Žanriliselt võiks seda romaani liigitada "pastlafantasy'ks" - tegevus toimub Muinas-Eestis (nagu autori puhul arvatagi võib, kuskil tänapäeva Jõgevamaa kandis, Peipsi läänerannikul). Kihklakundade ehk pisiriigikeste kuningad peavad omavahel veriseid sõdu, siin- ja teispoolsus on omavahel lahutamatult seotud, vaimud eksisteerivad kõrvuti elavatega ning taassünnivad lihalikul kujul ja toimib Eesti mütoloogial põhinev maagia.
Jah, erinevaid koledaid kolle leidus "Muinaskuningas" tõesti päris kõvasti, ent sellest hoolimata on tegu Mandi loomingu kohta üllatavalt žanripuhta fantasy'ga - oleksin pigem eeldanud tema romaani "Surmakarva" laadis keskendumist koolnute armeedele vms. Maagiasüsteem oma koletiste, loitsude, hauataguse elu ja erinevate artefaktidega oli hästi välja mõeldud ja kokku pandud, samas mõjus sarnaselt Arvile see lõputu erinevate kollide voog mulle mingil hetkel väsitavalt, ehkki kõik need elukad olid huvitavad ja omapärased - aga natuke liiga palju ning tihkelt sai neid. Eraldi tuleks mainida ka rõhutatult arhailist keelekasutust, samas eksib selle sekka vahel moodsamalt kõlavaid võõrsõnu nagu "aroom".
Väga vaimustuda millegipärast ei suutnud, aga üldiselt korralik romaan.
No comments:
Post a Comment