Kuni poolte lugude läbilugemiseni oli tunne, et kogumik on ikka ülikõva-eriti meeldisid "Sviblede häälestaja", "Tulus äri" ja "Sõjaveteran" oma sünge maailmalõpueelse õhustikuga ning sõjateemaga. Kogumiku teine pool nii head muljet ei jätnud, sellest ka hinne.
Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.
"Poodud võõras"
"On ta inimene?"
Mulle see lugu ka meeldis ja just idee poolest. Eeldasin küll mingit teravamat lõpplahendust, aga sellisel kujul sobis täitsa ka.
"Sviblede häälestaja"
Eelarvustajad on loo sisust juba üsna pikalt rääkinud ja nende kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda. Mainiksin siiski paari mõtet, mis mulle seda lugu (ja arvustusi) lugedes pähe tulid. Esiteks mõjub "Sviblede häälestaja" praegu lugedes hämmastavalt päevakajaliselt-oli ju sviblede leiutamise algseks põhjuseks soov sõjapõgenike lojaalsust kontrollida, et nende seast sabotööre ja muid pahategijaid välja sõeluda-mure, mis ka tänapäeva Eestit ning Euroopat vaevab. Teiseks-mulle see lugu Dicki loomingu kontekstis erandlikku ega lõbusat muljet küll ei jäta, pigem selline tüüpiline 1950. aastate ingliskeelsele ulmele omane paranoiline tekst, milletaolisi ka Dick oma noorpõlves kirjutas. Või on mul siis lihtsalt teistsugune huumorimeel, mis ei võimalda selle loo naljakusele päriselt pihta saada...
"Tulus äri"
"Sõjaveteran"
"Vähemuse ettekanne"
Väga ei meeldinud, võrreldes kogumiku "Poodud võõras" eelnevate lugudega ("Sviblede häälestaja", "Tulus äri", "Sõjaveteran") jättis kuidagi kahvatu mulje. Ehkki sõjateema tuli ka selles loos mängus, puudus siin selline võimas (post)apokalüptiline õhustik, mis paljud Dicki lood nauditavaks teeb.
Filmi sai omal ajal kinos vaadatud ja sellest jäi päris halb mälestus... noh, et kui suurem osa filmist kõlbas veel vaadata, siis lõpposa läks kõige halvemate Hollywoodi traditsioonide järgi tatiselt halearmsaks.
"Mälestused kliendi omal valikul"
"Eelisikud"
Väidetavalt olevat käesolev lugu kirjutatud omalaadse ideoloogilise protestina 1973. aastal USA ülemkohtu langetatud abordimeelse otsuse vastu. Näitamaks abordi ebainimlikkust, loob autor küllaltki absurdse maailma. Ühiskonnal, mis peab oma rahvaarvu karmilt piirama, oleks lihtsam suur osa elanikkonnast sundkorras steriliseerida. Kuni 12-aastaste laste tapmine "abordi" sildi all on jabur ja sellist maailma on vaja ainult autori seisukohtade õigustamiseks. ("Abordi legaliseerimine viib laste tapmiseni" on väärjäreldus, mis on inglise keeles tuntud nime slippery slope argument all, ent kuna käesoleva teksti näol on tegu siiski ilukirjanduse, mitte maailmavaatelise artikliga, siis pole see niiväga oluline).
"Eelisikute" maailmavaateline sõnum ei piirdu küll aborditeemaga, pihta saavad (nagu Andri oma arvustuses maininud) ka feministid, samuti polemiseerib lugu tahes või tahtmata ühe Heinleini inimvihkajaliku matemaatikateemalise tsitaadi vastu-täpsemalt öeldes näitab, mis võib saada maailmast, kus seda tsitaati sõna-sõnalt võetakse ja selle järgi käitutakse.
Üle "3" ma loole panna siiski ei suuda, pigem selline igavapoolne propagandistlik tekst. "Poodud võõras" on ikka märksa paremaid lugusid.
No comments:
Post a Comment