Kummaline romaan ja seda kasvõi süžee ning kompositsiooni poolest. Fiktiivses "järesõnas" kasutatud definitsioon "olukirjeldused" on tegelikult suhteliselt tabav. Enamikele romaanidele omast intriigi siit ei leia, pole ka mingit ühtset ega peamist süžeeliini, mis toimuvat tervikuna kuidagi defineerida aitaks. Romaani algul sõidab programmeerijast (olid sellised tegelased juba 1960. aastate Nõukogude Liidus olemas) puhkuse ajal oma autoga kuskil Põhja-Venemaal ringi, satub ühte väikelinna ja avastab sealt mitmesuguste üleloomulike juhtumiste järel maagia uurimise instituudi, kuhu tööle asub. Ja edasi on juba selle instituudi fantastilise töörutiini kirjeldused. Tõeliselt värvikas tulevärk, kus erinevad fantastilised elemendid veidralt põimuvad, nagu eelarvustajadki on maininud. Iseenesest päris huvitav lähenemine, sest enamik sarnaseid romaane ei saa läbi ilma peategelase isiklike eesmärkide, dramaatilise konflikti, armastusliini ja muu sarnaseta.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
No comments:
Post a Comment