Helju Rebase "Taruaeg"
See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk"
Postapokalüptiline lugu tuumasõja-järgsest maailmast (tegelaste nimede põhjal võib oletada, et tegu on Eestiga) ja väikese küla ravitsejaneiu "suurekssaamisest".
Sarnaselt sama autori romaanile "Süsteem" ei kõnetanud see lugu mind eriti. Võib-olla olen lihtsalt vale sihtgrupp, tegu näib olevat teismelistele neidudele suunatud young adultiga. Ka oli loo tegevusmaailmas ja sündmustikus midagi kummalist... üheaegselt karmi eluga harjunud ja ülitundlikud tegelased, rõhutatult arhailine ning maalähedane kõnepruuk segatud sõnadega nagu "empaatia" ja "dramatiseerima" jne.
Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Valge härrasmees"
Loo näol on tegu järjega "Mehitamata inimestele", mille tegevus toimub kohe pärast mainitud romaani lõppu. Minategelane on paigutatud intellektuaalse omandi (s.t. oma surmasaanud armastatu erafirma poolt digitaliseeritud isiksuse) varastamise eest Haapsalu Täisautomaatsesse Vanglasse, mis asub otse piiskopilinnuse all. Elu vanglas on üsna karm, alguses paigutatakse ta ühte kongi Peetri-nimelise jõhkra ambaaliga, siis amputeeritakse ta jalg "ühiskonna hüvanguks" ja asendatakse Hiina päritolu odava proteesiga. Ehkki mees kardab, et tema tulevikuks on vanglas surra ja piiskopilossis kummitusena Valgele Daamile seltsi pakkuda (sellest ka loo pealkiri), ei anna ta alla ning haub põgenemisplaane...
Algselt maakonnalehes Lääne Elu ilmunud "Valge härrasmees" on omalaadne segu küberpungist ja splätterist. Sarnaselt tsükli eelmistele osadele "Euromant" ja "Mehitamata inimesed" leiab ka selle loo tegevus aset lähituleviku Eestis, ent sedapuhku on tegevus viidud maakonnalehe lugejate jaoks kodusemasse väikelinna. Kui "Mehitamata inimeste" näol oli tegu puhtakujulise küberpungiga, siis "Valges härrasmehes" on lisandunud korralik annus splätterit ja veidi ka (ilmselt tänu kaasautori lisandumisele) huumorit. Maksimumhindest jääks minu jaoks nagu midagi puudu, ent ausa "nelja" teenib "Valge härrasmees" minult ära küll.
Meelis Ivanovi "Hea laps"
Sedatüüpi "puändiga" laast, mille sisust on loo kohta midagi väga olulist välja lobisemata keeruline rääkida. Eriti originaalselt see "puänt" minu meelest ei mõjunud ja seda väljendab ka hinne.
J. J. Metsavana "Mongori viimane seiklus"
(:)kivisildniku "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik"
Poolteist lehekülge äärmiselt segast teksti, mis on seejuures vormistatud teadusliku fantastikana.
Siim Veskimehe "Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik"
Üldiselt pole sellised leheküljepikkused laastud päris minu rida, aga see oli küll päris teravmeelne.
Tea Lalli "Vahetus"
Unenäoline õudusjutt naisest, kes näeb unes oma surnud vanaisa, kes kutsub teda kalmistule portveini jooma. Nagu selgub, polnud tegu kaugeltki vaid unenäoga...
Loo lõpupuänt oli üsna ettearvatav (seda ka tänu pealkirjale), ent üldiselt jättis see unenäoline ja surmateemaline lugu mulle päris hea mulje.
Aira Rakavi "Muumitroll"
Eelarvustajatele polegi palju lisada. Rabedapoolne lugu ja midagi tundus selle juures justkui valesti olevat. Kas Põhja-Soomes ehitavad tõesti kuldkettidega kantpead tehaseid ja ähvardavad joodikutest "kalevipoegi" mättasse lüüa? Lisaks see hilissügisese Lapimaa kirjeldus-algul läks väljas kella kolmest pimedaks, aga siis juba kella neljast-sellisel aastaajal peaks ju päike päev-päevalt järjest varem loojuma?
Heinrich Weinbergi "Kes varjub püüab"
Miikael Jekimovi "Pärast kättemaksu"
Jekimovile omane low-tech/low-life-kosmoseooper kosmosegängsterite tegemistest. Loo peategelaseks on Altani-nimeline palgasõdur, kes peab pärast aastaid planeeritud kättemaksu, reetliku eksbossi Määrdunud Rikki tapmist oma elule mingi uue eesmärgi leidma...
Üldiselt mulle Jekimovi lood meeldivad ja see lugu meeldis ka. "Pärast kättemaksu" meenutab paljuski autori lugusid "Läbi külma metalli" ja "Tormiga saabub ka veritasu" - värvikas kosmosemaailm, mille loomisel pole autor tehnoloogilisele taustale väga suurt tähelepanu pööranud, (pool)kriminaalsed tegelased ning vesternilaadne sündmustik. Neile, kellele mainitud lood meeldisid, peaks ka "Pärast kättemaksu" sobilik lugemisvara olema.
Helju Rebase "Minu pea"
Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.
Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.
J. J. Metsavana "Vanamehe unistus"
Loo naljakuse koha pealt nõustun Indreku arvustusega. Aga muidu polnud sellel tulevikupildikesel häda midagi.
Üks asi, mis Metsavana tekste lugedes pidevalt silma torkab: sõna "enda" "oma" asemel. Keeleliselt korrektne, aga vähelevinud.
Heinrich Weinbergi "Ringkaitse"
2018. aastal kukub Ida-Virumaa metsadesse meteoriit... või nii vähemalt avalikkusele räägitakse. Radioaktiivse saaste ettekäändel luuakse õnnetuskoha ümber keelutsoon. Vandenõuteoreetikud ei jää toimunu ametlikku versiooni uskuma ja arvavad, et tegu on katsega midagi kinni mätsida...
Loo õhustik meenutab väga Strugatskite "Väljasõitu rohelisse". Niivõrd paljukasutatud teemal kirjutatud loo kohta on "Ringkaitse" päris korralik ja ka ootamatut puänti sisaldav tekst, mis on "nelja" auga ära teeninud.
Artur Räpi "Ja viis köidet ülespoomist"
Üks neist vähestest kordadest, kui pean Kriku arvustusega enam-vähem nõustuma. Mulle jättis see lugu ülepea veidi liiga absurdse mulje. Võimalik, et peategelast tabanud painajaliku olukorra täielikuks mõistmiseks peab olema kirjanik, keda sahtlisolevad lõpetamata tekstid kuidagi ängistavad. Minu jaoks on kirjaniku mõttemaailm oma iseloomulike rõõmude ja vaevadega kuidagi väga võõraks muutunud ning võib-olla just seetõttu ei suuda ma Räpi lugu väga kõrgelt hinnata.
See, kuidas Raimond algusstseenis aknalaual olevate esemete kindlakstegemiseks "silmad sulges ja pimesi kobas", tundus veidi kummaline.
J. J. Metsavana "Veretu elu"
Mõningad kirjavead torkasid tõesti ka paberkandjal ilmunud kordustrükis silma, aga üldiselt oli see lugu Metsavana poolt üksi kirjutatud teksti kohta ikka väga tugev ja ilmselt kolmanda "Tuumahiiu" kõige meeldivam üllatus.
No comments:
Post a Comment