Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.
Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).
Murray Leinsteri "Loogik Joe"
Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.
Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.
Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.
Clifford D. Simaki "Naaber"
Erinevalt eelarvustajatest see lugu mind eriti ei kõnetanud. Esiteks on minajutustaja kohutavalt tuim ja ilma igasuguse uudishimuta tegelane - näeb isekündvat traktorit ning muid imelikke asju, aga ei hakka oma uute veidrate naabritega toimuva vastu isegi suuremat huvi tundma. Teiseks on uute naabrite päritolu üsnagi ettearvatav, ent loo sündmustik areneb sellest hoolimata üsna aeglaselt, mõjudes pigem venitamise kui kaartide jär"Muutuk-järgulise avamiseni. Kolmandaks jäävad toimuva suuremad tagamaad ülemäära selgusetuteks.
Robert Aickmani "Muutuste kellad"
Veidi üllatuslikult on antoloogia "Shanidar" kolmandaks looks literatuursevõitu õuduslugu. Loo sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Fiktiivse Holihaveni linnakese kurjakuulutava õhustiku loomine on autoril hästi õnnestunud, samas jäi loos vähemalt minu jaoks maksimumhindest midagi puudu. Üsna traditsiooniline õuduslugu, mis on kirja pandud kõvasti literatuursemas stiilis kui enamik õudukaid.
Keith Laumeri "Sobivustest"
Tuleviku suurlinnas elav Mart Maldoni nimeline noormees õpib ülikoolis mikrotroonikat, ent kõrvaldatakse hariduse kärpepoliitika ettekäändel kolm päeva enne lõpetamist õppetöölt. Maldoni katsed uut tööd leida ebaõnnestuvad (psühholoogilises testis läbikukkumise tõttu) ja ta ainsaks võimaluseks näib olevat läbida isiksuse korrigeerimise all tuntud kõrgtehnoloogiline protseduur, mis muudaks ta töö leidmiseks sobivaks. Maldon kahtlustab, et isiksuse korrigeerimise eesmärgiks on ta ajude kahjustamine ja tema muutmine mustatööliseks sobivaks lollikeseks...
Minu seni ainus kokkupuude Laumeri loominguga on olnud romaan "Põrgukoerad", mille kaudtõlge üheksakümnendate alguses eesti keeles ilmus. "Sobivustest" on hoopis teisest puust tekst... meenutab väga Asimovi lühiromaani "Amet". Asimovi tekst jättis siiski märksa parema mulje, Laumeri loo tegevusmaailm tundus kuidagi jabur (nagu ka idee inimeste sihilikust vaimsest degradeerimisest mustatöölisteks kõrgtehnoloogia abil). Võimalik, et loos toimuva muutnuks usutavamaks tegevusmaailma veidi põhjalikum lahtikirjutamine (Mis ühiskond see siis täpselt oli, kus Maldon elas ja kuidas see oli selliseks arenenud? Kas erasektor puudus selles maailmas täielikult ja miks Maldon selles tööd leida ei püüdnud?).
Kui mõned üksikasjad ("isiksuse korrigeerimise" tehnoloogia, reisiraketid) välja jätta, on käesolevas loos kirjeldatud maailm tehnoloogiliselt märksa vähemarenenum kui see, milles me tänapäeval elame. Korra kirjeldatakse küll isegi väikest, ekraaniga varustatud kompuutrit, mis on loo tegevusmaailmas tehnika viimaseks sõnaks.
Keith Laumeri "Elas kord hiiglane"
Lugu mägisest ja karmi kliimaga Vangardi-nimelisest planeedist, kus kunagi maandunud kolonistide järeltulijad on kohaliku gravitatsiooni vms eripärade tõttu arenenud hiiglakasvulisteks ning arendanud ülejäänud inimkonnast isolatsioonis veedetud ajaga välja kummalise umbkaudu muinasaegsel arengutasemel kultuuri, nii et lõpuks meenutavad nad pigem mingeid muinasjutuhiiglasi kui "pärisinimesi". Loo sündmustikust on eelarvustaja juba veidi kirjutanud... viimase Vangardi "hiiglase", kes on planeeti laastanud epideemia järel ellu jäänud, kohtumine planeedil maandunud kosmoserändurist minategelasega, kes pole päris see, kes ta enda jutu järgi olema peaks...
Eelarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda, see mägises ja lumises maailmas toimuv quest on hästi kirja pandud, nagu ka kahe peategelase erinevad mõttemaailmad ning nende põrkumine.
Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks"
Mõtlemapanev lugu. Maa on muudetud millekski ludiitide või amišite utoopia sarnaseks ja Maal peab kolme päeva jooksul endaga hakkama saama kosmoseimpeeriumi prints, kes meenutab oma iseloomult Joffrey Baratheoni vähemsadistlikku versiooni. Prints on kahtlemata ebameeldiv tegelane, ent ka teda ümbritsev maailm oma tegevusloogikaga on üsna kummaline - alustades kasvõi neist põhjendustest, miks Maad kunstlikult sellisel arengutasemel hoitakse.
Alan Dean Fosteri "Tühise mehe kingitus"
Pearsoni-nimeline mõttetu pisipätt jääb mööda kosmoseavarusi põgenedes pooleldi halvatuna ühe väikeplaneedi pinnale lebama. Surma ootaval mehel on piisavalt aega oma kasutult elatud elu üle järele mõelda. Ootamatult saab ta aga kontakti senitundmatu kohaliku mõistusliku eluvormiga...
Surma ootava Pearsoni ennasthaletsev sisemonoloog meenutas ebameeldivalt Bradbury või mõne literatuuritsevama Vene ulmekirjaniku (nagu Rõbakov) loomingut. Sealt edasi läks lugu aga märksa huvitavamaks ja kokkuvõttes tuleb autorit hea idee eest kiita.
David Zindelli "Shanidar"
Walter Jon Williamsi "Issi maailm"
Tegelikult üsna kurb ja julm lugu. Maksimumhinnet panema ei hakka, sest tegu pole lihtsalt seda tüüpi tekstiga, millised mulle väga meeldiksid, ent "neli" tuleb kindlalt ära.
Joe R. Lansdale´i "Hullu koera suvi"
Rangelt võttes ei peaks see teos ju Baasis olema - midagi ulmelist siin pole, ehkki lühiromaani eestikeelne tõlge ilmus ulmeantoloogias. Tegelikult on "Hullu koeri suvi" selles mõttes kaval tekst, et lugedes arvad suure osa ajast, et loed mingit üleloomulikku õudukat, aga tegelikult on tegu kriminulliga, mida võiks ka liigitada fantastilist elementi mittesisaldava õuduse alla.
Sisust: vedeleb üks vana mees surma oodates vanadekodus ja meenutab oma lapsepõlve Suure Depressiooni aegses Texase maakolkas: ühel hetkel hakatakse ümbruskonnast leidma moonutatud naiselaipasid (esimese laiba leidmise au kuulub poisile ja tema väikesele õele). Mõned rassistlikumad tegelased hakkavad kohe kohalikku neegerelanikkonda kahtlustama, ent poisi politseinikust isa nendega ei nõustu...
"Hullu koera suvi" meenutab mulle kui sarnast kirjandust vähelugenud inimesele kõige rohkem ehk mõnd Kingi teksti - nagu "Laip" või "Musta ülikonnaga mees". Lühiromaani tugevaimaks küljeks on vast minavormis lapsepõlvemeenutusena edasi antud kriisiaegse Texase õhustik. Kuigi "Hullu koera suve" sündmustik keerleb suhteliselt jõhkrate teemade ümber, on minategelase lapsepõlvemeenutustes palju soojust ja südamlikkust.
Ehkki "Hullu koera suvi" ei kuulu just mu lemmiktüüpi tekstide hulka, on see omas žanris hästi teostatud.
No comments:
Post a Comment