Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust-"Salamõrtsuka õpilasega" alustasin kohe pärast selle ilmumist aastal 2000, kui olin kuueteistkümnene ja nüüd, kolmekümne kaheselt, lugesin lõpuks läbi "Salamõrtsuka teekonna" teise köite. Käesoleva romaani esimeses köites, mida lugesin kohe pärast ilmumist kolm aastat tagasi, toimunu oli mu jaoks juba suuresti ununenud ja ehk oleksin pidanud mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugema, ent selliseks eneseohverduseks ma võimeline polnud.
Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.
Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.
Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:
"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."
Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.
No comments:
Post a Comment