Kui selle romaani tõlge käesoleval aastal eesti keeles ilmus, ei äratanud see minus erilist tähelepanu, ent hiljuti soovitati mul seda mu ajaloohuvi tõttu lugeda. Pettumust "Tagasi minevikku" mulle igatahes ei valmistanud-tegu on hullumeelsete süžeekäänakutega ja lõppkokkuvõttes üsnagi sünge ajarännulooga, mille autor on teemadega ilmselgelt väga hästi kursis. Ehkki autori näol on tegu Inglise-Austraalia koomiku ja komöödiasarjade (muuhulgas Blackadderi) stsenaristiga, pole "Tagasi minevikku" kaugeltki naljakas teos.
Romaani tegevus algab Istanbulis 1914. aastal, ent viib siis kiire uperpalliga sündmustiku tõelisse algusesse, 2024. aasta jõuludesse. Lähituleviku-maailm (või pealtnäha on tegu lähitulevikuga) pole just rõõmsaim võimalikest-planeedi keskkond on hullusti kannatada saanud ja tsivilisatsiooni tulevik suures ohus. Romaani peategelane, ajalooharidusega endine Briti sõjaväelane Hugh Stanton on nende jõulude ajal murest murtud-tema abikaasa ja kaks last on autotäie narkarite poolt ülekäigurajal surnuks sõidetud. Stanton rändab oma mootorrattal sihitult mööda Suurbritanniat, sattudes jõule veetma Cambridge`i kolledžisse oma kunagise ajalooprofessori Sally McCluskey seltsis. McCluskey jutustab Stantonile uskumatu loo-18. sajandi alguses olevat kuulus Inglise teadlane Isaac Newton välja arvutanud, et ühel 2025. aasta kindlal päeval ja kellaajal on võimalik ühe Istanbulis asuva maja keldrist rännata ajas tagasi 1914. aasta suve algusesse. Kuna McCluskey ja ta teadlastest mõttekaaslased on veendunud, et just I maailmasõda oli kõigi 20. ning 21. sajandi hädade põhjuseks (ähvardava kliimakatastroofiga lõpetades), saadetaksegi Stanton ajarännuga minevikku hukkaläinud sajandit parandama-missiooniks hoida ära Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos ja tappa selle asemel sõjardist Saksa keiser Wilhelm II, ajades mõrva Saksa sotsialistide süüks...
Suur osa romaanist koosnebki 1914. aastal toimuva kirjeldamisest, kusjuures näib, nagu vihkaks autor oma nutihullusest, tervisenatslusest, poliitkorrektsusest ja muust talle ebameeldivast haaratud kaasaega, romantiseerides maailmasõdade-eelset minevikku, kus maailm oli veel suur, osalt avastamata ning saastamata, tõelised mehed tegid mehetegusid ning isegi toit maitses kuidagi "reaalsemalt". Lõpupoole aga selgub, et kõik on tegelikult märksa keerulisem ja sündmustele keeratakse mitu uskumatut vinti peale... ent need jäägu juba lugejate avastada. Ilmselt võib siiski mainida, et lõpupoole läheb "Tagasi minevikku" järjest ulmelisemaks ja ühtlasi alternatiivajaloolisemaks.
Eriti mõistatuslik oli "bussi" mainimine viimases peatükis, tekitades küsimuse, kas tõlkija sai millestki valesti aru või oli tegu mingi järjekordse paralleelmaailmaga?
No comments:
Post a Comment