"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.
Georgi Gurevitši "Lohe Infra"
Mulle see lugu meeldis - vanamoodsalt (või täpsemalt kirjutamise/esmaailmumise aegruumile kohaselt) pateetiline ja optimistlik, samas poeetiline ning nukker. Ja nagu paljudes vanades tulevikuainelistes ulmelugudes, on siingi rohkem kirjutamisaja õhustikku kui tänapäeval realistlikuna tunduvat tulevikunägemust.
Valentina Žuravljova "Astronaut"
Loo minategelaseks on astropsühhiaater, pikkadest kosmoselendudest tekitatud psüühiliste probleemide ravimisele spetsialiseerunud kosmoselaeva pardaarst. Oma teadustöö kirjutamiseks peab astropsühhiaater, kes on oma elu jooksul osalenud kolmel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, sukelduma esmapilgul igavasse uurimistöösse tähelendude keskarhiivis, mis asub looduse ümberkujundamise tagajärjel tekkinud Siberi mere kaldal. Arhiivis avastab ta Barnardi tähele toimunud ekspeditsiooni puudutavad dokumendid...
Ilmselt on tegu viiekümnendate-kuuekümnendate nõukogude ulmele üsnagi iseloomuliku tekstiga: helge kõrgtehnoloogiline tulevik, vaprad kosmonaudid (Žuravljova loos küll astronaudid), ülipikad tähelennud, eneseohverdus kosmoselendudel ja vaenuliku keskkonnaga võõrastes maailmades...
Täitsa korralik lugu, ent maksimumhindest jääb midagi puudu.
Valentina Žuravljova " "Kotkapoeg" ei naase"
Näib, et lugu on vene keeles ilmunud kahe erineva pealkirja all. Baasis originaalpealkirja "Orljonok" nähes tekkis mul kerge imestus, et kas tõlkija on tõesti otsustanud loo pealkirja eestikeelses tõlkes "poeetilisemaks" muuta. Siiski on antoloogia "Me armastame Maad 2: Viimane laev" tiitellehel loo originaalpealkirjaks märgitud "Orljonok" nje vjernjetsja.
Loo minategelaseks on tähelaevale Kotkapoeg raadioinseneri dublandiks määratud neiu. Kotkapoja meeskonna ülesandeks on lennata Maalt Elektrale, kummalisele süsihappegaasist küllastunud atmosfääri ja veidra elusloodusega planeedile, et tuua sealt koju Avastaja - seitse aastat üksi Robinsonina Elektral elanud noormees, kes pole kunagi elus Maal viibinud. Kotkapoja meeskond soovib väga Maale naasta ja ka Avastaja on inimkonna ilusa koduplaneedi nägemisest siiralt huvitatud, ent lend koju ei kulge kaugeltki nii, nagu oodatud...
Jälle üks selline jutt, mida võiks iseloomustada sarnaste märksõnadega nagu antoloogia "Me armastame Maad" kaht esimest teksti. Poeetiline, nukker ja heroiline lugu helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust ning kosmosenautide eneseohverdusest.
Minu meelest hea lugu, poeetiline ja ilus.
Ilja Varšavski "Otsusta ometi, piloot!"
Juttu lugedes tekkis vahepeal kartus, et selle puändiks saab olema maapealse eluga kohanemisvõimetu vananeva kosmonaudi surm tervisehädade kätte - mis olnuks üsna pateetiliselt ja klišeelikult mõjuv. Õnneks suutis autor meeldivalt üllatada.
Nii suurt vaimustust nagu eelarvustaja ma käesolevast loost tunda ei suuda, ent "4" saab kätte küll.
Dmitri Bilenkini "Tema Marss"
Olga Larionova "Päike jõuab Veevalajasse"
Sergei Kazmenko "Viimane laev"
Lugu kujutab endast võõrplaneedil õnnetusse sattunud ja vigastatuna soos roomava kosmonaudi sisemonoloogi. Meest ilmselt kadunuks pidavate kaaslaste kosmoselaev on kohe lahkumas ja surm silmaga näha...
Üldiselt sellised valulikele mõtisklustele ja sisekaemustele keskendunud tekstid, mida vene ulmes on rohkelt, mulle väga ei meeldi. See peegeldub ka loo hindes.
Kir Bulõtšovi "Kolmteist aastat teel"
Päris kena ja südamlik lühiromaan. Lugu sellest, kuidas teleportatsioon tähelendusid läbi aitab viia ja mis võib juhtuda, kui teleport ühel hetkel üles ütleb? Peamiselt on see aga lugu inimsuhetest ja sellest, kuidas tulevikutehnoloogia (ning sellega seonduvad probleemid) neid mõjutada võivad.
Mihhail Puhhovi "Üles visatud"
Lühiromaani minategelaseks (vähemalt teose alguses, sest mingist hetkest läheb minategelase defineerimine küllaltki keeruliseks) on Aleksandri-nimeline kosmonaut, kes vahetult enne kolmanda aastatuhande algust üheinimese-kosmoselaevaga Jupiteri kuudel baseeruvatele kolonistidele vajalikke aparaate ja jõulupuud veab. (1990. aastal ilmunud loo autor on olnud järgneva kümnendi jooksul kosmosevallutuse valdkonnas toimuvate arengute osas küll äärmiselt optimistlik. Ja ilmselt pole tegu ka varem kirjapandud ning Gorbatšovi aja vabamates tingimustes ilmunud looga, sest selle lõppu on aastaarvuna 1990 märgitud). Paraku põrkab Aleksandri kosmoselaev teel mingi tundmatu objektiga kokku, ta saab surma ja ta külmunud laip triivib kosmoses - kuni 25. sajandi lõpus Altairile suunduv tähelaev selle otsa komistab ning ta uuesti ellu äratatakse. Sellega toimuv mõistagi ei piirdu...
"Üles visatud" kuulub nende ulmeteoste hulka, kus peategelane ühel hetkel mingiks kosmiliseks üliolendiks muutub ja kogu teos üheaegselt filosoofiliseks ning segaseks muutub. Üldiselt ei kuulu sellised tekstid mu lemmikute hulka ja seda just oma üheaegse filosoofilise pretensioonikuse ning segasuse tõttu. Muus osas on aga tegu päris huvitava tulevikunägemusega.
Boriss Rudenko "Limaan"
Vesisel Flora planeedil hädamaandub lennuk kolme inimesega limaanil - madalal mudase põhjaga merelahel. Üks kolmest mehest saab õnnetuses raskelt vigastada. Raadioühendus kolonistide baasiga ei toimi ja pääsenud peavad kuidagi uttumattunud nätske põhjaga limaanilt, mille ümber liiguvad ka kohalikud kiskjalikud mereelukad, minema pääsema...
Karm lugu, mis meenutas veidi Gromovi "Arvestajat".
Vladimir Iljini "Kaugkosmose seadus"
Suure osa loost on edasi antud dialoogina kaugreisi-kosmoselaineri Sibes kapteni Dino Mezzanotti ja eriülesandega kosmoselaeva Puri kapteni Lais Trouti vahel. Sibesega on keset kosmoseavarusi õnnetus juhtunud ja laineri tuumareaktor ähvardab plahvatada ning tappa lisaks Sibese meeskonnale kõik laineri pardal viibivad reisijad. Mezzanotti soovib, et Puri hädasviibivale Sibesele appi tuleks, ent paraku pole see nii lihtne...
Loo sisuks on erilisest olukorrast põhjustatud karmid eetilised valikud. Lugu ei tekitanud minus päris sellist vaimustust, et seda maksimumhindega pärjata, ent "4" saab kätte küll.
Aleksandr Zolotko "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika"
Lühiromaani tegevus toimub koloniste teise tähesüsteemi vedaval kosmoselaeval. Kolonistidele on pikal teekonnal loodud väga meeldivad tingimused, et nad oma uude kodumaailma väga otsalõppenud olekus ei jõuaks - päevitamine, sportimine, basseinis suplemine... Meeskonnaliikmed on seevastu oma üksluisest ja stressirohkest tööst tülpinud ning nende seas kasvab tasapisi viha kolonistide vastu, keda koheldakse nagu kauge vahemaa taha transporditavaid eluskalu. Paraku sisaldab ka eluskalade kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika mõningaid kaladele ebameeldivaid nüansse...
Teksti tegevus kulgeb algul üsna aeglaselt, ent saab siis korraliku hoo sisse. Kokkuvõttes igati põnev ja huvitava ideega lühiromaan.
No comments:
Post a Comment