Thursday, January 19, 2017

Poul Andersoni "Conan the Rebel"

Eelarvustajale täienduseks, et romaani tegevus on paigutatud Howardi loo "Musta ranniku kuninganna" algus- ja lõpposa vahele, käsitledes perioodi Conani elust, mil ta Beliti-nimelise "piraatide kuninganna" armsamana mereröövlina tegutses.

Romaan pole üldsegi paha, aga maksimumhinnet ma sellele panna ka ei suuda. Kuna Howardi Conani-lugude lugemisest on mul väga pikka aega möödas, võib Andersoni pastišši ja originaaltekstide võrdlemine liigituda kategooriasse "vanasti oli rohi rohelisem". Siiski näib, et Howardile omast karmi, klaustrofoobset ja õudussegust stiili Andersonil püüdlustest hoolimata järele aimata ei õnnestu, romaan tundub üsna tavapärase kangelasfantaasiana, kus hea ja kurja võitlusel on suurem roll kui kuskil mahajäetud templis pesitseva muistse kosmilise kurjuse nüpeldamisel. Ehk siis tervikmulje romaanist oli vast veidi lahjem kui ma lootsin.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, January 7, 2017

Margus Haava "Kuidas lõhnab kuri"

Hoogsa ja seiklusliku süžeega, ent üsna sünge ning lohutu-küüniline postapo-romaan. Silma torkab, et kui viimastel aastatel kodumaises ulmes levinud postapo-buumis on üldjuhul kirjeldatud tuleviku-Eestit (Mandi ja sõprade looming, Lauriku "Süsteem" jne), siis Haav jätab oma romaani tegevuskohad teadlikult lahtiseks-geograafia, isikunimede ja üldise tausta osas ei kattu need päriselt ühegi reaalselt eksisteeriva kohaga.

Eelarvustaja mainitud tegelaste (eriti külahullu) areenilt kadumine polnud tõesti parim võte. Ja ilmselt peaks veel lisama, et romaani lõpposas mängutulnud Ränitaeva-usund meenutas väga Stirlingi ja Drake´i "Raj Whitehalli" sarjas kirjeldatud postapokalüptilist arvutireligiooni.

Üldiselt täitsa tubli romaan, eriti eelmise aasta kodumaise ulme kontekstis.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, January 6, 2017

Isaac Asimovi "Üheksa homset"

Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ("Amet", "Hellad raisakotkad", "Viimane küsimus"), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ("Surelik öö" oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi). Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna.

"Amet"

"Võimutunne"

Üsna tobeda ideega lugu. Kui tegu on humoreskiga, siis ilmselt ei sobitu see humoresk mu huumorisoonega.

"Surelik öö"

Kriminulli ja kuiva inseneriulme kombinatsioon on üsna tüütu-mida väljendab ka hinne.

"Olen Marsportis ilma Hildata"

Lühem ja vähemtüütu kui "Surelik öö", ent erilist vaimustust minus tekitada ei suutnud. Pean taaskord tõdema et kui see lugu oli mõeldud naljaloona, siis mu huumorimeel Asimovi huumoriga väga ei sobitu.

Hindeks "3+".

"Hellad raisakotkad"

Mulle see idee meeldis ja tulnukate tsivilisatsiooni üheaegselt patsifistlik ning "raisakotkalik" olemus koos sellega kaasneva eetikakonfliktiga oli väga hästi edasi antud. Erinevalt eelarvustajatest loo "vananemine" mind absoluutselt ei häirinud-Asimov kirjutab maailmast nagu see 1950. aastatel oli, ette heita seda talle ei saa.

"Kõik maailma mured"

"Kirjutage mu nimi S-iga"

"Viimane küsimus"

Üldjuhul kipuvad tekstid, mille tegevus toimub erinevate ajastute ja ülipikkade ajavahemike jooksul, kuidagi ebaisiklikeks jääma. Sündmustiku nägemisega pikki ajastuid hõlmaval kotkapilgul kaasneb lisaks paatoslikkusele tihtipeale hakitus, mis ei lase varjukujudena vilksatavel tegelastel sümpaatseteks saada ja muudab kogu teksti vaid autoripoolse sõnumi esitamiseks. Seega ei kuulu sellised lood just mu absoluutsete lemmikute hulka, ent käesolev Asimovi lugu oli ikka päris hea. Lõplikult mõjutas mind hinnet maksimumi peale tõstma loo puänt.

"Inetu poisike"

Kunagi ammu sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud, nüüd lugesin kogumiku "Üheksa homset" eestikeelsest tõlkest üle.

Eelarvustajad on loo kohta juba päris palju ära öelnud. Ma ise kuulun nende hulka, kelles see lugu liigse sentimentaalsuse tõttu suurt vaimustust ei tekitanud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, December 26, 2016

Robert Silverbergi "Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee"

Olin varem kuulnud väidet, et kogumiku esimeses pooles on rohkelt pulpilikke tekste. Minu meelest neid siin nagu väga pole (kui "Päikesetõus Merkuuril" ja ehk ka "Absoluutselt resoluutne") välja jätta. Pigem paistab suur osa esimesest üheteistkümnest loost silma sellega, et noor autor on püüdnud väga "tõsistel" teemadel kirjutada, mis on kohati üsna igavalt välja kukkunud. Alates kogumiku kaheteistkümnendast loost, 1964. aastal ilmunud "Naabrist" läheb aga kogumiku keskmine tase kõvasti kõrgemaks.

Sarnaselt eelarvustajale on mu lemmiklooks käesolevas kogumikus mõistagi "Hawksbilli jaam".

"Öösse kaduv tee"

Sünge postapokalüptiline õhustik on loos päris hästi välja tulnud ja nii noore autori kohta on see päris hea saavutus. Samas on loo sisu, nagu ka eelarvustaja on maininud, kaunis keskpärane ning selle muudab ulmeliseks peamiselt setting 2054. aasta New Yorgi näol, peaaegu samasuguse süžee võiks paigutada ka näiteks blokaadiaegsesse Leningradi või mõnda muusse mitteulmelisse keskkonda.

"Absoluutselt resoluutne"

Käesoleva loo eeskuju, Heinleini "Enese ees ja järel", olen muidugi aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" lugenud, ent praeguseks on mälestus sellest üsna tuhmunud. Seega ei osanud ma ka loo lõpplahendust nii ettearvatavaks pidada, nagu eelarvustajad seda teinud on.

Aga loo tegevusmaailm ja intriig on rabedad küll, sisaldades rohkem küsimusi kui vastuseid. Mille eest need "hüppajad" täpselt põgenevad? (Minevikumaailma põgus kirjeldus mõjus pigem segadusttekitavalt) Miks nad just 28. sajandisse satuvad ja pole võimelised sealt ajas edasi "hüppama"? Miks nad alati ühekaupa "hüppavad"? Jne.

"Macauley skeem"

"Suvelaulud"

Meenutas väga Tarlapi loomingut-paks egoistlik kapitalistist lurjus õilsate metslaste harmoonilist elu rikkumas ja neile tsivilisatsiooni viimas. Samas täitsa korralik jutt, lõpplahendus oli originaalne ja ootamatu.

"Päikesetõus Merkuuril"

"Soe inimene"

"Mees, kes midagi ei unustanud"

Omaette küsimus on, kuivõrd see jutt üldse ulmeks liigitub. Mingi sarnane absoluutse mälu sündroom (sünteetiline mälu) peaks ka reaalselt eksisteerima, nõukogude ajal ilmus selle kohta eesti keeles isegi üks populaarteaduslik raamat (Aleksandr Luria "Väike raamat suurest mälust"). Seda, kas selline mälu võib pärilik olla, nagu Silverberg oma loos on kirjutanud, ma küll öelda ei oska.

Keskmisest kõvasti paremat (õnneks mitte küll sünteetilist ega ka mitte eideetilist) mälu eviva isikuna leidsin selles loos endalegi palju tuttavat (ma tõesti ei saa aru, kuidas nö. keskmise mäluga inimesed asju mäletavad või kui kiiresti kedagi või midagi unustavad või millise loogika alusel unustamine toimub, samuti olen tuttav sellega, kui ärritavalt hea mäluga inimene halvamälulistele vahel mõjuda võib). Samas jäi loos midagi puudu, et sellele maksimumhinnet panna-ehk just see lõpp, oleksin oodanud midagi muud.

Tõlkest: eesti keeles ei peksta inimesi "üles", vaid siiski "läbi".

"Elas kord üks naine"

"Raudne kantsler"

Minu meelest oli see lõbus lugu täitsa tore ja hindes pole kahtlustki.

"Kannatustega kaubitsejad"

Üldiselt Rauli arvustusega nõus, pigem igavapoolne sotsiaalporno.

Meelis Sepa arvustusele täienduseks, et loo tegevus pidi siiski toimuma 21. sajandil, sest ühes lõigus oli mainitud sellist automarki nagu " '08nda aasta Frontenac".

"Naaber"

Loo tegevusmaailm oli väga põnevalt loodud ja talvise planeedi painav õhustik hästi edasi antud. Millegipärast ma erinevalt eelarvustajatest loole siiski maksimumhinnet panna ei suuda... ilmselt ei suutnud just süžee piisavalt kaasahaaravalt mõjuda, ehkki maailmaloome oli suurepärane.

Erinevalt Raulist ei meenutanud kirjeldatud ühiskonnas toimiv peremudel mulle keskaegset patriarhaati, vaid pigem diktaatorlikku "isavõimu" Rooma riigi suurperedes.

"Kuues palee"

Eks see idee veidi absurdsevõitu oli (mul tekkis lugedes peamiselt küsimus, et miks ükski aardekütt seda robotit lihtsalt füüsiliselt hävitada ei püüdnud, selle asemel, et temaga mõistatamismängu mängida). Samas oli idee absurdsusele vaatamata päris põnev ja loo õhustik lummav, nii et hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks.

"Hawksbilli jaam"

Avastasin üllatuslikult, et olen selle äsja eesti keelde tõlgitud lühiromaani esmaarvustaja Baasis. "Hawksbilli jaama" hilisemal romaaniversioonil on Baasis küll kaks arvustust, ent lühiromaani pole keegi arvustanud.

21. sajandi alguses (mis käesoleva lühiromaani kirjutamise ajal oli veel paari aastakümne tagune tulevik) on USA-s võimul konservatiivne diktatuurivalitsus. Väga hullu totalitaarrežiimiga ei paista nappide kirjelduste järgi tegemist olevat, pigem selline kõrgeltarenenud heaoluühiskond, kus Kuul käiakse puhkusereisidel ja meditsiin on üsna kõrges arengujärgus (tehisorganid). Vastalisi sellel valitsusel aga leidub ja lühiromaani kirjutamisajale omaselt on tegu just vasakpoolsetega-kommunistid, sotsialistid, anarhistid jne (tekstis vilksatanud sõna "hruštšovist" tõi igatahes muige suule, aga ehk eksisteeris kuldsetel kuukümnendatel ka selliseid teoreetikuid). Valitsus dissidente surma mõistma ei hakka, vaid kasutab omapärasemat lähenemist-kuna on leiutatud ajaränd (ainult minevikku ja ühesuunaline), kupatatakse nad hiliskambriumi ajastusse, kus on loodud Hawksbilli jaama nime all tuntud järelevalveta koonduslaager. Aeg-ajalt saadetakse neile ka vajalikku varustust järele, et nad hiliskambriumis elades omadega päris otsa ei lõppeks. Naisssoost vastalised aga saadetakse veidi hilisemasse perioodi, et vasakpoolsed eelajaloolises minevikus elades järglasi ei saaks ja kogu ajalugu segamini ei keeraks.

Lühiromaani peategelaseks on jaama mitteametlik boss, kuuekümnendale eluaastale lähenev Barrett, kes on juba aastakümneid hiliskambriumis pagenduses olnud ja lisaks hiljuti ka jalavigastuse tagajärjel invaliidistunud. Seltsimeeste elu hilisema Põhja-Ameerika kontinendi territooriumil on üsna sünge-elatakse merest ümbritsetud kaljusel maatükil. kus puudub igasugune taimestik ja loomastik peale üksikute samblalaikude. Isegi taevas pole sinine, vaid beežikas. Kuu paistab taevas roosakas, ent pagendatutel puudub kosmosetehnika uurimaks, et kas seal võib atmosfääri olla. Põhiliseks toidukraamiks on trilobiidid, peajalgsed ja muud meriannid, elu levik maismaal koos dinosauruste ning kõige muuga jääb kaugesse tulevikku. Pagendatuid ohustab vaimne murdumine ja paljud hakkavad tasapisi hulluks minema, teised püüavad leida endale kõiksugu tegevust, näiteks trilobiitide söömise kõrvale Marxi teooriate üle vaieldes. Kuni ühel päeval saabub Hawksbilli jaama uus pagendatu, kummaline noormees nimega Lew Hahn...

"Hawksbilli jaama" näol on tegu väga hästi kirjapandud lühiromaaniga, mis ühendab ulmelises maailmas erinevaid teemasid (poliitika, eelajalooline Maa kambriumiajastul), sidudes need üheks ladusaks tervikuks. Eriti tuleb kiita autorit kambriumiajastu õhustiku loomisel.

"Päikesetants"

"Kui müüdid läksid koju"

Mulle päris meeldis... mitte selle kergelt moraliseeriva müüditeema pärast, vaid just sellepärast, kuidas loos avati 126. sajandi kõrgeltarenenud, ent dekadentlikku inimühiskonda oma kummaliste ajaviidetega. Ja muidugi see lõpplahendus...

"Rõõm nende seltskonnast"

"Külaskäik reaalsusse"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 14, 2016

"Me armastame Maad" (koost. Veiko Belials)

Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".

Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Otsustav katse"

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.

Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Üksikud oletused"

Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel"

Andrei Balabuhha "Surnumatja"

06.12.2016:

Lugesin seda lugu esmakordselt neliteist aastat tagasi Balabuhha eestikeelsest kogumikust "Eelkäijad". Toona ei meeldinud see mulle absoluutselt, puänt tundus nõme ja argpükslikku käitumist õigustav. Samas pole tegu ka eriti lihtsasti unustava tekstiga, põhiline süžeeliin oli mul tänini meeles. Nüüd lugesin lugu antoloogiast "Me armastame Maad" uuesti. Erilist vaimustust ei tekita see minus endiselt, ent kaugtuleviku-kosmosemaailm sündmustiku taustal on päris äge ja see, mida autor selle looga öelda tahtis, tundub mulle kirjutamisaja taustaga paremini kursis olles selgemini mõistetav.

SPOILERID!!!

Omamoodi on huvitav, kuidas ühes aegruumis kirjutatud loo mõte teises aegruumis lugedes justkui tagurpidi pöördub. Kui nõukogude ulmekirjandus oli tulvil kangelaslikku eneseohverduse temaatikat, siis Balabuhha kirjutas 1975. aastal loo sellest, et ehk peaks mingis tsivilisatsiooni arengufaasis liigsete ohverdustega lõpparve tegema, ehk pole eluga riskimine alati mõistlik. Kirjutamisaja tausta arvestamata tundub teksti idee aga ärritavalt totter-hävitatakse üliharuldane laevavrakk lihtsalt sel põhjusel et "äkki keegi läheb muidu seda torkima ja saab surma" (imelik, et nii kõrgeltarenenud tsivilisatsioonil polnud kaameratega varustatud roboteid, mida vraki sisse saata, ent see selleks). Samas otsustasin loo hinde Baasis teise ülelugemise järel siiski "3" peale tõsta.

Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad"

Loo alguses vegeteerib Espase-nimeline peategelane kuskil sooja mere ääres hotellis, vaatab tundide kaupa holograafilisest televisioonist loodussaateid planeet Maa looduse kohta ja peesitab mererannas. Espas näib mingi kummalise amneesia all kannatavat. Ühel päeval aga saabub hotelli mees, kes meenutab talle tähtedevahelist ekspeditsiooni, milles nad mõlemad olid osalenud...

Üldiselt mulle lüürilis-sentimentaalne ulme väga ei meeldi, aga käesolevast loost jäi küll hea mulje-ilus, poeetiline ja nukravõitu tekst, samas ilma punnitatud pisarakiskumiseta või sentimentaalsuse efekti nimel totraks muudetud sündmustikuta. Hindes pole seega kahtlustki.

Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad"

Vjatšeslav Rõbakovi "Vesi ja laevukesed"

Ka mulle meenus seda lühiromaani lugedes üks "Tagasitulek", ent hoopis Lemi "Tagasitulek tähtede juurest", mitte Strugatskite romaan, mis on mul siiani lugemata. Ega käesoleva teksti maailmast ja sündmustikust ilma põhiideed spoilerdamata pikalt rääkida saagi.

Sarnaselt "Koduhoidjatele" ei suuda ma ka "Veele ja laevukestele" maksimumhinnet anda väga lihtsal põhjusel-ehkki idee ja maailm on huvitavad, mõjub Rõbakovi stiil ikka äärmiselt lugejavaenulikult: literatuuritsevalt, psühholoogitsevalt, heietavalt ning üleüldse masendavalt. Tegu näib olevat autoriga, kelle teostest võib leida huvitavaid ideid, ent nende teoste läbilugemine pole just kõige libedamalt kulgev protsess.

Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas"

Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga-üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist. Kuna lisaks kirjutab autor ka ulmet, võiks arvata, et tulemuseks on midagi õige veidrat ja pentsikut, ent nagu eelarvustajadki maininud, on käesoleva loo näol tegu üsnagi traditsioonilist tüüpi teadusliku fantastikaga, mis peaks suurema lugemusega ulmefännidele mõninga deja vu tunde tekitama.

Korralikult kirjapandud tekst, ent ei midagi vapustavat.

Nik Sredini "Nina"

Lugu võiks iseloomustada sõnadega "Thor Heyerdahl kosmoses". Heyerdahlile on "Nina" ka pühendatud, loo lõpetab Heyerdahli tsitaat ja ilmselt pole ka juhus, et ühe tegelase perekonnanimeks on Fata-Hiva...

On möödunud viis sajandit esimesest maalaste ekspeditsioonist Kentauri Alfale. See ekspeditsioon on viinud kontaktini kõrgeltarenenud tähtedevaheliste tsivilisatsioonidega, kellelt "arenguabi" saamiseks on maalased püüdnud end näidata reaalsest märksa vähemarenenutena. Et pettus ilmsiks ei tuleks, on ekspeditsiooni toimumist Maal kollektiivselt unustada püütud. Viis sajandit hiljem on kosmoselennud unustusse vajunud, kogu tähtedevaheline transport toimub teleportatsiooni abil.

"Nina" minategelaseks on Hermani-nimeline noormees, kes pärast hiljutist õnnetut armumist komistab muuseumis viis sajandit tagasi Kentauri Alfale lennanud tähelaeva, Kolumbuse laeva järgi nimetatud Nina otsa. Ootamatult tekib tal thorheyerdahllik idee-lennata Ninaga kümne aasta jooksul Kentauri Alfale ja tõestada sellega, et muistne tähelend oli võimalik. Hermani plaan leiab kohe toetust ka meediaringkondadelt, kes loodavad kosmoselaevas toimuvast reality-show teha ning seda Maale üle kanda. Peagi asubki neljast meeskonnaliikmest ja Rumata-nimelisest (!) kõutsist koosnev meeskond Nina pardal Kentauri Alfa poole teele.

Antoloogiat "Me armastame Maad" sobib käesolev lugu suurepäraselt lõpetama. Mitmetele teistele antoloogia tekstidele omasest filosoofilisusest ja melanhooliast pole siin jälgegi, loo üldine tonaalsus on läbinisti rõõmsameelne ning uljas. Ilmselt on tegu mulle enim meeldinud tekstiga antoloogias (Strugatskite "Üksikute oletuste" kõrval).

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, November 30, 2016

Naomi Noviku "Välja juuritud"

Minu ainsaks varasemaks kokkupuuteks Noviku loominguga oli "Temeraire"-tsükli esimene romaan "Tema majesteedi lohe", millest just kõige paremat mälestust ei jäänud. Käesolev romaan jättis seevastu märksa parema ja originaalsema mulje, eriti tänu huvitavamale tegevusmaailmale ning ulmelise elemendi mitmekülgsemale ning põnevamale osakaalule.

Romaani sündmustik hargneb hiliskeskaegset või varauusaegset Kesk- ja Ida-Euroopat meenutavas fantaasiamaailmas, kus toimib maagia ning kus inimkonda ähvardab koletisliku Metsa pealetung, mida suudavad tagasi hoida vaid pikaealised võlurid ja nõiad. Slaavlaste mõtteviisile omaselt on mets midagi kurjakuulutavat ja koletislikku: inimesi oma tüvedesse vangistavad ning puitunud koletisteks muutvad südamepuud, puuokstest koosnevad kollid ehk kõndijad, kes külarahvast röövivad, hiidritsikad jne. Ka maailma geograafia ning isikunimed viitavad Kesk- ja Ida-Euroopale.

Kui üldlevinud klišeena on fantasyromaanide peakangelasteks vaesed talupoisid, kes lõpuks maailma kurjuse käest päästavad, siis käesoleva romaani puhul on minategelaseks hoopis Polnya-nimelises ja väga Poolat meenutavas kuningriigis elav külatüdruk Agnieszka (Polnya vaenuliku naaberriigi Rosya nime päritolu pole vist vaja seletada). Agnieszka koduküla kaitseb Metsa eest üksildases tornis elav sajanditevanune võlur Lohe, kes võtab vastutasuks iga kümne aasta tagant mõne külatüdruku endale teenijannaks (ning nagu külaelanikud arusaadavalt arvavad, ka armukeseks). Uus väljavalimine läheneb ja üldlevinud arvamuse kohaselt peaks väljavalituks osutuma Agnieszka õde Kasia, ent üllataval kombel viib Lohe oma torni just tema enda. Agniezskast saab "võluri õpilane", ent ootamatult langeb ta õde Metsa kätte vangi ja neiu tõttab teda päästma-mis ka õnnestub, ehkki Kasiast on südamepuu sisemuses veedetud aja tõttu puitunud ihuga ülitugev olend saanud. Kõik see äratab kõrgemate võimukandjate huvi-nimelt on paarkümmend aastat tagasi lahvatanud Polnya ja Rosya vahelise verivaenu põhjuseks olnud asjaolu, et Polnya kuninganna on Rosya printsi poolt röövituna Metsa kadunuks jäänud. Kuna Kasia näol on tegu esimese Metsa küüsist päästetud inimesega, arvab Polnya prints Marek, et samamoodi võiks päästa ka ta paarikümne aasta eest kadunuks jäänud ema...

Ehkki romaani minategelaseks on teismeline tüdruk, ei loeta seda young adulti alla kuuluvaks. Verd ja laipu ning süsimusta maagiat leidub romaanis tõesti kõvasti, ka erootikat on näpuotsaga, samas ei jäta see kõik mingil põhjusel eriti karmi muljet-mõnevõrra on selle põhjuseks kindlasti jutustajapositsioon, sündmustiku nägemine heasüdamliku noore külatüdruku silme läbi, mis sündmustikule veidi lapselik-naiivse varjundi jätab. Detailse tegevusmaailma loomisega pole autor vaeva näinud ja tegevusmaailma-kaarte me käesolevast raamatust ei leia. Eraldi tahaks mainida maagiakirjeldusi-maagia toimimine on Novikul üsna põhjalikult lahti kirjutatud, sealhulgas lahingumaagiasse puutuv (näiteks loitsude kasutamine suurtükikuulide peatamiseks või ammunoolte suunamiseks). USA lugejate jaoks on slaavi mütoloogia ilmselt üsna eksootiline ja käesoleva romaani menus teispool ookeani pole seega midagi imestamisväärset.

Kokkuvõttes-korralik romaan, ehkki ei meeldinud mulle niiväga, et maksimumhinnet panna-jäi nagu veidi lihtsakoeliseks või lapselikuks selle jaoks. Ent hinne "4" on auga ära teenitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis