Romaani algus meenutas veidi Clarke`i "Linna ja tähti"-on mingi suletud keskkond, millest väljaspool toimuv tegelasi eriti ei huvita ja hakkaja nooruk, kes püüab reeglite vastu mässates seda olukorda muuta. Teine meenunud teos oli Bulõtšovi "Mäekuru", seda ülejäänud inimkonnast kosmilistes tingimustes äralõigatud inimrühma taandarengu ja metsistumise osas.
Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.
No comments:
Post a Comment