Friday, July 30, 2021

Fritz Leiberi "Mõõgad ja nõidus"

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...

Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul.

Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.

"Lumenaised"

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust.

"Ebapüha Graal"

"4".

"Hukatuslik kohtumine Lankhmaris"

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile.

Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, July 6, 2021

Helju Rebase "Õige valik"

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.

Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.

Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav.

"Kõik puud ei ole ühesugused"

Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Minu pea"

Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.

Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.

"Ilu kohutav jõud"

Kosmoseuurijad satuvad planeedile, mida asustanud humanoidne tsivilisatsioon on seniteadmata põhjustel hävinud, kohalikel surnuaedadel asuvatel hauasammastel olevate fotode järgi võib aga aru saada, et kohalikud naised olid imeilusad. Selgub, et üks kohalikest kaunitaridest on veidral kombel ellu jäänud ja loo minategelane, kosmoselaeva arst, armub temasse kõrvuni ära ning otsustab meeskonna juurest ära karata ja mahajäetud planeedile elama jääda...

Korralikult teostatud puänteeritud lõpuga novell. Lugu jätab seejuures üsna vanamoodsa mulje, nii et kohati on raske uskuda, et see pärineb aastast 2015.

"Õige valik"

Lühike puänteeritud lugu, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Märksõnadena võiks mainida kosmoselende ja taaskord üsna vanamoodsat õhustikku - lugu pärineks justkui kuskilt 20. sajandi keskpaigast.

"Mis saab pärast"

Kirjanduslikus mõttes päris hästi teostatud lühike maailmalõpulugu, mis mind sellest hoolimata tervikuna pigem külmaks jättis.

3+.

"Ootamatu edu"

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.

"Helendav kass"

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...

Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.

"Ajakirja "Emantsipeerunud naine" intervjuu Immanuel Kantiga"

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.

Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha.

"Margaret Mitchelli tagasitulek"

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...

"Taruaeg"

See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Teener"

SF-laast, mis mulle eriti sügavat muljet ei jätnud. Sellest ka hinne.

"Ristsõnamõistatus"

Päris lõbus laastuke, hindeks "4-".

"Oh neid teadlasi küll"

Omapärase ideega laast, mis oma lühiduses siiski kuidagi anekdootlikuks ja visandlikuks jääb. Hindeks "3+".

"Aristarhos ja koduliblikas"

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

"Linn Altrusel"

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...

"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis