Kogumiku kaheksast loost olin varem lugenud vaid "Tont nr 5-t" ("Päästepaadi mässu" lugesin käesolevast kogumikust esimest korda) ja seegi lugu ei tekitanud minus omal ajal teab-mis-vaimustust, nii et sarnaselt eelarvustajale lood minus erilist nostalgiat ei tekita.
Mida siis nende kaheksa Gregori ja Arnoldi tsükli loo kohta kokkuvõtvalt öelda? Kõige tugevam osa on vast omapärased ideed ("Laxia võtme" ja "Sarkanlase" ideed kiskusid küll üsna tobedateks ning "Skagilossis" mingit nutikana mõjuvat ideed polnudki). Nalja osas... ilmselt on mul veidi teistsugune huumorimeel, aga kontrollimatult naerda lõkerdama need lood mind ei pannud. Ja ega suurt midagi muud polnudki.
"Tont nr 5"
Aastaid tagasi sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud ja nüüd, kus lõpuks ilmus Sheckley´ esimene eestikeelne jutukogu, mis "Tont nr 5-t" ava- ning nimiloona sisaldab, lugesin loo uuesti läbi. (Kodumaist telelavastust näinud pole, mida ka ei kahetse.)
"Tont nr V" pole otseselt paha lugu, aga eks ta veidi lapsik on küll... ja nagu eelnevatest arvustustest aru saada võib, tuleneb loo kultuslik maine kohalike ulmefännide seas just teatud põlvkonna lapsepõlvenostalgiast. Raske on hoiduda mõttemängust, et kuidas oleks sarnase sündmustikuga teksti pannud kirja Stephen King-igatahes Lillatriibuline Õgard ja muud lapsepõlvekollid oleks märksa jubedamaks kirjutatud.
Loo hindeks "4-".
"Piimaring"
"Laxia võti"
Kuidagi tobeda ideega lugu-see, et sellest "tasuta tootjast" midagi head ei tule, oli algusest peale ettearvatav ja peategelased, kes lasksid kahtlase väärtusega hallil sodil oma kontori üle uputada, jätsid ka üsna idiootse mulje. Vaimukaks või naljakaks ma seda teksti pidada ei suuda. Samas pole lugu ka päris nii halb, et "3-st" madalamat hinnet väärida, ehkki seda pärast arvustamist kaalutud sai.
"Oravaratas"
Planeedikahjutustajad Gregor ja Arnold sõlmivad töölepingu tulnukast farmeriga Seeri-nimeliselt planeedilt, kelle põldude kallal kohalikud rotilaadsed loomad laastamistööd teevad. Seerile jõudnud äripartnerid avastavad aga oma üllatuseks, et kohalikke närilisi on raske hävitada, sest nood on nähtamatud. Paraku on leping sõlmitud selliselt, et ülesande poolelijätmise korral peaksid Gregor ja Arnold tulnukfarmerile valuraha maksma, mistõttu nende töö Seeri mõistatuse kallal jätkub...
"Oravaratas" on päris sümpaatne lugu-erinevalt näiteks "Laxia võtmest" ei mõju peategelased siin mingite pooletoobistena ja loo lõpplahendus on üllatav ning tundub originaalsena.
"Päästepaadi mäss"
"Tarvilik asi"
"Skagiloss"
Planeedikahjutustajate Gregori ja Arnoldi jutule saabub Myra-nimeline kaunis ning rikas pärijanna, kellel on õnnestunud oma onult pärida isiklik planeet-Coelle. Coelle´il asub ka muistse reptiloidse skagide tsivilisatsiooni rajatud loss, mis on Myra eluasemeks saanud. Paraku näib, et lossis kummitab-reptiloidne tont nõuab Myra lahkumist planeedilt, ähvardades vastasel korral kättemaksuga. Planeedikahjutustajad suunduvadki Coelle´ile toimuvat uurima...
Kuidagi segadusttekitav on see lugu. Naljakas ta väga pole (tegelikult ei suuda ma Gregory ja Arnoldi tsükli lugusid üldse väga koomilisteks pidada, erinevalt näiteks sama autori "Piletist Tranaile"). Kogu loo sündmustik on... noh, umbes nagu mingi täiskasvanud tegelastega, ent lastele mõeldud koomiksi või multika oma, väga tõsiselt seda võtta ka ei saa. Mõttemänge lolliksläinud imeseadeldiste teemal (nagu "Laxia võtmes", "Päästepaadi mässus" või "Tarvilikus asjas") siin ka pole. Lõppkokkuvõttes selline üsna keskpärane jant.
"Sarkanlane"
Lugu on originaalis ilmunud ülejäänud Gregori ja Arnoldi juttudest pea kolmkümmend aastat hiljem. Loos saavad planeedkahjutustajad järjekordse tellimuse planeedilt Sarkan pärit tulnukalt, kelle rassi jaoks olulist toidukraami, saunikate-nimelisi aedvilju, on asunud hävitama meegideks kutsutud kahjurelukad. Gregor ja Arnold suunduvadki Sarkanile meege hävitama, ent pärast kohalelejõudmist hakkab see, keda nad õieti hävitama peaksid, nende jaoks järjest segasemaks muutuma...
Ütlen ausalt, et ei meeldinud mulle see lugu. Eks ta naljaloona muidugi mõeldud oli ja veidi sai lugedes ka naerda turtsatatud. Samas polnud lugu nii naljakas, et absurdse tekstina piisavalt hästi toimida-ja millegi muuna seda võtta ei saa, idee (erinevad mõistuslikud liigid oma käekäigu pärast kahe juhmivõitu luuseriga kauplemas) oli liialt totter.
No comments:
Post a Comment