraamina. No ei jäta see ühe ja sama teema lõputu läbileierdamine head muljet...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, July 14, 2016

Simon Clarki "Trifiidide öö"

John Wyndhami "Trifiidide päeva" sai päris palju aastaid tagasi loetud ja hiljem ka samanimelist 1962. aastast pärinevat filmi vaadatud. Väga palju mul kummastki meeles pole, ent siiski mäletasin põhilist süžeeliini piisavalt hästi, et äsja eesti keeles ilmunud järg ilma Wyndhami teost üle lugemata ette võtta.

Kuidas "Trifiidide ööd" žanriliselt liigitada? Tegu on 2001. aastast pärineva järjega 1951. aastal ilmunud lähituleviku-teemalisele romaanile. Mingitpidi on "Trifiidide öö" näol kahtlemata tegu alternatiivajalooga-tegevusmaailma tehnoloogiline ja sotsiaalne arengutase lähtub ikkagi 20. sajandi keskpaigast pärinevast tulevikunägemusest (reaktiivhävitajad ja televisioon on näiteks olemas, ent näiteks mobiiltelefone sellest maailmast otsida ei tasu). Selles osas on Clark kui järjeautor üsnagi originaalitruu. Ühes korras on mainitud küll Berliini müüri kui erinevate maailmade eraldatuse sümbolit-asjaolu, mida Wyndham oma "Trifiidide päeva" kirjutades ette näha ei saanud, nii et ilmselt oli tegu Clarki-poolse apsakaga.

Erinevalt eelarvustajast mulle "Trifiidide öö" päris meeldis. Jah, autor on süžee seikluslikkusega kohati vat et veidi ülegi soolanud ja suuremat osa romaani lehekülgedest täidavad kirjeldused võitlustest, põgenemistest, imepärastest pääsemistest jne. Samas oli selline klassikalise seiklusjutu ülesehituse järgimine ilmselt taotluslik ja igav seda raamatut lugedes ei hakanud, samuti jõudis autor lisaks seikluste ning madina kirjeldustele ka tõsisematel teemadel arutleda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, July 7, 2016

Robin Hobbi "Salamõrtsuka teekond". 2. osa

Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust-"Salamõrtsuka õpilasega" alustasin kohe pärast selle ilmumist aastal 2000, kui olin kuueteistkümnene ja nüüd, kolmekümne kaheselt, lugesin lõpuks läbi "Salamõrtsuka teekonna" teise köite. Käesoleva romaani esimeses köites, mida lugesin kohe pärast ilmumist kolm aastat tagasi, toimunu oli mu jaoks juba suuresti ununenud ja ehk oleksin pidanud mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugema, ent selliseks eneseohverduseks ma võimeline polnud.

Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.

Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.

Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:

"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."

Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis