Sunday, December 20, 2015

Gerard Kleini "The Overlords of War"

Jah, kõik need erinevate tulevike kirjeldused ning aja- ja ruumirännud jätsid päris lummava mulje. Kohati läks romaan vast minu maitsele liigagi metafüüsiliseks ja filosoofiliseks, ent hinde osas otsustasin lõpuks siiski maksimumi kasuks. Veidi pani imestama ka pidevas sõjaolukorras olevast ja militariseeritud tulevikuühiskonnast pärit peategelase vähene imestus järjekordse ootamatu aja/ruumihüppe üle ning kiire kohanemine uute maailmadega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 16, 2015

Juli Burkini ja Sergei Lukjanenko "Venemaa saar"

Lugesin samuti Rauno Pärnitsa seni trükis avaldamata tõlget... vene keelt sellisel tasemel ei valda, et ulmet lugeda ja trükis pole seda romaani seni eesti keeles ilmunud (kahtlen sügavalt, kas kunagi ilmubki).

Iseenesest selline lobe lugemine, päris hea ideega (toimuva mõte selgub täielikult alles romaani lõpus) ja mitte nii mahukas, et mingitpidi ära tüüdata. Vahepeal ajas sutsu naerma küll, ent erinevalt nii mõnestki teisest romaani lugenust ma mingeid hullumeelseid naerukrampe ei täheldanud... ei tea kas huumorimeelega lood kehvad või läks osa naljadest tõlkes kaotsi. Peamiseks hinnet "4" peale tõmbavaks asjaoluks on kahtlemata need 1990. aastate Vene ulmefandomi siseelu puudutavad naljad... no ei ütle need Eesti lugejale aastal 2015 suurt midagi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, December 13, 2015

China Mieville'i "Perdido tänava jaam". Kolmas osa.

Vahel on kummaline vaadata, kuidas raamatutest aru saadakse. Jah, Mieville on mauistlik kommunist, romaanis on tõesti ühe korra korra kommunismi kohta hästi öeldud, hea tahtmise korral võib tekstist välja lugeda vihjeid klassivõitlusele ja eks see New Crobuzon selline rõhutatult multikultuurne (täpsem oleks ilmselt öelda "mõistuslikest eluvormidest mitmekesine") on. Aga romaani põhiintriig ei seostu üldse poliitteemadega, kogu maailm oma veidruses ja sünguses on äärmiselt põnev ning omanäoline. Politseid mitteusaldavate ja tasuta hambaravi ihkavate vasakpoolsete hipide manifestiga pole selle romaani näol nüüd kindlasti tegu... jah, arusaadavalt pole Eesti lugejatel, eriti neljakümnestel ja vanematel erilist põhjust kommunismi armastada, ent kui suurest antisovjetlikust raevust viirastub "tasuta hambaravi" Mieville`i romaanis või maikasärkites tätoveeritud blatnoid ja viinapudelid Strugatskite "Väikemehes", siis on tegu pigem ideoloogilise soovmõtlemise kui teose enda olemusega. Mis "ebateadustesse" puutub, siis ega "Perdido tänava jaama" näol polegi tegu SFiga, vaid science-fantasy/aurupungiga maailmast, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 9, 2015

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Marslaste teine sissetung"

Jah, Wellsi eeskuju on siin tõesti näha ja lugedes meenus koht "Maailmade sõjast", milles keegi sõjaväelane seletab minategelasele oma tulevikunägemust "kodustatud" inimkonnast marslaste orjadena. Wellsi variandis surid marslased küll lõpuks maha, nii et seda ei juhtunud.

"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, December 8, 2015

Robert A. Heinleini "Taeva orvud"

Romaani algus meenutas veidi Clarke`i "Linna ja tähti"-on mingi suletud keskkond, millest väljaspool toimuv tegelasi eriti ei huvita ja hakkaja nooruk, kes püüab reeglite vastu mässates seda olukorda muuta. Teine meenunud teos oli Bulõtšovi "Mäekuru", seda ülejäänud inimkonnast kosmilistes tingimustes äralõigatud inimrühma taandarengu ja metsistumise osas.

Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, December 6, 2015

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa"

Tsaari-tsükli kolmas raamat ja esimene romaan (mis eessõna järgi on ühtlasi romaanidiloogia esimene osa) sisaldab oma pealkirjas taaskord metakirjanduslikku sõnamängu-kui varem on "Tsaari"-raamatute pealkirjades vihjatud Jules Verne`ile ning Tove Janssonile, siis sedapuhku tehakse kummardus suhteliselt vähetuntud Eesti kirjaniku Aristarh Sinkeli Põhjasõja-teemalisele ajaloolisele romaanile "Mõõgaga mõõdetud maa".

Sisust: asteroid Tooni kokkupõrkest Maaga on möödunud sajandid ja suur osa meie koduplaneedist on asteroidilt pärit tulnuklike nanomasinate poolt ksenoformitud. Suur osa Maale jäänud ja varjendites ellujäänud inimeste järeltulijatest on ksenoformimise tagajärjel hiiglaslikeks putukateks muteerunud, teised on varjendi suletud keskkonnas teinud läbi kohutava retardatsiooni ning taandarenenud kääbusteks. Eestit ja selle vahetut ümbrust on siiani ksenoformimise eest kaitsnud orbitaalkompleks Ippolit, mida keskaja tasemele langenud kohalikud jumalana kummardavad ning mis võõrelu levimiskatsed orbiidilt suunatud tulelöökidega tõkestab. Eestis ja Loode-Venemaal on moondumata kohalikud loonud mingi kummalise, ajalooraamatust eeskuju võtva muinas- või keskaegse tsivilisatsiooni, mis kujutab endast muinas-Eesti ning Kiievi-Venemaa koopiat, Sankt-Peterburi kohal paikneb Uus-Kiiev. Tõsi küll, õigeusu pappide moodi vaimulikud palvetavad selles maailmas Ippoliti poole, veo- ja lihaloomadena kasutatakse hiiglaslikke võõrmaailmset päritolu putukaid ning eksisteerib ka hulk teisi erinevusi 11.-12. sajandi ajaloolisest reaalsusest. Samal ajal on tehnoloogiline kõrgtsivilisatsioon levinud kosmosesse, ent väljaspool koduplaneeti elavaid inimesi vaevab jätkuvalt viljatus, mistõttu lapsi tuuakse kosmosesse Maa ksenoformimata alalt. Et kohalikud Maalt ei põgeneks, hoiab Kuu Multirahvuseline Kultuur neid madalal arengutasemel, hoides alal nende Ippoliti kummardamisel põhinevat religiooni, ent kaitstes nende asuala ka Ippoliti tulelöökide abiga ksenoformimise eest.

Kahest esimesest "Tsaari" raamatust tuntud Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelast Jaan Kallost on "Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguseks tabanud üsnagi kummaline saatus-nimelt on ta algul ühes kehapooles vohava vähkkasvaja tõttu pikuti pooleks lõigatud ning amputeeritud kehapool küberneetilise proteesiga asendatud. Amputeeritud kehapoolt on omakorda algul säilitatud krüokastis ja hiljem see teaduse arenedes vähist terveks ravitud ning omakorda küberneetilise proteesiga varustatud. Kuna amputeerimisel on poolitatud ka aju, on Kali isiksus koos keha lõhestamisega jagunenud kaheks-targem, ent kibestunum kolonel Kal ja juhmivõitu, ent elurõõmus seersant Los. Hiljem on Kali poolt kontrollitud kehapool läbinud ka vananemisvastase ravi. Kehapooli pole uuesti ühendatud, ent need saab küberneetilistest proteesidest lahti ühendada ja koos tegutsema panna.

"Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguses saabub teade Ippoliti allakukkumisest ja Kal, Los ning teised kosmosetsivilisatsiooni esindajad suunduvad Maale, et toimuva põhjusi uurida. (Kuu Multirahvuselise Kultuuri esindajate infiltreerumine Uus-Kiievi ühiskonda toob meelde Strugatskite romaani "Raske on olla jumal".) Samal ajal on Tarbatu seaduslik valitseja, oma lelle Lehari poolt reedetud kollitapjast seikleja Õnnepäev kunagises Virumaa Katastroofikaitsekeskuses maoljate ehk kääbusteks retardeerunud inimeste käes vangis. Kuna koos Ippoliti allakukkumisega ütleb üles ka maoljate maa-aluses kodus elu tagav termotuumareaktor, asub Õnnepäev koos maoljatega teele Uus-Kiievi poole, otsustades tee peal ka oma Tarbatus viibiva reeturist lellega arved klaarida. Olukord Maa elamiskõlblikuks jäänud osas muutub äärmiselt veriseks ja kaootiliseks...

Võrreldes kahe eelmise "Tsaari" raamatuga on tegevusmaailm käesolevas romaanis detailsemalt lahti kirjutatud. Ka muutuvad tsükli sündmustik ja üldine õhustik järjest süngemateks, seda hoolimata koomiksilikust ning mitte väga tõsiseltvõetavast tegevusmaailmast. Romaani täpsem žanriline defineerimine on keeruline... iseenesest on vaieldamatult tegu postapokalüptilise SFiga, ent siin põimuvad omavahel kosmoseooperi, science-fantasy, auru-, küber- ja biopungi elemendid. Kohati näib, et see poolnaljatlevalt mõjuv "Tsaari" maailm hakkab autorite stiili ja eesmärkide jaoks veidi kitsaks jääma. Hindeks siiski maksimum-ja jääme järgmist osa ootama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, December 4, 2015

"Technotise: Edit & I"/"Technotise: Edit i ja"

Riik: Serbia

Aasta: 2009

Režissöörid: Aleksa Gajic, Nebojsa Andric, Stevan Djordjevic

Serbia küberpunk-animafilm 2074. aasta futuristlikust Belgradist ja tudengineiust, kes laseb endale eksamil sohitegemiseks mikrokiibi naha alla istudada-tegu, mis toob endaga kaasa soovimatuid tagajärgi ja seab ta elu ohtu.

Serbia ulmega (ei kirjanduse ega filmide näol) polegi ma varem kokku puutunud ja kõrgtehnoloogilist tulevikku kujutav küberpunk-animatsioon sellest vaesest Balkani riigist mõjus päris üllatavalt. Idaeuroopalik õhustik ja küberpunk sobivad omavahel kuidagi väga hästi kokku. Sümpaatse mulje jättis ka filmi õhustik ja värvivalik-selline suvine ning päikeseline.

Tuesday, December 1, 2015

Stanley G. Weinbaumi "Interplanetary Odysseys"

Käesoleva arvustuse kirjutamisega teen ma veidi pattu-kogumikku Interplanetary Odysseys pole ma kordagi oma käes hoidnud, küll aga olen lugenud läbi ja tõlkinud eesti keelde kõik selles sisalduvad lood-Stanley G. Weinbaumi "Planetaarse seeria". Seega on käesolev arvustus mõeldud just sellele lugude sarjale ja peaks ühtlasi iseloomustama neid tekste sisaldavat ning lähiajal eesti keeles ilmuvat kogumikku. Kuna veebiotsingutega õnnestus mul kindlaks teha, et Weinbaumi ingliskeelne kogumik Interplanetary Odysseys sisaldab just ja ainult "Planetaarse seeria" lugusid, ongi käesolev arvustus just sellele kogumikule.

"Planetaarse seeria" lugusid iseloomustavad seikluslik süžee, detailselt lahtikirjutatud ja põnevaid ning värvikaid olendeid sisaldavad võõrmaailmad, teaduslik-tehniline prohvetlikkus (eriti tuumaenergiasse puutuv) ning armastusliin. Tegelaste psühholoogiasse, käitumisse ja motiividesse puutuv ongi Weinbaumi nõrgim külg ning mõne loo muudab see ka oluliselt viletsamaks. Seejuures on mitmed lood (Tidal Moon, Parasite Planet, The Mad Moon ja Flight on Titan) küllaltki sarnase sisuga-peategelane kogub vaenuliku keskkonnaga (loodetest uhutud, tapvatest hallitusseentest tulvil, palavikust puretud või jäises-pimedas-tuulises) maailmas mingeid väärtuslikke artefakte (ravimtaimi või juveele).

Eestikeelne "Planetaarse seeria" lugude kogumik peaks ilmuma järgmise aasta alguses minu tõlkes.

"A Martian Odyssey"

Mõtlesin mingi aja, kas peaksin seda lugu Baasis arvustama, sest pole ju seda kordagi lihtsalt lugemisrõõmu pärast lugenud, vaid ainult tõlkinud, aga olgu siis...

Minu meelest on tegu igati laheda seiklusjutuga, mille suurimateks plussideks on Marsi eluvormide fantaasiarikkkad kirjeldused-nagu püramiide tootev ränipõhise koostisega elukas. Ja nagu Metsavana maininud, oli Weinbaum ikka tõeliselt geniaalne prohvet (tuumamootoriga rakettide kirjeldused aastast 1934). Erinevalt kahest eelarvustajast ei näe ma vähimatki põhjust loole maksimumist madalamat hinnet panna.

Kui kõik normaalselt sujub, saab lugu varsti ka eesti keeles lugeda. Detaile hetkel ei täpsustaks.

"Valley of Dreams"

"Marsi odüsseia" otsene järg on Weinbaumi "Planetaarse seeria" lugudest vast nõrgim. Loo tegevus toimub pärast "Marsi odüsseias" kirjeldatud sündmuste lõppu. Arese ekspeditsiooni meeskonna liikmed, Ameerika keemik Jarvis ja Prantsuse bioloog Leroy suunduvad enne Marsi-ekspeditsiooni kojunaasmist Thyle mägismaale Jarvise allakukkunud abiraketist fotofilme ära tooma. Pärast raketi leidmist avastavad nad kanali äärest iidse linna...

Võrreldes teiste "Planetaarse seeria" lugudega jääb Valley of Dreams veidi liiga kirjeldavaks, eriti põnevat sündmustikku ega intriigi siin pole, autor kirjeldab lihtsalt Marsi tsivilisatsiooni puutuvat täiendavalt lahti. Samas pole lugu ka väga halb ja peab tunnistama, et 1934. aasta tekstist "iidsete tulnukate" hüpoteesi leidmine oli päris huvitav. Lisaks aatomimootoriga raketile kirjeldab Weinbaum käesolevas loos ka päikeseenergial toimivat pumbajaama, olles tehnoloogises pooles talle omaselt hämmastavalt prohvetlik.

"The Red Peri"

21. sajandi lõpu Päikesesüsteemi kosmosekaubandust terroriseerib salapärane ülikiire piraadi-kosmoselaev Punane Peri, mis varitseb ja röövib kaubalaevu vahetult pärast tõusmist või enne maandumist planeetide magnetväljas, kus nad on kõige abitumad. Ühel päeval satub maa atmosfääris Punase Peri saagiks Veenuselt naasev Hollandi rakett Aardkin, mille pardal on lisaks reisijatele ka hinnaliste Veenuse loodusvarade last. Aardkini pardal viibib ka noor Ameerika radioloog ja füüsik Frank Keene, kes ühe pardale tulnud abordaažimeeskonda kuuluva piraadi skafandrivisiirist sisse kiigata julgeb, tolle punapäisuse tuvastab ning selle eest lõhkise ninaga maksab.

Aasta hiljem, kui Keene on kohtumise piraatidega juba peaaegu unustanud, satub ta koos endast vanema teadlase Solomon Nestoriga Päikesesüsteemi servale suundunud teaduslikult ekspeditsioonilt naastes ootamatult Pluutole kosmosehätta. (Pluuto on Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel ettekujutustel põhinevas maailmas Maast veidi suurem, ent ilma atmosfäärita must ja kõle planeet.) Enda teada on Keene ja Nestor neljas ning viies inimene, kes on oma ajaloos jala Musta Planeedi pinnale asetanud, ent neid ootab seal ees ootamatu üllatus...

"Punase Peri" kohta käib sama, mis paljude teiste sarja lugu kohta-tegevusmaailm on suurepäraselt kirja pandud ning teaduslik-tehnilised kirjeldused oma ajast ees, ent tegelaste omavaheliste suhete kirjeldused ja psühholoogiline motivatsioon jätavad soovida. "Punases Peris" ilmneb ka Weinbaumile omane naistegelase tüüp-tugeva iseloomu ja otsusekindla käitumisega "saatuslik naine", kelle kõrval meespeategelane, armastuse ning veidralt fanaatilise seaduskuulekuse vahel tõmblev Keene kentsakalt ning ebausutavalt mõjub.

Lühiromaani lõpu põhjal võib arvata, et ehk planeeris autor sellele järge, ent kahjuks röövis kopsuvähk kõigest kuu aega pärast "Punase Peri" ilmumist ajakirjas Astounding Stories 33-aastase kirjaniku elu.

Stanley G. Weinbaumi ja Helen W. Kassoni "Tidal Moon"

Loo tegevus toimub Ganymedesel, mis oli Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel arusaamadel põhinevas ettekujutuses üsna karm koht-pidevatest loodetest uhutud pinnaga ja jaheda kliimaga kuu, mille ainsaks tõusuvete eest kaitstud kohaks on selle pealinn Hydropolis. Siiski on Ganymedes inimkonna jaoks ääretult oluline koht, sest vaid seal kasvab cree-nimeline ravitoimega sammal.

Loo peategelane on Ganymedesel töötav samblakoguja Bob Amherst, kellele teekonnal veekindlate kuplitega varustatud kaubavahetuspunkti ootamatult Maalt pärit huvireisija Kirt Scaler kaaslaseks määratakse. Mehed asuvad "hippideks" kutsutud kohalike amfiibsete elukate seljas teele...

Weimbaumile omaselt on suhteliselt lühikeses loos pandud väga palju rõhku tegevusmaailma detailsele lahtikirjutamisele. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kõhklust maksimumi kasuks.

"Parasite Planet"

Veenus on Weibaumi maailmas üsna karm koht-kuna selle üks pool on pidevalt pööratud Päikese poole, katab seda poolt elamiskõlbmatu kõrb ning planeedi teine pool on kaetud igijääga. Nende kahe poolkera vahel asub kitsas "hämarikutsoon", millest osa on kõikvõimalikest parasiitlikest eluvormidest kubisev soine džungel, mida planeedi jäisest poolest eraldab kõrge jäämüür.

Loo peategelane on ameeriklasest seikleja Hamilton Hammond, kes elab Veenuse džunglis surmavate hallitusseente ohu tõttu hermeetiliselt suletud metallist onnis ja hangib pärismaalaste käest vahetuskaubanduse teel väärtuslikke xixtchili-nimelisi taimi, millest Maal tehakse noorendavat ravimit. Ühel päeval hävitab mudavaling Hammondi metallonni ja eosekindlat kaitseriietust kandev mees on ellujäämiseks sunnitud alustama ohtlikku teekonda lähima inimasustuseni...

Tegevusmaailm oma kummaliste eluvormide ja mõnevõrra koloniaalajastut meenutava õhustikuga (Ameerika Veenus, Briti Veenus jne) on suurepäraselt kirja pandud, ent halb suhtedraama, täpsemalt tegelaste kummaline käitumine loo lõpus, tõmbab hinde "4" peale.

"The Lotus Eaters"

Hamilton Hammondi tegemistest rääkiva "Planetaarse seeria" alasarja teises loos on peategelane oma armastatu Patricia Burlingame`iga äsja õnnelikult abiellunud ja koos võtavad nad ette teadusliku ekspeditsiooni Veenuse "jäisele" poolele...

Jälle üks Weinbaumi lugu põneva ja detailselt kirjapandud maailma ning kummaliste olenditega. Hindes pole kahtlustki.

"The Planet of Doubt"

Hammondi-alasarja viimases loos osalevad peategelane ja tema abikaasa inimkonna ajaloo teisel ekspeditsioonil Uraanile, mis on Weinbaumi ettekujutuses tahke pinnaga, ent hiiglaslik ning lõputute ududega kaetud planeet. Olemasoleva tehnoloogia juures saavad inimesed Uraani külastada vaid iga neljakümne aasta tagant, mil see on Saturniga vastasseisus ning kohapealseid uurimistöid takistab tihe udu, mistõttu planeedi uurijad peavad liikuma selle pinnal üksteise külge köidetuna...

Kehtivad samad kiidusõnad, mis "Lootosesööjate" kohta.

"Redemption Cairn"

Raketipiloot Jack Sands on meeleheitlikus olukorras-ta on jäänud töötuks, sest inimkonna ajaloo esimeselt Europa-ekspeditsioonilt naasva kosmoselaevaga Maal maandumisel juhtunud õnnetus on ebaõiglaselt tema kui ühe kahest ellujäänust süüks aetud. Ootamatult pakutakse talle võimalust oma tegevuslitsents tagasi saada ja Interplanetary-nimelise firma poolt korraldataval reklaamiotstarbelisel missioonil piloodina taas Europale lennata. Sandsi kaaspiloodiks pakutakse Claire Averyd, rikka suguvõsa pärijannat ja raketivõidusõitjat hüüdnimega Kuldsähvatus. Sands ja Avery vihkavad teineteist juba esimesest silmapilgust...

Europa näol on Weinbaum loonud taas suurepärase ja värvika maailma. Nimelt on mainitud taevakehal tema kujutluses väga madal atmosfäär, millest mäetipud kõrgemale kerkivad. Nii eksisteeribki igas mäeahelikuga eraldatud orus omaette ökosfäär koos ainult sellele orule omaste taimede ja loomadega. 1935. aastal surnud autori postuumselt ilmunud loos on kirjeldatud ka tuumarelvi-mis erinevalt reaalse maailma kümmekond aastat hiljem leiutatud ekvivalentidest on väikese purustusjõuga ning leiavad kasutamist muuhulgas vanade majade lammutamisel. (See, et neid relvi on Weinbaumi tulevikumaailmas esmakordselt kasutatud "Vaikse ookeani sõjas", on muidugi hämmastavalt irooniline prohvetlikkus.)

"Nelja" peale tõmbab loo hinde intriigi teatav rabedus-"pahade" tegevuse täpne eesmärk ja motiivid jäävad segasteks.

"The Mad Moon"

Loo peategelane on endine jahimehest sportlane Grant Calthorpe, kes elab Io džunglis asuvas hütis koos oma kolmejalgse papagoiliku "parkassi"-nimelise olendiga ja hangib nõdramõistusliku olemisega pärismaalastelt vahetuskaubana šokolaadi vastu raviotstarbelisi fervalehti. Niiske džungliga kaetud Io, mida lisaks totakatele pärismaalastele ja "parkassidele" asustab ka keskaegsel arengutasemel rottide tsivilisatsioon ning kimbutab kurnav malaarialaadne palavik, on oma hullumeelse õhustikuga Calthorpe`i korralikult peast segi ajanud. Kui Calthorpe kohtab ühel õhtul džunglis õhtukleidis tütarlast, kes nimetab end ta tööandja, fervalehti koguva firma omaniku tütreks, peab ta seda palavikunägemuseks...

Loo sündmustik on veidi klišeelik, ent pärast mõningat kõhklemist otsustasin siiski maksimumhinde kasuks. "Hullus kuus" torkab eriti silma naispeategelase isik-kui muidu eelistab Weinbaum kirjeldada naistegelasi tahtejõuliste ja otsusekindlatena, siis sedapuhku on naispeategelaseks üsna rumal ning saamatu rikkurist tibi...

Eesti keeles leiab loo minu tõlkes võrguajakirja Reaktor 2015. aasta novembrinumbrist, tuleva aasta alguses peaks Eesti lugeja seda koos teiste "Planetaarse seeria" lugudega saama lugeda ka esimesest eestikeelsest Weinbaumi kogumikust.

"Flight on Titan"

Aastal 2142 tabab maailma majanduskriis, põhjuseks valeks osutunud kuulujutud hiiglaslikest looduslikest kullavarudest Veenusel ja sellest tekkinud majandusmull. Loo peategelasteks on New Yorgi noor lasteta abielupaar, müügimees Tim ja tema abikaasa Diane. Kui Tim majanduskriisi tõttu töötuks jääb, otsustavad nad suunduda Titaanile ja koguda selle poolmõistuslike pärismaalaste käest hinnalisi leekorhideede-nimelisi juveele. Titaani näol on Weinbaumi ettekujutuses tegu eriliselt põrguliku kohaga-jäine kliima, 72-tunnised "pimedad perioodid", kohutavad tuuled ja arseenipõhised, inimestele söömiskõlbmatud kohalikud eluvormid...

Jälle üks suurepärase maailma, omapäraste olendite ja põneva sündmustikuga Weinbaumi tekst. Loo sündmustikku kävitavas majanduskriisis pole raske ära tunda analoogi autori enda eluajal toimunuga. Hoolimata kohatisest kunstlikult mõjuvast pingekruvimisest ja "viimasel hetkel pääsemistest" ei näe ma põhjust sellele loole "viiest" madalamat hinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, November 29, 2015

Ben Eltoni "Tagasi minevikku"

Kui selle romaani tõlge käesoleval aastal eesti keeles ilmus, ei äratanud see minus erilist tähelepanu, ent hiljuti soovitati mul seda mu ajaloohuvi tõttu lugeda. Pettumust "Tagasi minevikku" mulle igatahes ei valmistanud-tegu on hullumeelsete süžeekäänakutega ja lõppkokkuvõttes üsnagi sünge ajarännulooga, mille autor on teemadega ilmselgelt väga hästi kursis. Ehkki autori näol on tegu Inglise-Austraalia koomiku ja komöödiasarjade (muuhulgas Blackadderi) stsenaristiga, pole "Tagasi minevikku" kaugeltki naljakas teos.

Romaani tegevus algab Istanbulis 1914. aastal, ent viib siis kiire uperpalliga sündmustiku tõelisse algusesse, 2024. aasta jõuludesse. Lähituleviku-maailm (või pealtnäha on tegu lähitulevikuga) pole just rõõmsaim võimalikest-planeedi keskkond on hullusti kannatada saanud ja tsivilisatsiooni tulevik suures ohus. Romaani peategelane, ajalooharidusega endine Briti sõjaväelane Hugh Stanton on nende jõulude ajal murest murtud-tema abikaasa ja kaks last on autotäie narkarite poolt ülekäigurajal surnuks sõidetud. Stanton rändab oma mootorrattal sihitult mööda Suurbritanniat, sattudes jõule veetma Cambridge`i kolledžisse oma kunagise ajalooprofessori Sally McCluskey seltsis. McCluskey jutustab Stantonile uskumatu loo-18. sajandi alguses olevat kuulus Inglise teadlane Isaac Newton välja arvutanud, et ühel 2025. aasta kindlal päeval ja kellaajal on võimalik ühe Istanbulis asuva maja keldrist rännata ajas tagasi 1914. aasta suve algusesse. Kuna McCluskey ja ta teadlastest mõttekaaslased on veendunud, et just I maailmasõda oli kõigi 20. ning 21. sajandi hädade põhjuseks (ähvardava kliimakatastroofiga lõpetades), saadetaksegi Stanton ajarännuga minevikku hukkaläinud sajandit parandama-missiooniks hoida ära Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos ja tappa selle asemel sõjardist Saksa keiser Wilhelm II, ajades mõrva Saksa sotsialistide süüks...

Suur osa romaanist koosnebki 1914. aastal toimuva kirjeldamisest, kusjuures näib, nagu vihkaks autor oma nutihullusest, tervisenatslusest, poliitkorrektsusest ja muust talle ebameeldivast haaratud kaasaega, romantiseerides maailmasõdade-eelset minevikku, kus maailm oli veel suur, osalt avastamata ning saastamata, tõelised mehed tegid mehetegusid ning isegi toit maitses kuidagi "reaalsemalt". Lõpupoole aga selgub, et kõik on tegelikult märksa keerulisem ja sündmustele keeratakse mitu uskumatut vinti peale... ent need jäägu juba lugejate avastada. Ilmselt võib siiski mainida, et lõpupoole läheb "Tagasi minevikku" järjest ulmelisemaks ja ühtlasi alternatiivajaloolisemaks.

Eriti mõistatuslik oli "bussi" mainimine viimases peatükis, tekitades küsimuse, kas tõlkija sai millestki valesti aru või oli tegu mingi järjekordse paralleelmaailmaga?

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, November 18, 2015

John Scalzi "Tondibrigaadid"

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, November 11, 2015

"Hirmu ja õuduse jutud I" (koost. Raul Sulbi)

Eri aegadel loodud ja vägagi erineva tasemega valdavalt ameerika autoritelt (eranditeks Munn ja Hodgson) pärinevad lood. Teiste seast torkasid silma rännu-, meresõidu- ja veekoletiste teemalised tekstid, mis meeldisid mulle keskmiselt rohkem kui ülejäänud antoloogias sisalduvad lood.

Eriti tahaks kiita koostaja-poolses eessõnas sisalduvat ideed hakata "õuduskirjandust" eesti keeles edaspidi "üleloomulikuks kirjanduseks" nimetama. Terve fantastilise žanri liigitamine emotsiooni (liiati veel negatiivse) järgi tundub kuidagi ahistav, peletades ühelt poolt eemale nõrganärvilisemaid lugejaid ja valmistades teiselt poolt pettumust ainult jubeduste otsijaile.

Al Sarrantonio "Kõrvitspea"

Halloweenipidu USA algkoolis. Mängitakse mängu, kus räägitakse koos improviseeritud õudusjuttu, iga järjekorras järgmine laps ütleb järgmise lause. Kui kahvatu ja tõrjutud olemisega tüdrukuke ei julge sekka lüüa, satub ta kaasõpilaste narrimise objektiks. Õpetajanna rahustab olukorra maha ja tüdruk lubab ise ühe loo rääkida...

Minu meelest on tegu igati korraliku gootiliku õhustikuga õuduslooga, mis paistab silma nii meeldejääva süžee kui ka suurepärase õhustiku poolest.

Joseph Payne Brennani "Pajutorn"

Lugu on edasi antud kirjaniku alter ego jutustusena, kellel oli kunagi kombeks Juniper Hilli nimelises USA kolkakülas suviti puhata. Juniper Hillis tutvus ta Henry-nimelise spartalikult looduslähedaste eluviiside ja erakliku noormehega. Ühel päeval leidis Henry vana maja varemetest tundmatu ladinakeelse raamatu, mis pani alguse õudsetele ja müstilistele sündmustele...

Loo süžee on päris huvitav ja seosed Lovecrafti Cthulhu-mütoloogiaga kerged tekkima, ehkki Lovecrafti loodud pseudomütoloogiaga seotud märksõnu tekstis kordagi otseselt ei mainita. Samas on sündmustiku kirjeldamisviis kuidagi kuivavõitu ja ülemäära kõrvalistest isikutest lähtuv.

H. P. Lovecrafti "Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad"

Loo sisuks on päriliku hullumeelsuse all kannatava Inglise aristokraadisuguvõsa, mille mitmeid liikmeid on eri aegadel huvitanud ka maadeavastamine ja Aafrika sisemaade müstilised saladused, õudne ning traagiline käekäik...

Peab tõdema, et see Lovecrafti loomeperioodi algusse kuuluv ja varem eesti keelde tõlkimata jutt on ikka halb küll. Esiteks on saja viiekümne aasta jagu sündmusi pressitud kokku üheksale leheküljele, mistõttu heale üleloomulikule kirjandusele omaseid õhustikku ega kirjeldusi pole siit mõtet lootagi. Kogu tekst on primitiivne, ilma ainsagi dialoogita kondikava. Lisaks veel õõnes "lõpupuänt" ja tõsiasi, et lugu on ilmselgelt ajale jalgu jäänud.

Mary E. Wilkins Freemani "Tuul roosipõõsas"

Rebecca-nimeline naisterahvas reisib kaugesse külla, et orvuksjäänud teismeline õetütar kasuema juurest enda juurde elama võtta. Kohapeal selgub, et midagi on justkui valesti-Rebecca õemehe uus abikaasa toob pidevalt erinevaid põhjendusi, miks tüdruk kodus pole, maja kõrval asuvas roosipõõsas aga näib vaikse ilma kiuste aeg-ajalt tuul vilistavat...

Selline keskmisel tasemel vana tondijutt.

Nathianiel Hawthorne'i "Noorperemees Brown"

Edith Whartoni "Öö võidab"

Talvine New Hampshire`i maapiirkond kunagi 20. sajandi algusaastatel. George Faxoni-nimeline noormees on saanud tööd sekretärina, ent külmetab raudteejaamas, kuna tööandja ei suvatse talle kokkuleppe kohaselt saani vastu saata. Ootamatult pakutakse talle öömaja ärihai John Lavingtoni häärberis. Lavingtoni hoolealusest õepoeg põeb tuberkuloosi, ent keeldub arstide nõuannete kiuste Kirde-USA-st lahkumast ja end tervislikuma kliimaga kohas ravimast...

Fantastilist elementi on siin loos ainult näpuotsatäis ja seegi on kaheldav, sest toimuva võib panna Faxoni psüühikahäirete ning kokkusattumuse arvele. Samas on näha, et tekst pärineb ikkagi tunnustatud kirjandusklassikult-kirjutada autor oskab, loo tegevuskohad, üldine õhustik ja rohkem kui sajanditaguse USA kõrgkihi eluolu on hästi edasi antud.

Fitz-James O'Brieni "Mis see oli?"

Nähtamatu koll on täitsa huvitav, ent lugu tervikuna jätab siiski kuidagi ajale jalgujäänud mulje. Kummaliseks jääb ka tegelaste käitumismotiiv-kinnipüütud imeelukat pidanuks kohe tutvustama ajakirjandusele ja maailma tippteadlastele.

"4" ei tõuse käsi loo hindeks panema, olgu siis "3" tugeva plussiga.

Robert E. Howardi "Ära kaeva mulle hauda"

Loo minategelane Kirowan kuuleb oma sõbralt John Conradilt John Grimlani-nimelise vana okultismihuvilise eraku surmast. Grimlan on andnud Conradile juhised, mida teha tema surnukehaga ja nii suunduvadki kaks sõpra eraku majja, et need juhised täide viia...

Cthulhu-mütoloogia teemaline lugu kuulub fantasy-klassiku loomingust vähemuse moodustavate õudusjuttude hulka. Erinevalt näiteks "Assurbanipali leegist" siit märulirohket sündmustikku ei leia, lugu on tüüpilise üleloomuliku loona keskendunud rohkem kirjeldustele ja meeleoludele. Ootasin loost veidi enamat, sellepärast ka "4" kõrgemat hinnet panna ei saa.

Jeziidide usulahu demoniseerimine torkab teksti praegu lugedes eriti teravalt silma, aga ega autor arvata võinud, et nood pea 80 aastat pärast ta surma islamifundamentalistide genotsiidi ohvriks satuvad...

Irvin S. Cobbi "Kalapea"

Robert W. Chambersi "Sadamaülem"

A. Merriti "Kuristiku rahvas"

Kaks Alaskal rändavat ameeriklast satuvad näevad veidra viieharulise mäetipu taga taevasse sööstvat valgusvihku. Veidi hiljem roomab nende laagrisse võõras, kelle käed ja põlved on pikaajalise roomamise tagajärjel kohutavalt vigastatud ning kelle keha külge on kinnitatud kollasest metallist võru...

"Kuristiku rahvast" lugedes on näha, miks Merritit Lovecrafti eeskujuks peetakse-lugu pärineb aastast 1918, ent on vägagi cthulhulik. Tekst on põnev ja just paraja pikkusega, et lugeja huvi alal hoida. Minus tekkis seda lugedes huvi Merriti loomingu vastu (millest varem olen aastaid tagasi lugenud juttu "Metsaneidis" antoloogiast "Olend väljastpoolt meie maailma"). Kuna tegu on kopiraidivaba autoriga, võiks tema loomingut rohkem eesti keelde tõlkida, võrreldes näiteks Whiteheadiga on ta tänapäeval märksa huvipakkuvam.

Henry Toke Munni "Hingede saar"

Inglasest ränduri ja seikleja ainus žanriulmeks liigituv tekst räägib ekspeditsioonist Põhja-Jäämere saartele Kanadast põhjas ning ebauslike eskimo pärismaalaste poolt kardetud ja välditud Hingede saarega seotud saladustest...

"Hingede saar" pole üldse paha lugu, jättes samas kuidagi liiga sirgjoonelise mulje, et seda maksimumhindega hinnata. Lihtne seikluslik tekst tundmatutest kollidest, võitlusest nendega ja põgenemisest nende eest.

William Hope Hodgsoni "Hääl koidikul"

Lugu Sargasso merel seilavast laevast, millel viibijad kuulevad ootamatult üle ookeaniavaruste kostvat kiledahäälset hüüet "Inimese poeg!" ja asuvad hüüdjat otsima...

"Häält koidikul" võib vabalt ka mitteulmeliseks tekstiks pidada, sest fantastiline element lõpuks kinnitust ei saa (autori ettekujutus Sargasso merest on küll tugevalt üledramatiseeritud ja mererohtu kinnijäänud laevad kuuluvad tegelikult legendide valdkonda, aga see selleks). Loo häda on minu meelest peamiselt selles, et lugu ennast nagu polegi. Võimalik, et kiledahäälse kutsungi sõnad pidid autori kaasaegsetes lugejates religioosset õõva tekitama, ent tänapäeval lugedes jookseb see efekt igatahes mööda külgi maha. Tobe lõpp ja väljaarendamata süžee määravad ka hinde.

Ivar Jorgenseni "Peotäis tolmu"

Minajutustaja räägib oma lapsepõlvest, mil ta pere elas kuskile väiksele saarele ehitatud majas keset merd. Ühel päeval kõndis majja sisse kummaline võõras, kes normaalse rääkimise asemel ainult seosetuid sõnu kasutada suutis ja keda minategelase isa uppunud laevalt pärit šokiseisundis merehädaliseks pidas...

Lugu on kuidagi tobedalt pateetilise ja üledramatiseeritud stiiliga, eriti arvestades seda, et lõppkokkuvõttes midagi eriti jubedat ei juhtugi. Võimalik, et aastal 1951 oli tegu tõeliselt jubeda looga, ent praegu paneb see pigem õlgu kehitama.

Ellen Glasgow' "Minevik"

Loo minategelane on rikka Vanderbridge`ide perekonna teenijanna I maailmasõja aegses New Yorgis. Rikkurite majas kummitab härra Vanderbridge`i esimese naise vaim, mis tekitab abielupaarile suuri probleeme...

Üsna igav ja ajale jalgujäänult mõjuv lugu.

Lee Francise "Õudus telefonis"

Noor Californiast pärit naisarst Jean Medeor avab praksise High Junctioni-nimelises kõrgel mägedes asuvas linnakeses. Tema patsiendiks satub kohaliku telefonikeskjaama endine töötaja, vaimuhaige vanamees Frederick Cool. Cooli vaimuhaigus on saanud alguse keskjaama paigaldatud kommutaatorist kuuldud häälest, mis tutvustab ennast tema enda nimega. Paraku pole tegu vaid vaimuhaigusega ja kogu lugu on märksa kurjakuulutavam...

Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, November 2, 2015

Dave Hutchinsoni "Euroopa sügis"

Kummaline romaan-ja võib üsna kindlalt eeldada, et tegu pole üksikteose, vaid mingi pikema sarja esimese osaga. Sellele vihjavad nii romaani üsnagi aeglaselt avanev taustmaailm kui ka lõpetamatus. Võib ka mõista, miks "Euroopa sügis" tõlkijale meeldis-siin on nii küberpungi elemente kui teatud "amberlikkust".

Romaani esimene pool on kuidagi igav ja tuim: suhteliselt väheste ulmeliste elementidega kirjeldus Ruudi tegevusest tuleviku Ida-Euroopas. Kusjuures kogu aeg tekib tunne, et see maailm oma katusepakkujate jõukude, happevihmade, üldise räpasuse, tööstussaaste ning tehnoloogilise arengutasemega (korra mainitakse isegi taksofone!) kuuluks pigem kusagile 1990. aastatesse kui tulevikku. Pidevad restoranielu ja kokanduse kirjeldused ei mõju samuti kuigi huvitavalt.

Siis, pärast Ruudi käiku Lahemaal elava isa juurde, keeratakse sündmustele äkki vint peale. Igavavõitu poliitulmeliste elementidega spioonipõnevik muutub küberpungiks ja lõpuks fantasyks. Kõikvõimalikke ulmelisi ja päris lahedaid ideid järgneb üksteisele hunnikus... kuni romaani sündmustik äkitselt üsnagi ebaloogilises kohas katkeb.

Hindeks siis kokku "4-"... Ja jääme järge ootama, sest eeldan, et kunagi see tuleb. Muidu oleks väga veider.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, October 17, 2015

Guy Gavriel Kay "Lord of Emperors"

Peaksin alustama tõdemusest, et mahukate romaanisarjade ühe hooga läbilugemine inglise keeles pole pahatihti üldsegi nii meeldiv kogemus, nagu mõned inimesed väitnud on. Mulle kui eesti lugejale, kes on harjunud iga romaanisarja osa tõlget pikalt ootama, võib 1000-1500 lehekülge sama maailma ja tegelasi kaunikesti tüütavaks ning kurnavaks minna.

Nagu eelarvustaja on maininud, on Kay endale tõesti Justinianuse-ajastu Bütsantsi puutuva hästi selgeks teinud, ehkki diloogia teises osas tulevad mängu ka vihjed reaalses ajaloos hoopis hilisematele sündmustele, nagu islami sünd, Bütsantsi pildirüüste ja Avo arvustuses mainitud Moskav.

Hinnet "3" peale tõmbavaks asjaoluks on see, et mida lõpupoole, seda venivamaks romaani sündmustik ning pateetilisemaks ja vatravamaks üldine stiil muutuvad. "Lord of Emperors" oma 560 leheküljega on ilmselgelt liiga mahukas ja sisaldab ülemäära liigliha, mistõttu selle läbilugemine oli kohati ikka päris tüütu ning vaevarikas protsess. Maailm oli samas huvitav, nii et hindeks kokku "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, October 7, 2015

Guy Gavriel Kay "Sailing to Sarantium"

Eelarvustajad on romaani maailmast ja süžeest juba mõnevõrra rääkinud, nii et üle kordama nende juttu ei hakka. Vihjeid reaalsele ajaloole leidub romaanis tõesti palju ja eks see sündmustik põhinebki Bütsantsi ning endise Lääne-Rooma impeeriumi aladel loodud idagootide riigi vastasseisul 6. sajandil. Hulk pisemaid vihjeid on tuvastatavad ilmselt ainult heade ajalooteadmiste korral (nt. Crispini perekonna hävitanud katkuepideemia näol on ilmselt vihjatud ajaloost Justinianuse katku nime all tuntud haigusele). Ja muidugi otsene vihje pealkirjas Yeatsi poeemile "Sailing to Byzantium", mis on andnud nime ka eesti keeles ilmunud Robert Silverbergi lühiromaanile...

Minu meelest algas "Sailing to Sarantium" päris paljutõotavalt, ent lõpupoole (pärast Crispini jõudmist Sarantiumi) hakkasid maailma uudsus ja sündmustiku üldine pinge (seda hoolimata nii mõnestki verisest episoodist) vähenema, mistõttu "neljast" kõrgemat hinnet ma romaanile panna ei suuda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, September 28, 2015

"Metropolis"

Riik: Saksamaa

Aasta: 1927

Režissöör: Fritz Lang

Kuna see klassikaline tumm-ulmefilm oli mul siiani nägemata(olen küll kunagi näinud mingit Jaapani anime-töötlust), plaanisin Tartu Elektriteatri korraldatavat kontsert-linastust vaatama minna juba mais. Tookord tulid muud asjad vahele, aga õnneks nüüd seda üritust korrati.

Elleri-nimelise muusikakooli hoones näidatud "Metropolise" variant oli varasemast üldlevinust pikem, sest seda oli täiendatud hiljuti Buenos Airesest leitud filmimaterjaliga (mis eristus ülejäänud filmist üsnagi selgelt tänu oma halvale kvaliteedile). Näis, et mingid lõigud on filmist endiselt puudu (ühes kohas kirjeldati vahekaardil "võitlust" seda näitamata), ent ilmselt teavad filmiajaloo spetsialistid neid detaile minust paremini. Korraldusliku poole pealt ütleks veel, et ansambel Floxi helitaust sobis minu meelest filmiga väga hästi kokku ja varemkuuldud hoiatused koleda kriuksidžässi olid alusetud.

Kui nüüd filmi enda juurde minna, siis ütleksin, et kohati pildiliselt päris võimas, ent ilmselgelt pigem oma ajastusse kuuluv teos. 1920. aastate olulised märksõnad-hirm tööliste revolutsiooni ees, dekadents, džässmuusika ja moodsad tantsud ning üldine maailmalõpu-ootus lõid filmis pidevalt välja. Meenusid õige mitmed 20. sajandi algusest pärinevad kirjandusteosed (nagu Bernhard Kellermanni "Tunnel" või August Gailiti "Purpurne surm"), mille õhustik on kuidagi sarnane. Usun, et inimestele, kes 20. sajandi alguse ajaloolisest taustast eriti palju ei tea, võib "Metropolis" üsna kummalise mulje jätta. Filmis torkab silma ka tugev kristlik element ja kohati näib, et ulmeline süžee on vaid vahendiks mõistuloo rääkimisel.Samas on nii mõnedki kaadrid tuleviku suurlinnast tõeliselt kaunid ja küllap tulevad need tuttavad ette ka paljudele, kes filmi ennast näinudki pole.

Sunday, September 20, 2015

Andy Weiri "Marslane"

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, September 3, 2015

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Sword"

Piirdusin pentaloogia kolmanda ja neljanda osa arvustamisel Baasis pelgalt hinnetega, sest tegelikult on selle sarja osi eraldi arvustada suhteliselt keeruline-nagu Avo arvustuses mainitud, on tegu sisuliselt üheainsa (umbes 1600 lehekülje paksuse) pika romaaniga.

Mäletan, et S. M. Stirlingi nime kohtasin ma esmakordselt ühe ammuse Marduse antoloogia lisana ilmunud Indrek Hargla artiklis, milles teda süüdistati räige ameerikaliku elulaadi ja poliitkorrektsuse propageerimises. Niipalju kui ma mainitud autorit lugenud olen, need süüdistused paika ei pea, pigem vastupidi-Raj Whitehalli pentaloogia seisab igasugustest "pehmetest väärtustest" väga kaugel ja seda võiks iseloomustada kui kokteili Asimovi "Asumi"-tsüklist ja Spinradi "Terasunelmast". Ehk siis lugu (sisuliselt massimõrvarist) väejuhist, kes pärast galaktilise tsivilisatsiooni kollapsit Bellevue-nimelisel koloniaalplaneedil iidse superarvuti abiga ja vahendeid valimata keskvõimu taastab, sest arvuti prognooside järgi aitab vaid see galaktilisel tsivilisatsioonil taassündida. (Miks selleks just tugevat planetaarset keskvõimu on vaja, sellest ma aru ei saanudki, aga eks USA autori meelest ilmselt impeerium=kord, progress, heaolu.) Massimõrvad, linnade rüüstamine ja sõjavangide müümine orjaturul kuuluvad muidugi asja juurde... vähemalt muutuvad selliseid tekste lugedes kõikvõimalike sõjakurjategijateks liigitatavate isikute motivatsioon ning mõttemaailm kõvasti mõistetavamaks. Ka Raj Whitehall on ju eelkõige positiivne kangelane ja eks Bellevue planeedil levinud moraalipõhimõtted erinevad veidi meie 21. sajandi alguse humanistlikust mõtteviisist.

Peamine asi, mis hinde minu jaoks alla kisub, on pentaloogia liigne pikkus ja venivus... järjest lugedes tüütas ära, eriti mis puutub monotoonsetesse lahingustseenidesse. Ja kuna lõpp oli niikuinii etteaimatav, polnud sündmustiku täpne jälgimine just kõige põnevam protsess. Nii pika järjestikku kulgeva sündmustikuga teose/sarja puhul ei suuda enamik autoritest minu kui lugeja huvi pidevalt alal hoida ja Stirlingi ning Drake`i näol polnud tegu eranditega. Ehk siis praegusel hetkel valdab mind samasugune tunne, nagu enamasti pikka järjestikku loetud sarja lõpetades-tore oli, veel toredam, et lõpuks läbi sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, August 21, 2015

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Hammer"

Pärast teise osa läbilugemist võib öelda, et sari hakkab juba veidi tüütuks minema. "The Hammer" kujutab endast lihtsalt ühe pikaleveniva sõjakäigu kirjeldust, mille lõpplahendus (nagu kõigil Raj Whitehalli ettevõtmistel) on vägagi etteaimatav. Maailm on muidugi endiselt huvitav, ent ei mõju enam nii värskelt kui esimeses romaanis. Lisadest läbi närima ma ennast sundida ei suutnud. Ilmselt pole pikkade romaanisarjade ("Kindrali"-tsükli kogupaksus on kuskil 1600 lehekülje kandis) ühe hooga läbilugemine mulle lihtsalt väga sobiv, olen lugejana selleks liialt vaheldustarmastav.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, August 17, 2015

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Forge"

Sisust on eelarvustajad juba küllalt rääkinud. Võiks vast veel mainida, et sõjakirjeldused on kohati suhteliselt räiged, samas on romaan kiire seiklusliku süžeega ja erilise poliitkorrektsusega ka silma ei paista (moslemivihkajatele peaks ilmselt meeldima, sest nendevastase sõdimisega põhiliselt tegeldaksegi ning "kaltsupea" on romaani tekstis vast levinuim sõimusõna). Väidetavalt olevat "Kindrali"-sari inspireeritud 6. sajandi Bütsantsi väejuhi Belisariuse elukäigust, kes keiser Justinianuse korraldusel endise Lääne-Rooma alasid barbaritelt tagasi vallutas (ning kellest David Drake on omakorda kahasse Eric Flintiga alternatiivajaloolise romaanisarja kirjutanud).

Mis puutub võrdlustesse Pournelle`i loominguga, siis käesolev romaan meeldis mulle võrreldes "Falkenbergi leegioniga" rohkem, kasvõi oma maailma pärast. "The Forge`i" täpseim žanrimääratlus oleks vast "postapokalütilise aurupungi võtmes teostatud kosmoseooper". Üldiselt on mul militaarulmesse kahetine suhtumine (põnev, aga võib ka nüriks kiskuda), "The Forge" aga lõppkokkuvõttes meeldis ja hinde osas pole kahtlust.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, August 8, 2015

Joe Haldemani "Hemingway võltsing"

Teatud määral meenutas "Hemingway võltsing" mulle Kingi loomingut, eriti "Tumeda torni" tsüklit-peategelase tihe seos kirjandusega (kui Kingil on peategelaseks tihti kirjanik, siis Haldemanil kirjandusteadlane) ning paralleelmaailmade eristumine meie maailmast automarkide ja muude kohati märkamatute pisiasjade põhjal. Mis puutub Hemingwaysse, siis tema loomingust olen kunagi lugenud üht lühijuttu, mille pealkirja ei mäleta.

Üldiselt pole sellised kirjandusklassikale vihjavad metakirjanduslikud ulmetekstid vist väga minu "tassike teed", võrreldes näiteks Jasper Fforde`i "Eyre`i juhtumiga" meeldis käesolev lühiromaan mulle rohkem, ent mitte väga palju. Lõpupoole hakkas "Hemingway võltsing" nagu juba huvitavaks minema, ent siis tuli eelmise arvustaja mainitud segasevõitu lõpp ja tõmbas hinde lõppkokkuvõttes ühe palli võrra alla.

"3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, August 6, 2015

Isaac Asimovi "Jumalad ise"

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, August 3, 2015

Edmond Hamiltoni "Tähekuningad"

Vahetult pärast raamatu lugemise lõpetamist oli selline tunne, et selle Baasi hindeks saab "3", sest lugemine edenes ju libedalt. Pärast mõningat järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et mis siin ikka hellitada-on ikka üks halb raamat küll ja saagu ka vastava hinde.

Ausaltöeldes polegi mulle nii puhast kitši päris ammu ette sattunud. Romaan mõjub iseenda paroodiana ja kohati tundub, et see on nii halb, et on peaaegu hea. Eelmiste arvustajate mainitud E. R. Burroughsi loomingu, eriti John Carteri tsükliga on tugevad sarnasused tõesti olemas, samuti meenub Hubbardi "Võitlustanner Maa".

"Tähekuningates" lihtsalt pole midagi peale primitiivse ja sirgjoonelise süžee. Võõraste maailmade kirjeldused mõjuvad visandlikult ja kogu ülejäänud worldbuildingust pole mõtet üldse rääkida. Jääb isegi arusaamatuks, mis otsast päritava võimuga Kesk-Galaktika Impeerium, mille eest peakangelane terve romaani kestel sõdib, "demokraatlik" on või milline on kogu see tulevikuühiskond, mille ümber madin käib-head on head, pahad on pahad ja pahadele tuleb pasunasse anda, muu autorit huvita.

Ehkki "Tähekuningate" näol on tegu kosmoseooperiga, meenutab selle ülesehitus fantasy-ja seejuures väga primitiivse fantasy-oma. Samahästi võiks peakangelane sattuda kuhugi muinasmaailma, teadlasi võiksid asendada võlurid, radioaktiivsust maagia, aatomirelvi võlumõõgad, kosmoselaevadega ringisaalimist kuskil metsades ratsutamine ja disruptorit võimusõrmus või mingi muu sarnane artefakt. Läbinisti paha-pahade purustamisest otsustavas lahingus ja armastusest kauni printsessi vastu pole vist mõtet rääkidagi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, August 1, 2015

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Esmaspäev algab laupäeval"

Kummaline romaan ja seda kasvõi süžee ning kompositsiooni poolest. Fiktiivses "järesõnas" kasutatud definitsioon "olukirjeldused" on tegelikult suhteliselt tabav. Enamikele romaanidele omast intriigi siit ei leia, pole ka mingit ühtset ega peamist süžeeliini, mis toimuvat tervikuna kuidagi defineerida aitaks. Romaani algul sõidab programmeerijast (olid sellised tegelased juba 1960. aastate Nõukogude Liidus olemas) puhkuse ajal oma autoga kuskil Põhja-Venemaal ringi, satub ühte väikelinna ja avastab sealt mitmesuguste üleloomulike juhtumiste järel maagia uurimise instituudi, kuhu tööle asub. Ja edasi on juba selle instituudi fantastilise töörutiini kirjeldused. Tõeliselt värvikas tulevärk, kus erinevad fantastilised elemendid veidralt põimuvad, nagu eelarvustajadki on maininud. Iseenesest päris huvitav lähenemine, sest enamik sarnaseid romaane ei saa läbi ilma peategelase isiklike eesmärkide, dramaatilise konflikti, armastusliini ja muu sarnaseta.

Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.

Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...

Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 23, 2015

Philip K. Dicki "Vilistaja metsas"

Neli 1953. aastast pärinevat Dicki eri pikkuse ja vägagi erineva kvaliteediga teksti ühtede kaante vahel. Sellise kogumiku avaldamine eesti keeles on kahtlemata tubli tegu, ainult et raamat vajanuks keeletoimetamist või siis eesti keele grammatikareeglitega hästi kursisolevat tõlkijat.

Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.

"Vilistaja metsas"

Asteroidil Y-3 asuva kosmoselaevade kontrolljaamana toimiva baasi töötajaid tabab üksteise järel kummaline vaimuhaigus-nad hakkavad end pidama taimedeks, lõpetavad töötegemise ja eelistavad päikese käes vegeteerida. Loo peategelaseks on psühhiaater Henry Harris, kes suundub Maalt Y-3-le vaimuhaiguse-epideemia põhjusi uurima...

Loo idee on minu meelest suhteliselt totter ja mitte eriti andekas, mis määrab ka hinde. Ka "puänt" ei tee asja paremaks. Metsadega kaetud ja kohalike humanoidsete pärismaalastega asustatud asteroidist Jupiteri lähistel on tänapäeval muidugi päris naljakas lugeda, ent hinnet see asjaolu ei mõjuta.

Tõlkest: lugedes käesolevat, esimest teksti kogumikust "Vilistaja metsas" torkas silma olematu keeletoimetamine. Päris palju on grammatiliselt vigaseid lauseid, eriti just puuduvate komade koha pealt.

"Mr. Tähelaev"

Kosmosesse jõudnud inimkond on kistud sõtta Proxima Centauri tähesüsteemilt pärit Yucconite-nimeliste tulnukatega. Yucconid on rajanud oma süsteemi ümber bioloogiliste kaitseseadmete võrgustiku, mida inimeste automaatjuhtimisega mehitamata sõja-kosmoselaevad ei suuda läbistada (1953. aastal kirjutatud loo autor võis ilmselt tõsimeeli arvata, et elusolendi võime mingile olukorrale reageerida on parem mistahes masina omast, praegu tundub see muidugi mõttetusena). Ootamatult saabub inimestele idee siirata mehitamata tähelaeva juhtarvuti asemel vana sureva matemaatikaprofessori aju ja saata selline "elus" tähelaev Proxima Centaurit ründama...

SPOILERID!!!

Lugu on suhteliselt igav ja moraliseeriv ning ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Eriti kummaline on lõpplahendus-vihjed Vanale Testamendile on muidugi ilmselged, ent jääb arusaamatuks, mis verepilastuslikku inimkolooniat see professori aju ikkagi täpselt luua kavatses ning kuidas selline asi reaalselt toimima pidi. Rääkimata sellest, et olukorras, kus inimkond oli kosmoses juba kokku puutunud teiste samuti sõdivate mõistuslike liikidega, jätab kõigi probleemide ajamine inimeste sõjakuse süüks veidi kummalise mulje.

Tõlkest: grammatikavigadeta ei saanud siingi ja tegelikult pole seda vaja ka iga kogumiku "Vilistaja metsas" loo arvustuses eraldi mainida. Küll aga peaks mainima, et Poe novelli pealkirja võinuks ikkagi "Näpatud kirjaks" tõlkida-lisaks Aaviku eksperimentaalkeelsele tõlkele "Varastet kiri" eksisteerib ju ka täiesti korralikus kaasaegses eesti keeles tõlge.

"Mees võrrandis"

Aga mulle meeldis. Jah, eks ta selline rabedavõitu ja kohati spontaanselt toimuvale märulile rõhkupanev ole, tüüpiline noore kirjaniku tekst. Ja idee, mis tänapäeval totrana paistab (1913. aastast pärit meistrimees, kes saab 21. sajandi tehnikast paremini sotti kui kaasaegsed) ei pruukinud seda olla aastal 1953. Hoogne, sümpaatne ja ilmselt ka meeldejääv lühiromaan hästiloodud maailmaga.

"Teine generatsioon"

Kiidusõnadega tuleb ühineda, tõesti hea tekst. "Screamersit" ma näinud pole, ent "Terminaator" meenus "Teist generatsiooni" lugedes mullegi. Ja eks see 1953. aastast pärinev tekst ole seoses automaatsete relvasüsteemide järjest laialdasema levikuga aktuaalne ka tänapäevalgi.

Mida võiks ehk ette heita on lõpplahendus-erinevalt eelmistest arvustajatest tundus see puänt mulle suures osas ettearvatav. Ja sarnaselt Erkki Tohtile pean nentima, et eriti venelaste moodi need "Teises generatsioonis" esinevad venelased küll polnud, isegi vene nimesid neil polnud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, June 21, 2015

"Keskpäeva varjud" (koost. Veiko Belials)

Väärtuslik antoloogia, eriti vene keelt mittevaldavate Eesti ulmelugejate jaoks. Nii koostaja-tõlkija kui ka kirjastaja väärivad selle raamatu olemasolu eest kiidusõnu. Samas neil, kellele Strugatskite looming absoluutselt ei meeldi, on parem sellest raamatust eemale hoida-peale vendade loomingu ja nende Keskpäeva-maailma käsitlevate pastiššide siin muid tekste ei ole.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Kauge vikerkaar"

"Tagasitulekut" ma lugenud ei ole ja seetõttu ei oska ma "Kauget vikerkaart" ka sellega võrrelda, ent Strugatskite hilisemast loomingust, mis paistab silma sotsiaalse düstoopilisuse ning üldise nukker-sünge meeleolu poolest, erineb käesoleva lühiromaani stiil küll päris kõvasti. "Kauge vikerkaare" tegevusmaailm meenutab pigem vendade endi "Purpurpunaste pilvede maa" või Rein Sepa "Viimse üksiklase" oma-päikeseline, tänapäeval anakronistlikult mõjuva tulevikutehnoloogiaga täidetud, täis töökaid ja ennastohverdavaid kangelasi. (Seda päikeselist õhustikku rõhutab eriliselt Vikerkaare palav kliima.) Ehk siis selline helge tulevikunägemus ajastust, mil toimusid esimesed mehitatud kosmoselennud, Nõukogude Liidus taheti hakata maisi kasvatama ja kommunism tundus olevat käeulatuses.

Tegevusmaailma kirjeldused koos oma praegu tuumapungilikult mõjuva tehnoloogiaga on muidugi tipptasemel, nagu ka katastroofi kirjeldused. Maksimumhinnet takistavad "Kaugele vikerkaarele" panemast kaks asjaolu. Esiteks juba Ghilderichi arvustuses mainitud mõtisklused ehk siis täpsemalt dialoogid, mis jätavad kuidagi igava või ideeliselt aegunud mulje. Teiseks see inimeste käitumine katastroofiolukorras-kuidagi liiga rahulik ja ennastohverdav, mingis mõttes muutus see lõpuosa isegi veidi läilalt pateetiliseks. (Viimases asjaolus oleks autorite süüdistamine ilmselt keeruline, sest usutavasti tekitanuks rottidena ellujäämise nimel omavahel võitlevate Nõukogude inimeste kirjeldamine nende jaoks probleeme tsensuuriga.)

Ilmselt polnud "Kauge vikerkaare" lõpplahendus siiski päris nii apokalüptiline, nagu esmapilgul arvata võiks, sest Gorbovski tegelaskuju esineb ka hilisemasse aega paigutuvates "Keskpäeva"-maailma teostes.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Poiss põrgust"

Idee poolest on "Poiss põrgust" ju otsekui "Asustatud saare" tagurpidi pööratud variant-kui "Asustatud saares" satub 22. sajandi Maalt pärit noormees ootamatult sajandeid arengus maas olevale sõdadest haaratud planeedile, siis siin on vastupidi. Ja sarnaselt "massarakšile" kordub siin kummalise vandesõnana "Rästikupiim!" Sellega paralleelid tegelikult ka piirduvad, sest tekstide sündmustikud kulgevad sootuks erinevalt.

Hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Jah, nagu esmaarvustaja on maininud, jätab "Poiss põrgust" tõesti nukrapoolse ja veidi väsinud mulje ning näiteks eelmainitud "Asustatud saarele" jääb see selgelt alla. Hoolimata sellest kõigest on selles üle neljakümne aasta vanas lühiromaanis päris palju mõtlemapanevat ka tänapäevase lugeja jaoks ja nii mõnedki selles käsitletud teemad tunduvad vat et aktuaalsetenagi.

Mihhail Uspenski "Rästikupiim"

Ega eelmistele arvustustele suurt midagi lisada polegi. Uspenski järg Strugatskite "Poisile põrgust" on tõesti hea lugu ja meeldib mulle tegelikult rohkemgi kui vendade tekst. Kogumik "Keskpäeva varjud" läheb järjest huvitavamaks...

Jaroslav Verovi ja Igor Minakovi "Operatsioon "Viirus""

Nagu saame teada antoloogia "Keskpäeva varjud" järelsõnast, põhineb see Strugatskite "Asustatud saare" ja "Põrnika sipelgapesas" otsene järg vendade märkmetel kirjutamatajäänud romaanist ning kavandi kiitis heaks ka toona veel elavate seas viibinud Boriss Strugatski.

"Operatsioon "Viiruse"" sündmustik algab täpselt sealt, kus "Põrnikas sipelgapesas" lõppes-Lev Abalkin lebab Rudolf Sikorsky püstolilasust tabatuna maas, Maia Glumova kriiskab läbilõikavalt... Edasi viib lühiromaani sündmustik selle minategelase Maksim Kammereri tagasi Sarakši planeedile müstiliste Rändurite jälgi otsima, lähemalt käsitletakse ka "Asustatud saares" lahtikirjutamata jäänud Saareimpeeriumi täpsemat olemust.

Nagu Strugatskite loominguga hästi kursis olevad lugejad eeltoodud info põhjal mõistavad, paigutub "Operatsioon "Viiruse"" tegevus ajaliselt "Põrnika sipelgapesas" ja "Suure ilmutuse" vahele. Eraldi tegevusliinina tuuakse sisse Strugatskite "Põgenemiskatsest" pärineva Saul Repnini tausta lahtikirjeldav tegevusharu.

Seniloetud Strugatskite teostest (ja nende loomingu hinnatuma osaga olen ma peaaegu täielikult tuttav) on "Asustatud saar" mu absoluutne lemmik... mäletan veel, et kui seda omal ajal loetud sai, olin suures vaimustuses ja tahtsin Sarakši kohta veel lugeda, mistõttu "Kammereri-triloogia" teine osa "Põrnikas sipelgapesas" oma hoopistükkis Maal toimuva tegevusega mulle mõningase pettumuse valmistas. Seetõttu ei suuda ma ka jätta "Operatsioon "Viirusele"" kõrgeimat hinnet panemata, sest käesolevast lühiromaanist saab Sarakši kohta rohkem teada ja paljastatakse ka Saareimpeeriumi olemus. Muidugi pole see ainsaks põhjuseks, miks "Operatsioon "Viirus"" mult kõrgeima hinde pälvib-lühiromaan on lihtsalt mõtlemapanev, põnev ja ülepea hästi kirjutatud. Ainsaks nõrgaks kohaks ongi see Saul Repnini liin-kirja pandud sama huvitavalt kui Kammereri tegevusega seotud põhiliin ja eks võib ka aru saada, mida autorid sellega mõtlesid, ent kunstlikult külgepoogitud mulje jääb sellest kõrvalliinist küll, oleks võinud põhiliiniga rohkem siduda. See asjaolu pole siiski piisav, et lühiromaanile maksimumist madalamat hinnet anda.

Andrei Lazartšuki "Kõik on hästi"

Idee oli huvitav, ent teostus minu maitse jaoks veidi sogane ja unenäoline, mistõttu maksimumhinnet see lühiromaan mult ei saa.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, June 16, 2015

Ann Leckie'i "Abistav õiglus"

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 11, 2015

Glen Cooki "The Black Company"

Tegelikult on mõnevõrra kummaline, et see romaan mulle eriti ei meeldinud, sest üldiselt on selline tumedates toonides ja verine fantasy mulle meeltmööda. Venima "The Black Company" sündmustik samuti ei kippunud, suhteliselt õhukese romaani sündmused arenesid kiires ja hoogsas tempos. Miinuseid oli romaanil aga mitmeid ja alljärgnevalt räägingi neist.

Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.

Hindeks kokku "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, June 1, 2015

Oleg Divovi "Väljapraakimine"

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, May 29, 2015

Tiit Tarlapi "Äraneetute pärijad"

Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, May 24, 2015

"Täheaeg 14: Teise päikese lapsed" (koost. Raul Sulbi)

Reidar Andresoni "Teise Päikese lapsed"

Eelarvustajad on olulise juba ära öelnud-muidu päris korralik hard-SF-stiilis kosmosemärul, ent tehnilise butafooriaga oli veidi üle soolatud ja lõpuosa muutus veidi kummaliseks.

"Teise päikese lapsed" on loo "Tema meeltes voolab jää" järel teine minu poolt loetud Andresoni tekst ja sellega seoses torkavad silma mõned talle iseloomulikud jooned, mida ehk korrigeerida võiks. Esiteks (ja seda võib lugeda pigem puuduliku keeletoimetamise süüks) kummalised laused. Selles loos on neid küll vähem, ent kohati on sõnajärjekord pikas ja keerulises lauses ikkagi veidi sassi aetud (nt Kaks jõulist kätt venitasid naise üles, kes suutis selle peale ainult oiata/../) või siis on peategelase kirjeldamisel üksteisele järgnevate omadussõnadega üle soolatud (/../varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine/../). Teiseks pealkirjavalik-üldiselt kõlavad Andresoni lugude pealkirjad poeetiliselt, aga seostuvad lugudega ainult põgusalt lõpplahenduse käigus ega iseloomusta neid lugusid just kõige paremini.

Jaan Meriniidu ja Kaire Meriniidu "Tappa naer"

Science-fantasy mingist kummalisest maailmast, kus toimib maagia ja eksisteerivad ka kõikvõimalikud fantastilised olendid, s.h. jumalad, samas tarvitavad tegelased kohati teaduslikku kõnepruuki. Peategelaseks on miski sõjaväestatud koletisteküti kooli lõpetaja, kes suundub "lõputööna" Pärapõhja-nimelises kohas toimuvaid imelikke sündmusi uurima...

Ausaltöeldes rohkem ei tahakski loo sisul peatuda-kogu see kirjeldatud quest on tüütu ja raskestijälgitav sigrimigri, mis lõpupoole eriti jaburaks kisub. Üks neist lugudest, mille võib läbi lugeda ja millest paar kuud hiljem enam ilmselt midagi meeles pole.

Seio Saksi "Viimane robot paradiisis"

Loo peategelaseks on Kerahni-nimeline noormees, kes elab 57 aasta eest suure sõja eest põgenenute poolt asustatud eraldatud Taerni orus. Orus ei teata midagi välismaailmas toimuvast ja ühel hetkel otsustab ettevõtlik Kerahn orust lahkuda...

Lugu algab paljutõotavalt. Õhustiku loomine on autoril hästi välja tulnud ja maailm, mida meile järk-järgult avatakse, balansseerib oskuslikult postapokalüptilise teadusliku fantastika ning fantasy vahel, pannes mõtlema, et mis tüüpi maailmaga siis ikkagi tegu on. Paraku kisub loo sündmustik lõpupoole mingiks veidraks pooleldi unenäoliseks sogaks, mis langetab hinde "3" peale. Algaja autori debüüdi kohta pole lõppkokkuvõttes siiski väga vigagi ja ehk on Saksi järgmised ulmelood juba paremad.

Meelis Friedenthali "Võõras jumal"

Omapärane fantasylugu rohkete vihjetega kreeka mütoloogiale. Sisust ei tahakski pikemalt rääkida, mainiks ehk vaid, et peategelasteks pole inimesed, vaid kummalised saatürisarnased olendid ja nende veelgi kummalisemad jumalad...

Martin Kirotari "Seeme"

Loo võiks vist liigitada alternatiivajalooks-ehkki tegu pole ilmselgelt meie maailmaga, on paralleelid 14. sajandi Musta Surma aegse Prantsusmaaga ilmsed, seda kuni kohanimedeni välja. Ainult et Musta Surma asendab Valge Surm ja katoliku kirikut sellega kummaliselt sarnane Külvaja kultus, mis lubab ka naistel kirikuametites karjääri teha...

"Seemne" peategelaseks on läbi Valgest Surmast laastatud maa rändav Külvaja kultuse preester Toissant, kes väidetavalt täidab salajast ülesannet maailma päästmiseks. Tegelikult on kõik küll märksa keerulisem, ent jäägu see juba lugejate avastada.

Lugu on igati huvitav ja seniloetud "Täheaeg: 14" lugudest parim. Mõningase kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

Krafinna "Sinised silmad"

Hiiumaalt pärit neiu Kristin on seoses õpingutega Kultuurikolledžis üle pikkade aastate taas Viljandis, kus oli veetnud ka ühe lapsepõlvesuve. Toona oli ta järves ujudes näinud kaldal kummalist rohesiniste silmadega meest ja seejärel veidrasse lummusse langenuna peaaegu uppumisohtu sattunud. Kuna on saabunud suvi ja ujuda meeldib Kristinile endiselt, läheb ta taas järve ujuma. Järvega pole aga arusaadavalt kõik korras...

Suvise Eesti õhustik on loos igatahes väga hästi välja tulnud ja "4" madalamat hinnet ei näe ma mingit põhjust panna.

Kadri Pettai "Sei tu bah?"

Loo tegevusmaailm ja idee on päris huvitavad, ent teostus mõjub kuidagi liiga fragmentaarsena ning teise tegevusliini sissetoomine Hugo ja Maria näol toimuva lahtiseletamiseks jätab kuidagi kunstliku ning pooliku mulje. Kogu see maailm eeldaks mingit pikemat teksti, kus toimuv põhjalikumalt lahti kirjutataks, lühijutt jääb selle jaoks ilmselgelt liiga ahtaks vormiks.

Hindeks kokku "3+".

Lea Pulleritsu "Valge mälestused"

Kohutav soga, mis paistab silma ainult sellega, et on sinavormis, mida ilukirjanduses üldjuhul ei kohta.

T. K. Jürgensi "Teisel sagedusel"

Päris huvitav lugu, kus klassikalises stiilis kosmoseteemaline teaduslik fantastika (esimesed inimesed Marsil) seguneb tugevate fantasy-elementidega. Idee poolest meenutab veidi Bradbury ja teiste vanemate ulmekirjanike tekste, ent see, milleni autor välja jõuab, on päris originaalne ning omanäoline. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kaalumist maksimumi kasuks.

Miikael Jekimovi "Läbi külma metalli"

Algaja autori kohta ikka ülikõva tekst... Kui nüüd aus olla, siis teeb selja prügiseks ka päris paljudel vanematel ja kogenumatel kohalikel ulmeautoritel. Ma tõesti ei saa aru, miks see lugu jutuvõistluse pingereas nii tahapoole jäi.

"Läbi külma metalli" liigitub žanriliselt kosmoseooperiks. Kirjeldatud tulevikumaailmas pole ju midagi teab-mis-originaalset ja tehnoloogilise tausta poolest võiks see lugu sama hästi pärineda ka paarikümne aasta tagusest ajast. Mis muudab loo tõeliselt heaks, on just stiil ja sündmustiku kirjeldamise viis-selline karm ning karge.

Loo peategelaseks on Gwairi-nimeline kurjategija, kes peab erinevate jõudude vahele lõksu püütuna ühe kosmosejaama ligipääsmatuks muudetud tasandile salapärase saadetise viima. Tulevikumaailm, milles Gwair tegutseb, on läbinisti kuritegelik ja korrumpeerunud, lisaks inimestele on selles oluline roll ka kõikvõimalikel mõistuslikel tulnukatel. Teksti märksõnadena võiks nimetada rohket märulit ja tegelaste mõnevõrra küünilist suhtumist neid ümbritsevasse maailma.

Autorile minu poolt tuult tiibadesse... ja loodetavasti jätkab ta sellest maailmast kirjutamist.

Orson Scott Cardi "Kingituste sõda"

Mida rohkem ma Cardi teoseid loen, seda enam tunnen, et selle autori looming ei sobi päriselt mu veregrupile. Peresuhete psühholoogiline lahkamine pideva religiooniteema kontekstis ja aeglaselt kulgeva süžee näol pole kombinatsioon, mis mind eriti köita suudaks.

Lühiromaani sisust on esmaarvustaja juba rääkinud. Mainiks veel ära ühe huvitava detaili-kui 1985. aastal ilmunud "Enderi mängus" on Holland Teise Varssavi pakti koosseisus kommunistliku valitsuse all, siis käesolevas, 2007. aastal ilmunud lühiromaanis on mainitud riik hoopis tugevalt ühisesse Euroopasse integreeritud ja isegi hollandi keel on inglise keele mõju tõttu hääbumas. Ka Pakistani saatus, mis "Enderi mängus" kommunistide võimu all oli, on "Kingituste sõjas" teistsugune. Ehk siis huvitav näide, mis saab siis, kui kirjutada ühest ja samast tulevikumaailmast pika aja jooksul ning muutuvas maailmas elades.

Henry S. Whiteheadi "Paani rahvas"

Sarnaselt enamikule Whiteheadi eestikeelses kogumikus "Lääne-India valgus" ilmunud lugudele toimub ka "Paani rahva" tegevus 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, ent käesoleva loo näol pole tegu mitte voodoo-teemalise õudusloo, vaid geograafilise ulmega. Ehk siis seda tüüpi looga, milletaolisi oli kombeks kirjutada kuni 20. sajandi esimese pooleni, mil meie koduplaneet polnud veel nii läbinisti läbi uuritud kui praegu ja tundmatuid tsivilisatsioone võis oma fantaasias vabalt ka meie maailma paigutada.

"Paani rahvas" kujutab endast lugu ameeriklasest, kes leiab asustamata Lääne-India saarelt maa alla viiva šahti ja sealt omakorda Atlantise ning selle sõsarmandri Antillea hävingu järel läänepoolkerale pidama jäänud antiikkreeka kultuuri kandjate maa-aluse mikrotsivilisatsiooni. Ma ei tea, mis mulje jättis see lugu lugejatele aastal 1929, ent praegu on see tekst ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mõjub pigem veidralt ning kummaliselt. Lisaks on nii loo süžee kui ka tegevusmaailm kohutavalt halvasti ja usutamatult üles ehitatud (mingi maa-alune sekt on suurepäraselt teadlik laias maailmas toimuvast, s.h. Euroopas toimunud hilisematest arengutest). (Klassikalise kreeka keele ja kirja kasutamisest, viimane neist teatavasti loodud foiniikia kirja põhjal vanas maailmas, pole vist mõtet rääkidagi-samas pole ma ka päris kindel, kui palju neist asjadest Whiteheadi eluajal teati.) Mingit põnevat sündmustikku käesolevas loos erinevalt näiteks Haggardi või Burroughsi sarnastest tekstidest ka pole, nii et lugu ei tööta ka pulpiliku seiklusloona. Kõik see määrabki hinde.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, May 14, 2015

Indrek Hargla "Süvahavva: Teine suvi"

"Süvahavva"-nimelise telesarja teise hooaja romaniseering (ehk romaniseeringute sarja teine köide). Telesarja pole ma endiselt näinud, nii et sellega paralleele tõmmata ei oska.

Sarja esimeses romaanis toimunud sündmustest on, nagu pealkirjastki näha, möödunud täpselt aasta. Peep Ambrose pere elab endiselt Põlvamaal Süvahavva talus, vaid ta abikaasa Kristi on võtnud vastu ajutise kõrgelttasustava töö kooliõpetajana Togos Euroopa Liidu abiprogrammi raames. Aasta tagasi toimunud müstilistest sündmustest püüavad süvahavvalased mitte rääkida, ent paraku leiavad need nad uuesti üles...

Võrreldes esimese romaaniga on siin tegevuse haare märksa laiem, mängu astuvad kõikvõimalikud rahvusvahelise haardega salaorganisatsioonid ja lisaks kaasaegsele Eestile viib romaani tegevus ka Rooma, Lääne-Aafrikasse ning keskaegsele Liivimaale. Eesti folklooril põhineva etnohorrori kõrval on siin vat et olulisemgi koht kõikvõimalikul kristlikul müstikal.

Hargla loomingu juures on üks huvitav joon, mida ma just viimasel ajal olen hakanud täheldama-nimelt tuleb tal võõraste maade ja kaugete aegade kirjeldamine välja märksa paremini kui tänapäeva Eesti oma. Kuna "Süvahavva: Teise suve" tegevus pendeldab pidevalt "rahvuslike" ja "rahvusvaheliste" teemade vahel, tuleb see kuidagi väga eredalt esile. Nii võib keskaegset Liivimaad või Ghanat ja Togot puudutavaid tekstiosi vägagi kõrgelt hinnata, ent kaasaegne Eesti on autori nägemuses kuidagi... hämmastavalt steriilne ja eluvõõra pilgu läbi nähtud. Kui kirjeldada niimoodi näiteks Tallinna ümbruse jõukate elu ja panna peategelaseks mingi rahvusvahelise taustaga isik, siis see isegi toimib. Aga kui autor kirjeldab Põlvamaa külaelu, siis torkab see järjest enam silma-isegi kohalik külaparm on tegelikult mingi kõrgharidusega füüsik ja üldse on kogu seltskond selline hästi väikekodanlik ning igavas mõttes tavapärane... kui välja jätta nende müstilised sidemed salaorganisatsioonidega ja kummalised varjatud ülesanded. Erinevalt näiteks Mandi loomingust jääb Harglal kohaliku õhustiku kirjeldamisel nagu teravusest ja vahetutest isiklikest kogemustest puudu. Lugedes võib päris kergesti aru saada, et kirjeldatavad pole ehedad Lõuna-Eesti maainimesed, vaid pigem sellised, nagu võiks neid kujutleda keegi, kes suhtleb igapäevasel tasandil ainult suhteliselt piiratud haritud inimeste ringiga.

Ehkki Põlvamaal toimuv tegevusliin kohati veidi tüütuks kisub, on "rahvusvahelised" ja ajaloolised teemad autoril hästi välja tulnud, nii et hindeks kokku "4". Jääme kolmandat osa ootama!

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, May 3, 2015

George R. R. Martini, Gardner Dozois' ja Daniel Abrahami "Põgenemine"

Tulevik. Inimesed on asunud elama erinevatele planeetidele teistes tähesüsteemides, ent seejuures on nad enjede nime all tuntud tulnukrassi käpa all-isegi kolonistide transport uutesse maailmadesse toimub enjede ruumilaevade abil. Romaani peategelaseks on kriminaalsete kalduvustega mehhiklane, täpsemalt Mehhiko mägismaa indiaanlane Ramon Espejo, kes eelistab palgaorjuse asemel kaevanduses enjede laeval Sao Paulo nimelisele koloniaalplaneedile kolida. Uues kodumaailmas täidavad maavarade otsijana töötava Espejo töövälist aega põhiliselt joomingud ja kaklused. Europa diplomaadi surnukspussitamise järel öise baari ees suundub Espejo metsikusse loodusesse end võimude eest varjama, ent satub seal veelgi suurema jama otsa...

Romaan on äärmiselt mitmekihiline. Ühelt poolt on suurt rolli pandud Espejo tegelaskujule-looduslähedane inimvihkajast sotsiopaat, kes igatseb pidevalt inimestest eemale ja suudab elu linnatingimustes taluda vaid pidevas alkoholijoobes olles. (Need pole just iseloomujooned, mida levinud klišeede põhjal latiinodega seostaks, ent eks Espejo mägismaa-indiaani päritolu seletab asja.) Teiselt poolt tõeliselt võõra mõtlemisega tulnukrassid ja raskused, mis inimestel nendega suheldes ette tulevad. Ja kolmandaks Sao Paulo looduse äärmiselt värvikad ning fantaasiarikkad kirjeldused, ellujäämine metsikus looduses ja võitlus elu eest. Nii et siin oleks justkui vana head 19. sajandi stiilis seiklusjuttu, tipptasemel kosmoseteemalist SFi ja mõnd Robert Rodrigueze filmi meenutavat latiinokõrilõikajate elutegevuse kirjeldust. Kõik see moodustab huvitava terviku ja mahutub kenasti suhteliselt õhukesse romaani. Ega "Põgenemisele" midagi ette heita polegi, romaan on põnev ja mõtlemapanev.

Tõlke kallal muidu väga ei viriseks, ehkki see oli küll naljakas, et ühes joonealuses märkuses Europat planeediks nimetati.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis