Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".
Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.
Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Otsustav katse"
20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Üksikud oletused"
Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel"
Andrei Balabuhha "Surnumatja"
06.12.2016:
Lugesin seda lugu esmakordselt neliteist aastat tagasi Balabuhha eestikeelsest kogumikust "Eelkäijad". Toona ei meeldinud see mulle absoluutselt, puänt tundus nõme ja argpükslikku käitumist õigustav. Samas pole tegu ka eriti lihtsasti unustava tekstiga, põhiline süžeeliin oli mul tänini meeles. Nüüd lugesin lugu antoloogiast "Me armastame Maad" uuesti. Erilist vaimustust ei tekita see minus endiselt, ent kaugtuleviku-kosmosemaailm sündmustiku taustal on päris äge ja see, mida autor selle looga öelda tahtis, tundub mulle kirjutamisaja taustaga paremini kursis olles selgemini mõistetav.
SPOILERID!!!
Omamoodi on huvitav, kuidas ühes aegruumis kirjutatud loo mõte teises aegruumis lugedes justkui tagurpidi pöördub. Kui nõukogude ulmekirjandus oli tulvil kangelaslikku eneseohverduse temaatikat, siis Balabuhha kirjutas 1975. aastal loo sellest, et ehk peaks mingis tsivilisatsiooni arengufaasis liigsete ohverdustega lõpparve tegema, ehk pole eluga riskimine alati mõistlik. Kirjutamisaja tausta arvestamata tundub teksti idee aga ärritavalt totter-hävitatakse üliharuldane laevavrakk lihtsalt sel põhjusel et "äkki keegi läheb muidu seda torkima ja saab surma" (imelik, et nii kõrgeltarenenud tsivilisatsioonil polnud kaameratega varustatud roboteid, mida vraki sisse saata, ent see selleks). Samas otsustasin loo hinde Baasis teise ülelugemise järel siiski "3" peale tõsta.
Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad"
Loo alguses vegeteerib Espase-nimeline peategelane kuskil sooja mere ääres hotellis, vaatab tundide kaupa holograafilisest televisioonist loodussaateid planeet Maa looduse kohta ja peesitab mererannas. Espas näib mingi kummalise amneesia all kannatavat. Ühel päeval aga saabub hotelli mees, kes meenutab talle tähtedevahelist ekspeditsiooni, milles nad mõlemad olid osalenud...
Üldiselt mulle lüürilis-sentimentaalne ulme väga ei meeldi, aga käesolevast loost jäi küll hea mulje-ilus, poeetiline ja nukravõitu tekst, samas ilma punnitatud pisarakiskumiseta või sentimentaalsuse efekti nimel totraks muudetud sündmustikuta. Hindes pole seega kahtlustki.
Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad"
Vjatšeslav Rõbakovi "Vesi ja laevukesed"
Ka mulle meenus seda lühiromaani lugedes üks "Tagasitulek", ent hoopis Lemi "Tagasitulek tähtede juurest", mitte Strugatskite romaan, mis on mul siiani lugemata. Ega käesoleva teksti maailmast ja sündmustikust ilma põhiideed spoilerdamata pikalt rääkida saagi.
Sarnaselt "Koduhoidjatele" ei suuda ma ka "Veele ja laevukestele" maksimumhinnet anda väga lihtsal põhjusel-ehkki idee ja maailm on huvitavad, mõjub Rõbakovi stiil ikka äärmiselt lugejavaenulikult: literatuuritsevalt, psühholoogitsevalt, heietavalt ning üleüldse masendavalt. Tegu näib olevat autoriga, kelle teostest võib leida huvitavaid ideid, ent nende teoste läbilugemine pole just kõige libedamalt kulgev protsess.
Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas"
Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga-üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist. Kuna lisaks kirjutab autor ka ulmet, võiks arvata, et tulemuseks on midagi õige veidrat ja pentsikut, ent nagu eelarvustajadki maininud, on käesoleva loo näol tegu üsnagi traditsioonilist tüüpi teadusliku fantastikaga, mis peaks suurema lugemusega ulmefännidele mõninga deja vu tunde tekitama.
Korralikult kirjapandud tekst, ent ei midagi vapustavat.
Nik Sredini "Nina"
Lugu võiks iseloomustada sõnadega "Thor Heyerdahl kosmoses". Heyerdahlile on "Nina" ka pühendatud, loo lõpetab Heyerdahli tsitaat ja ilmselt pole ka juhus, et ühe tegelase perekonnanimeks on Fata-Hiva...
On möödunud viis sajandit esimesest maalaste ekspeditsioonist Kentauri Alfale. See ekspeditsioon on viinud kontaktini kõrgeltarenenud tähtedevaheliste tsivilisatsioonidega, kellelt "arenguabi" saamiseks on maalased püüdnud end näidata reaalsest märksa vähemarenenutena. Et pettus ilmsiks ei tuleks, on ekspeditsiooni toimumist Maal kollektiivselt unustada püütud. Viis sajandit hiljem on kosmoselennud unustusse vajunud, kogu tähtedevaheline transport toimub teleportatsiooni abil.
"Nina" minategelaseks on Hermani-nimeline noormees, kes pärast hiljutist õnnetut armumist komistab muuseumis viis sajandit tagasi Kentauri Alfale lennanud tähelaeva, Kolumbuse laeva järgi nimetatud Nina otsa. Ootamatult tekib tal thorheyerdahllik idee-lennata Ninaga kümne aasta jooksul Kentauri Alfale ja tõestada sellega, et muistne tähelend oli võimalik. Hermani plaan leiab kohe toetust ka meediaringkondadelt, kes loodavad kosmoselaevas toimuvast reality-show teha ning seda Maale üle kanda. Peagi asubki neljast meeskonnaliikmest ja Rumata-nimelisest (!) kõutsist koosnev meeskond Nina pardal Kentauri Alfa poole teele.
Antoloogiat "Me armastame Maad" sobib käesolev lugu suurepäraselt lõpetama. Mitmetele teistele antoloogia tekstidele omasest filosoofilisusest ja melanhooliast pole siin jälgegi, loo üldine tonaalsus on läbinisti rõõmsameelne ning uljas. Ilmselt on tegu mulle enim meeldinud tekstiga antoloogias (Strugatskite "Üksikute oletuste" kõrval).
No comments:
Post a Comment