Mann Loperi "Kungla rahvas"
See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed.
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Indrek Hargla "Toonela tagasitulek"
Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile.
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi.
Maniakkide Tänava ja Joel Jansi "Maatriksilaev"
Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Meelis Friedenthali "Kõik äratatakse ellu"
Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Heinrich Weinbergi "Karma võlg"
Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad.
Mart Kivastiku "Tema tädi pärandus"
Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi.
Kadri Pettai "Taranditagused"
Tänapäeva Eesti maakohas toimuva tegevusega melanhoolsevõitu lugu surmast ja surnute elluärkamisest. Lugeda kõlbas.
Mart Sanderi "Peiteaeg"
Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida.
Jaagup Mahkra "Kõtse talu elajad"
Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib.
Peeter Helme "Tööjõureform"
21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas.
Joel Jansi "Hallvanake ja ussikuningas"
"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud.
Tuuli Tolmovi "Elusa surnu päevik"
"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha.
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis
