Wednesday, December 20, 2017

"Eestid, mida ei olnud" (koost. Indrek Hargla)

Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vasekiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.

Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: nö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks. Ja antoloogia lõpulugu, Krafinna "Elu jõudu", ei suuda ma mingist otsast alternatiivajalooliseks pidada, ehkki selle temaatika antoloogia omaga omal moel hästi kattub.

Mainiks ehk veel ära, et kohalike alternatiivajaloo-autorite eriliseks vihaobjektiks näib olevat tsaar Peeter I - tema jaoks on koguni kahes erinevas loos verine alternatiivne surm välja mõeldud.

Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"

Vase-kiviajal toimuva loo tegevus arenes küllalt aeglaselt ja tekst paistis algul pigem tavalise eelajaloo-teemalise seiklusjutuna, ent lõpuosa ning puänt päästsid selle loo minu jaoks, kergitades hinde maksimumi peale.

Enne loo lõppu õnnestus mul ka ära arvata, mis jõgi ja küngas need täpselt olid, mille vahel Rahomeel elas.

Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Heinrich Weinbergi "Vabavalla kaotamine"

Lühiromaan "Vabavalla kaotamine" põhineb 2014. aasta oktoobris Reaktoris ilmunus samanimelisel laastul. Teksti tegevus toimub alternatiivajaloolises 13. sajandi alguse Eestis ja seda võiks liigitada soft-alternatiivajalooks - tegevusmaailma loomisel pole ajalooline usutavus autori jaoks ilmselt kõige olulisem olnud, küll aga on lühiromaanis rohkelt kirjanduslikke ning mütoloogilisi vihjeid. Sisuks siis see, et erinevalt reaalsest ajaloost on eestlastel õnnestunud 13. sajandi alguses endale mingi riiklik moodustis tekitada. Nimeks on sellel Vabavald ja selle eesotsas on Virumaa vanem Uku Kalevipoeg, kes püüab Vabavalla valitsemisel ka vähemtähtsate vanemate soovidega arvestada. Ka ristiusk on vabatahtlikult vastuvõetud ja seega ristisõja sihtmärgiks sattumist välditud. Paraku heidab Uku liitlane, saarlaste vanem (kelles võib hoolimata skandinaaviapärasemast nimekujust kergesti ära tunda Suure Tõllu) silma nii Uku noorele naisele kui ka võimule Vabavalla üle...

"Vabavalla kaotamisest" jääb mulje kui teosest, mida autor pole väga tõsisena mõelnud. Juba tegelaste nimed ja neis peituvad kirjanduslikud ning folkloorsed vihjed muudavad lühiromaani ülemäära tõsiselt võtmise raskeks, sama käib pidevalt ö-tähtedega rääkivate saarlaste kohta (vahel lipsab nende juttu küll kogemata ka mõni "õ" sisse). Tuleks veel mainida, et lühiromaani lõpp jätab teose kuidagi poolikuks ja tekitab küsimuse, et kas selle näol pole tegu omakorda osaga mingist veel pikemast tulevasest teosest.

Päris nii hea see lühiromaan polnud, et talle maksimumhinnet anda, ent "nelja" väärib "Vabavalla kaotamine" küll.

Meelis Friedenthali "Kasuksepp"

Lugu põhineb ühel suhteliselt vähetuntud Eesti ajaloo sündmusel. 1520. aastatel levis Liivimaa linnades tasapisi luterlik reformatsioon, kusjuures oma roll oli ka radikaalsetel reformaatoritel anabaptistidel, kellest Luther ise hiljem lahti ütles. Aastatel 1524-26 tegutses Tartus siia Saksamaalt rännanud anabaptistist kasuksepp Melchior Hoffmann, kelle tegevus viis veriste usuliste rahvarahutusteni, mille käigus muuhulgas rüüstati ka tänapäeval varemetes seisev Tartu Toomkirik.

Friedenthali lugu võib alternatiivajalooks nimetada küll, ehkki teoloogilise taustaga üleloomulik õudus on "Kasuksepas" vast olulisem. Loo tegevusmaailmas on kuradid ja deemonid vägagi reaalsed ning keskaja katoliku kirikus levinud arusaamal puhastustulest on hoopis teine ning märksa süngem tähendus...

Lool pole väga viga, ehkki päris viievääriliseks ma seda ei pea. Ootasin loost rohkem põnevaid alternatiivajaloolisi ideid, mitte kuraditesse ja deemonitesse puutuvat üleloomulikku õudust.

Mairi Lauriku "Jumala armulikkus"

Fantasylugu räägiks justkui Liivi sõjast, ent seda üsna kummalises tegevusmaailmas - ristiusu asemel on võõrvallutajad toonud Eestisse Kreeka-Rooma usundi, Setumaal labürindis elav Paan valvab, et venelased üle idapiiri sisse ei tungiks jne...

Väga see lugu mind ei kõnetanud, samas tegevusmaailm oma mütoloogiliste vihjetega oli kohati ikka päris pöörane ja jabur. Hinde osas kõhklesin "4" ja "3" vahel, olgu selleks hindeks siis "4-".

Mann Loperi " "See linn on meile kalliks maksma läinud" "

Alternatiivajalooline fantasylugu tugineb Tartu ajaloo kõige kurvemale sündmusteahelale - linna vallutamisele Vene vägede poolt Põhjasõjas 1704. aastal, millele mõned aastad hiljem järgnes Tartu peaaegu täielik õhkulaskmine ja linnaelanike küüditamine. Loo peategelaseks on Luke mõisa lähedalt pärit noor talupoeg Madis, kes ka mõnevõrra nõidusega kursis on. Põhjasõja puhkedes mobiliseeritakse Madis Rootsi maakaitseväkke ja saadetakse Tartu kaitsele...

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et loo temaatika on mulle südamelähedane - kodulinna minevik on minus alati suurt huvi tekitanud. Põhjasõja-aegse Tartu kirjeldused on igati põnevad, nagu ka loo ulmeline osa.

Mart Sanderi "Saatan Robert"

Loo pealkiri vihjab Giacomo Meyerbeeri samanimelisele ooperile ja selle tegevus toimub 1850. aastatel Tallinnas... mõnevõrra teistsuguses maailmas. Kohalikule baltisaksa ooperiteatrile on määratud Transilvaaniast pärit direktor, kellega ei paista kõik just päris korras olevat ja kellesse konservatiivselt meelestatud teatritrupp üsnagi kahtlustavalt suhtub...

Lugu võib alternatiivajalooks liigitada küll, ehkki ma ise eelistaksin sellest mõelda kui alternatiivses tegevusmaailmas toimuva sündmustikuga gootilikust õudusloost. Autor on loos üsna põhjalikult kirjeldanud 19. sajandi keskpaiga Tallinna, seda nii üldisesse linnaruumi kui ka kohalikesse baltisaksa aadlisuguvõsadesse puutuva osas, samuti leiavad iroonilist ja anakronistlikku äraspidist äramärkimist ka mõningad viimastel aastatel Eesti ühiskonda lõhestanud (pseudo)probleemid.

Pärast romaani "Lux Gravis" ja käesoleva loo lugemist võib öelda, et M. Sander ei kirjuta ulmet küll tihti, aga kui kirjutab, siis väga heal tasemel.

Maniakkide Tänava "Kolmanda Reichi triumf!"

Ingliskeelses alternatiivajaloolises ulmes on Hitleri võit Teises maailmasõjas ilmselt kõige levinum teema üldse - kohe meenub Dicki klassikaline "Mees kõrges lossis", samuti mitmed teised seda teemat käsitlevad romaanid. Eestis sel teemal ja kohalikku õhustikku kasutades minu teada seni alternatiivajaloolisi tekste kirjutatud pole. Eks eestlaste jaoks ole Teine maailmasõda mõistagi märksa mitmetähenduslikum ajaloosündmus ja vastaval teemal alternatiivajaloo kirjutamine mõjub nii ehk naa veidi provokatiivsemalt kui USA-s või Suurbritannias. Mandi loo tegevus algab kusagil 20. sajandi keskpaigas Jõgeva lähedal Udu (!) koonduslaagris. Võrreldes reaalse ajalooga on Mandi loodud Hitleri võidu järgses maailmas arenenud märksa kiiremini nii kosmosenautika kui ka arvutitehnika, Kuul paikneb natside robotikoloonia ja koonduslaagrivangide sunnitöö seisneb programmeerimises. Loo keskmes on Udu laagri erineva minevikutaustaga eestlastest vangid, kellest üks teab Kolmanda Reichi olulist saladust...

Lool pole väga vigagi, ehkki kohati on see rabedavõitu.

Esiteks tegevusmaailm. Kolmanda Reichi koosseisus oleva Eesti kirjeldus mõjub üsna realistlikult (kardetavasti hakkab varem või hiljem mõni natsihelbekesest lugeja ülemäära negatiivse teemakäsitluse üle virisema). Samas on kogu see maailm tehnoloogiliselt kuidagi liiga arenenud... kohati isegi arenenum kui meie reaalne maailm tänapäeval. On ka täiesti võimalik, et autor polegi kogu seda lugu ja maailma väga tõsiselt mõelnud, sest veidi meenutab loos toimuv mõnd vana Teise maailmasõja teemalist seiklusfilmi (hulljulged põgenemised koonduslaagrist, eluvõõras hull natsiteadlane oma veidrate leiutistega jne).

Teiseks, loo intriig. Arvestades seda, millega peategelane ja tema kaaslased hakkama on saanud, ei tohiks nad üldse elus olla. Ei koonduslaagris ega väljaspool seda. Kolmandaks: loo eestlastest tegelased kipuvad kogu aeg omavahel segi minema, eristudes üksteisest vaid nime järgi. Samuti paistab, et ka autoril on nad kohati omavahel segi läinud (loo alguses jääb mulje, et Arved Tamm on koonduslaagri hukkamiskomandi poolt maha lastud, aga kohe pärast seda mainib autor, et tegelikult kisti ta hoopis okastraadil rippudes Reichshundede poolt pisikesteks tükkideks).

Mihkel Seederi "Ernst Meele Eesti"

Loo tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, kus 1937. aastal on Konstantin Päts rahvaülestõusuga kukutatud ja võimule tulnud vapside juht Artur Sirk. Ka Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude okupatsoon on toimunud reaalsest ajaloost mõnevõrra erinevalt. Loo tegevus toimub 2004. aastal, mil tähistatakse Eesti iseseisvuse taastamises olulist rolli mänginud Ernst Meele kümnendat surma-aastapäeva...

Seederi lool on üsna läbinähtav maailmavaateline sõnum ja ilmselt leidub nii lugejaid, kellele see meeldib, kui ka neid, kellele mitte. Loo kvaliteedi osas pole mainitud sõnum siiski nii oluline, teksti peamine häda on see, et selle tegevusmaailm on lohakalt kirja pandud ja logiseb igast otsast. Teises maailmasõjas toimunu jääb kuidagi häguseks, nagu ka põhjused, miks Soome, Eesti ja Läti lõpuks ikkagi Nõukogude võimu alla sattusid. Veelgi segasemaks jääb see, et kuidas Eesti siis ikkagi tänu Sirgi diplomaatiale "eritingimustel" Nõukogude Liiduga ühendati ja mida need "eritingimused" endast kujutasid. (Massirepressioonidest vaba liiduvabariik olnuks Stalini ajal võimatu nähtus, kodumaa mahajätmist paljude eestlaste poolt saanuks ennetada aga vaid kommunistliku režiimi mittekehtestamine). Absurdne on ka Eesti taasiseseisvumise kirjeldus 1984. aastal - arvestades toonast olukorda maailmas ja Nõukogude Liidu rahvusvahelist positsiooni. Pluss see kummaline taasiseseisvunud Eesti "totalitaarse otsedemokraatia" kirjeldus.

Kokkuvõttes võib öelda, et autor on püüdnud kirjutada poliitikateemalist alternatiivajalugu, aga 20. sajandi Euroopa poliitiline ajalugu pole ilmselt ta tugevaim külg. Peale ideelise kondikava aga Seederi loost suurt muud midagi polegi - ja ka see kondikava on mõnevõrra vigaselt kirja pandud. Samas polnud lugu ka päris nii paha, et sellele "kolmest" madalamat hinnet anda.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Piisab, kui seinale kritseldad B"

Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.

"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul.

Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.

Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.

Siim Veskimehe "Valendab üksik prooton"

Käesolevas loos on Veskimees loonud oma ideaalse paralleelmaailma. 21. sajandi alguses on Skandinaavia riigid ühendatud 120 miljoni elanikuga Põhjamaade Konföderatsiooniks, kuhu kuulub ka Eesti ja kus valitseb monarhia (meenub, et mingist sarnasest maailmast oli ka ta romaanis "Poolel teel" juttu). Põhjamaade Konföderatsioonis valitseb ideaalne kord, saadakse hõlpsalt hakkama nii islamiterroristide kui ka pagulastega ja muuhulgas on politseil õigus teolt tabatud tõsisemaid kurjategijaid kohapeal hukata, sest "muidu on ainult mingid naisi põlema panevad või vägistavad islamivärdjad". Paraku häirivad kirjeldatud idülli mitmed asjaolud, sealhulgas kuuldused Alternatiivmustrist - paralleelmaailmast, kus Põhja-Euroopa ajalugu on läinud nii, nagu see meie maailmas täpselt läks...

Veskimehe looming tekitab minus järjest segasemaid tundeid. Käesoleva loo kohta võiks öelda - nii halb, et peaaegu hea. Loed ja saad mõistusega aru, et õudne sopakas, samas on see nii uljalt ja hoogsalt kirja pandud, et tundub päris põnev. Samuti on autor käesolevas loos loobunud mitmetest talle omistatud vigadest - pikkade ja nämmutavate dialoogide asemel on rohkem hoogsat märulit, ka erootika osakaalu on vähemaks võetud. Ühe Veskimehe loomingule omase tunnusena on selles loos küll hulk üksteisest eristamatuid ja ühesugust juttu rääkivaid peategelasi. Pluss selgelt üle võlli keeratud rassism - mis ongi ilmselgelt autori taotlus olnud.

Hindeks kokku "4-".

Krafinna "Elu jõud"

Ehkki jutt on ilmunud alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud", ei oska ma seda kuidagi alternatiivajalooks pidada. Puhas tulevikuaineline SF. Lugu on üsna keerulise ülesehitusega ja pikemalt ei tahakski ma selle sisust rääkida - niivõrd lühikese ning tiheda teksti puhul on liiga suur oht midagi liigset välja lobiseda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, December 9, 2017

Clifford D. Simaki "Jumalate valik"

Enne kui seda raamatut lugema hakkasin, hoiatas sõber mind, et kindlasti see mulle ei meeldi - teoses on kõvasti tehnoloogiavaenulikkust ja "looduslähedase" eluviisi ülistamist. Üsna kurjakuulutavalt mõjus ka Andrease arvustus Baasis, mistõttu asusin romaani lugemise kallale väga madalate ootustega.

Eks see "Jumalate valik" üks igavavõitu ja viletsapoolne romaan on ning sarnaselt Hannesele pidin minagi ennast sellest jõuga läbi närima. "Kolmest" madalamat hinnet ma käesolevale teosele siiski panema ei hakanud - looduskirjeldused on ju päris ilusad, ideid kah nagu oleks, ehkki need on paksult veidrasse müstitsismi ja primitivistliku ideoloogia jutlustamisse mähkunud. Romaani ideoloogia mind niiväga ei ärritanudki, ilmselt tunduvad sellised ideed lihtsalt nii uskumatult tobedatena, et ma ei suudagi neid väga tõsiselt võtta. Ja lõppude lõpuks pole romaani tegelased meie mõistes enam päris inimesed, ehkki nad pealtnäha inimesi meenutavad, nii et nende tegevusloogikat ning mõttearendusi ei saagi inimkonna jaoks selle reaalsel ning tänapäevasel kujul mingiks "moraliseerivaks eeskujuks" pidada. Kindlasti mängib romaani "sõnumi" juures oma rolli ka kirjutamisaeg - seitsmekümnendate alguses hakkas sajandi keskpaigale omane meeletu usk tehnoloogilisse progressi tasapisi taanduma ja süvenesid hirmud looduskeskkonna, ülerahvastatuse ning muude probleemide pärast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, December 5, 2017

Indrek Hargla "Merivälja"

"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...

Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.

"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.

Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, November 22, 2017

Triinu Merese "Lihtsad valikud"

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.

Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...

Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.

"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, November 4, 2017

"Me armastame Maad 2: Viimane laev" (koost. Veiko Belials)

"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.

Georgi Gurevitši "Lohe Infra"

Mulle see lugu meeldis - vanamoodsalt (või täpsemalt kirjutamise/esmaailmumise aegruumile kohaselt) pateetiline ja optimistlik, samas poeetiline ning nukker. Ja nagu paljudes vanades tulevikuainelistes ulmelugudes, on siingi rohkem kirjutamisaja õhustikku kui tänapäeval realistlikuna tunduvat tulevikunägemust.

Valentina Žuravljova "Astronaut"

Loo minategelaseks on astropsühhiaater, pikkadest kosmoselendudest tekitatud psüühiliste probleemide ravimisele spetsialiseerunud kosmoselaeva pardaarst. Oma teadustöö kirjutamiseks peab astropsühhiaater, kes on oma elu jooksul osalenud kolmel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, sukelduma esmapilgul igavasse uurimistöösse tähelendude keskarhiivis, mis asub looduse ümberkujundamise tagajärjel tekkinud Siberi mere kaldal. Arhiivis avastab ta Barnardi tähele toimunud ekspeditsiooni puudutavad dokumendid...

Ilmselt on tegu viiekümnendate-kuuekümnendate nõukogude ulmele üsnagi iseloomuliku tekstiga: helge kõrgtehnoloogiline tulevik, vaprad kosmonaudid (Žuravljova loos küll astronaudid), ülipikad tähelennud, eneseohverdus kosmoselendudel ja vaenuliku keskkonnaga võõrastes maailmades...

Täitsa korralik lugu, ent maksimumhindest jääb midagi puudu.

Valentina Žuravljova " "Kotkapoeg" ei naase"

Näib, et lugu on vene keeles ilmunud kahe erineva pealkirja all. Baasis originaalpealkirja "Orljonok" nähes tekkis mul kerge imestus, et kas tõlkija on tõesti otsustanud loo pealkirja eestikeelses tõlkes "poeetilisemaks" muuta. Siiski on antoloogia "Me armastame Maad 2: Viimane laev" tiitellehel loo originaalpealkirjaks märgitud "Orljonok" nje vjernjetsja.

Loo minategelaseks on tähelaevale Kotkapoeg raadioinseneri dublandiks määratud neiu. Kotkapoja meeskonna ülesandeks on lennata Maalt Elektrale, kummalisele süsihappegaasist küllastunud atmosfääri ja veidra elusloodusega planeedile, et tuua sealt koju Avastaja - seitse aastat üksi Robinsonina Elektral elanud noormees, kes pole kunagi elus Maal viibinud. Kotkapoja meeskond soovib väga Maale naasta ja ka Avastaja on inimkonna ilusa koduplaneedi nägemisest siiralt huvitatud, ent lend koju ei kulge kaugeltki nii, nagu oodatud...

Jälle üks selline jutt, mida võiks iseloomustada sarnaste märksõnadega nagu antoloogia "Me armastame Maad" kaht esimest teksti. Poeetiline, nukker ja heroiline lugu helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust ning kosmosenautide eneseohverdusest.

Minu meelest hea lugu, poeetiline ja ilus.

Ilja Varšavski "Otsusta ometi, piloot!"

Juttu lugedes tekkis vahepeal kartus, et selle puändiks saab olema maapealse eluga kohanemisvõimetu vananeva kosmonaudi surm tervisehädade kätte - mis olnuks üsna pateetiliselt ja klišeelikult mõjuv. Õnneks suutis autor meeldivalt üllatada.

Nii suurt vaimustust nagu eelarvustaja ma käesolevast loost tunda ei suuda, ent "4" saab kätte küll.

Dmitri Bilenkini "Tema Marss"

Olga Larionova "Päike jõuab Veevalajasse"

Sergei Kazmenko "Viimane laev"

Lugu kujutab endast võõrplaneedil õnnetusse sattunud ja vigastatuna soos roomava kosmonaudi sisemonoloogi. Meest ilmselt kadunuks pidavate kaaslaste kosmoselaev on kohe lahkumas ja surm silmaga näha...

Üldiselt sellised valulikele mõtisklustele ja sisekaemustele keskendunud tekstid, mida vene ulmes on rohkelt, mulle väga ei meeldi. See peegeldub ka loo hindes.

Kir Bulõtšovi "Kolmteist aastat teel"

Päris kena ja südamlik lühiromaan. Lugu sellest, kuidas teleportatsioon tähelendusid läbi aitab viia ja mis võib juhtuda, kui teleport ühel hetkel üles ütleb? Peamiselt on see aga lugu inimsuhetest ja sellest, kuidas tulevikutehnoloogia (ning sellega seonduvad probleemid) neid mõjutada võivad.

Mihhail Puhhovi "Üles visatud"

Lühiromaani minategelaseks (vähemalt teose alguses, sest mingist hetkest läheb minategelase defineerimine küllaltki keeruliseks) on Aleksandri-nimeline kosmonaut, kes vahetult enne kolmanda aastatuhande algust üheinimese-kosmoselaevaga Jupiteri kuudel baseeruvatele kolonistidele vajalikke aparaate ja jõulupuud veab. (1990. aastal ilmunud loo autor on olnud järgneva kümnendi jooksul kosmosevallutuse valdkonnas toimuvate arengute osas küll äärmiselt optimistlik. Ja ilmselt pole tegu ka varem kirjapandud ning Gorbatšovi aja vabamates tingimustes ilmunud looga, sest selle lõppu on aastaarvuna 1990 märgitud). Paraku põrkab Aleksandri kosmoselaev teel mingi tundmatu objektiga kokku, ta saab surma ja ta külmunud laip triivib kosmoses - kuni 25. sajandi lõpus Altairile suunduv tähelaev selle otsa komistab ning ta uuesti ellu äratatakse. Sellega toimuv mõistagi ei piirdu...

"Üles visatud" kuulub nende ulmeteoste hulka, kus peategelane ühel hetkel mingiks kosmiliseks üliolendiks muutub ja kogu teos üheaegselt filosoofiliseks ning segaseks muutub. Üldiselt ei kuulu sellised tekstid mu lemmikute hulka ja seda just oma üheaegse filosoofilise pretensioonikuse ning segasuse tõttu. Muus osas on aga tegu päris huvitava tulevikunägemusega.

Boriss Rudenko "Limaan"

Vesisel Flora planeedil hädamaandub lennuk kolme inimesega limaanil - madalal mudase põhjaga merelahel. Üks kolmest mehest saab õnnetuses raskelt vigastada. Raadioühendus kolonistide baasiga ei toimi ja pääsenud peavad kuidagi uttumattunud nätske põhjaga limaanilt, mille ümber liiguvad ka kohalikud kiskjalikud mereelukad, minema pääsema...

Karm lugu, mis meenutas veidi Gromovi "Arvestajat".

Vladimir Iljini "Kaugkosmose seadus"

Suure osa loost on edasi antud dialoogina kaugreisi-kosmoselaineri Sibes kapteni Dino Mezzanotti ja eriülesandega kosmoselaeva Puri kapteni Lais Trouti vahel. Sibesega on keset kosmoseavarusi õnnetus juhtunud ja laineri tuumareaktor ähvardab plahvatada ning tappa lisaks Sibese meeskonnale kõik laineri pardal viibivad reisijad. Mezzanotti soovib, et Puri hädasviibivale Sibesele appi tuleks, ent paraku pole see nii lihtne...

Loo sisuks on erilisest olukorrast põhjustatud karmid eetilised valikud. Lugu ei tekitanud minus päris sellist vaimustust, et seda maksimumhindega pärjata, ent "4" saab kätte küll.

Aleksandr Zolotko "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika"

Lühiromaani tegevus toimub koloniste teise tähesüsteemi vedaval kosmoselaeval. Kolonistidele on pikal teekonnal loodud väga meeldivad tingimused, et nad oma uude kodumaailma väga otsalõppenud olekus ei jõuaks - päevitamine, sportimine, basseinis suplemine... Meeskonnaliikmed on seevastu oma üksluisest ja stressirohkest tööst tülpinud ning nende seas kasvab tasapisi viha kolonistide vastu, keda koheldakse nagu kauge vahemaa taha transporditavaid eluskalu. Paraku sisaldab ka eluskalade kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika mõningaid kaladele ebameeldivaid nüansse...

Teksti tegevus kulgeb algul üsna aeglaselt, ent saab siis korraliku hoo sisse. Kokkuvõttes igati põnev ja huvitava ideega lühiromaan.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 29, 2017

Brian Aldissi "Peatumata"

Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.

Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".

Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, October 23, 2017

Lois McMaster Bujoldi "Komarr"

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.

Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 8, 2017

"Täheaeg 17: Päästa meid kurjast" (koost. Raul Sulbi)

Heinrich Weinbergi ja Reidar Andresoni "Päästa meid kurjast"

Planeet Oregonil (mida asustavate kolonistide nimed kõlavad üsna Sahara-taguse Aafrika moodi, ehkki nende nahavärvi pole tekstis otseselt mainitud) käib verine kodusõda ja inimkaubitsejad veavad sealt kosmoselaevadega lapspagulasi orjanduslikule Stonehenge´i planeedile. Loo kangelasteks on kosmosejaama audiitorid, kes räpast äri tõkestada püüavad, ehkki kosmoses kehtivad seadused on pigem inimkaubitsejate poolel...

Lugu kuulub samasse maailma, mis enamik Weinbergi loomingust, ja ka romaanist "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" tuttavaid tegelasi võib loos kohata. Loo temaatika on praegusel hetkel üsna päevakajaline, samas tulevad selles sisse ka ulmelised momendid, nii et ei saa öelda, et kusagil Liibüa rannikuvetes toimuvad sündmused oleksid lihtsalt kosmilisse ruumi üle kantud. Weinbergi looming hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja ka "Päästa meid kurjast" tundus põneva ning sümpaatse tekstina, mis väärib maksimumhinnet.

Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp"

Lugu kujutab endast segu kosmoseooperist ja küberpungist ning räägib Saturni orbiidil asuvas kosmosejaamast elavast kummalisevõitu perekonnast, mis peab jõud ühendama, kui peretütre teadvus virtuaalsel teel röövitakse ning tüdruk "juurviljaks" muutub...

"Tsölibaadi lõpu" tegevusmaailm oma küberpungi- ja transhumanistlike elementidega on igati vahva. Loo teostuse juures jääb aga miski häirima... kuidagi veidi liiga koomiksilik-palaganlik on see asi, tegelased rebivad kriitilises olukorras ülemäära kildu ja pidevalt targutava pereema tegelaskuju mõjub veidi tüütult. Need asjaolud langetavad loo hinde "4" peale.

Dani Adleri "Juhtmevaba armastus"

Ulmekriminullina algava loo minategelaseks on naispolitseinik, kes saabub Kwenluni-nimelisele kaevandusasteroidile tsirkuseartisti salapärast mõrva uurima...

Üldiselt päris hästi kirjapandud lugu, põneva sündmustiku ja ettearvamatu lõpuga. Siiski ei jätnud see mulle päris nii head muljet, et maksimumhinnet pälvida.

T. K. Jürgensi "Jumala hingus"

Ahne vana ärimees Eusebius Goodman peab pärast seda, kui talle kuulunud kangavabrik Indias koos mitmesaja töölisega maha põleb, paremaks valeidentiteedi all GleiaP4-nimelisele planeedile pakku minna. Kohapeal hakkab talle huvi pakkuma võimalus sealsetelt humanoidsetelt pärismaalastelt teemante välja petta...

"Kolmest" madalamat hinnet oleks käesolevale loole anda vast ebaõiglane - enam-vähem normaalselt kirja pandud ja piisavalt lühike tekst, et mitte tüütuks muutuda. Samas loo intriig tundus kuidagi moraliseeriv, karikatuurne, väheusutav ja aegunud. Primitiivsest ahnitsejast paha kapitalist, looduslastest pärismaalased... Kui siia lisada veel loo sündmustik, siis ilmselt mõjunuks tekst üsna primitiivselt ka 70 aasta eest.

Mitte et ahneid ja lurjuslikke suurettevõtjaid olemas poleks - nad lihtsalt tegutsevad märksa kavalamalt ning meie tänapäevane maailm on märksa keerulisem. Rääkimata tuleviku maailmast.

Piret Frey "Kõik kivide pärast"

. Segane lugu baarikülastuse käigus inimröövi ohvriks sattunud pereemast ja paralleelreaalsuste segunemisest.

Ei meeldinud.

Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"

Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.

Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...

Triinu Merese "Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost"

Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...

Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.

Miikael Jekimovi "Tuulerändur"

Jekimov on üllatuslikult kirjutanud sedapuhku žanripuhta fantasyloo, mille peategelaseks on ühesilmne noor nõid Uku, kes tegutseb külmas, metsases ja metsikus maailmas.

Mingil põhjusel see lugu mulle meeldis, isegi niivõrd, et otsustasin maksimumhinde kasuks. Autori loodud maailm jättis hea mulje, nagu ka maagia ja üleloomulike olendite käsitlus.

Aleksander D. Lannese "Enne kui lahvatab leek"

Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).

Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.

Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.

Manfred Kalmsteni "Raske vihm"

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...

Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.

Kaisa-Liina Nääri "Mina: kaitsja"

Lugu kujutab endast nooruki päevikut, kellest pärast surma mingusugune taevane kaitseingel saab. Loo temaatika ja stiil meenutavad veidi Tael-Mikešini "Loojate mänge", ent Nääri jutt on kuidagi lapselikum.

Ühelt poolt võiks loole ju lihtsalt "3" panna ja nentida, et ilmselt pole ma vanuse ega soo poolest päris selle sihtgrupiks. Samas siin tekstis logisevad ikka nii paljud asjad... Esiteks, eelmainitud sihtgrupi teema. Loo puhul on võimatu aru saada, kellele see täpselt suunatud on - täiskasvanutele, teismelistele, lastele? Täiskasvanute loo jaoks liiga lapsik, teismelistele mõeldud teksti jaoks ka nagu lapsik (vaevalt, et tiinekad väga lasteaialaste tegemistest lugeda tahavad), lasteloo jaoks liiga tõsiseid teemasid käsitlev ja sünge.

Teiseks - kohutavalt kaootiline stiil, autor kirjutab eri asjadest ja teemadest pidevalt segamini.

Kolmandaks - minategelasse puutuv. Tolle maine elutee lõppes 1970. aastate Eestis. Samas 1970. aastate ENSV-d kirjeldatud õhustik (narkoärikad, karnevalid, tätoveerimisputkad) küll ei meenuta. Queeni muusikat võis toona noorte hulgas isegi liikuda, kui keegi välismaa raadiojaamadest lindistama sattus... Lisaks on autor kasutanud vastassoost minategelast, kelle käitumine ja mõttemaailm ei meenuta mingitpidi meesterahva oma.

Ehk leiaks neid kummalisi asju sellest loost veel, kui väga detailidesse süveneda, aga seda ma teha ei viitsi.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, September 23, 2017

George R. R. Martini "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kogumiku tõlke iseärasustest (millest osa on võrreldes "Jää ja tule laulu" eestikeelse tõlkega üsna silmatorkavad) on tõlkija eelmises arvustuses juba rääkinud.

"Seitsme kuningriigi rüütli" kolme lühiromaani tegevus toimub sadakond aastat enne "Jää ja tule laulu" oma, mil Seitsmes Kuningriigis oli võimul Targaryenide soost kuningas Aerys ja valitses suhteline rahu (vandenõusid muidugi toimus ja raudsaarlastest "kaheksajalad" tekitasid probleeme, ent võrreldes "Jää ja tule laulus" kirjeldatud maapealse põrguga oli olukord ikka üsna stabiilne). Peategelaseks on Dunki-nimeline noor rändrüütel, juhmivõitu mehekolakas, kes pärast kogumiku esimeses lühiromaanis kirjeldatud sündmusi saab endale kuninglikku verd poisikesest kannupoisi - prints Muna (kelle hüüdnimi viitab kiilaksaetud peale). Kuna ka Muna printsist isa on huvitatud asjaolust, et poeg "tõelist elu" tundma õpiks, laseb ta tollel inkognito koos rändrüütel Dunkiga mööda Seitset Kuningriiki seigelda.

Ehkki tegevusmaailm ja autori stiil on samad, erineb "Seitsme kuningriigi rüütel" "Jää ja tule laulust" üsnagi olulisel määral. Tegelaste kujutamine on märksa mustvalgem ("Jää ja tule laulus" poleks Dunki-taoline ausameelne, ent juhmivõitu tegelane ilmselt kuigi pikalt elus püsinud), künismi ja julmust on vähem (ehkki veriseid episoode tuleb siingi kuhjaga ette). Oma põhjus on kindlasti tegevusmaailma ajaloolises muutumises - Aeryse-aegne Westeros tundub sada aastat hilisemaga võrreldes üsna rahuliku ja turvalise kohana, kus rüütlid käituvad õilsalt ning tekkivad probleemid lõppkokkuvõttes lahenduse leiavad. Ilmselt sellest ka eelarvustaja mainitud "naiivsus", mida "Jää ja tule laulule" ei saaks ette heita ka need lugejad, kellele mainitud romaanisari ei meeldi. Lühiromaanide sündmustik on võrreldes "Jää ja tule lauluga" märksa etteaimatavam ja "traditsioonilisem" (et nüüd mitte ülearu spoilerdada).

Kokkuvõttes - huvitava tegevusmaailma ja kohati ka põneva sündmustikuga lood õilsatest rüütlitest, mis võrreldes "Jää ja tule lauluga" siiski mõnevõrra naiivsed tunduvad. Kogumiku parimaks lühiromaaniks oli minu meelest avatekst "Rändrüütel", seda eelkõige tänu tekstisisele dünaamikale ja ehk ka mõningale uudsusele.

"Rändrüütel"

Eelarvustajatele polegi palju lisada. Põnev rüütlilugu, mis meenutab erinevaid klassikalisi seiklusjutte (mul isiklikult tekkisid mingil põhjusel lisaks "Ivanhoe'le" paralleelid ka "Kolme musketäri" algusega) ja milles ainsaks ulmeliseks elemendiks on tegevusmaailm.

Sarnaselt Harglale kippusid ka mul need Targaryenide printsid omavahel segi minema...

"Ihukaitsja"

Lühiromaan on üldiselt päris korralikult kirja pandud, ent jääb minu meelest kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" avatekstile "Rändrüütel" veidi alla ja maksimumhinnet ma sellele anda ei suuda. Võrreldes "Rändrüütliga" on "Ihukaitsja" näol tegu veidi laialivalguvama ja vähempõneva tekstiga, ka "Ihukaitsja" sündmustiku ülesehitus ning dünaamika pole päris see mis "Rändrüütlil".

Mainima peaks ehk ka seda, et Dunki rüütellik käitumine omandab järjest enesetapjalikumaid mõõtmeid...

"Salarüütel"

Dunk ja Muna on parajasti kahekesi mööda Seitset Kuningriiki hulkumas, kui nad komistavad ootamatult maanteel võõraste isandate reisiseltskonna otsa. Nende hulgas on ka noormees, kes nimetab end hulkuvaks rändrüütliks ser John Viiuldajaks, ent kelle kilbil olevat kummalist viiulite ja mõõkadega vappi ei suuda isegi heraldikahuviline Muna ära tunda. Võõrad kutsuvad Dunki osalema Valgemüüri kindluses toimuval turniiril, mis on osaks äsja verinoore abikaasaga naitunud isand Butterwelli pulmapidustustest. Dunk nõustub ja satub Valgemüüril koos oma kõrgest soost kannupoisiga ohtlike intriigide keskmesse...

"Salarüütli" kohta võib öelda paljuski sama, mis "Ihukaitsja" kohta. Westerose maailm on nauditav nagu ikka ja ka sündmustik on päris põnev, ent midagi jääb puudu, et lühiromaanile maksimumhinnet anda. Ilmselt on põhjuseks ka teatud erinevused Dunki ja Muna tsükli ning "Jää ja tule laulu" vahel, millest kirjutan pikemalt kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" arvustuses.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, September 17, 2017

David Zindelli "Neverness"

Käesoleval aastal ilmunud maakeelse ulmeantoloogia "Shanidar" nimilugu tekitas huvi Zindelli loomingu ja tema loodud kummalise tulevikumaailma vastu, mille keskmes on jäine Nevernessi-nimeline planeet. "Nevernessi" sündmustik on Eesti lugejatele tuttava lühiromaaniga üsna tugevalt seotud. Nagu pealkirjastki võib arvata, toimub ka romaani tegevus valdavalt Nevernessi planeedil ning tegelaste hulgas on "Shanidari" nimitegelane-tõsi küll, juba surma ootava vana mehena, sest "Nevernessi" tegevus toimub "Shanidari" omast kõvasti hilisemal ajal.

Romaani minategelaseks on Nevernessilt pärit noor kosmosepiloot Mallory Ringe ja süžee keskmes on tema eksirännakud kosmost ning inimkonna saatust puudutavate saladuste otsinguil, mis viivad teda nii kaugel kosmoses pesitseva veidra jumalolendi juurde, Nevernessil elavate neandertallaselaadsete ja primitiivset eluviisi harrastavate alaloide elupaika, kui ka muudesse kummalistesse kohtadesse.

"Nevernessi" tegevusmaailma üldine õhustik peaks "Shanidari" lugenutele tuttav olema. Neverness on veider külma kliimaga maailm, kus tänavatel liigutakse uisutades ja transpordis omavad olulist rolli jääpurjekad. Igapäevases kasutuses olevatele tehnilistele seadmetele on kehtestatud karmid piirangud - pole isegi telefone ja raadiosaatjad on vähelevinud. Samas on Nevernessi näol tegu transhumanistliku ühiskonnaga, kus inimesi noorendatakse ja ümber töödeldakse ning kus tegutsevad kõiksugu veidrad sektid ja kultused.

Teose stiil erineb siiski mõnevõrra "Shanidarist" (millele liigset kokkusurutust ette on heidetud). Romaan on äärmiselt filosoofiline ja raskepärane, palju lehekülgi pühendatakse minategelase sisekaemustele ning kõiksugu abstraktsetele mõtisklustele. Tänu sellele mõjus "Nevernessi" lugemine ka veidi väsitavalt ja masendavalt, seda huvitava tegevusmaailma ning heade ideede kiuste. See asjaolu sunnib mind ka romaani hinnet "4" peale langetama. Järg-triloogat "Reekviem Homo Sapiensile" ma ilmselt lugema ei hakka, vähemalt lähiajal mitte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, August 20, 2017

Juha Jyrkäse "Oivas Repänen – Kainoan musta linna"

Käesoleva kuu alguses Helsingis toimunud Worldconi külastades sai käesoleva romaani autori, soome õudus- ja fantaasiakirjaniku ning muusikuga ühes pargis piknikku peetud. Juhal olid kaasas ka CD-d metallmuusikaga ja käesoleva lühiromaani eksemplarid. Hakkasin üht soomekeelset raamatueksemplari sirvima ja tundus, et esimesest paarist lausest saan täitsa aru, nii et otsustasin raamatu ära osta ja netisõnaraamatu abil läbi lugeda. Puutusin lapsena Tallinnas elades soome keelega päris palju kokku ja ilmselt oleksin elutee teistsuguse arengu korral seda keelt üsna soravalt rääkima ning mõistma hakanud, ent asjad läksid teisiti ning viimase rohkem kui kahekümne aasta jooksul olen soome keelega kokku puutunud üsna vähe. Nii nõudis käesoleva sajaleheküljelise lühiromaani läbilugemine minult parajat pingutust.

Jyrkäse lühiromaani (mille pealkiri võiks tõlkes olla "Oivas Repänen – Kaino must kindlus") näol on tegu omapärase seguga Robert E. Howardi loomingut matkivast kangelasfantaasiast ja "Kalevala"-hõngulisest soome-ugri mütoloogiast. Peatükkide motodeks on "Kalevala" runosid meenutavad luuletused. Sarnaselt Howardi loomingule toimub "Oivas Repäneni" tegevus mingil mütoloogilisel kangelasajastul, ent Põhjalas. Tegevusmaailma on kujutatud raamatuga lahtiselt kaasasoleval kaardil, see meenutab veidi Soomet ja Soome lahe ümbrust, ent maismaa ning mere piirid on teistsugused (näiteks Eesti kohal asub koht nimega Pahamaa, mille põhjarannikul asuva Revonlinna nimi meenutab veidi Revalat).

Süžee poolest on lühiromaan üsna lihtne. Autor on järelsõnas maininud, et teda on "Oivas Repäneni" kirjutamise juures inspireerinud kaks Howardi Conani-tsüklisse kuuluvat teksti: romaan "Draakoni tund" ning lühiromaan "Nõid on sündinud". Mõlema teksti mõju on tõesti tunda. Peakangelane Oivas Repänen (soome keeles "Rebane") õpib Kloostrisaarel võitlus- ja armukunste ning maagiat ja läheb pärast meheks sirgumist laia maailma seiklema. Ootamatult õnnestub tal päästa Kaino riigi sõdurite käest saame meenutavate põhjapõdra-ratsanike pealiku ilus tütar Lõpsee. Nagu peagi selgub, on Kaino kõrgem sõjaväelane Morlakka äratanud ellu riigi ammusurnud kurja valitsejanna Moskottari, meeste verd ning seemet imeva naiskoletise, kes tegutseb paralleelselt kahes erinevas kehas. Moskottari ja Morlakka eesmärgiks on taastada muistne Kaino suurriik ning arusaadavalt on nende peamiseks takistuseks koos Lõpseega põhjapõdra-kasvatajate juurde suundunud vägimees Oivas Repänen...

Meelelahutuslik kangelasfantaasia, mida ilmselt väga tõsiselt võtma ei peaks, ent mis on omas žanris päris muhedalt teostatud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, August 4, 2017

Dan Simmonsi "Heeliksi orvud"

"Heeliksi orvud"

Hyperioni Cantose lugemisest on mul möödas juba 10-15 aastat, üle lugenud ma seda tetraloogiat pole ja selle sündmustik on mul hakanud vaikselt meelest minema, ehkki põhiosas mäletan ma tetraloogias toimunut endiselt. Omal ajal meeldis see mulle väga, s.h. kaks viimast romaani, millele paljud lugejad on religioosset ja müstilist soga ette heitnud.

Nüüd, aastaid hiljem, äsja eesti keeles ilmunud "Heeliksi orbusid" lugedes valdavad mind veidi keerulised tunded. Nagu ka eelmistes arvustustes mainitud, on kogu see kosmosemaailm tõesti hästi fantaasiarikkalt kirja pandud. Samas olen ma praegu vanem ja küünilisem ning kõik need Siduvad Tühjused, Jagatud Hetked ning empaatiad tunduvad mullegi lugedes paraja müstilise jamana. Need aeneaanide tsivilisatsiooni puudutavad asjaolud ei lase mul "Heeliksi orbusid" maksimumhindega hinnata, ent aus "neli" tuleb küll ära, kasvõi kogu selle fantaasiarikka maailma ja üldise õhustiku pärast.

"Tulemuusa"

Suhteliselt raskestiloetav lühiromaan algab kosmilise võõrrassi poolt orjastatud inimkonna elu kirjeldusega. Tegu pole ulmekirjanduses just väga levinud teemakäsitlusega - enamasti kirjeldatakse inimeste elu tulnukvallutajate ikke all kangelasliku ja lõppkokkuvõttes eduka vabadusvõitluse võtmes. Simmons kirjeldab seevastu arkonite võimu alla sattunud inimrassi lootusetult tasalülitatatuna ja suure osa oma juurtest ja kultuurist minetanuna. Arkonite talla all elavad inimesed tunnetavad kogu universumit religioosses võtmes, ellu on äratatud gnostitsism - esimestel sajanditel pärast Kristust Vahemeremaades levinud sünkretistlik religioon. Ehkki autor seda tekstis otsesõnu ei maini, on arkonite allutatud inimkonna gnostitsismilembus ka teatud määral loogiline - gnostikud nägid kogu materiaalset maailma kurjuse võimuses olevana, mis sobitub hästi inimkonna olukorraga arkonite võimu all.

Mingil hetkel tuleb mängu eelmises arvustuses mainitud kõrgemate rasside teema, autori fantaasia saab võõraste maailmade kirjeldamisel tuule tiibadesse, ent kogu tekst muutub ka müstiliseks, segaseks ja raskestimõistetavaks. Liigse müstilisuse ja segasuse pärast ei suuda ma "Tulemuusale" ka maksimumhinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, July 28, 2017

China Mieville´i "Iron Council"

Omavahel lõdvalt seotud Bas-Lagi romaanitriloogia viimases raamatus on New Crobuzon kistud pikka ja kurnavasse sõtta Teshi-nimelise vaenuliku riigiga ning sotsiaalsed pinged New Crobuzonis on hakanud plahvatusohtlikult kasvama. Rühm revolutsionääre lahkub linnast, et otsida üles Raudne Nõukogu - mõnikümmend aastat varem mässuliste raudtee-ehitustööliste ja töölislaagri hoorade poolt loodud omalaadne rongipõhine tsivilisatsioon (rong on pärast edukat mässu raudteeliiprite kiire ümberpaigutamisega esialgsest mässukohast ja ametlikust raudteest eemale juhitud ning hiljem on peatunud rongi ümber terve linnak kasvanud). Nende kannul on New Crobuzoni miilitsamehed, kelle eesmärgiks on Raudne Nõukogu üles otsida ja hävitada...

"Iron Council" (mille tiitellehe-motoks on 20. sajandi alguse Vene futuristi Velimir Hlebnikovi tsitaat-ettepanek "Püstitage raudteeperroonidele teisaldatavad liikuvad monumendid") on romaanina üsna keerulise ülesehitusega (kolm tegevusliini, millest üks toimub teistest kakskümmend aastat varem). Romaani märksõnadeks võiksid olla vasakpoolne revolutsiooniline mässumeelsus, aurupunk, must maagia, vestern ja homoerootika. Huvitavaid ideid ja veidraid olendeid leidub ka käesolevas romaanis, ent vähem kui triloogia kahes esimeses osas. Mauistist kirjanik on hakanud hoopistükkis oma maailmavaatele lõivu maksma ja teos mattub üsna paksult punase revolutsiooniteema alla (mida on käsitletud siiski naturalistlikumalt ja vähempateetiliselt kui nt. nõukogude kirjanduses). Need asjaolud muuduvad raamatu veidi igavamaks kui triloogia kaks esimest põnevatest ideedest pakatavat osa. Samas on huvitavaid ulmelisi ideid ja kummalisi elukaid selleski romaanis, nii et hinne "4" tuleb ausalt ära.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, July 1, 2017

"Shanidar" (koost. Arvi Nikkarev)

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.

Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).

Murray Leinsteri "Loogik Joe"

Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.

Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.

Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.

Clifford D. Simaki "Naaber"

Erinevalt eelarvustajatest see lugu mind eriti ei kõnetanud. Esiteks on minajutustaja kohutavalt tuim ja ilma igasuguse uudishimuta tegelane - näeb isekündvat traktorit ning muid imelikke asju, aga ei hakka oma uute veidrate naabritega toimuva vastu isegi suuremat huvi tundma. Teiseks on uute naabrite päritolu üsnagi ettearvatav, ent loo sündmustik areneb sellest hoolimata üsna aeglaselt, mõjudes pigem venitamise kui kaartide jär"Muutuk-järgulise avamiseni. Kolmandaks jäävad toimuva suuremad tagamaad ülemäära selgusetuteks.

Robert Aickmani "Muutuste kellad"

Veidi üllatuslikult on antoloogia "Shanidar" kolmandaks looks literatuursevõitu õuduslugu. Loo sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Fiktiivse Holihaveni linnakese kurjakuulutava õhustiku loomine on autoril hästi õnnestunud, samas jäi loos vähemalt minu jaoks maksimumhindest midagi puudu. Üsna traditsiooniline õuduslugu, mis on kirja pandud kõvasti literatuursemas stiilis kui enamik õudukaid.

Keith Laumeri "Sobivustest"

Tuleviku suurlinnas elav Mart Maldoni nimeline noormees õpib ülikoolis mikrotroonikat, ent kõrvaldatakse hariduse kärpepoliitika ettekäändel kolm päeva enne lõpetamist õppetöölt. Maldoni katsed uut tööd leida ebaõnnestuvad (psühholoogilises testis läbikukkumise tõttu) ja ta ainsaks võimaluseks näib olevat läbida isiksuse korrigeerimise all tuntud kõrgtehnoloogiline protseduur, mis muudaks ta töö leidmiseks sobivaks. Maldon kahtlustab, et isiksuse korrigeerimise eesmärgiks on ta ajude kahjustamine ja tema muutmine mustatööliseks sobivaks lollikeseks...

Minu seni ainus kokkupuude Laumeri loominguga on olnud romaan "Põrgukoerad", mille kaudtõlge üheksakümnendate alguses eesti keeles ilmus. "Sobivustest" on hoopis teisest puust tekst... meenutab väga Asimovi lühiromaani "Amet". Asimovi tekst jättis siiski märksa parema mulje, Laumeri loo tegevusmaailm tundus kuidagi jabur (nagu ka idee inimeste sihilikust vaimsest degradeerimisest mustatöölisteks kõrgtehnoloogia abil). Võimalik, et loos toimuva muutnuks usutavamaks tegevusmaailma veidi põhjalikum lahtikirjutamine (Mis ühiskond see siis täpselt oli, kus Maldon elas ja kuidas see oli selliseks arenenud? Kas erasektor puudus selles maailmas täielikult ja miks Maldon selles tööd leida ei püüdnud?).

Kui mõned üksikasjad ("isiksuse korrigeerimise" tehnoloogia, reisiraketid) välja jätta, on käesolevas loos kirjeldatud maailm tehnoloogiliselt märksa vähemarenenum kui see, milles me tänapäeval elame. Korra kirjeldatakse küll isegi väikest, ekraaniga varustatud kompuutrit, mis on loo tegevusmaailmas tehnika viimaseks sõnaks.

Keith Laumeri "Elas kord hiiglane"

Lugu mägisest ja karmi kliimaga Vangardi-nimelisest planeedist, kus kunagi maandunud kolonistide järeltulijad on kohaliku gravitatsiooni vms eripärade tõttu arenenud hiiglakasvulisteks ning arendanud ülejäänud inimkonnast isolatsioonis veedetud ajaga välja kummalise umbkaudu muinasaegsel arengutasemel kultuuri, nii et lõpuks meenutavad nad pigem mingeid muinasjutuhiiglasi kui "pärisinimesi". Loo sündmustikust on eelarvustaja juba veidi kirjutanud... viimase Vangardi "hiiglase", kes on planeeti laastanud epideemia järel ellu jäänud, kohtumine planeedil maandunud kosmoserändurist minategelasega, kes pole päris see, kes ta enda jutu järgi olema peaks...

Eelarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda, see mägises ja lumises maailmas toimuv quest on hästi kirja pandud, nagu ka kahe peategelase erinevad mõttemaailmad ning nende põrkumine.

Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks"

Mõtlemapanev lugu. Maa on muudetud millekski ludiitide või amišite utoopia sarnaseks ja Maal peab kolme päeva jooksul endaga hakkama saama kosmoseimpeeriumi prints, kes meenutab oma iseloomult Joffrey Baratheoni vähemsadistlikku versiooni. Prints on kahtlemata ebameeldiv tegelane, ent ka teda ümbritsev maailm oma tegevusloogikaga on üsna kummaline - alustades kasvõi neist põhjendustest, miks Maad kunstlikult sellisel arengutasemel hoitakse.

Alan Dean Fosteri "Tühise mehe kingitus"

Pearsoni-nimeline mõttetu pisipätt jääb mööda kosmoseavarusi põgenedes pooleldi halvatuna ühe väikeplaneedi pinnale lebama. Surma ootaval mehel on piisavalt aega oma kasutult elatud elu üle järele mõelda. Ootamatult saab ta aga kontakti senitundmatu kohaliku mõistusliku eluvormiga...

Surma ootava Pearsoni ennasthaletsev sisemonoloog meenutas ebameeldivalt Bradbury või mõne literatuuritsevama Vene ulmekirjaniku (nagu Rõbakov) loomingut. Sealt edasi läks lugu aga märksa huvitavamaks ja kokkuvõttes tuleb autorit hea idee eest kiita.

David Zindelli "Shanidar"

Walter Jon Williamsi "Issi maailm"

Tegelikult üsna kurb ja julm lugu. Maksimumhinnet panema ei hakka, sest tegu pole lihtsalt seda tüüpi tekstiga, millised mulle väga meeldiksid, ent "neli" tuleb kindlalt ära.

Joe R. Lansdale´i "Hullu koera suvi"

Rangelt võttes ei peaks see teos ju Baasis olema - midagi ulmelist siin pole, ehkki lühiromaani eestikeelne tõlge ilmus ulmeantoloogias. Tegelikult on "Hullu koeri suvi" selles mõttes kaval tekst, et lugedes arvad suure osa ajast, et loed mingit üleloomulikku õudukat, aga tegelikult on tegu kriminulliga, mida võiks ka liigitada fantastilist elementi mittesisaldava õuduse alla.

Sisust: vedeleb üks vana mees surma oodates vanadekodus ja meenutab oma lapsepõlve Suure Depressiooni aegses Texase maakolkas: ühel hetkel hakatakse ümbruskonnast leidma moonutatud naiselaipasid (esimese laiba leidmise au kuulub poisile ja tema väikesele õele). Mõned rassistlikumad tegelased hakkavad kohe kohalikku neegerelanikkonda kahtlustama, ent poisi politseinikust isa nendega ei nõustu...

"Hullu koera suvi" meenutab mulle kui sarnast kirjandust vähelugenud inimesele kõige rohkem ehk mõnd Kingi teksti - nagu "Laip" või "Musta ülikonnaga mees". Lühiromaani tugevaimaks küljeks on vast minavormis lapsepõlvemeenutusena edasi antud kriisiaegse Texase õhustik. Kuigi "Hullu koera suve" sündmustik keerleb suhteliselt jõhkrate teemade ümber, on minategelase lapsepõlvemeenutustes palju soojust ja südamlikkust.

Ehkki "Hullu koera suvi" ei kuulu just mu lemmiktüüpi tekstide hulka, on see omas žanris hästi teostatud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, June 19, 2017

Poul Andersoni "Aja valvurid"

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.

"Ajapatrull"

"Julge olla kuningas"

Eelarvustajad on loo sisust juba üsna palju rääkinud, nii et selles osas neile eriti midagi lisada pole. Minu meelest on loo peamiseks plussiks just see Kyrose-aegse Pärsia kirjeldus ja Jyrka arvustuses mainitud valguseheitmine maailmaajalugu mõjutanud Lähis-Ida ajaloo aspektidele.

Hinde osas pole kahtlustki.

"Gibraltari juga"

Kummaline lugu jah. Tegevusaeg ja -koht jätavad üsna huvitava mulje, ent sündmustik meenutab väga kogumiku avaloo üht tegevusliini, lihtsalt sedapuhku on ajarännuga päästetavaks armsamaks Ajapatrulli enda liige, kelle traagiline hukkumine leiab aset viis ning pool miljonit aastat tagasi. Taaskord tuleb mängu see korrutamine "päästmine pole lubatud", et siis sellest keelust jällegi ilma eriliste tagajärgedeta kõrvale hiilida saaks. Erinevalt kogumiku "Aja valvurid" kahest esimesest loost pole siin ka huvitavaid ajalooteemalisi mõtisklusi.

Hindeks "3+".

"Ainus õige tee"

Kiitvate arvustustega tuleb ühineda, lugu on tõesti hea. Eriti hea mõte oli viski kasutuviis. Kui midagi veel lisada, siis ehk seda, et hüpoteesid suurkhaan Hubilai kontaktidest Põhja-Ameerika mandriga eksisteerivad tõepoolest, nagu ka Marco Polole omistatud joonistatud kaardid Alaska rannikust.

Tõlke osas... no siin on ikka pärle. Ma ei mainigi selliseid pisiasju, et keskaegseid Vene vürste nimetatakse "printsideks" või Delhist saab kogemata Delfi. Parim "tõlkepärl" on siiski koht, kus Ajapatrulli liikmed planeerivad mongolite hirmutamist kõrgtehnoloogilise illusiooniga ja Everard mõtiskleb: "Judas Priest! Kui ka see neid loobuma ei sunni...." Päris kindlasti pole 1960. aastal ilmunud loo tegelase mõtteis 1969. aastal loodud Inglise metallbänd, seda hoolimata asjaolust, et tema näol on tegu ajaränduriga. Andersoni loos tähistab see sõnapaar ilmselgelt vähetuntud ingliskeelset vandumist (tõlkes midagi sellist nagu "Püha kurat!").

"Delenda Est"

Eelmised arvustused kütsid mu ootused selle loo suhtes väga üles, mistõttu jäi oodatud tohutust lugemisvaimustusest ehk veidi puudu. Samas oli "Delenda Est" objektiivselt võttes ju hea lugu, nii et hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Ma ise eeldanuks küll veidi teistsugust ja üllatavamat lõpplahendust...

Kahjuks sisaldab ka selle loo eestikeelne tõlge mõningaid tõlkevigu. Nii on näiteks Burma eesti keeles ikkagi Birma ja Vana Testamendi esimene raamat pole mitte Genesis, vaid Esimene Moosese raamat.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 6, 2017

Heinrich Weinbergi "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist"

Pean Reidari arvustusega üldjoontes nõustuma. Kohati rabedavõitu, ent hoogne ja värvikas ulmeseiklus.

Ette heidaks vast nii palju, et see lõpp on ikka väga kummaline ja tekitab küsimuse, kas autor planeerib romaanile järge, sest praegusel kujul jääb romaan poolikuks. Ja tegevusaja ning tegelaste, kelle silme läbi toimuvat nähakse, muutumist võiks autor kuidagi täpsemalt markeerida - käesolevas romaanis on see kuidagi kaootiline, kord on Leathercord minajutustajaks, siis kulgeb sündmustik kellegi teise pilgu läbi ning temavormis jne.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, May 30, 2017

Mart Sanderi "Lux Gravis ehk Raske Valgus"

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.

Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.

Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, May 26, 2017

George R. R. Martini "Tants lohedega". Teine raamat.

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.

Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.

Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.

Jään sarja järgmist osa ootama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, May 20, 2017

"Tuumahiid 3: Triitium" (koost. Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Artur Räpp)

Helju Rebase "Taruaeg"

See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

Mairi Lauriku "Otsustamise hetk"

Postapokalüptiline lugu tuumasõja-järgsest maailmast (tegelaste nimede põhjal võib oletada, et tegu on Eestiga) ja väikese küla ravitsejaneiu "suurekssaamisest".

Sarnaselt sama autori romaanile "Süsteem" ei kõnetanud see lugu mind eriti. Võib-olla olen lihtsalt vale sihtgrupp, tegu näib olevat teismelistele neidudele suunatud young adultiga. Ka oli loo tegevusmaailmas ja sündmustikus midagi kummalist... üheaegselt karmi eluga harjunud ja ülitundlikud tegelased, rõhutatult arhailine ning maalähedane kõnepruuk segatud sõnadega nagu "empaatia" ja "dramatiseerima" jne.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Valge härrasmees"

Loo näol on tegu järjega "Mehitamata inimestele", mille tegevus toimub kohe pärast mainitud romaani lõppu. Minategelane on paigutatud intellektuaalse omandi (s.t. oma surmasaanud armastatu erafirma poolt digitaliseeritud isiksuse) varastamise eest Haapsalu Täisautomaatsesse Vanglasse, mis asub otse piiskopilinnuse all. Elu vanglas on üsna karm, alguses paigutatakse ta ühte kongi Peetri-nimelise jõhkra ambaaliga, siis amputeeritakse ta jalg "ühiskonna hüvanguks" ja asendatakse Hiina päritolu odava proteesiga. Ehkki mees kardab, et tema tulevikuks on vanglas surra ja piiskopilossis kummitusena Valgele Daamile seltsi pakkuda (sellest ka loo pealkiri), ei anna ta alla ning haub põgenemisplaane...

Algselt maakonnalehes Lääne Elu ilmunud "Valge härrasmees" on omalaadne segu küberpungist ja splätterist. Sarnaselt tsükli eelmistele osadele "Euromant" ja "Mehitamata inimesed" leiab ka selle loo tegevus aset lähituleviku Eestis, ent sedapuhku on tegevus viidud maakonnalehe lugejate jaoks kodusemasse väikelinna. Kui "Mehitamata inimeste" näol oli tegu puhtakujulise küberpungiga, siis "Valges härrasmehes" on lisandunud korralik annus splätterit ja veidi ka (ilmselt tänu kaasautori lisandumisele) huumorit. Maksimumhindest jääks minu jaoks nagu midagi puudu, ent ausa "nelja" teenib "Valge härrasmees" minult ära küll.

Meelis Ivanovi "Hea laps"

Sedatüüpi "puändiga" laast, mille sisust on loo kohta midagi väga olulist välja lobisemata keeruline rääkida. Eriti originaalselt see "puänt" minu meelest ei mõjunud ja seda väljendab ka hinne.

J. J. Metsavana "Mongori viimane seiklus"

(:)kivisildniku "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik"

Poolteist lehekülge äärmiselt segast teksti, mis on seejuures vormistatud teadusliku fantastikana.

Siim Veskimehe "Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik"

Üldiselt pole sellised leheküljepikkused laastud päris minu rida, aga see oli küll päris teravmeelne.

Tea Lalli "Vahetus"

Unenäoline õudusjutt naisest, kes näeb unes oma surnud vanaisa, kes kutsub teda kalmistule portveini jooma. Nagu selgub, polnud tegu kaugeltki vaid unenäoga...

Loo lõpupuänt oli üsna ettearvatav (seda ka tänu pealkirjale), ent üldiselt jättis see unenäoline ja surmateemaline lugu mulle päris hea mulje.

Aira Rakavi "Muumitroll"

Eelarvustajatele polegi palju lisada. Rabedapoolne lugu ja midagi tundus selle juures justkui valesti olevat. Kas Põhja-Soomes ehitavad tõesti kuldkettidega kantpead tehaseid ja ähvardavad joodikutest "kalevipoegi" mättasse lüüa? Lisaks see hilissügisese Lapimaa kirjeldus-algul läks väljas kella kolmest pimedaks, aga siis juba kella neljast-sellisel aastaajal peaks ju päike päev-päevalt järjest varem loojuma?

Heinrich Weinbergi "Kes varjub püüab"

Miikael Jekimovi "Pärast kättemaksu"

Jekimovile omane low-tech/low-life-kosmoseooper kosmosegängsterite tegemistest. Loo peategelaseks on Altani-nimeline palgasõdur, kes peab pärast aastaid planeeritud kättemaksu, reetliku eksbossi Määrdunud Rikki tapmist oma elule mingi uue eesmärgi leidma...

Üldiselt mulle Jekimovi lood meeldivad ja see lugu meeldis ka. "Pärast kättemaksu" meenutab paljuski autori lugusid "Läbi külma metalli" ja "Tormiga saabub ka veritasu" - värvikas kosmosemaailm, mille loomisel pole autor tehnoloogilisele taustale väga suurt tähelepanu pööranud, (pool)kriminaalsed tegelased ning vesternilaadne sündmustik. Neile, kellele mainitud lood meeldisid, peaks ka "Pärast kättemaksu" sobilik lugemisvara olema.

Helju Rebase "Minu pea"

Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.

Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.

J. J. Metsavana "Vanamehe unistus"

Loo naljakuse koha pealt nõustun Indreku arvustusega. Aga muidu polnud sellel tulevikupildikesel häda midagi.

Üks asi, mis Metsavana tekste lugedes pidevalt silma torkab: sõna "enda" "oma" asemel. Keeleliselt korrektne, aga vähelevinud.

Heinrich Weinbergi "Ringkaitse"

2018. aastal kukub Ida-Virumaa metsadesse meteoriit... või nii vähemalt avalikkusele räägitakse. Radioaktiivse saaste ettekäändel luuakse õnnetuskoha ümber keelutsoon. Vandenõuteoreetikud ei jää toimunu ametlikku versiooni uskuma ja arvavad, et tegu on katsega midagi kinni mätsida...

Loo õhustik meenutab väga Strugatskite "Väljasõitu rohelisse". Niivõrd paljukasutatud teemal kirjutatud loo kohta on "Ringkaitse" päris korralik ja ka ootamatut puänti sisaldav tekst, mis on "nelja" auga ära teeninud.

Artur Räpi "Ja viis köidet ülespoomist"

Üks neist vähestest kordadest, kui pean Kriku arvustusega enam-vähem nõustuma. Mulle jättis see lugu ülepea veidi liiga absurdse mulje. Võimalik, et peategelast tabanud painajaliku olukorra täielikuks mõistmiseks peab olema kirjanik, keda sahtlisolevad lõpetamata tekstid kuidagi ängistavad. Minu jaoks on kirjaniku mõttemaailm oma iseloomulike rõõmude ja vaevadega kuidagi väga võõraks muutunud ning võib-olla just seetõttu ei suuda ma Räpi lugu väga kõrgelt hinnata.

See, kuidas Raimond algusstseenis aknalaual olevate esemete kindlakstegemiseks "silmad sulges ja pimesi kobas", tundus veidi kummaline.

J. J. Metsavana "Veretu elu"

Mõningad kirjavead torkasid tõesti ka paberkandjal ilmunud kordustrükis silma, aga üldiselt oli see lugu Metsavana poolt üksi kirjutatud teksti kohta ikka väga tugev ja ilmselt kolmanda "Tuumahiiu" kõige meeldivam üllatus.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, May 10, 2017

"Täheaeg 16: Hirmu planeet" (koost. Raul Sulbi)

Kuueteistkümnes, Veenuse-teemaline "Täheaja" antoloogia on minu meelest lugude keskmise taseme poolest kõigist sarjas ilmunud antoloogiatest kõige parem. Kindlasti leidub ka teistsuguseid arvamusi, sest "Hirmu planeedi" lugudes domineeriv seikluslik stiil ei pruugi kõigile meeldida. Siiski arvan, et "Täheaja" muutumine temaatiliste antoloogiate sarjaks on parem lahendus senistest "igaühele midagi"-tüüpi antoloogiatest.

Silma torkab vast "päris klassikaliste" Veenuse-lugude (nt. Leigh Bracketi tekstid) puudumine. Kõige vanem antoloogias sisalduv lugu, Keith Bennetti "Raketlastel on karvased kõrvad", pärineb aastast 1950. Muidu on antoloogias sisalduvate tekstide valik lai, ulatudes tuleviku-teemalisest hard-SF-ist poliitilise hõnguga alternatiivajaloo ja kummaliste segažanris tekstideni.

Veel üks silmatorkav detail on antoloogia sisukord: ehkki tõlkelood ja algupärandid on antoloogias paigutatud läbisegi, on need sisukorras toodud ära kahes eraldi tulbas. Nii ei järgi sisukord päriselt antoloogia ülesehitust.

Keith Benneti "Raketlastel on karvased kõrvad"

Eelarvustajaga tuleb nõustuda - tegu on väga põneva militaar-seiklusulmelooga, mis Veenuse-teemalise kuueteistkümnenda "Täheaja" avaloona mõjub üsna paljutõotavalt. Loo sündmustikuks on üsnagi sirgjooneline quest, ent see on vägagi põnevalt kirja pandud ja Veenuse ning kõikvõimalike sealsete koletiste kirjeldused on kahtlemata teksti plusspunktideks.

Näib, et loo autor pole suurt midagi muud kirjutanud ja tema isiku kohta pole samuti palju teada. On kahtlustatud, et tegu võis olla Teise maailmasõja veteraniga, kes kuskil džungliga kaetud Vaikse ookeani saartel jaapanlastega võitles - see seletaks ka loo temaatikat ja üldist õhustikku.

Jaagup Mahkra "Veenuse kuninganna"

Hullumeelselt tempokas ja erinevaid ulme alažanre segav lugu, mis kujutab endast seejuures täiesti häbenematult kirjapandud kitši. Ja stiliseeritud kitšina on "Veenuse kuninganna" suurepärane lugu... kui keegi selle tegevusmaailma ja sündmustikku ainult liiga tõsiselt ei kavatse võtta.

Loo sisust on eelarvustaja juba veidi rääkinud. On meie mõistes keskaeg (13. sajandi algusaastad), ent Päikesesüsteemis eksisteerib mingi arenenud kosmosetsivilisatsioon, mille olemasolu Maa elanike eest varjatakse. Kes selle tsivilisatsiooni loonud on, jääb ebaselgeks (mingid inimkujulised humanoidid?). Igatahes on kosmosetsivilisatsiooni üks maistest varjatud esindustest Veneetsia linnriik, kus ka keskaegse Maa sitkemaid elanikke Veenusele kaevuriteks värvatakse. Veenus on loos umbes selline, nagu ta tänapäeva teaduse andmetel olema peaks - mitte vanade pulpjuttude dinosaurusi tulvil džunglimaastik, vaid sogase atmosfääriga põrguauk.

Loo peategelaseks on Sakala vanema Õilise vend Tarvas, kes on Veneetsia võimude kaudu leidnud töökoha Veenuse kaevandustes ja kõrgtehnoloogilise kosmosetsivilisatsiooniga juba suuresti ära harjunud. Hoolimata põrgulikest tingimustest pole Veenus sugugi elutu - lisaks kaevuritele leidub seal ka näiteks "õgarditeks" kutsutud monstrumeid, hõljuvaid samblikukolooniaid ja koguni maist päritolu amatsoonide tsivilisatsioon, mis on ennast Veenusel sisse seadnud. Tarvasel on Veenusel tegemist küllaga, muuhulgas valmistavad kaevanduskolooniale peavalu kuninganna Zelana juhitud amatsoonid. Ent nagu selgub, on oma probleemid ka tema Maal elaval vennal - ristisõdijad kavatsevad Sakalasse tungida...

Ilmselt annab eelnev sisukokkuvõte aimu, kui hullumeelselt žanresegava tekstiga on "Veenuse kuninganna" näol tegemist. Siin on elemente kosmoseooperist, sword and planeti žanrist ja sala- või alternatiivajaloost. Lisaks kasutab autor häbenemata kõiksugu klišeesid (nagu paljunemise otstarbel mehi rööviv amatsoonide tsivilisatsioon), ise seejuures ilmselt mõnusalt muiates.

"Veenuse kuningannal" on päris palju ühist Mandi ja Metsavana loodud "Saladusliku tsaari" maailmaga, mille raamides on ka Mahkra vähemalt ühe loo kirjutanud. Eriti tulevad need sarnasused ilmsiks loo Jurjevi vürsti õukonnas toimuvas osas. Ent postapokalüptilise tuleviku asemel kirjeldatakse Mahkra loos hoopis minevikku ja lugu on stiililiselt väljapeetum. Kui "Tsaari" maailma tekstid tekitavad pidevalt küsimuse, kas autor(id) on mõelnud kirjutada naljalugusid või tõsiselt karme ja süngeid tekste, siis "Veenuse kuninganna" selliseid küsimusi ei tekita - tegu on puhtakujulise kitšiga.

Lugege ja ärge liiga tõsiselt võtke.

Lavie Tidhari "Uppunud jumalus"

Eelarvustaja sisukokkuvõttele ja kiidusõnadele pole palju lisada, tegu on tõesti suurepärase looga. Ehk peaks ära märkima loo tugevalt homoseksuaalse hõngu - Colti ja Sharoli omavaheline pidev "õrnutsemine" ning füüsiliste kontaktide olulisus torkab lugedes kogu aeg silma. See asjaolu pole minu silmis loo jaoks plussiks ega miinuseks ja "viie" on see tekst kahtlemata ära teeninud.

Veiko Belialsi "Surnud mehe käsi"

Järjekordne seiklusliku ja hoogsa süžeega Veenuse-teemaline "kosmosevestern", milles on sedapuhku segatud vihjeid Lääne popkultuurile ja nõukogulikele elementidele.

Tulevikus on Maa ökosüsteem inimtegevuse tagajärjel pöördumatult kahjustatud ja inimesed püüavad end teistel Päikesesüsteemi planeetidel sisse seada. Marsi kuppellinnades saadakse elu enam-vähem korralikult toimima, ent Veenuse maasarnastamiskatsed viivad tulemuseni, kus planeet hakkabki välja nägema selline nagu vanades pulpulmelugudes - sood, limakollid jne. Veenusel seab end sisse ka kõiksugu kuritegelik element.

Loo peakangelaseks on Veenusel tegutsev telepaatiliste võimetega relvakangelane Wesson, kelle Vene maffiaboss Igor Bõk alias Istuv Sõnn röövib ja oma teenistusse sunnib. Bõki huvitab Veenusel väidetavalt leiduv salapärane energiaallikas ja ta loodab, et Wesson selle talle kätte juhatab...

Seiklusulmena on lugu hästi teostatud, sisaldades ka ootamatuid süžeepöördeid ja huvitavaid ideid.

Miikael Jekimovi "Terra Nova kuningas"

Lühiromaani tulevikus toimuva sündmustiku keskmes on palgasõdurite jõuk, mis suundub kaevanduskompanii kutsel Veenusele. Kaevanduskäikudes toimub midagi kahtlast, töölised kaovad ja liiguvad kuulujutud Maa mütoloogiast pärinevatest olenditest. Palgasõdurite retk pimedatesse kaevanduskäikudesse ei saa lihtne olema...

Üldiselt olen ma seniloetu põhjal Jekimovi teostest heal arvamusel ja pean teda paljutõotavaks ulmeautoriks, ent see lühiromaan oli nüüd küll nõrgapoolne. Esiteks meenutab kogu see palgasõdurite quest mõnd kadunud Lew R. Bergi viletsamat lugu - kamp üksteisest üsna eristamatuid palgasõdureid saadetakse mingite kollide vastu ja nad hukkuvad ükshaaval. Lisaks dialoogidesse puutuv - tegelaste omavaheline kramplik vaimutsemine ei tule lühiromaanile just väga kasuks. Stiil ja sõnakasutus on Jekimovil küll üsna head, ehkki kohati kipuvad ta pikad laused veidi ülemäära eksperimentaalselt poeetiliseks muutuma (nt. "Ere triip ta plasmapüstoli lambist heitis valgust ette, visandades koopakäigu kontuure, tuhmid ja külmad"). Selliste lausete puhul oli kohati raske aru saada, kas tegu on veidi vigase lauseehituse või mingi kõrgemal tasemel poeetilise stiiliga.

Teiseks oleksin lugejana oodanud kaevanduskäikudes toimuva põhjendusena veidi paremat puänti... lühiromaan läks mõnevõrra fantasyks kätte ära ja seda sugugi mitte heas mõttes.

Kokkuvõttes ütleksin, et minu meelest tulevad Jekimovil kosmosegängsteritest ja tähtedevahelisest blatnoiromantikast rääkivad lood paremini välja kui sellised kollitapmisquestid. "Läbi külma metalli" tõestas seda igati hästi ja loodan, et Jekimov jätkab eelmainitud teosega sarnaste tekstide kirjutamist.

Eleanor Arnasoni "Varemed"

Taaskord üks lugu maailmast, kus Veenus on elamiskõlblik niiske sooja kliimaga koht (autor on meie naaberplaneedi teistsuguseks kujunemist ka loo lõppu lisatud märkuses pikemalt lahti seletanud). Külma sõja aegse kosmosevõidujooksu käigus on Veenuse elukõlblikkus avastatu ja see on viinud USA ning Nõukogude Liidu vahelise võidukoloniseerimiseni, mille rahaline maksumus on viinud omakorda Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni...

22. sajandi alguseks on Maa looduskeskkond tugevalt kahjustatud. Veenus on endiselt suuresti koloniseerimata, lisaks ameeriklaste kolooniale Venusportile asub siin ka lagunenud Nõukogude Liidu viimane jäänuk, tulihingeliste leninlaste poolt asustatud Petrogradi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Loo peategelaseks on Venusportil elav USA päritolu anarhistitüdruk Ash, kes teenib elatist fotograafina. Ühel päeval saab Ash National Geographicult tellimuse Veenuse hiidfaunat puudutava meedialoo osas. Ash teatab ettepanekust ka oma Petrogradi sõpradele, kes omapoolset toetust pakuvad ja kampa löövad. Algab ekspeditsioon Veenuse metsadesse, mille käigus selgub üht-teist ootamatut ja kummalist...

Minu meelest päris huvitava tegevusmaailma ja süžeeliiniga lugu, hinde osas otsustasin maksimumi kasuks.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Uppunud vaakumisse"

Loo "Kaelani vaakumis" otsese järje (millele viitab ka pealkiri) tegevus leiab aset samas maailmas, mis Mandi poolt üksi kirjutatud "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" omagi ning ka peategelased on samad. Kaasautori lisandumine Metsavana näol on selle tsükli stiili küll muutnud - lisaks sellele, et tegevus on kolinud lähituleviku Eestist ajas kaugemale avakosmosesse, on ka lugude üldine toon kuidagi kergem ning meelelahutuslikum. "Mehitamata inimestele" kohati omast sünget traagikat neist lugudest enam ei leia, traagiline armuvalu on asendunud lõbusavõitu suhteseebiga. Seda ka hoolimata asjaolust, et loo sündmustik kohati üsnagi veriseks ja võikaks kisub.

Loo sisust niipalju, et pärast loos "Kaelani vaakumis" kirjeldatud sündmuste lõppu tegutseb minategelane koos oma Sirtsu-nimelise tüdruksõbraga Päikesesüsteemis kosmosepiraatidena... nagu omalaadsed kosmilised Bonnie ja Clyde. Paarikese kosmoselaevaks on "limukateks" kutsutud tulnukatelt saadud jäätmejaam ehk sisuliselt bioloogiline alus ja abiliseks Jorsiks kutsutud virtuaalne tehismõistus. Ootamatult langeb jäätmejaam Veenuse läheduses teiste kosmosepiraatide rünnaku ohvriks ja kukub Veenuse paksu supilaadsesse atmosfääri. Pika langemise ajal Veenuse pinna poole on loo kangelastel aega mõelda, kuidas sellest jamast välja tulla...

"Uppunud vaakumisse" on kiire sündmustikuga ja hoogne lugu päris huvitavate ideedega. Veidi meenus Poul Andersoni "Minu nimi on Joe", ehkki käesoleva teksti tehnoloogiline taust on mainitud klassikalise ulmelooga võrreldes muidugi märksa "kaasaegsem".

Pealkiri tekitab küll segadust - kirjeldatud Veenuse atmosfäär on vaakumist küll väga kaugel...

Heinrich Weinbergi "Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"

Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...

Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, April 23, 2017

Arthur C. Clarke´i ja Stephen Baxteri "Kaugete päevade valgus"

Romaani ideed on tõesti head, ent "liha" jääb "kontide" peal nagu veidi puudu. Enamiku tegevusest moodustab üsnagi staatiline "tubateater" rikaste ja ilusate elust, mis tõepoolest mõnd seebikat meenutab. Romaani lõpuosas annab see "tubateater" aga rohkem maad kõiksugu võimsatele visioonidele ja lõpplahendus jättis mulle vägagi sümpaatse mulje.

Hindeks siis "4+"... ja see "+" tuleb hindele otsa just tänu romaani lõpuosale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, April 5, 2017

John Scalzi "Viimane koloonia"

Pean eelarvustajatega nõustuma selles osas, et võrreldes "Vanameeste sõjaga" on selle järjed viletsamad. Originaalseid ideid jääb sarjas järjest vähemaks ja "Viimane koloonia" on selline üsna tavapärane kosmoseseiklus, kus koloniaalplaneetide hõivamine meenutab vägagi valgete asunike elu 19. sajandi Metsikus Läänes. Ka hakkas lugedes närvidele käima dialoog... selline kramplik killurebimine ja vaimutsemine, mis polnud seejuures just väga naljakas. Samas on romaan üsna hoogsa sündmustikuga ja liiga lühike, et otseselt igavaks või tüütuks muutuda. Mõni teine hästimakstud ameerika ulmekirjanik oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelise aeglaselt veniva tellise kirjutanud.

Eestikeelse tõlke osas tuleb paraku eelarvustaja nurinaga nõustuda, kohati on see tõesti kohmakas. Eriti torkas silma tulnukate omavaheline dialoog kaheksandas peatükis, kus sõna "inimene" kasutati vaheldumisi homo sapiensi kui kosmoses levinud mõistusliku liigi ja tulnukakoloonia asunike kohta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, March 12, 2017

China Mieville´i "The Scar"

Eesti lugejatelegi tuntud "Perdido tänava jaama" lõdvalt seotud järg viib lugeja New Crobuzoni pentsiku linnadžungli asemel hoopis lõpututele ookeaniavarustele ja veealuste tsivilisatsioonideni, avades autori loodud omapärast Bas-Lagi maailma täiesti uue külje pealt.

Romaani tegevus algab veidi pärast "Perdido tänava jaama" sündmuste lõppu ja selle peategelaseks on New Crobuzoni naisteadur, lingvist Bellis Coldwine, "Perdido tänava jaama" peategelase Isaac Dan der Grimnebulini endine armuke, üsnagi ebameeldiva ning kalk-külma iseloomuga naisterahvas. Ehkki Coldwine ei evi otsest seost "Perdido tänava jaamas" kirjeldatud "kustutajakoide" nuhtusega, on tema sõprade seotus sellega tõmmanud talle New Crobuzoni julgeolekuorganite ebameeldiva tähelepanu, mispeale ta on otsustanud kodusest metropolist teispool ookeani asuvasse Nova Esperiumi nimelisse kolooniasse ajutiselt maapakku minna. Reis toimub aurulaevaga, mille trümmis hoitakse kolooniasse transporditavaid "ümbertehtuid"-sandistatud ja veidrate kehaosadega varustatud sunnitöölisi. Laeva kapten annab keset reisi arusaamatul põhjusel käsu ots ümber pöörata ja New Crobuzoni naasta, ent kodusadamasse ei jõuta-tee peal ründavad aurikut kõiksugu veidra tehnikaga (õhusõidukitest sukelaparaatideni) varustatud piraadid. Laev hõivatakse ja võitluses ellujäänud (nii meeskonnaliikmed, reisijad kui ka "ümbertehtud) sunnitakse ühinema Armaadaga-erinevatest mõistuslikest rassidest ja erineva taustaga piraatide hiiglasliku "hulpiva linnaga", mis koosneb tohutust arvust omavahel kokkuühendatud laevadest. Coldwine ja teised vangid peavad eluga Armaadal harjuma. Sellega romaani sündmustik aga arusaadavalt ei piirdu ja edasine on veelgi pöörasem ning pentsikum...

Võib arvata, et kellele meeldis "Perdido tänava jaam", meeldib ka käesolev romaan. Mieville´i loomingule omaselt kulgeb romaan sündmustik küllaltki aeglaselt, autori stiil on kohati literatuurselt raskepärane ja tegevusmaailm rõhutatult sürrealistlik-groteskne. Samas on autori fantaasialend vägagi kõrgel tasemel, kõiksugu kummalisi leiutisi ja veidraid olendeid on "The Scar" paksult täis, üsna omapärastest merelahingutest rääkimata. Hoolimata sündmustiku kohatisest venimisest pole hinde osas kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis