Romaani tempokast ja ootamatuid süžeepöördeid tulvil sündmustikust on eelarvustajad juba kirjutanud. Tegu on omalaadse stiiliga, mida võiks nimetada koomiksilikuks või animelikuks-kiire ja absurdsevõitu, ent dramaatiline sündmustik, pidev märul, jaburapoolne tegevusmaailm. Samas on Jeteri sõnakasutus vägagi rafineeritud, näib, et autor püüab tõesti viktoriaanliku ajastu stiili järele aimata. Ja ka minategelase mõttemaailm näib olevat sellise viisaka ja vaoshoitud käitumisega viktoriaanliku härrasmehe oma-isegi tema suhted Tafe´iga jäävad lõpuni täiesti platoonilisteks.
Kohati võiks ju küsida, et miks see sündmustik selline pidi olema-kas poleks olnud lihtsam Merdenne´i ja morlokeid teavitada, et nende minevikumaailmavallutusplaan viib kõige olnu ning oleva, kaasaarvatud nende endi, hävinguni? Nagu ka see, et rentslitesse peitunud morlokitega saanuks õigeaegse jaolejõudmise korral edukalt hakkama ka Briti armee. Toimuva lahtiseletamisele on kiire sündmustiku arvelt tõesti kohati rohkelt lõivu makstud, samas pole tegu raamatuga, mille sündmustikust peaks erilist loogikat otsima.
Kokkuvõtteks jääb üle vaid eelarvustajate kiidusõnadega nõustuda. Hea raamat, mida võin soovitada kõigile, kellele aurupunk meeldib. Ja kanalisatsiooni-aardekütid 19. sajandi Londonis on ajalooline fakt.
No comments:
Post a Comment