Sunday, October 8, 2017

"Täheaeg 17: Päästa meid kurjast" (koost. Raul Sulbi)

Heinrich Weinbergi ja Reidar Andresoni "Päästa meid kurjast"

Planeet Oregonil (mida asustavate kolonistide nimed kõlavad üsna Sahara-taguse Aafrika moodi, ehkki nende nahavärvi pole tekstis otseselt mainitud) käib verine kodusõda ja inimkaubitsejad veavad sealt kosmoselaevadega lapspagulasi orjanduslikule Stonehenge´i planeedile. Loo kangelasteks on kosmosejaama audiitorid, kes räpast äri tõkestada püüavad, ehkki kosmoses kehtivad seadused on pigem inimkaubitsejate poolel...

Lugu kuulub samasse maailma, mis enamik Weinbergi loomingust, ja ka romaanist "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" tuttavaid tegelasi võib loos kohata. Loo temaatika on praegusel hetkel üsna päevakajaline, samas tulevad selles sisse ka ulmelised momendid, nii et ei saa öelda, et kusagil Liibüa rannikuvetes toimuvad sündmused oleksid lihtsalt kosmilisse ruumi üle kantud. Weinbergi looming hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja ka "Päästa meid kurjast" tundus põneva ning sümpaatse tekstina, mis väärib maksimumhinnet.

Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp"

Lugu kujutab endast segu kosmoseooperist ja küberpungist ning räägib Saturni orbiidil asuvas kosmosejaamast elavast kummalisevõitu perekonnast, mis peab jõud ühendama, kui peretütre teadvus virtuaalsel teel röövitakse ning tüdruk "juurviljaks" muutub...

"Tsölibaadi lõpu" tegevusmaailm oma küberpungi- ja transhumanistlike elementidega on igati vahva. Loo teostuse juures jääb aga miski häirima... kuidagi veidi liiga koomiksilik-palaganlik on see asi, tegelased rebivad kriitilises olukorras ülemäära kildu ja pidevalt targutava pereema tegelaskuju mõjub veidi tüütult. Need asjaolud langetavad loo hinde "4" peale.

Dani Adleri "Juhtmevaba armastus"

Ulmekriminullina algava loo minategelaseks on naispolitseinik, kes saabub Kwenluni-nimelisele kaevandusasteroidile tsirkuseartisti salapärast mõrva uurima...

Üldiselt päris hästi kirjapandud lugu, põneva sündmustiku ja ettearvamatu lõpuga. Siiski ei jätnud see mulle päris nii head muljet, et maksimumhinnet pälvida.

T. K. Jürgensi "Jumala hingus"

Ahne vana ärimees Eusebius Goodman peab pärast seda, kui talle kuulunud kangavabrik Indias koos mitmesaja töölisega maha põleb, paremaks valeidentiteedi all GleiaP4-nimelisele planeedile pakku minna. Kohapeal hakkab talle huvi pakkuma võimalus sealsetelt humanoidsetelt pärismaalastelt teemante välja petta...

"Kolmest" madalamat hinnet oleks käesolevale loole anda vast ebaõiglane - enam-vähem normaalselt kirja pandud ja piisavalt lühike tekst, et mitte tüütuks muutuda. Samas loo intriig tundus kuidagi moraliseeriv, karikatuurne, väheusutav ja aegunud. Primitiivsest ahnitsejast paha kapitalist, looduslastest pärismaalased... Kui siia lisada veel loo sündmustik, siis ilmselt mõjunuks tekst üsna primitiivselt ka 70 aasta eest.

Mitte et ahneid ja lurjuslikke suurettevõtjaid olemas poleks - nad lihtsalt tegutsevad märksa kavalamalt ning meie tänapäevane maailm on märksa keerulisem. Rääkimata tuleviku maailmast.

Piret Frey "Kõik kivide pärast"

. Segane lugu baarikülastuse käigus inimröövi ohvriks sattunud pereemast ja paralleelreaalsuste segunemisest.

Ei meeldinud.

Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"

Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.

Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...

Triinu Merese "Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost"

Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...

Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.

Miikael Jekimovi "Tuulerändur"

Jekimov on üllatuslikult kirjutanud sedapuhku žanripuhta fantasyloo, mille peategelaseks on ühesilmne noor nõid Uku, kes tegutseb külmas, metsases ja metsikus maailmas.

Mingil põhjusel see lugu mulle meeldis, isegi niivõrd, et otsustasin maksimumhinde kasuks. Autori loodud maailm jättis hea mulje, nagu ka maagia ja üleloomulike olendite käsitlus.

Aleksander D. Lannese "Enne kui lahvatab leek"

Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).

Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.

Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.

Manfred Kalmsteni "Raske vihm"

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...

Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.

Kaisa-Liina Nääri "Mina: kaitsja"

Lugu kujutab endast nooruki päevikut, kellest pärast surma mingusugune taevane kaitseingel saab. Loo temaatika ja stiil meenutavad veidi Tael-Mikešini "Loojate mänge", ent Nääri jutt on kuidagi lapselikum.

Ühelt poolt võiks loole ju lihtsalt "3" panna ja nentida, et ilmselt pole ma vanuse ega soo poolest päris selle sihtgrupiks. Samas siin tekstis logisevad ikka nii paljud asjad... Esiteks, eelmainitud sihtgrupi teema. Loo puhul on võimatu aru saada, kellele see täpselt suunatud on - täiskasvanutele, teismelistele, lastele? Täiskasvanute loo jaoks liiga lapsik, teismelistele mõeldud teksti jaoks ka nagu lapsik (vaevalt, et tiinekad väga lasteaialaste tegemistest lugeda tahavad), lasteloo jaoks liiga tõsiseid teemasid käsitlev ja sünge.

Teiseks - kohutavalt kaootiline stiil, autor kirjutab eri asjadest ja teemadest pidevalt segamini.

Kolmandaks - minategelasse puutuv. Tolle maine elutee lõppes 1970. aastate Eestis. Samas 1970. aastate ENSV-d kirjeldatud õhustik (narkoärikad, karnevalid, tätoveerimisputkad) küll ei meenuta. Queeni muusikat võis toona noorte hulgas isegi liikuda, kui keegi välismaa raadiojaamadest lindistama sattus... Lisaks on autor kasutanud vastassoost minategelast, kelle käitumine ja mõttemaailm ei meenuta mingitpidi meesterahva oma.

Ehk leiaks neid kummalisi asju sellest loost veel, kui väga detailidesse süveneda, aga seda ma teha ei viitsi.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment