tag:blogger.com,1999:blog-78275377653591633222024-03-20T19:37:56.118+02:00Digital NerdlandKristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.comBlogger415125tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-31587954861067875132024-03-20T19:37:00.001+02:002024-03-20T19:37:16.593+02:00Clifford D. Simaki "Meie laste lapsed"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoRzPfM7brm_fx5Tqu820ykCHmKPVlXvFQIWUVXt3vbT0ubOy1tlb5LeCMshmp2ntKv32rI0rk7DGV2pCq7X1wlk7XYrxvuFgdIy8XTknr0WAlEdXqL5M15Q2OREGgDjFDTNtM-7K0bw4oBhZxNWU7CJrmu95we1nZfXuUIsV1AxYuw_TnVKiiCf-3cgIB/s2362/a0d25487b5ed7a9e97dd88ee597496d8_origin_1.webp" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2362" data-original-width="1476" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoRzPfM7brm_fx5Tqu820ykCHmKPVlXvFQIWUVXt3vbT0ubOy1tlb5LeCMshmp2ntKv32rI0rk7DGV2pCq7X1wlk7XYrxvuFgdIy8XTknr0WAlEdXqL5M15Q2OREGgDjFDTNtM-7K0bw4oBhZxNWU7CJrmu95we1nZfXuUIsV1AxYuw_TnVKiiCf-3cgIB/s320/a0d25487b5ed7a9e97dd88ee597496d8_origin_1.webp"/></a></div> <p>
Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed.<p>
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=1&teos=22060">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-67753945419080113282024-03-13T16:41:00.001+02:002024-03-13T16:41:03.980+02:00Isaac Asimovi "Mõtle nagu marslane"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgweHfMW-lRTlzXGtw4bch0k4U9tcpi1yB03usTNJsTl34fpJ5AXSjp-3X0jQ2hf4Y43z-qOWo7R8_6DmS95J9R1fFB0sE1TLtHkT1JSw8N2zeFNVAiw0GA5HykmL-pOOLbLJTBArntzne2NB2in3tJpLQ6ch2H14JlAG73uezddwOU0fdL8iTasykABKHy/s744/9789916648773.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgweHfMW-lRTlzXGtw4bch0k4U9tcpi1yB03usTNJsTl34fpJ5AXSjp-3X0jQ2hf4Y43z-qOWo7R8_6DmS95J9R1fFB0sE1TLtHkT1JSw8N2zeFNVAiw0GA5HykmL-pOOLbLJTBArntzne2NB2in3tJpLQ6ch2H14JlAG73uezddwOU0fdL8iTasykABKHy/s320/9789916648773.jpg"/></a></div> <p>
<b>"Mõtle nagu marslane"</b><p>
"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist.<p>
<b>"Noorus"</b><p>
"4".<p>
<b>"Sügavik"</b><p>
"4".<p>
<b>"Ahvatlev sööt"</b><p>
"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=2&teos=54">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-57048099537794183162024-03-12T12:15:00.000+02:002024-03-12T12:15:07.115+02:00Indrek Hargla "Heade mõrvade linn"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKFEk29Yy0HGgPqTRr_-97T2e82QCORN01Nyl5Ffxmjs2BYDxCQx6wWevDJbyxt_Yrnv-0rMWkBYbXe1Voh1cDrDuy5ny0hQte8H9uVeFJL8KTBWS2k-GVt0iEw5JBrQttU4lpax_M00-29qVUyzwn92a14EG9av-b14IkSH9z7tiQ8iKpkDVn9P84u8Vr/s910/c8df3d7765d511705ab622e502200388_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="910" data-original-width="596" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKFEk29Yy0HGgPqTRr_-97T2e82QCORN01Nyl5Ffxmjs2BYDxCQx6wWevDJbyxt_Yrnv-0rMWkBYbXe1Voh1cDrDuy5ny0hQte8H9uVeFJL8KTBWS2k-GVt0iEw5JBrQttU4lpax_M00-29qVUyzwn92a14EG9av-b14IkSH9z7tiQ8iKpkDVn9P84u8Vr/s320/c8df3d7765d511705ab622e502200388_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
<b>"Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul"</b><p>
Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage <i>action</i>'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...<p>
<b>"Mõrv "Reaktori" toimetuses"</b><p>
Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis.<p>
<b>"Mõrv Mänguasjamuuseumis"</b><p>
Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=89673">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-47540532849956916192024-02-23T21:06:00.002+02:002024-02-23T21:06:40.444+02:00Jack McDevitti "Ajarändurid ei sure iial"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiH-6Ok3qXCcf6A4ceehyqf3zYt6IqlXUm8j0-_PUz1zyixO58ru_ADHDTdWIbfvTbMVidnE-hQ0EiKC_VRPsR42EB4oxmZGNLXCHPbeSpcYUkZTgx8BEuWNFly7Wvh45hYwhs0V8ll51SUMeNxP30-jWyM0IaOx7xLv7VdRuFHZMhHKGsgK1kvfOtzVC8n/s567/852ec8c04207959ae174b2703f97f384_origin_1.webp" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="567" data-original-width="354" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiH-6Ok3qXCcf6A4ceehyqf3zYt6IqlXUm8j0-_PUz1zyixO58ru_ADHDTdWIbfvTbMVidnE-hQ0EiKC_VRPsR42EB4oxmZGNLXCHPbeSpcYUkZTgx8BEuWNFly7Wvh45hYwhs0V8ll51SUMeNxP30-jWyM0IaOx7xLv7VdRuFHZMhHKGsgK1kvfOtzVC8n/s320/852ec8c04207959ae174b2703f97f384_origin_1.webp"/></a></div> <p>
Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda.<p>
Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.<p>
Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida...
"Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste.<p>
Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine.<p>
P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna <i>pilot</i> "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=392&teos=82900">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-71810571588853884522024-02-20T17:19:00.003+02:002024-02-20T17:21:00.757+02:00"Minu isa luulud" (koost. Joel Jans ja Jüri Kallas)<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDPnVTpqDD8rMUqmdT81jLssI7xpj44GarW29eZxgWl-iLq6h5DhopgOGiIvszT2Y3ofOkvitXJBXFi1CweUTgGVqpfwhcvAD-3JuqeelD0zcPQBP4tk2y11vn9RexfjkVTY217CG-_em7WjKGxRFtAu5S5-hKCHxdKMkj2REnbNh0WRO95nPDYt0GhbtB/s744/9789916954638.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="491" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDPnVTpqDD8rMUqmdT81jLssI7xpj44GarW29eZxgWl-iLq6h5DhopgOGiIvszT2Y3ofOkvitXJBXFi1CweUTgGVqpfwhcvAD-3JuqeelD0zcPQBP4tk2y11vn9RexfjkVTY217CG-_em7WjKGxRFtAu5S5-hKCHxdKMkj2REnbNh0WRO95nPDYt0GhbtB/s320/9789916954638.jpg"/></a></div> <p>
Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev.<p>
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.<p>
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.<p>
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud.<p>
<b>Vladimir Beekmani "Kiired maailmaruumist"</b><p>
"3".<p>
<b>Rein Sepa "Viimne üksiklane"</b><p>
Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi.
"Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti.<p>
<b>Juhan Saare "Strontsium 90"</b><p>
Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".<p>
<b>Reedik Palmi "Vaigulõhn"</b><p>
Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje.<p>
<b>Rein Saluri "Krahvi poeg"</b><p>
Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada.<p>
<b>Ain Ainsaare "Tõrge"</b><p>
Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas.<p>
<b>Friedebert Tuglase "Helloi maa"</b><p>
Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali.<p>
<b>Henn-Kaarel Hellati "Kergemeelse kosmose hüpotees"</b><p>
"4".<p>
<b>Tarmo Kulmari "Sinine allee"</b><p>
"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".<p>
<b>Andres Ehini "<i>Ubi est hortus botanicus?</i>"</b><p>
Lobedalt loetav anekdoot, aga ka ei midagi enamat.<p>
<b>Eve Petersoni "Ääremaadel"</b><p>
Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.<p>
Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks.<p>
<b>Ülo Mattheuse "Minu isa luulud"</b><p>
Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks.<p>
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist. Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi.<p>
<b>Helju Rebase "Tegu"</b><p>
"4".<p>
<b>Hille Karmi "Kunagi veebruaris"</b><p>
"3".<p>
<b>Ain Särgi "Hahim ben Sarah'nurjunud päev"</b><p>
Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.<p>
<b>Peeter Joonatani "Mantra"</b><p>
Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline.<p>
Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik.<p>
<b>Urmas Alase "Hea tahte avaldus"</b><p>
Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=147&teos=89515">Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-7605470438657645642024-02-04T17:03:00.002+02:002024-02-04T17:03:33.448+02:00Miikael Jekimovi "Celestaali varjud"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiPGvnW8_VmaJd_6YYmoI8rIJdIqJn4Al1O3bRzEEQP15AVu71fvyXnQJUJ41inxvvhNTwdpN7p22Jdd2DnkuKFOUMwqOhsOtdAjs751DqmUZvB7DLyc0dHd1iqwrrr-1JKlyZASvxzUMSEuSlxFk2mhwWIBvZGlP8bdzdkd0YADoeBwYBeo0JFg0PyV0K/s1200/00ede6bfe69b54f561d10b1279a36900_origin_1.webp" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="1200" data-original-width="770" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiPGvnW8_VmaJd_6YYmoI8rIJdIqJn4Al1O3bRzEEQP15AVu71fvyXnQJUJ41inxvvhNTwdpN7p22Jdd2DnkuKFOUMwqOhsOtdAjs751DqmUZvB7DLyc0dHd1iqwrrr-1JKlyZASvxzUMSEuSlxFk2mhwWIBvZGlP8bdzdkd0YADoeBwYBeo0JFg0PyV0K/s320/00ede6bfe69b54f561d10b1279a36900_origin_1.webp"/></a></div> <p>
<b>"Celestaali varjud"</b><p>
Järg lühiromaanile "Tormiga saabub ka veritasu" on sarnaselt eelmainitud teosele sirgjooneline ja jõhkralt hoogsa sündmustikuga kosmiline gängsteriseiklus - nagu ka sama autori lugu "Läbi külma metalli". Kui eelmainitud lood meeldisid mulle natuke rohkem, siis käesoleva tekstiga hakkab selle stiili uudsus mu jaoks juba kaduma, sellest ka veidi madalam hinne.<p>
<b>"Õhupuudus"</b><p>
Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...<p>
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.<p>
<b>"Ortoni isevärki avantüür"</b><p>
Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud.<p>
<b>"Koiduaeg sadamas"</b><p>
Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.<p>
<b>"Tynehallow' rauad"</b><p>
Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse...
Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.<p>
P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).<p>
<b>"Vahetatud lugu"</b><p>
Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4".<p>
<b>"Sõnad öötaeva all"</b><p>
Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu.<p>
<b>"Muld ei hoia"</b><p>
Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.<p>
Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=6537&teos=88350">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-17638861948670766362024-01-29T21:19:00.000+02:002024-01-29T21:19:07.048+02:00Ursula K. Le Guini "Neli teed andestuseni"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUhLKAPRcEQG1ALJtqzuGZ9nftqyNKyKp3B_k8US06qqIAcsZPaFiSwDzMKUGxYREm7acNgn7FoRJ5KD2QkEzNTQq1E79SPAmFEM7jexqwXDHTTMOHBbztZILhhDOWVl_qiUr8oI6Cwgu6acGAez59HrF2LmHsExbLQaUaPO05qxVxqHQCYY_hl9fUnTaL/s744/9789916648797.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUhLKAPRcEQG1ALJtqzuGZ9nftqyNKyKp3B_k8US06qqIAcsZPaFiSwDzMKUGxYREm7acNgn7FoRJ5KD2QkEzNTQq1E79SPAmFEM7jexqwXDHTTMOHBbztZILhhDOWVl_qiUr8oI6Cwgu6acGAez59HrF2LmHsExbLQaUaPO05qxVxqHQCYY_hl9fUnTaL/s320/9789916648797.jpg"/></a></div> <p>
<b>"Reetmised"</b><p>
Üsna igav ja staatiline lugu, loetud Le Guini teostest meenutas enim vast "Tehanut". Keegi vanamutike veedab oma elupäevi Yeowe soodes ja põetab seal endist planetaarse vabadusvõitluse juhti, lõpuks paneb lolli peaga oma maja ka põlema. Kohaliku maailma ajalugu ja kultuuri on taustal nagu muuseas kirjeldatud, aga üldiselt võiks loo tegevus ka kuskil sajandi või rohkema taguses Eestis toimuda. Looduskirjeldused tõstavad hinde "kolme" peale, aga üldiselt igav lugu.<p>
<b>"Andestuspäev"</b><p>
Noor naisdiplomaat Solly saab Oikumeeni suursaadikuks feodaalsel ja orjanduslikul Wereli planeedil asuvas Voe Deo riigis. Kui algul tuleb tekstis ette pelgalt Solly mõttemaailma kirjeldusi ja Wereli tagurliku ühiskonna ning sealsete inimeste kirumist, siis peatselt nihkub tähelepanu ka teisele peategelasele - Voe Deo aadlikust sõjaveteranile Teyeole, kelle teeneid ihukaitsjana on Solly vastumeelselt kasutama sunnitud. Teineteist vihkavate ja jälestavate tegelaste mõttemaailma vahelduv kirjeldus loob päris huvitava kooskõla ning mingil hetkel läheb ka lühiromaani sündmustik hoogsamal tempol käima...<p>
Tundub, et Le Guini kogumiku "Neli teed andestusteni" eestikeelse tõlke kaanepilt on inspireeritud käesolevast lühiromaanist. Ilus pilt, aga kujutatud tegelased polnud tekstis päris nii valge nahatooniga.<p>
<b>"Rahvamees"</b><p>
Lühiromaani sisuks on Haini kolkamaailmast pärineva noormehe eksirännakute kirjeldused, mis ta lõpuks äsja Wereli ikke alt vabanenud Yeowe planeedile viivad. Et loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna, oleksin selle lõpplahendusest midagi enamat eeldanud.<p>
<b>"Naise vabastamine"</b><p>
Lühiromaan orjade vabadusvõitlusest Wereli planeedil ja minategelasest orjatari järgnevast elukäigust pole ju nagu otseselt halvasti kirja pandud... aga kokkuvõttes kuidagi plakatlik ja ulmet oli siin vähe - kui kaksikplaneetide omavahel läbipõimunud tsivilisatsiooni eripärad kõrvale jätta, võiks kogu lugu toimuda ka ajaloolisel taustal või tänapäeval mõnes kolmanda maailma riigis. Natuke meenutas nõukogudeaegset klassivõitluse-teemalist ilukirjandust - kui rohked ebakonventsionaalsete seksuaalpraktikate kirjeldused, mis poleks kindlasti toonast tsensuuri läbinud, välja arvata.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=39&teos=1454">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-23682872538459553782024-01-17T12:22:00.002+02:002024-01-17T12:22:41.455+02:00Robert Silverbergi "Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaKQdphZFWOtmdcHseHtIzdqnSsxhfnUEKa0EhHqieZfOFvL3uiwpCuOfbcs0CoKOn5Ns2TX6MXjiCHhtxDUYFLrwerx6gSL9DdpZPExY2v09kQ8IW9saV6WLjrRQoHf0Kv0-qEGQvxhqfwI6BYFLBx51dIe2DxcR2BMxrE7khB2TyKex3qzJ2Zc48zubg/s744/9789916648612.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="474" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaKQdphZFWOtmdcHseHtIzdqnSsxhfnUEKa0EhHqieZfOFvL3uiwpCuOfbcs0CoKOn5Ns2TX6MXjiCHhtxDUYFLrwerx6gSL9DdpZPExY2v09kQ8IW9saV6WLjrRQoHf0Kv0-qEGQvxhqfwI6BYFLBx51dIe2DxcR2BMxrE7khB2TyKex3qzJ2Zc48zubg/s320/9789916648612.jpg"/></a></div> <p>
Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.<p>
Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse.<p>
<b>"Normaaljaotuse parem nõlval"</b><p>
Käesolevat lugu lugedes võib selgelt mõista, miks autor lühijuttude kirjutamist nii piinavaks protsessiks peab - tema paljusõnaline ja lobisev stiil sobib palju rohkem pikemate tekstide loomiseks. Kui vahepeal tundus, et erinevad ajastud, milles peategelased kondavad, on lihtsalt nende armuloole sellega otseselt mitteseotud kulissiks, siis loo lõpupoole see asi muutus...<p>
Hinde osas natuke kõhklesin, aga olgu siis maksimum.<p>
<b>"Kesktöötund palees"</b><p>
Postapokalüptilises tulevikus on USA killunenud jabiurateks kääbusriigikesteks, samas on säilinud vähemalt osa loo kirjutamisaja moodsamast tehnoloogiast (sisepõlemismootoriga autod, juhtmega telefonid jne). Loo peategelaseks on San Francisco Keisririigi välisminister, kes peab peojärgse pohmelli kiuste kohtuma ühe endise California osariigi territooriumil asuva kääbusriigi võluva naisdiplomaadiga, kellel on talle olulisi uudiseid...<p>
"Kesktöötund palees" polnud halvasti kirja pandud, aga mõjus nagu mingiist suuremast tervikust väljalõigatud poolik ja lõpetamata kild... või suvaline olustikukirjeldus. Võimalik, et loo täielikuks nautimiseks peaks San Francisco linnaga paremini tuttav olema.<p>
<b>"Mees, kes uitas ajas"</b><p>
Raske öelda, kas see lugu tegelikult üldse ulmeks liigitub - kogu see ajarännuteema võis olla ka tegelase vaimuhaigusest või mingite uimastite kasutamisest tingitud luul. Olen umbes sama fantastilistest asjadest (mitte küll minevikurändude teemal) tõsimeeli pajatavate esoteerikahuvilistega ka päriselus kokku puutunud, ent erinevalt Silverbergi loo minategelasest pole mul tekkinud vähimatki kiusatust nende räägitavat tõsiselt võtta.<p>
Lugeda kõlbas, aga ei midagi enamat.<p>
<b>"Gianni"</b><p>
21. sajandi alguseks on ajarännutehnoloogia juba nii kaugele arenenud, et Californias baseeruvad teadlased otsustavad ühe noorelt surnud minevikukuulsuse vahetult enne tolle surma oma ajastust ära tuua ja terveks ravida. Valituks osutub 18. sajandi alguses elanud ja kahekümne kuueselt tuberkuloosi surnud itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi...<p>
Loo lugemist alustades käis mu peast läbi tülpinud mõte stiilis "järjekordne ajarännulugu Silverbergerilt, hakkab juba tüütuks kiskuma." Samuti kipub muusikateemaline ilukirjandus mind ebamusikaalse inimesena üsna külmaks jätma, aga loo lõpplahendus tõstis hinde "4" peale. Teatud paralleelid tekkisid Bradbury looga "Igavik ja Maa" - ent kui Bradbury jutt on traagiline ning talle omaselt sentimentaalne, siis Silverbergi oma on kokkuvõttes parajalt küüniline.<p>
<b>"Šimpanside paavst"</b><p>
"4".<p>
<b>"Thesme ja geirog"</b><p>
"4".<p>
<b>"Jenniferi armuke"</b><p>
Üks üsna igav ja tüütu lugu töönarkomaanist Ameerika keskklassi väikekodanlasest, kelle ideaalset pereelu varjutab kahtlus, et ta naisel võib olla armuke... kellega on üsna ulmelised lood. Loo sündmustik meenutab rohkem halba anekdooti (ainult et ilma huumorita) ja lisaks on see kõik nähtud läbi ülemäära ideaalse ning masendavalt igava tegelase pilgu.<p>
<b>"Nad pole meie vend"</b><p>
Eksootiline õudusjutt Mehhiko karnevalimaske koguvast Ameerika kollektsionäärist, kes satub oma Mehhiko-reisi käigus ühte sealsesse väikelinna, kus toimuvad traditsioonilised surnutepäevapidustused...<p>
Ülesehituselt üsna tüüpiline klassikaline õuduslugu (valge mees satub üksi kuskil pooltsiviliseerimata kolkas hulkudes jubedate sündmuste keskele), aga sellisena päris korralikult teostatud ja Mehhiko kolkapiirkonna õhustiku kirjeldused olid üsna lummavad.<p>
<b>"Madu ja ookean, ookean ja madu"</b><p>
Lugu telepaatilisest seksist ja sellega seotud abielurikkumisest meenutab veidi "Jenniferi armukest", ent on sellest loetavam.<p>
<b>"Äravahetatud"</b><p>
"4".<p>
<b>"Väärisasjad"</b><p>
Pärast edukat kontakti tulnukatega võib Maal kohata erinevatest mittehumanoidsetest rassidest pärinevaid tulnukturiste. Loo peategelaseks on šveitslasest kunstiärimees, kes koos kohalikust äripartneriga Marokot külastavatele tulnukturistidele hinnalisi Maa kunstiteoseid müüb. Nähes üht võõrmaailmlast kauni, ent millegi poolest veidra inimnaise seltsis, tärkab temas uudishimu...<p>
"Väärisasjad" on üks neist Silverbergi poolt omaaegsetele klants-pornoajakirjadele (antud juhul siis Playboyle) kirjutatud tugeva erootikakallakuga ulmejuttudest, mida tema eestikeelsete "Valitud teoste" neljandast köitest rohkelt leida võib. Polnud üldiselt paha lugu, meeldis rohkem kui mõned sarnased eelnevalt loetud tekstid.<p>
<b>"Sümbiont"</b><p>
Käesolev lugu on teatud määral inspireeritud Vietnami sõjast... või täpsemalt mingist juhtumist, mis Silverbergi tulevase naise Karen Haberi ühe sõbraga seal sõjas aset leidis ja millest autor loo eestikeelse tõlke saatesõnas meile detailsemalt ei räägi. Lugu kahest ühiselt sõjaväkke astunud noorest sõbrast, bioloogilisest sõjast tulnukrassi vastu Weinsteini-nimelise planeedi džunglites, murtud lubadusest ja selle tagajärgedest.<p>
Tegelikult rohkem sisu kohta paljastada ei tahakski, mainiksin vaid, et tegu on fantaasiarikka ja Silverbergi loomingu kohta üsna jõhkra ning traagilise tekstiga... justkui oleks selle autoriks olnud hoopis näiteks George R. R. Martin oma varasemal loominguperioodil. Võrreldes minu poolt eelnevalt eestikeelsest valikkogust loetud Silverbergi pornoajakirja-lugudega ikka väga teisest puust tekst.<p>
<b>"Gilgameš kõnnumaal"</b><p>
Põrguks kutsutud lõputul kõnnumaal elavad surmajärgset elu kõik iialgi elanud inimesed, kelle elutee on lõppenud ajavahemikul ürgajast 20. sajandi lõpuni. Teose üks kesksemaid tegelasi on sumeri eepose nimikangelane Gilgameš, ent selle tegelaste hulgas on ka hulk teisi ajaloolisi isikuid, sealhulgas varalahkunud Ameerika <i>fantasy</i>- ja õuduskirjanikud Robert E. Howard ning H. P. Lovecraft.<p>
Ühelt poolt on "Gilgameš kõnnumaal" just täpselt selline teos, mis mulle meeldima peaks. Mõtisklused surmajärgse elu ja surematuse üle, hulk ajaloolisi isikuid tegelasteks, mulle ammust ajast tuttavad ulmekirjanikud oluliste tegelaste rollis... Erinevate ajalooliste isikute kasutamine ja Põrgus tegutsema panemine pakub võimalust huumoriks ning satiiriks, mida autor ka mõnes kohas on kasutanud (nt Mao Zedongi soovis Põrgut põllumajanduse kollektiviseerimise läbi paradiisiks muuta). Aga hoolimata sellest jäi käesolev lühiromaan siiski maksimumhinde jaoks kuidagi tuimaks, võib-olla oli siin tegelasi ja võimalusi nendevaheliste suhete kirjeldamiseks nii lühikese teksti jaoks lihtsalt liiga palju.<p>
Tõlkest: eesti keeles on Kreeka mütoloogilise vägilase Ajaxi nimi siiski Aias. Natuke kummaliselt mõjus ka Silverbergi seni eesti keelde tõlkimata romaani "Star of Gypsies" pealkirja "poliitiliselt korrektne" eestikeelne variant "Romade täht" lühiromaani autoripoolses eessõnas.<p>
<b>"Raudtäht"</b><p>
Klassikaliselt karges stiilis kosmoselugu neutrontähte uurima saadetud ekspeditsioonist, ühe mõistusliku võõrtsivilisatsiooni jäänuste avastamisest ja kontaktist teisega. Mulle kokkuvõttes meeldis.<p>
<b>"Mööda kiipi ja edasi"</b><p>
Minajutustajast psühhoterapeut saab endale patsiendiks väidetavalt anoreksiahaige nooruki, kes soovib end nii pisikeseks näljutada, et oma silmaga mikrokiipe uurida... Üsna veidra ideega lugu ja sarnaselt loole "Mees, kes uitas ajas" pole ma päris kindel, et tegu on ulmega, kuna fantastiline osa näib aset leidvat pigem tegelaste peades.<p>
<b>"Võõral maal"</b><p>
C. L. Moore'i lühiromaani "Viinahooaeg", mille järge või õigemini samas aegruumis toimuvat, ent teisi tegelasi kasutavat töötlust "Võõral maal" endast kujutab, ma lugenud pole (Baasi andmetel on selle eestikeelne tõlge ilmunud järjejutuna Postimehes kunagi 1994. aastal, ent ma ise polnud sellest teadlik), nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska ja Moore'i loodud maailmaga tutvusin esmakordselt. Käesoleva lühiromaani sisust on eelarvustaja juba natuke rääkinud, ent sõnastaksin ehk veidi täpsemalt: kaugtuleviku ajaturistidel on dekadentlikuks kombeks külastada ilusaid kohti minevikus ilusatel hetkedel vahetult enne neid kohti tabanud suuri katastroofe. Üks rühm selliseid turiste jõuab nimetusse USA suurlinna, mida on kohe tabamas meteoor ja järgnev kosmilist päritolu surmav pandeemia, kaunil maikuul 20. sajandil. Üks reisilistest, mees nimega Thimiroi, tunneb oma reisikaaslaste ja koduajastu vastu süvenevat tülgastust ning erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu soovib ta järjest vähem toimuvas vaid reeglitekohaselt passiivseks pealtvaatajaks jääda...<p>
Aastakümnete vanuste ulmeteoste pastiššide kirjutamisega kipub kaasnema see probleem, et maailm meie ümber muutub kogu aeg ja varasemas teoses kirjeldatud tulevikku kujutamisel seisab autori ees valik - kas teha seda algteosele omases retrolikus, auru-, tuuma- vms -pungi-laadis, või siis kaasajastatuna. Silverberg, kelle lühiromaani ilmumist lahutas Moore'i omast 43 aastat, on otsustanud tegevusmaailma kaasajastamise kasuks, ehk siis tema teoses on umbkaudu Teise maailmasõja aegsest või järgsest USA suurlinnast saanud Reagani-aegne suurlinn. Sellega kaasneb ka teatud tunnetuslik ebakõla, mida omakorda võib mõjutada teadmine, et tegu on 1946. aastal ilmunud loo pastišiga. Lühiromaani üldises õhustikus ja tekstis sisalduvates vihjetes oleks nagu ühekorraga midagi 1940-ndatest ja -80-ndatest aastatest. Või kasvõi kirjeldatud apokalüpsise toimumisviis - ootamatu meteooritabamus kosmosesatelliitide ja kõrgelt arenenud raadioteleskoopide ajastul? Ilmselt võimalik, ent aastal 1946 mõjus taolise sündmuse võimalus kindlasti märksa kõhedusttekitavamalt ja realistlikumalt.<p>
Muus osas: päris armas lugu, poeetiline, romantiline ja traagiline üheaegselt. Sellised ulmetekstid pole tavaliselt päris mu lemmikud, ent hinne "4" on käesolevale lühiromaanile minu poolt raudselt kindlustatud.<p>
<b>"Lood Venia metsadest"</b><p>
"3".<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=88295">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-1566770139957774412024-01-02T12:44:00.003+02:002024-01-04T15:21:03.288+02:00"Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused" (koost. Eva Luts)<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEd3hCLGKAfwP0bIvp8TZVMhN5SyoWqEe4JMr0r_m6RmxAt4Kznj5Z5gBn8EV-0rXdNbrHgyXmrRUDXIOx5slmECswZvkffI53OBQ5CBIhkcU8_XvPOMy4t_23YFcL_YStVXxh9OyuNZqLP-O9bTlTckL88J2S944xy1hQjXFCospp_1IjHuABuohKpGwx/s680/9789916648834.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="680" data-original-width="431" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEd3hCLGKAfwP0bIvp8TZVMhN5SyoWqEe4JMr0r_m6RmxAt4Kznj5Z5gBn8EV-0rXdNbrHgyXmrRUDXIOx5slmECswZvkffI53OBQ5CBIhkcU8_XvPOMy4t_23YFcL_YStVXxh9OyuNZqLP-O9bTlTckL88J2S944xy1hQjXFCospp_1IjHuABuohKpGwx/s320/9789916648834.jpg"/></a></div> <p>
<b>Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused"</b><p>
"5."<p>
<b>Tim Horneti "Kuningatütre vari"</b><p>
Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale <i>fantasy</i>-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.<p>
<b>Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "<i>Mobilis in Mobili</i>"</b><p>
Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.<p>
"<i>Mobilis in mobili</i>" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.<p>
<b>Marek Liinevi "0,01 protsenti"</b><p>
Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks.<p>
Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".<p>
<b>Martin Leisi "Ajastutruudus"</b><p>
Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi <i>fantasy</i> ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.<p>
<b>Kristi Reiseli "Gurmee tee"</b><p>
Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab.<p>
P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki.<p>
<b>Karri Tiigisooni "Kullake"</b><p>
Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...<p>
Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.<p>
<b>Piret Frey "Pööriöö"</b><p>
Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem.<p>
<b>Lüüli Suuki "Vikatimees"</b><p>
Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on <i>fantasy</i>autorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.<p>
<b>Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"</b><p>
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui <i>fantasy</i>-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=6829&teos=89562">Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-62238712293706995322023-12-18T22:13:00.001+02:002023-12-18T22:13:08.366+02:00"Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil" (koost. Raul Sulbi)<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiavhpgUspZRVLUs8ECLLzBRox-3M7n4fXfIsFBYY5M2Osjaf4hgve1n-tubU8WvS2nxjp6X7uNjj39QomIab2KA-Ump7O9j9eYp_nm4QiH94CDFhE-mzM6JCOvHWSNlYNd7QdP-0C4WXYME298CWXZCu5MMisBrDTRaPQ8Nt0LGsK0JDysSysXpiADzwxf/s2835/1d34e223b5a61d911ef647a6bf2fc033_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2835" data-original-width="1772" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiavhpgUspZRVLUs8ECLLzBRox-3M7n4fXfIsFBYY5M2Osjaf4hgve1n-tubU8WvS2nxjp6X7uNjj39QomIab2KA-Ump7O9j9eYp_nm4QiH94CDFhE-mzM6JCOvHWSNlYNd7QdP-0C4WXYME298CWXZCu5MMisBrDTRaPQ8Nt0LGsK0JDysSysXpiADzwxf/s320/1d34e223b5a61d911ef647a6bf2fc033_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
<b>Jaagup Mahkra "Šeikide maal"</b><p>
Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...<p>
Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.<p>
<b>Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"</b><p>
Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.<p>
Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...<p>
Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".<p>
<b>Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"</b><p>
2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.<p>
"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.<p>
<b>Seio Saksi "Merikurat"</b><p>
Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.<p>
<b>Kell Rajasalu "Parema maailma portree"</b><p>
Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.<p>
<b>Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"</b><p>
Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).<p>
<b>Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"</b><p>
Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".<p>
<b>Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"</b><p>
Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.<p>
Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.<p>
Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.<p>
Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".<p>
<b>Veiko Belialsi "Laena laipa"</b><p>
Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.<p>
<b>Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"</b><p>
Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.<p>
Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.<p>
<b>Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"</b><p>
Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.<p>
<b>J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"</b><p>
Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...<p>
"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.<p>
Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=575&teos=89457">Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-46681977360011711582023-12-03T19:19:00.004+02:002023-12-03T19:19:38.277+02:00Manfred Kalmsteni "Götterdämmerung"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtqnp4ANrrNi6sXpvZy6YqptFQTvC_QM-H1jLBJlEuqMwHKqEqo0lwhvSYPZ-kDwHTBYh9cifCXy6KxxUTUVTnSfAfKlht40TxlrRcen9DpidX7HnWLDTy8W48myk-PrjamEx0bhFRc5InFgDwEDI_MYeNBlN8rSZfZnwoT4mQIQlhfPfGhITXlJCVI2dv/s744/9789916648971.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="510" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtqnp4ANrrNi6sXpvZy6YqptFQTvC_QM-H1jLBJlEuqMwHKqEqo0lwhvSYPZ-kDwHTBYh9cifCXy6KxxUTUVTnSfAfKlht40TxlrRcen9DpidX7HnWLDTy8W48myk-PrjamEx0bhFRc5InFgDwEDI_MYeNBlN8rSZfZnwoT4mQIQlhfPfGhITXlJCVI2dv/s320/9789916648971.jpg"/></a></div> <p>
<b>"Igaviku väravale"</b><p>
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui <i>fantasy</i>-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.<p>
<b>"Vari Albatrossosel"</b><p>
Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima...<p>
Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".<p>
<b>"Lohe neelas alla päikse..."</b><p>
Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.<p>
<b>"Kaarnasüda"</b><p>
Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.<p>
Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.<p>
<b>"Valrafn"</b><p>
Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.<p>
Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.<p>
<b>"... Tuli on igavene"</b><p>
Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.<p>
<b>"Kuid tugevaim on armastus"</b><p>
Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".<p>
<b>"Götterdämmerung"</b><p>
Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...<p>
"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=6093&teos=89633">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-64126032708752532552023-11-25T17:22:00.003+02:002023-11-25T17:22:24.349+02:00"Ohver" (koost. Arvi Nikkarev)<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4nzO0Mt3AG31uVeVzSKtGpCk3zQ0kmxJ5yHR3CM3zistMXNMwpcf103E2zheHgaZR1dvTGDeDYpBYO-ymprYlrjjv8LLR2rxSElRJAnP4NYyudq6xsf6f21enE0eNcI2U_D6VX18fVLHDERIunTyXJ76Ey18T_a302RtbqSQaUhv6D8rr9FaRvTemV96P/s2469/1a22e25d88ab94c592b81cdbb263207a_origin_1.webp" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2469" data-original-width="1595" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4nzO0Mt3AG31uVeVzSKtGpCk3zQ0kmxJ5yHR3CM3zistMXNMwpcf103E2zheHgaZR1dvTGDeDYpBYO-ymprYlrjjv8LLR2rxSElRJAnP4NYyudq6xsf6f21enE0eNcI2U_D6VX18fVLHDERIunTyXJ76Ey18T_a302RtbqSQaUhv6D8rr9FaRvTemV96P/s320/1a22e25d88ab94c592b81cdbb263207a_origin_1.webp"/></a></div> <p>
Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem.<p>
Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud.<p>
Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.<p>
<b>WIlliam Tenni "Karistus avansiks"</b><p>
Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet".<p>
Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud.<p>
<b>Sakyo Komatsu "Bikuni surm"</b><p>
Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline <i>SF</i> või siis kerge <i>fantasy</i>-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.<p>
Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata <i>ningyo</i>-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.<p>
Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne).<p>
Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida.<p>
<b>David Weberi "Imeilus sõprus"</b><p>
Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed.<p>
Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.<p>
<b>Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv"</b><p>
Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...<p>
Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.<p>
<b>Jeffrey Thomase "Ohver"</b><p>
Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...<p>
Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.<p>
<b>Sergei Djatšenko ja Marina Djatšenko "Kohtunik"</b><p>
Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...<p>
Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.<p>
<b>Tapani Toloneni "Siharzad"</b><p>
Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi...<p>
Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.<p>
<b>Reetta Vuokko-Syrjäneni "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda"</b><p>
Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=4595&teos=89439">Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-59268573355662490102023-11-10T16:06:00.003+02:002023-11-10T16:06:30.043+02:00Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUCp9buUG0N008zZS59eqn0YkvRVgu3UGaDDjEoo4LmJWdz5Yb1X1WgtrK5a1tBcr9VqfmOCx9k2DbzZMW3ZCk3YkdS_6zjjuDaIDQBZS7B3eBR5X5Ujt1ottTmbl95mKj14oEmO9y-dfw7DPcS21TYGFrJjcLUgbxbPvojuknL_sCYMHykPMv6SVxUVuE/s744/9789916954621.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="460" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUCp9buUG0N008zZS59eqn0YkvRVgu3UGaDDjEoo4LmJWdz5Yb1X1WgtrK5a1tBcr9VqfmOCx9k2DbzZMW3ZCk3YkdS_6zjjuDaIDQBZS7B3eBR5X5Ujt1ottTmbl95mKj14oEmO9y-dfw7DPcS21TYGFrJjcLUgbxbPvojuknL_sCYMHykPMv6SVxUVuE/s320/9789916954621.jpg"/></a></div> <p>
Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.<p>
Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir, seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid.<p>
<b>"Kas ma räägin Niinaga"</b><p>
"4".<p>
<b>"Korallidest loss"</b><p>
Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...<p>
Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada.<p>
<b>"Professor Kozarini kroon"</b><p>
Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt.<p>
<b>"Nõukogude rahva ühtne tahe"</b><p>
Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...<p>
Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.<p>
<b>"Lohutus"</b><p>
Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...<p>
Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.<p>
<b>"Olja N tunnistus"</b><p>
Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...<p>
<b>""Kahesajas" juubel"</b><p>
Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist.<p>
<b>"Mina märkasin teid esimesena!"</b><p>
"4".<p>
<b>"Raskestikasvatatav laps"</b><p>
Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.<p>
"Muinasjutt naerist"<p>
Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen.<p>
Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise.<p>
<b>"<i>Checaco</i> kõrbes"</b><p>
Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...<p>
<b>"Kassi mõistus"</b><p>
Loo keskmes on arutlus kassi võimalikust mõistuslikuks olendiks muutmisest tulnuktehnoloogia abil. Väga ei köitnud.<p>
<b>"Inetust biovormist"</b><p>
Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.<p>
Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...<p>
Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=361&teos=89293">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-90317481181491243412023-07-01T22:27:00.004+03:002023-07-01T22:27:52.488+03:00Poul Andersoni "Ajavalvur"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgo_NCOhVSm6Qgd9DR6U_2Acsicz0JdolLsoOrMR_bynE0KGhuSXnjiB07kOHIeWI5Poq_KNjDvzsmLJgwV2oP-rNw2KtTGI5mQdtnDD2hWuIWhD3nHN1DSxnkpdrgUxKDDN4Akk3FVHfoEE_5KkCgkCfF24t8kTU_kGBYx__QKXbLXnc7HY53YLJ_AESkU/s744/9789916648650.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgo_NCOhVSm6Qgd9DR6U_2Acsicz0JdolLsoOrMR_bynE0KGhuSXnjiB07kOHIeWI5Poq_KNjDvzsmLJgwV2oP-rNw2KtTGI5mQdtnDD2hWuIWhD3nHN1DSxnkpdrgUxKDDN4Akk3FVHfoEE_5KkCgkCfF24t8kTU_kGBYx__QKXbLXnc7HY53YLJ_AESkU/s320/9789916648650.jpg"/></a></div> <p>
<b>"Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud"</b><p>
Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.<p>
Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused.<p>
<b>"Goot Odini kurbus"</b><p>
Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "<i>Delenda Est</i>'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva.<p>
Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud.<p>
Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:<p>
"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."<p>
Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna <i>hell</i> on algselt germaani paganlike juurtega).<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=13&teos=5338">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-58319667963756747932023-06-22T18:34:00.004+03:002023-06-22T18:34:57.942+03:00Orson Scott Cardi "Laulumeister"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_os8pJkSD9gGPiSUhyZHMBUwXXZ1-eOdS4mJppynOxx_nTyZKPNqqEdjnhrwcjNEw-fAtCrYfQaNr3Yx3i1DG2w82tO1eYYMxOe3nBhJMAXzbRorNwzYHSmx6uJRtUTf-mWDMcCtKQGahWdE7grn1qiXTooPZia7pra8af7545XHbev-FIHed8Axie310/s2362/4dd839b73346932b2b239e840d344716_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2362" data-original-width="1476" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_os8pJkSD9gGPiSUhyZHMBUwXXZ1-eOdS4mJppynOxx_nTyZKPNqqEdjnhrwcjNEw-fAtCrYfQaNr3Yx3i1DG2w82tO1eYYMxOe3nBhJMAXzbRorNwzYHSmx6uJRtUTf-mWDMcCtKQGahWdE7grn1qiXTooPZia7pra8af7545XHbev-FIHed8Axie310/s320/4dd839b73346932b2b239e840d344716_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.<p>
Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...<p>
Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=70&teos=4450"">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-76308078862720976762023-06-10T20:52:00.006+03:002023-06-10T20:52:58.750+03:00Clifford D. Simaki "Kalmistumaailm"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwZvZoDt0EWyYk38h6-k_5xJmALU-js2RX3IjVWXsMVm1VTAg2-j_qFXUfrgvl1hkCH3ehFK_zu3K5c74mNMTz9JuXHZkKDLVxdtCY1E6TN6UinABuc1xEYvBzbe8oolFjUmnlXtT2VuKRGkth9FoOZVqbvmgtO7d6b5PDeyRfacgI2pk1iTHp8iSUHg/s2362/ee168ec44c576cec9932663b038bff5f_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2362" data-original-width="1476" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwZvZoDt0EWyYk38h6-k_5xJmALU-js2RX3IjVWXsMVm1VTAg2-j_qFXUfrgvl1hkCH3ehFK_zu3K5c74mNMTz9JuXHZkKDLVxdtCY1E6TN6UinABuc1xEYvBzbe8oolFjUmnlXtT2VuKRGkth9FoOZVqbvmgtO7d6b5PDeyRfacgI2pk1iTHp8iSUHg/s320/ee168ec44c576cec9932663b038bff5f_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal <i>fantasy</i>elementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud.<p>
Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet.<p>
Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=1&teos=438">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-60997425786469348562023-06-06T21:17:00.004+03:002023-06-06T21:18:22.803+03:00Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaW85AEXleW4KBE4eivu3ur2Bhn1WbMUhwDKg98yFjiG8wgsrsvX2yOUfkVS1jLoDjbPKzv26sKCAp_cTaSNvG6prmo729XmcohJZ1fTO741fJWYWU_jX0DbRblT0Gl5GBw_66gmZsbsa7kTAZmaoPrTZomyWSnoqlcDGionwrocscAGvLbjPyP28VBw/s744/9789916648513.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="514" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaW85AEXleW4KBE4eivu3ur2Bhn1WbMUhwDKg98yFjiG8wgsrsvX2yOUfkVS1jLoDjbPKzv26sKCAp_cTaSNvG6prmo729XmcohJZ1fTO741fJWYWU_jX0DbRblT0Gl5GBw_66gmZsbsa7kTAZmaoPrTZomyWSnoqlcDGionwrocscAGvLbjPyP28VBw/s320/9789916648513.jpg"/></a></div> <p>
Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus.<p>
<b>"Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud"</b><p>
Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt.<p>
<b>"Tee detsembrisse"</b><p>
Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks.<p>
<b>"Deemonauto"</b><p>
Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus...<p>
Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea.<p>
<b>"Koguja roos"</b><p>
Hinne: "5".<p>
<b>"Koletis ja neitsi"</b><p>
Hinne: "3".<p>
<b>"Kogumispalavik"</b><p>
Mulle meeldis - väga lühike, lõbus-jabura idee ja puändiga looke.<p>
<b>"See surelik mägi"</b><p>
Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad.<p>
Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas.<p>
<b>"See tormihetk"</b><p>
Hinne: 4.<p>
<b>"Suured aeglased kuningad"</b><p>
Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.<p>
<b>"Eksponaat"</b><p>
Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus.<p>
<b>"Jumalik hullus"</b><p>
Hinne: 3.<p>
<b>"Corrida"</b><p>
Hinne: 3.<p>
<b>"Armastus on imaginaararv"</b><p>
Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud.<p>
<b>"Mees, kes armastas faiolit"</b><p>
Hinne: 4.<p>
<b>"Lutsifer"</b><p>
Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=49&teos=373">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-85786710536905879352023-05-31T22:09:00.004+03:002023-05-31T22:09:38.265+03:00Heinrich Weinbergi "Puruks ja pool ringi tagasi"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4RyKTXNzrqADzV50tj-SHY1foiI7zO6gW3KaDhP9ApHdgxKlLNd3dSC-OVN4__RcGmo6f79k9GnSOz2wsKMJ8ZIWmKkP7KMF4x_5QNmF3Y2bdBqqWB2gD-MtiRiohPwvc83ExZ_L1cf8QxOGe1TdI_jPDj8_FD9vyRxpHCJD-vauCx_B9MNY1WLobVQ/s934/c9f8130248768ce902a28a4896071efa_origin_1.webp" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="934" data-original-width="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4RyKTXNzrqADzV50tj-SHY1foiI7zO6gW3KaDhP9ApHdgxKlLNd3dSC-OVN4__RcGmo6f79k9GnSOz2wsKMJ8ZIWmKkP7KMF4x_5QNmF3Y2bdBqqWB2gD-MtiRiohPwvc83ExZ_L1cf8QxOGe1TdI_jPDj8_FD9vyRxpHCJD-vauCx_B9MNY1WLobVQ/s320/c9f8130248768ce902a28a4896071efa_origin_1.webp"/></a></div> <p>
<b>"Loomulik kadu"</b><p>
22. sajandil on maailm kliimamuutuste tagajärgedest laastatud, ent Põhja-Euroopa on katastroofilise meretaseme tõusu eest kaitstud hiiglasliku tammide süsteemiga, mis eraldab Põhjamere ja Läänemere maailmaookeanist. Lühiromaani sündmustik käivitub Norras Bergenis, kus Eestis moslemi immigrandina sündinud tammisüsteemi hooldusametnikku Joel Avramovit tabab üksteise järel mitu traumat - kõigepealt on ta sunnitud maha laskma tammi ohustanud teismelise Greenpeace'i enesetaputerroristi, seejärel avastab ta oma naise truudusetuse ja lõpuks saabub kodust teade isa surmast. Avramov on sunnitud naasma kodutallu Kõrvemaa ürgmetsades, mis tuletab taas meelde lapsepõlve ja tema suguvõsa verivaenu naabertalunike Allekandidega...<p>
"Loomulik kadu" ei meeldinud mulle mitmel erineval põhjusel. Eelkõige just venivus ja igavus - kui lühiromaani Norras toimuv algus mõjus veel üsna lubavalt (tean, et sarnase tammisüsteemi rajamist on ka tegelikkuses kaalutud ja ideena mõjub see päris võimsalt), siis enamik tekstimahust keskendub minategelase isiklikele meenutustele, religiooniteemalistele mõttemõlgutustele ning muule hingevalule, mida kõike kokkuvõttes liialt palju sai. Sellele lisandub kirjeldatud tulevikumaailma vähene usutavus - relvastatud verivaen 22. sajandi Eesti maakolkas (sarnase situatsiooni kirjeldus sobituks pigem kuskile 19. sajandi Ameerika piirialadele), ökoterroristidest metsavennad jne.<p>
<b>"Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis"</b><p>
Weinbergi algselt Reaktoris ilmunud debüütlugu on seni jäänud arvustajate suurema tähelepanuta. Pigem meeleolule rõhuv laastuke kliimakatastroofi-järgsest USA-st pole eriti paljuütlev, ent väga halvasti kirja pandud samuti mitte.<p>
<b>"Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"</b><p>
Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...<p>
Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...<p>
<b>"Igal pool on parem kui kusagil mujal"</b><p>
Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...<p>
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.<p>
<b>"Puruks ja pool ringi tagasi"</b><p>
Järjekordse Yellowstone'i planeedil toimuva loo keskmes on ajakirjanik, kes koloonia veevarustusega seotud vandenõuteooriat uurides seninägematutesse jamadaesse satub. Minu meelest on tegu üsna pretensioonitu ulmepõnevikuga, heatahtliku "4" võib sellele lühiromaanile anda küll.<p>
<b>"Puhtalt pääsenud"</b><p>
Hoogne kosmoseseiklus, mille tegevus toimub samas maailmas, milles enamik autori tekste, ja mis kujutab endast suuremal või vähemal määral järge ta romaanidele "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" ning "Meeleheite valem" ja erinevatele lühematele lugudele.<p>
Nagu olen vist juba varem maininud, tulevad Weinbergil kosmoseseiklused minu meelest keskmiselt paremini välja kui alternatiiv(ajalooli)se või tuleviku-Eesti teemalised lood. Maailmaloome ei tundu nii kohmakas (ehkki on võimalik, et tehnoloogiakauge inimesena ma lihtsalt ei märksa kosmoseulmes seda nii hästi kui ajaloolise või mütoloogilise ainega mängivates teostes). Muus osas on tegu värvika ja üsna pretensioonitu madinaga, millele puhtliteratuursest seisukohast saaks kindlasti nii mõndagi ette heita (kasvõi need identset dialoogi tootvad ja omavahel kohati segiminevad tegelased, kelle puhul võib kohati ununeda, kas tegu on eestlase, hiinlase, tulnuka või tehisintellekti, mehe või naisega). Kui võtta käesolevat (ja veel nii mõndagi teist) Weinbergi teksti aga lihtsalt seiklusulme ja nö "poistekana", siis käib küll.<p>
Hindeks heatahtlik "4-".<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=6452&teos=88048">Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-84981431488196502023-05-24T22:09:00.004+03:002023-05-24T22:09:50.638+03:00Arthur C. Clarke'i "Maavalgus"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDeHtZr1sHJ4bHvanvjgyxT64E1q4fM17ACMEHsxr1eit0OhZeD2t6xexXGcEXD0BDQemwEtw-E629gZq2P8NXpnZwd-OCojYa9ICNjFSVadXCLrCbcOGs1lsR9wjTDZQ4_o8sHsEYnF17PAq_VpgdKZKctI8_aqNLPD7fR-ca7BLiWW7dYxdxUdws9A/s744/9789916648452.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDeHtZr1sHJ4bHvanvjgyxT64E1q4fM17ACMEHsxr1eit0OhZeD2t6xexXGcEXD0BDQemwEtw-E629gZq2P8NXpnZwd-OCojYa9ICNjFSVadXCLrCbcOGs1lsR9wjTDZQ4_o8sHsEYnF17PAq_VpgdKZKctI8_aqNLPD7fR-ca7BLiWW7dYxdxUdws9A/s320/9789916648452.jpg"/></a></div> <p>
Pärast "Kuutolmu varingut" asusin sarnase temaatikaga ja ka umbes samast ajast pärinevat (kuus aastat varem ilmunud) "Maavalgust" lugema väga madalate ootustega. Kokkuvõttes väga hull ei olnudki ja paljude poolt kiidetud "Kuutolmu varingust" paremgi - autorile kohati iseloomulikule kuivusele lisandus poeetilisi ja fantastilisi kirjeldusi Kuust sellisena, nagu seda enne kosmoselendude ajastut kujutleda võis. Sündmustiku põhiteljena mõeldud spioonijaht mõjus küll üsna igavalt, ent lõpupoole läks sündmustik ka natuke põnevamaks.<p>
Hindeks siis kokkuvõttes "3+". Minu jaoks jääb Clarke vist alati peamiselt "Linna ja tähtede" autoriks, sest midagi ligilähedaseltki nii vaimustavat tema loomingus pole mulle kordagi hiljem kätte sattunud.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=4&teos=156&arvustus=236">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-43288897150772446562023-05-16T19:18:00.004+03:002023-05-16T19:18:59.140+03:00John Wyndhami "Midwichi käod"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXWg7SRKma4Kg5H5A3AasYY0cjAY32pC-51ABAh5MiQMNIuAmKcsNQrgiPpp05aqRpL5Y1_oWxJXLEOBjpVYe7jtxjBYdE_4koo64s2eQyOp5mWlrG-kFEUhnqJru3aPXQQUufCUUAGldGNvXGklgvMEASy_vrGy4R-Lk9kNrVBIOVp0uYBoy5OPUIjA/s744/9789916648278.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXWg7SRKma4Kg5H5A3AasYY0cjAY32pC-51ABAh5MiQMNIuAmKcsNQrgiPpp05aqRpL5Y1_oWxJXLEOBjpVYe7jtxjBYdE_4koo64s2eQyOp5mWlrG-kFEUhnqJru3aPXQQUufCUUAGldGNvXGklgvMEASy_vrGy4R-Lk9kNrVBIOVp0uYBoy5OPUIjA/s320/9789916648278.jpg"/></a></div> <p>
Mõistan, et kirjutamisajal võis tegu olla päris originaalse, põneva ja ehk ka mõnevõrra šokeeriva romaaniga. Aeg on siin aga paraku oma töö teinud - esimesed umbes sada viiskümmend lehekülge venib romaan minu meelest kohutavalt ja läheb siis korraga põnevaks, kuni autor otsustab ühel hetkel sündmustikule lihtsalt kiirelt ning järsult joone alla tõmmata. Otseselt paha raamatuga polnud "Midwichi kägude" näol tegemist, nii ulmeline idee kui ka 1950. aastate Inglise külaelu kirjeldused olid päris head, ent teostatud tervikule ei suuda ma paraku "kolmest" kõrgemat hinnet anda.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=52&teos=469">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-54125845015651505752023-05-12T15:23:00.002+03:002023-05-12T15:23:26.467+03:00Joel Jansi "Ajudraiver"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-pa9s57b_VsTg9K_aJc7mMH_RO6olzBIRfAKjwChcZw6LGcKMDDpDiSoMPOmew0bqAKB8Mw2lNqY9ebm9IeN1JORClNcWZwhAtbflonaqqSOCCcEUMZBZX-RNx7goSIur0bJIcyNC5VNRCon9jSzbUTIOgxNUT0ZkP5wLBP_C_Fvo2flPkpFaPKRvQQ/s707/9789916971642.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="707" data-original-width="453" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-pa9s57b_VsTg9K_aJc7mMH_RO6olzBIRfAKjwChcZw6LGcKMDDpDiSoMPOmew0bqAKB8Mw2lNqY9ebm9IeN1JORClNcWZwhAtbflonaqqSOCCcEUMZBZX-RNx7goSIur0bJIcyNC5VNRCon9jSzbUTIOgxNUT0ZkP5wLBP_C_Fvo2flPkpFaPKRvQQ/s320/9789916971642.jpg"/></a></div> <p>
Nagu eelarvustaja on pikemalt kirjeldanud, räägib "Ajudraiver" vene filosoofi Fjodorovi ideedel loodud kübermaailma(de)st ja samuti praktilistest ning eetilistest probleemidest, mis Fjodorovi ideede realiseerimisel tekkida võivad.<p>
Kui Jansi esimesed jutud on pigem humoorikad ja "Tondilaternas" ning mõnedes hilisemates lugudes domineerib üheaegselt veriselt hoogne ning süngelt melanhoolne-romantiline stiil, siis "Ajudraiver" ei liigitu otseselt kummassegi kategooriasse. Algul kirjeldatakse peategelase Felixi õnnetut surma ja surmajärgset muretut tšillimist ning ringinapsutamist fjodorovistlikus virtuaaluniversumis ja teos tundub kuidagi konfliktivabana. Siis aga käivitub autorile omaselt hoogne sündmustik (seda küll ilma verelaskmiseta, sest omavahel sõdivad küberorganismid, mitte lihast ja verest tegelased, ka puudub siin "Tondilaternale" või ka mõnedele Jansi lühijuttudele omane traagiline armastusliin) ja peakangelase "postuumne mehistumine", teatav muhedus aga jääb "Ajudraiveri" sündmustikuga lõpuni välja.<p>
Mida siis kokkuvõttes öelda? Filosoofia ja erinevate virtuaalmaailmade kirjeldused (sealhulgas Tartu linna ajalooliste variantide taasloodud virtuaalversioonid) on kahtlemata plusspoolel. (Mõne ajalooalase näpuvea kallal võib ju närida, nt ei saanud Brzezina küla aastal 1914 ehk kolm aastat enne oktoobripööret hävitada "punaväed", samuti ei kutsutud Tartut Rootsi võimu ajal Jurjeviks, ent romaani väärtust need tervikuna ei vähenda. Lehekülgedel 251-252 on vist autoril samuti midagi sassi läinud, sest Felix valmistub Põhjasõja-eelsesse Tartu reinkarnatsiooni suunduma, ent järgnevalt kirjeldatakse hoopis tema saabumist Teise maailmasõja eelsesse.) Mis torkab aga Jansi loomingus silma (loodan, et see nüüd ülemäärane spoiler pole) - tema viimased romaanid on üles ehitatud justkui sarnase skeemi järgi: algul lihtsate inimeste elutegevuse kirjeldus, millele järgneb nende kiskumine viimsepäevalahingusse ja maailma päästmine. Ka see gnostilisevõitu intriig, milles kuri tehismõistus on hea kukutanud ja tolle asemel maailma valitsema hakanud, tuleb juba "Moskva häälest" tuttav ette. Et ehk äkki tasuks autoril intriigi ja kompositsiooni osas natuke rohkem eksperimenteerida, et mitte samasugust skeemi kordama jääda.<p>
"Tondilaterna" ja mainitud lühilugude sünge romantika sobis mu veregrupile ehk natuke paremini kui "Ajudraiveri" kübertulevärk, aga üldiselt polnud käesoleval romaanil häda midagi, mis peegeldub ka hindes.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=6039&teos=88288">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-28769505285094149322023-05-04T20:48:00.004+03:002023-05-04T20:48:34.979+03:00Harry Harrisoni "Vangistatud universum"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiikRimyN4tolLbzYw9CQKwRxfI_8Y2o0kX5_GYRcytsmjCNacUMslDT7WYrpfEvnDx_FrObLmvq87JapeRvUFOnDFsCP18gx96652hPERVXscGMKNZ1x8YfyOUtbTLltdbprmvbh7cNa1i-u3AIhCwclrEGF6hZsDEDO-YMpqCenuOGl3s-zERwpClhQ/s2362/480ba0f5840089c61067335e5c0a9167_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="2362" data-original-width="1476" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiikRimyN4tolLbzYw9CQKwRxfI_8Y2o0kX5_GYRcytsmjCNacUMslDT7WYrpfEvnDx_FrObLmvq87JapeRvUFOnDFsCP18gx96652hPERVXscGMKNZ1x8YfyOUtbTLltdbprmvbh7cNa1i-u3AIhCwclrEGF6hZsDEDO-YMpqCenuOGl3s-zERwpClhQ/s320/480ba0f5840089c61067335e5c0a9167_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
Avastasin üllatuslikult, et olen selle rohkem kui poole sajandi vanuse (ja mullu ka eesti keeles ilmunud) romaani esmaarvustajaks Baasis.<p>
"Vangistatud universumi" algus meenutab pigem ajaloolist <i>fantasy</i>'t ja selle tegevuskohaks näib olevat Mehhiko kunagi enne konkistadooride saabumist. Väikest asteekide tsivilisatsioonikildu lahutavad muust maailmast kõrged kaljud ja hirmuäratav kahe maopeaga jumalanna Coatlicue, kes ülejooksikud armutult tapab. Romaani peakangelane Chimal kujutab endast tüüpilist "väljavalitud kangelase" arhetüüpi - rahutu hingega noormees, kellele erinevalt oma kaaskannatajatest ei meeldi üksluine ja raske töörabamisega täidetud asteegielu preestrite türannia all ning kes otsustab oma kodukülast põgeneda...<p>
"Vangistatud universum" on taaskord üks selline romaan, mille sisust on põhjalikult spoilerdamata keeruline rääkida - ehkki parajaks spoileriks on juba Meelis Krošetskini kaaneillustratsioon romaani eestikeelsele tõlkele. Igatahes pole miski päris nii, nagu algul paistab (sellele tehakse kergeid vihjeid ka asteekide elust rääkivas alusosas) ja päriselt toimuv avatakse lugejatele järk-järgult. Kui kaardid lõpuks avatud, jääb põnevust ja salapära paraku vähemaks ning algab üsna sirgjooneline madin ja hea võitlus kurjaga, milles lööb välja Harrisoni loomingus aeg-ajalt esimev põlgus ja viha pimeda usufanatismi suhtes (meenutagem "Surmailma" triloogia teist osa) ning mis mulle millegipärast klassikalist kodumaist filmi "Viimne reliikvia" meenutas.<p>
Mis hindesse puutub, siis heatahtliku "4" saab kindlalt kätte.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=14&teos=493">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-38601783281421531632023-04-25T20:38:00.003+03:002023-04-25T20:38:20.680+03:00Ursula K. Le Guini "Pajatus"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-pHApiKWMddxy0NtwiINXXGyIt5dOj3k-wsBJj0yWGiXbpk4hojvEg5i6Kfh0mneoPcBCCGj8W7X5r9oUHpx9pB__9_l2tsZf8-Tupm8DeRlKblfe1ppIMHykmkzyQUcheECYxs5clz4MYEBq94HoO3hQzzURCAN56p9RGB8LG3hlgcmtm3PE26_f1w/s600/1348ade60c74429e16aece5cb27da0be_main_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="600" data-original-width="375" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-pHApiKWMddxy0NtwiINXXGyIt5dOj3k-wsBJj0yWGiXbpk4hojvEg5i6Kfh0mneoPcBCCGj8W7X5r9oUHpx9pB__9_l2tsZf8-Tupm8DeRlKblfe1ppIMHykmkzyQUcheECYxs5clz4MYEBq94HoO3hQzzURCAN56p9RGB8LG3hlgcmtm3PE26_f1w/s320/1348ade60c74429e16aece5cb27da0be_main_1.jpg"/></a></div> <p>
Mida siis veel eelarvustajatele lisada? "Pajatus" on justkui ulmekuues kirev ja värvikas fiktiivne reisikiri, mille tegevuskoht planeet Aka meenutab tõesti mõnd totalitaarse riigikorralduse, ent rikkaliku kultuuripärandiga Aasia riiki. Ja hoolimata sellest, et "Pajatuse" sisuks on <i>quest</i> värvikas ning eksootilises maailmas, puudub siin täielikult seikluslik element - peategelase rännak on üsna rahulik ja ohtudevaba kulgemine, mille käigus mõlgutatakse pikalt inimolemuse, religiooni jne teemadel.<p>
Suurt vaimustust minus ei tekitanud, aga üldiselt korralikult kirja pandud raamat (nagu Le Guini Haini-tsükli tekstid ikka olema kipuvad).<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=39&teos=29939">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-59976699675063997312023-04-22T19:51:00.005+03:002023-04-22T19:53:02.474+03:00Alastair Reynoldsi "Pahupidi pööratud"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizsELBaovWuS0MzBju8YwR3G1hOEJQIw33OMPekROnpAG_bOKHAO6Ib7NSN2V6ad3FXVMMO7UWL98gqZL3lIMCQAv-IsvBO-a4jkgZz3_XJidTI-lnk9DKkbzlDAM4MJ2y5Arma6V_vHxS3irZ4FPpBXhIC83nEWwja2R1rbotLkApc1o9f_6Z4shj4g/s744/9789916648476.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="744" data-original-width="465" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizsELBaovWuS0MzBju8YwR3G1hOEJQIw33OMPekROnpAG_bOKHAO6Ib7NSN2V6ad3FXVMMO7UWL98gqZL3lIMCQAv-IsvBO-a4jkgZz3_XJidTI-lnk9DKkbzlDAM4MJ2y5Arma6V_vHxS3irZ4FPpBXhIC83nEWwja2R1rbotLkApc1o9f_6Z4shj4g/s320/9789916648476.jpg"/></a></div> <p>
Nagu eelarvustajagi maininud, tuleb Reynoldsi loominguga tuttavale lugejale romaani algus stiilipuhta 18. sajandi (19. sajandil tegutseb selle minategelase järgmine "reinkarnatsioon" aurikul!) ilmselt üllatusena. Ehkki Reynolds on žanripuhas<i> SF</i>-autor, tuleb tal gootilikult sünge õhustiku loomine üsna hästi välja (meenutagem või "Teemantkoeri") ja just see koos oskusliku pingekruvimisega muudabki käesoleva romaani lugemise nii põnevaks. Kogu see reaalsuse suhtelisuse teema tõi mulle meelde Philip K. Dicki loomingu. Metakirjanduslike viidete osas pole autor ennast tagasi hoidnud (kasvõi Stokeri "Draculale" viitav laevanimi Demeter või selle kapteni perekonnanimi Van Vught) ja eks mingil määral olegi tegu kummardusega erinevatel aegadel loodud ulmeraamatutele ning nende autoritele. Ilma ülemäära spoilerdamata võib ehk ka öelda, et huvitav on näha, kuidas eelmisel aastal päevakajaliseks muutunud tehisintellekti-teema kohe ka uude ulmekirjandusse jõudis.<p>
Kokkuvõttes võib öelda, et romaani tõlge oli hea valik Orpheuse Raamatukokku. Tõlge ise tundus küll kohati natuke lohakas (nt aurulaeval pole "boilerit", vaid on "katel", ja 18. sajandi hobusõidukit ei nimetata eesti keeles "bussiks" - naljakal kombel olen mõlemaid tõlkevigu eestikeelsetes ulmeraamatutes ka varem kohanud).<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=2831&teos=88231">Arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7827537765359163322.post-85978372205803349672023-04-16T22:27:00.003+03:002023-04-16T22:29:39.015+03:00"Eesti nõid" (koost. Indrek Hargla)<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH6qJxPqrXAxDKUYjOcBMHr6wZG_E-t5WcNT6FfHaXNYpYQNC99nPbw7PR9-JTs9Ke-4nxEpPwqf-t5BMH6X1_JZMFv-xw3kp6jUhM0VnNkKNvFOh5eojynT1anhgZnFQlCNsWHRBhdIoPh14B-Q3Xe-VxNvkdjF9d2e-BLcz_s8kMff_BRy_HPun53Q/s1300/cf87d3c960e5223caf94bbf85f660fa6_origin_1.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="1300" data-original-width="822" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH6qJxPqrXAxDKUYjOcBMHr6wZG_E-t5WcNT6FfHaXNYpYQNC99nPbw7PR9-JTs9Ke-4nxEpPwqf-t5BMH6X1_JZMFv-xw3kp6jUhM0VnNkKNvFOh5eojynT1anhgZnFQlCNsWHRBhdIoPh14B-Q3Xe-VxNvkdjF9d2e-BLcz_s8kMff_BRy_HPun53Q/s320/cf87d3c960e5223caf94bbf85f660fa6_origin_1.jpg"/></a></div> <p>
<b>Karen Orlau "Vaba ja õnnelik maailm"</b><p>
Tundelis-mõtisklevas laadis lugu sellest, kuidas inimkonna ja oma sotsiaalsete suhetega rahulolematu naine püüab endale meeldivate mõistuslike asukatega virtuaalmaailma luua... ning mis sellest välja tuleb. Võiks pidada ka mõtiskluseks sellest, mis hetkel inimlik armastus- ja lähedusvajadus enesekeskseks ning julmaks domineerimistungiks muutub.<p>
Polnud üldse paha lugu, ehkki seost nõidade või nõidumisega (antoloogia "Eesti nõid" avalugu) ma siin ei näinud, žanripuhas teaduslik fantastika ikkagi.<p>
<b>Indrek Hargla "Laul jääb samaks"</b><p>
Alternatiivajaloolises maailmas ei tabanud 17. sajandi Rootsi suurriiki Põhjasõja käigus häving, impeerium kasvas ja tugevnes ka järgnevate sajandite kestel ning aastal 1964 laiub selle territoorium Hollandist Barentsi mereni (Eestist muidugi rääkimata) ja rootslased omavad kolooniaid ka teistes maailmajagudes. Rootsi ühiskonnakorraldus aga meenutab mingit kristlik-luterlikku versiooni Saudi Araabiast või Dubaist - moodne tehnoloogia eksisteerib kõrvuti absoluutse monarhia ja ususeadustega, millega käivad kaasas ka 17. sajandi Rootsit iseloomustanud nõiausk ning -protsessid. Kui provintsipealinnas Tallinnas valmistutakse tuleriidal põletama kolme nõidumises ja riigivastasuses süüdistatud Eesti rahvuslast, hakkavad kogunema pinged siinsete riigialamate ning Rootsi keskvõimu vahel...<p>
Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).<p>
Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.<p>
<b>Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu"</b><p>
Loo tegevus toimub "Karma võlast" tuttavas paralleelmaailma-Tallinnas (või Revalis, nagu seda neis lugudes nimetatakse) ja kujutab endast järjekordset töötlust vanast "kolme soovi" muinasjutuskeemist...<p>
Omamoodi meeleolukas ja filosoofiline lugu, aga mulle millegipärast eriti sügavat muljet jätta ei suutnud. Hindeks "3+".<p>
<b>Mann Loperi "Musta kivi nõidus"</b><p>
Ei meeldinud. Mõistan, et lugu on mõeldud südamliku tekstina, aga kokkuvõttes on realiseerunud sentimentaalne nutulugu, milles ulmeline element on justkui teisejärguline. Samuti paneb imestama libahuntide ja nende inimsoost lähedaste hämmastav abitus pärismaailmas - miks küll laseb pikaealine ülivõimetega koletis ennast vägi sõtta või koonduslaagrisse saata jne?<p>
Loper oskab paremini.<p>
<b>Meelis Friedenthali "Abracadabra"</b><p>
Loo sündmustik käivitub 17. sajandi Tartus, kus üks ülikooli professor veidra alkeemilise katse käigus algul oma koera ja siis iseenda mingisse koomalaadsesse seisundisse viib, millest keegi neid äratada ei oska. Majapidamine jääb professori noore ja tarmuka abikaasa kanda ning loo edasine sündmustik keskendub tollele ja nende tütrele...<p>
Tuglase novellipreemia võitnud lugu pole vast niivõrd tüüpiline žanriulme, vaid pigem millekski maagilise realismi taoliseks liigituv. Otsapidi võib "Abracadabrat" ehk liigitada ka alternatiivajalooks - Magda reis Stockholmi ja kohtumine kuninganna Kristiina ning filosoof Descartes'iga pidi leidma aset 1649. aasta suvel, sest mainitud filosoof jõudis Stockholmi eelneval talvel ja suri seal juba järgneval, samas pole edasistes sündmustes vähimatki vihjet 1656.-58. aasta Vene-Rootsi sõjale, mis sundis Tartu ülikooli ajutiselt Pärnusse kolima.<p>
Maineka auhinna võitmine mind selle loo puhul imestama ei pane - 17. sajandi Tartu (ja teiste tegevuskohtade) õhustik on meisterlikult taasloodud (lõpetades värvide ja lõhnadega). Teadusajalooga on autor ülihästi kursis ja 17. sajandi akadeemilise maailma kirjeldused, milles loodusteadused segunesid tänapäeva mõistes maagiliste elementidega, mõjuvad lummavalt.<p>
Loo lõpplahendus (ja selles toimuva mõte tervikuna) jäid küll natuke hämarateks ja ma ei saanudki päriselt aru, oli see sihilik või tugines mingitele autorile teadaolevatele teadusajaloo-alastele vihjetele. Loo headuse seisukohalt pole see tegelikult aga oluline, kirjandusringkondades on see niikuinii tunnustust kogunud ja mul jääb üle sellele vaid oma kiidusõnad lisada.<p>
<b>Kadri Pettai "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud"</b><p>
Panusena paljukäsitletud libaloomade temaatikasse on Pettai lugu ju tegelikult päris lõbus. Võib-olla jääb natuke hakituks, aga vähemalt naljakas ja meeldejääv.<p>
<b>Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum"</b><p>
Loo sündmustik käivitub tänapäeva Tallinnas, kus elukutselise nõia Margo vastuvõtule saabunud Katariina-nimeline kaunitar kurdab pidevate uneparalüüside üle, mille põhjuseks näib olevat rahvaluulest tuttav luupainaja...<p>
Eks nõid-detektiivide elust ja sellest, kuidas nad moodsas linnakeskkonnas üleloomulikke juhtumeid lahendama peavad, ole kirjutatud palju - Jim Butcheri looming ning kodumaisest ulmest Hargla "Grpowski"-tsükkel meenusid esimestena, nii et midagi eriti originaalset Tolmovi jutt endast ei kujuta. Aga üldiselt polnud viga, selline lihtne südamlik lugu, ehk aitas ka isiklikult tuttav temaatika (uneparalüüsid!) tegelastele lihtsamalt kaasa elada.<p>
<b>Joel Jansi "Vennaarm"</b><p>
Loo tegevus toimub Kagu-Eestis aastal 1932 ja räägib kahe baltisakslasest venna surmaheitlusest mõisnikult isalt päranduseks saadud nõiaraamatu pärast...<p>
Täitsa korralik lugu, ajaloolise tausta oli autor endale hästi selgeks teinud.<p>
<b>Laura Loolaidi "Pahavara"</b><p>
Omapärane segu linnafantaasiast ja küberpungist, mis kujutab endast otsest järge loole "Öö laulupeomuuseumis" ning mille tegevus toimub alternatiivreaalses Tartus, kus küberteemad põimuvad maagiaga.<p>
Tegevusmaailm oma päriselust tuttavate kohtadega jättis päris omapärase mulje, ent "Ööst laulupeomuuseumis" on nagu parem lugemismälestus - ilmselt tänu musthumoorikale<i> splatter</i>'ile, mida käesolevas loos nagu väheks jääb. "Pahavara" hindeks "3+".<p>
<b>Siim Veskimehe "Valvur"</b><p>
Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).<p>
Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-"<p>
<b>Mika Keräneni "Agnes"</b><p>
Loo tegevus toimub Tartus ja kuna selles kirjeldatakse tselluloositehase-vastast suurmeeleavaldust, peab tegevusajaks olema 19. mai 2018. Minategelaseks noormees, kellele jõmmid vikerkaarevärvi saapapaelte pärast peksa tahavad anda, ent kellele ootamatult tõttab appi libahundineiu Agnes...<p>
Ühelt poolt selline armas poeetiline laastuke hiliskevadisest Tartust koos kõigi oma päriselust tuttavate tegevuskohtadega. Üsna tugev ideoloogiline laeng on sellel lool ka ja seda sotsiaalprogressiivse ning rohelise mõtteviisi osas. Mis hinde teostusest hoolimata minu jaoks "kolme" peale tõmbab - tegu oleks justkui mingi pikema loo algusega, mis ootamatult katkeb, eraldi loona "Agnes" justkui ei toimi.<p>
<b>Berit Sootaki "Tammetalu perenaine"</b><p>
Loo tegevus toimub kuskil 19. sajandi paiku ühes Lõuna-Eesti talus ja räägib noorperenaisest, kellele kuri nõid ennast kasuemaks sokutada üritab...<p>
Üldiselt ei ole selline natuke maavillane Eesti etnohorror just päris mu lemmik-ulmežanr, ent "Tammetalu perenaine" jättis päris toreda ja südamliku loo mulje, olles ühtlasi mu esimeseks kokkupuuteks Berit Sootaki loominguga.<p>
<b>Jaagup Mahkra "Aafrika nõiad"</b><p>
Lühiromaani tegevus toimub lähituleviku Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tohutu ulatusega kodusõjad on Aafrika kaosesse paisanud. Peategelaseks on meditsiiniharidusega ja üleloomulike ravivõimetega noor eestlanna Siiri, kes Kongosse vabatahtlikuna kohalikke abistama sõidab, ent kohaliku sõjapealiku kätte vangi langeb...<p>
"Aafrika nõiad" on sünge, hoogne ja verine lugu sellest, mis võib juhtuda valge naisega Euroopast, kes satub eelajaloolise mõtteviisiga sõdalaste meelevalda. Üleloomuliku õuduse osast vast olulisemgi on siin Aafrika olude kirjeldus, mis põhineb reaalsetel faktidel, ent pärineks justkui mingist teisest ja meile tundmatust maailmast. Ehk siis autorile omane eksootilises keskkonnas toimuv seikluslugu fantastilise elemendiga.<p>
Mahkra kohta peab tõdema, et ta kirjutab harva, aga kui, siis hästi.<p>
<b>Meelis Krafti "Elurikkuse kaitseala"</b><p>
Õuduslugu politseinikest, kes otsivad ühel novembriõhtul Kagu-Eesti metsas kadumaläinud väikest tüdrukut...<p>
Esmaarvustajana peaksin selle loo kohta veel midagi ütlema (lühijuttude arvustamine on tihti keeruline kunst, kuna need kipuvad tekitama märksa vähem kirjapanemist väärivaid mõtteid kui romaanid). Ehk siis seda, mis hindestki peegeldub: täitsa korralik jutt oli.<p>
<b>Karen Orlau "Mõõkade emand"</b><p>
Lugu skeptilise ja materialistliku maailmavaatega mehest, kellele naiseõde kingib sünnipäevaks külaskäigu kaardimoori juurde ja kes otsustab kinkija solvamise vältimiseks seal ära käia...<p>
Omapärane idee, aga eriti sügavat muljet see lugu mulle ei jätnud.<p>
<a href="http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148">Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a>
Kristjan Rätsephttp://www.blogger.com/profile/04353894456074352769noreply@blogger.com0