Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.
Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.
Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").
No comments:
Post a Comment