Vahetult pärast raamatu lugemise lõpetamist oli selline tunne, et selle Baasi hindeks saab "3", sest lugemine edenes ju libedalt. Pärast mõningat järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et mis siin ikka hellitada-on ikka üks halb raamat küll ja saagu ka vastava hinde.
Ausaltöeldes polegi mulle nii puhast kitši päris ammu ette sattunud. Romaan mõjub iseenda paroodiana ja kohati tundub, et see on nii halb, et on peaaegu hea. Eelmiste arvustajate mainitud E. R. Burroughsi loomingu, eriti John Carteri tsükliga on tugevad sarnasused tõesti olemas, samuti meenub Hubbardi "Võitlustanner Maa".
"Tähekuningates" lihtsalt pole midagi peale primitiivse ja sirgjoonelise süžee. Võõraste maailmade kirjeldused mõjuvad visandlikult ja kogu ülejäänud worldbuildingust pole mõtet üldse rääkida. Jääb isegi arusaamatuks, mis otsast päritava võimuga Kesk-Galaktika Impeerium, mille eest peakangelane terve romaani kestel sõdib, "demokraatlik" on või milline on kogu see tulevikuühiskond, mille ümber madin käib-head on head, pahad on pahad ja pahadele tuleb pasunasse anda, muu autorit huvita.
Ehkki "Tähekuningate" näol on tegu kosmoseooperiga, meenutab selle ülesehitus fantasy-ja seejuures väga primitiivse fantasy-oma. Samahästi võiks peakangelane sattuda kuhugi muinasmaailma, teadlasi võiksid asendada võlurid, radioaktiivsust maagia, aatomirelvi võlumõõgad, kosmoselaevadega ringisaalimist kuskil metsades ratsutamine ja disruptorit võimusõrmus või mingi muu sarnane artefakt. Läbinisti paha-pahade purustamisest otsustavas lahingus ja armastusest kauni printsessi vastu pole vist mõtet rääkidagi...
No comments:
Post a Comment