Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed.
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine.
