Kahjuks pean Joeli arvustusega nõustuma. "Uurimismeeskonda" lugesin esimest korda aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" ja sellest oli hea mälestus jäänud, mistõttu mu ootused käesoleva kogumiku (romaan pole see tõesti mitte mingist otsast!) suhtes olid kõrged, ent paraku pidin pettuma. Ükski kolmest inseneriloost "Uurimismeeskonna" tasemele ei küündinud ning see ühesuguse süžee kordamine eri variantides muutus üsna nüriks ja tüütuks.
"Solaarkonstant"
Kolooniate inspektor Bordman viibib tööülesannetes Lani Kolme nimelisel jäise kliimaga planeedil, mille emamaailm, märgatavalt sõbralikuma kliimaga ja kahekümne miljoni kolonisti koduks saanud Lani Kaks asub samas tähesüsteemis. Ootamatult saabub Lani Kahelt sõnum kohalikus tähes toimuvate füüsikaliste protsesside kohta, mis ähvardavad tähesüsteemi aastatepikkuse katastroofilise temperatuurilangusega. Lani Kahe kahtkümmend miljonit kolonisti ähvardab hukkumine, varemgi talumatul külmal Lani Kolmel aga ähvardab olukord kujuneda veelgi nutusemaks. Kujunenud meeleheitlikus olukorras üritavad Bordman ja Lani Kolmel viibivad kolonistid midagi välja mõelda...
Loo idee ja tegevusmaailm on huvitavad, samas tundus sündmustik veidi staatiline ning kogu probleemiasetus ja selle lahendus minu maitsele veidi liiga füüsika-alane/inseneriteaduslik. Heatahtlikuks hindeks "4".
"Liivasurm"
Kolooniate inspektor Bordman on teel indiaani kolonistidega asustatud elutule kõrbeplaneedile Xosa Kahele. Pärast planeedi orbiidile jõudmist avastavad Bordman ja teine rohkem kaubaveole spetsialiseerunud kosmoselaeva Warlock kahest reisijast, Ameerika Indiaanlaste Ajalooseltsi esindajast tütarlaps Aletha Punasulg, et mingil põhjusel pole Warlockil võimalik Xosa kahel maanduda ning reisijad peavad maandurlaeva pardal orbiidilt planeedile suunduma. Planeedile jõudnud, kuulevad Warlock ja Aletha kohalike indiaani kolonistide käest masendavat tõde-planeedi ainus maandumissõrestik (metallist struktuur, mis Leinsteri kosmosemaailmas teeb võimalikuks kosmoselaevade stardi ja maandumise planeedi pinnal) on liivatormi tagajärjel paksult liivaga kaetud ning ülejäänud inimkonnast äralõigatud koloniste ja nende külalisi ähvardab peatne nälja- või janusurm. Bordman peab taaskord kolonistidega pead kokku panema ja leiutama plaani, kuidas üheskoos ellu jääda...
Lugu on ehitatud üles üsnagi samal põhimõttel nagu "Solaarkonstant"-inimvaenulike looduslike tingimustega planeet, kus tekib mingi jama ja inspektor Bordman peab koos kolonistidega leidma mingi insenertehnilise viisi see ära lahendada. Ma ei teagi, kas asi on tüütuksminevas korduses, ent "Liivasurm" tundus lugedes juba kõvasti halvem kui "Solaarkonstant" ja hinde osas üle "kolme" välja ei venita.
Omamoodi naljakas on autori arusaam, et rass=sobilik elukeskkond... võimalik, et 1950. aastatel selline idee nii jabur ei tundunudki. Hinnet see asjaolu siiski ei mõjuta.
"Uurimismeeskond"
Omal ajal "Lilledest Algernonile" lugedes jättis "Uurimismeeskond" väga hea mulje ja äsjane ülelugemine autori maakeelsest esikkogust kinnistas seda muljet.
"Colonial Survey" tsükli kontekstis tundub "Uurimismeeskond" küll veidi kummaline-selles loos jätab inspektor Bordman pigem sellise kergelt eluvõõra ametniku mulje, kelle puhul oleks raske uskuda, et ta on varasemas elus mänginud olulist rolli mitme koloniaalmaailma hävingust päästmisel.
"Soo oli tagurpidi"
Järjekordne insenerijutt sellest, kuidas inspektor Bordman järjekordse kosmosekoloonia katastroofist päästab. Sedapuhku on siis tegu Canna Kolme nimelise veeplaneediga, kus paikneb ka Kolooniate Inspektsiooni peakorter ja kus asuvat inimasustusega saart ohustavad üheaegselt uppumine maailmamerre ning raketikütuse plahvatus...
Kui "Solaarkonstant" väga paha ei tundunudki ja "Liivasurma" puhul pani sama süžee teistkordne kordamine juba hinnet esimese looga võrreldes langetama, siis kolmandat korda sarnast süžeeliini kordav "Soo oli tagurpidi" tundus juba kohutavalt igava lugemiskraamina. No ei jäta see ühe ja sama teema lõputu läbileierdamine head muljet...
No comments:
Post a Comment