"Technotise: Edit & I"/"Technotise: Edit i ja"

Riik: Serbia

Aasta: 2009

Režissöörid: Aleksa Gajic, Nebojsa Andric, Stevan Djordjevic

Serbia küberpunk-animafilm 2074. aasta futuristlikust Belgradist ja tudengineiust, kes laseb endale eksamil sohitegemiseks mikrokiibi naha alla istudada-tegu, mis toob endaga kaasa soovimatuid tagajärgi ja seab ta elu ohtu.

Serbia ulmega (ei kirjanduse ega filmide näol) polegi ma varem kokku puutunud ja kõrgtehnoloogilist tulevikku kujutav küberpunk-animatsioon sellest vaesest Balkani riigist mõjus päris üllatavalt. Idaeuroopalik õhustik ja küberpunk sobivad omavahel kuidagi väga hästi kokku. Sümpaatse mulje jättis ka filmi õhustik ja värvivalik-selline suvine ning päikeseline.

Stanley G. Weinbaumi "Interplanetary Odysseys"

Käesoleva arvustuse kirjutamisega teen ma veidi pattu-kogumikku Interplanetary Odysseys pole ma kordagi oma käes hoidnud, küll aga olen lugenud läbi ja tõlkinud eesti keelde kõik selles sisalduvad lood-Stanley G. Weinbaumi "Planetaarse seeria". Seega on käesolev arvustus mõeldud just sellele lugude sarjale ja peaks ühtlasi iseloomustama neid tekste sisaldavat ning lähiajal eesti keeles ilmuvat kogumikku. Kuna veebiotsingutega õnnestus mul kindlaks teha, et Weinbaumi ingliskeelne kogumik Interplanetary Odysseys sisaldab just ja ainult "Planetaarse seeria" lugusid, ongi käesolev arvustus just sellele kogumikule.

"Planetaarse seeria" lugusid iseloomustavad seikluslik süžee, detailselt lahtikirjutatud ja põnevaid ning värvikaid olendeid sisaldavad võõrmaailmad, teaduslik-tehniline prohvetlikkus (eriti tuumaenergiasse puutuv) ning armastusliin. Tegelaste psühholoogiasse, käitumisse ja motiividesse puutuv ongi Weinbaumi nõrgim külg ning mõne loo muudab see ka oluliselt viletsamaks. Seejuures on mitmed lood (Tidal Moon, Parasite Planet, The Mad Moon ja Flight on Titan) küllaltki sarnase sisuga-peategelane kogub vaenuliku keskkonnaga (loodetest uhutud, tapvatest hallitusseentest tulvil, palavikust puretud või jäises-pimedas-tuulises) maailmas mingeid väärtuslikke artefakte (ravimtaimi või juveele).

Eestikeelne "Planetaarse seeria" lugude kogumik peaks ilmuma järgmise aasta alguses minu tõlkes.

"A Martian Odyssey"

Mõtlesin mingi aja, kas peaksin seda lugu Baasis arvustama, sest pole ju seda kordagi lihtsalt lugemisrõõmu pärast lugenud, vaid ainult tõlkinud, aga olgu siis...

Minu meelest on tegu igati laheda seiklusjutuga, mille suurimateks plussideks on Marsi eluvormide fantaasiarikkkad kirjeldused-nagu püramiide tootev ränipõhise koostisega elukas. Ja nagu Metsavana maininud, oli Weinbaum ikka tõeliselt geniaalne prohvet (tuumamootoriga rakettide kirjeldused aastast 1934). Erinevalt kahest eelarvustajast ei näe ma vähimatki põhjust loole maksimumist madalamat hinnet panna.

Kui kõik normaalselt sujub, saab lugu varsti ka eesti keeles lugeda. Detaile hetkel ei täpsustaks.

"Valley of Dreams"

"Marsi odüsseia" otsene järg on Weinbaumi "Planetaarse seeria" lugudest vast nõrgim. Loo tegevus toimub pärast "Marsi odüsseias" kirjeldatud sündmuste lõppu. Arese ekspeditsiooni meeskonna liikmed, Ameerika keemik Jarvis ja Prantsuse bioloog Leroy suunduvad enne Marsi-ekspeditsiooni kojunaasmist Thyle mägismaale Jarvise allakukkunud abiraketist fotofilme ära tooma. Pärast raketi leidmist avastavad nad kanali äärest iidse linna...

Võrreldes teiste "Planetaarse seeria" lugudega jääb Valley of Dreams veidi liiga kirjeldavaks, eriti põnevat sündmustikku ega intriigi siin pole, autor kirjeldab lihtsalt Marsi tsivilisatsiooni puutuvat täiendavalt lahti. Samas pole lugu ka väga halb ja peab tunnistama, et 1934. aasta tekstist "iidsete tulnukate" hüpoteesi leidmine oli päris huvitav. Lisaks aatomimootoriga raketile kirjeldab Weinbaum käesolevas loos ka päikeseenergial toimivat pumbajaama, olles tehnoloogises pooles talle omaselt hämmastavalt prohvetlik.

"The Red Peri"

21. sajandi lõpu Päikesesüsteemi kosmosekaubandust terroriseerib salapärane ülikiire piraadi-kosmoselaev Punane Peri, mis varitseb ja röövib kaubalaevu vahetult pärast tõusmist või enne maandumist planeetide magnetväljas, kus nad on kõige abitumad. Ühel päeval satub maa atmosfääris Punase Peri saagiks Veenuselt naasev Hollandi rakett Aardkin, mille pardal on lisaks reisijatele ka hinnaliste Veenuse loodusvarade last. Aardkini pardal viibib ka noor Ameerika radioloog ja füüsik Frank Keene, kes ühe pardale tulnud abordaažimeeskonda kuuluva piraadi skafandrivisiirist sisse kiigata julgeb, tolle punapäisuse tuvastab ning selle eest lõhkise ninaga maksab.

Aasta hiljem, kui Keene on kohtumise piraatidega juba peaaegu unustanud, satub ta koos endast vanema teadlase Solomon Nestoriga Päikesesüsteemi servale suundunud teaduslikult ekspeditsioonilt naastes ootamatult Pluutole kosmosehätta. (Pluuto on Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel ettekujutustel põhinevas maailmas Maast veidi suurem, ent ilma atmosfäärita must ja kõle planeet.) Enda teada on Keene ja Nestor neljas ning viies inimene, kes on oma ajaloos jala Musta Planeedi pinnale asetanud, ent neid ootab seal ees ootamatu üllatus...

"Punase Peri" kohta käib sama, mis paljude teiste sarja lugu kohta-tegevusmaailm on suurepäraselt kirja pandud ning teaduslik-tehnilised kirjeldused oma ajast ees, ent tegelaste omavaheliste suhete kirjeldused ja psühholoogiline motivatsioon jätavad soovida. "Punases Peris" ilmneb ka Weinbaumile omane naistegelase tüüp-tugeva iseloomu ja otsusekindla käitumisega "saatuslik naine", kelle kõrval meespeategelane, armastuse ning veidralt fanaatilise seaduskuulekuse vahel tõmblev Keene kentsakalt ning ebausutavalt mõjub.

Lühiromaani lõpu põhjal võib arvata, et ehk planeeris autor sellele järge, ent kahjuks röövis kopsuvähk kõigest kuu aega pärast "Punase Peri" ilmumist ajakirjas Astounding Stories 33-aastase kirjaniku elu.

Stanley G. Weinbaumi ja Helen W. Kassoni "Tidal Moon"

Loo tegevus toimub Ganymedesel, mis oli Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel arusaamadel põhinevas ettekujutuses üsna karm koht-pidevatest loodetest uhutud pinnaga ja jaheda kliimaga kuu, mille ainsaks tõusuvete eest kaitstud kohaks on selle pealinn Hydropolis. Siiski on Ganymedes inimkonna jaoks ääretult oluline koht, sest vaid seal kasvab cree-nimeline ravitoimega sammal.

Loo peategelane on Ganymedesel töötav samblakoguja Bob Amherst, kellele teekonnal veekindlate kuplitega varustatud kaubavahetuspunkti ootamatult Maalt pärit huvireisija Kirt Scaler kaaslaseks määratakse. Mehed asuvad "hippideks" kutsutud kohalike amfiibsete elukate seljas teele...

Weimbaumile omaselt on suhteliselt lühikeses loos pandud väga palju rõhku tegevusmaailma detailsele lahtikirjutamisele. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kõhklust maksimumi kasuks.

"Parasite Planet"

Veenus on Weibaumi maailmas üsna karm koht-kuna selle üks pool on pidevalt pööratud Päikese poole, katab seda poolt elamiskõlbmatu kõrb ning planeedi teine pool on kaetud igijääga. Nende kahe poolkera vahel asub kitsas "hämarikutsoon", millest osa on kõikvõimalikest parasiitlikest eluvormidest kubisev soine džungel, mida planeedi jäisest poolest eraldab kõrge jäämüür.

Loo peategelane on ameeriklasest seikleja Hamilton Hammond, kes elab Veenuse džunglis surmavate hallitusseente ohu tõttu hermeetiliselt suletud metallist onnis ja hangib pärismaalaste käest vahetuskaubanduse teel väärtuslikke xixtchili-nimelisi taimi, millest Maal tehakse noorendavat ravimit. Ühel päeval hävitab mudavaling Hammondi metallonni ja eosekindlat kaitseriietust kandev mees on ellujäämiseks sunnitud alustama ohtlikku teekonda lähima inimasustuseni...

Tegevusmaailm oma kummaliste eluvormide ja mõnevõrra koloniaalajastut meenutava õhustikuga (Ameerika Veenus, Briti Veenus jne) on suurepäraselt kirja pandud, ent halb suhtedraama, täpsemalt tegelaste kummaline käitumine loo lõpus, tõmbab hinde "4" peale.

"The Lotus Eaters"

Hamilton Hammondi tegemistest rääkiva "Planetaarse seeria" alasarja teises loos on peategelane oma armastatu Patricia Burlingame`iga äsja õnnelikult abiellunud ja koos võtavad nad ette teadusliku ekspeditsiooni Veenuse "jäisele" poolele...

Jälle üks Weinbaumi lugu põneva ja detailselt kirjapandud maailma ning kummaliste olenditega. Hindes pole kahtlustki.

"The Planet of Doubt"

Hammondi-alasarja viimases loos osalevad peategelane ja tema abikaasa inimkonna ajaloo teisel ekspeditsioonil Uraanile, mis on Weinbaumi ettekujutuses tahke pinnaga, ent hiiglaslik ning lõputute ududega kaetud planeet. Olemasoleva tehnoloogia juures saavad inimesed Uraani külastada vaid iga neljakümne aasta tagant, mil see on Saturniga vastasseisus ning kohapealseid uurimistöid takistab tihe udu, mistõttu planeedi uurijad peavad liikuma selle pinnal üksteise külge köidetuna...

Kehtivad samad kiidusõnad, mis "Lootosesööjate" kohta.

"Redemption Cairn"

Raketipiloot Jack Sands on meeleheitlikus olukorras-ta on jäänud töötuks, sest inimkonna ajaloo esimeselt Europa-ekspeditsioonilt naasva kosmoselaevaga Maal maandumisel juhtunud õnnetus on ebaõiglaselt tema kui ühe kahest ellujäänust süüks aetud. Ootamatult pakutakse talle võimalust oma tegevuslitsents tagasi saada ja Interplanetary-nimelise firma poolt korraldataval reklaamiotstarbelisel missioonil piloodina taas Europale lennata. Sandsi kaaspiloodiks pakutakse Claire Averyd, rikka suguvõsa pärijannat ja raketivõidusõitjat hüüdnimega Kuldsähvatus. Sands ja Avery vihkavad teineteist juba esimesest silmapilgust...

Europa näol on Weinbaum loonud taas suurepärase ja värvika maailma. Nimelt on mainitud taevakehal tema kujutluses väga madal atmosfäär, millest mäetipud kõrgemale kerkivad. Nii eksisteeribki igas mäeahelikuga eraldatud orus omaette ökosfäär koos ainult sellele orule omaste taimede ja loomadega. 1935. aastal surnud autori postuumselt ilmunud loos on kirjeldatud ka tuumarelvi-mis erinevalt reaalse maailma kümmekond aastat hiljem leiutatud ekvivalentidest on väikese purustusjõuga ning leiavad kasutamist muuhulgas vanade majade lammutamisel. (See, et neid relvi on Weinbaumi tulevikumaailmas esmakordselt kasutatud "Vaikse ookeani sõjas", on muidugi hämmastavalt irooniline prohvetlikkus.)

"Nelja" peale tõmbab loo hinde intriigi teatav rabedus-"pahade" tegevuse täpne eesmärk ja motiivid jäävad segasteks.

"The Mad Moon"

Loo peategelane on endine jahimehest sportlane Grant Calthorpe, kes elab Io džunglis asuvas hütis koos oma kolmejalgse papagoiliku "parkassi"-nimelise olendiga ja hangib nõdramõistusliku olemisega pärismaalastelt vahetuskaubana šokolaadi vastu raviotstarbelisi fervalehti. Niiske džungliga kaetud Io, mida lisaks totakatele pärismaalastele ja "parkassidele" asustab ka keskaegsel arengutasemel rottide tsivilisatsioon ning kimbutab kurnav malaarialaadne palavik, on oma hullumeelse õhustikuga Calthorpe`i korralikult peast segi ajanud. Kui Calthorpe kohtab ühel õhtul džunglis õhtukleidis tütarlast, kes nimetab end ta tööandja, fervalehti koguva firma omaniku tütreks, peab ta seda palavikunägemuseks...

Loo sündmustik on veidi klišeelik, ent pärast mõningat kõhklemist otsustasin siiski maksimumhinde kasuks. "Hullus kuus" torkab eriti silma naispeategelase isik-kui muidu eelistab Weinbaum kirjeldada naistegelasi tahtejõuliste ja otsusekindlatena, siis sedapuhku on naispeategelaseks üsna rumal ning saamatu rikkurist tibi...

Eesti keeles leiab loo minu tõlkes võrguajakirja Reaktor 2015. aasta novembrinumbrist, tuleva aasta alguses peaks Eesti lugeja seda koos teiste "Planetaarse seeria" lugudega saama lugeda ka esimesest eestikeelsest Weinbaumi kogumikust.

"Flight on Titan"

Aastal 2142 tabab maailma majanduskriis, põhjuseks valeks osutunud kuulujutud hiiglaslikest looduslikest kullavarudest Veenusel ja sellest tekkinud majandusmull. Loo peategelasteks on New Yorgi noor lasteta abielupaar, müügimees Tim ja tema abikaasa Diane. Kui Tim majanduskriisi tõttu töötuks jääb, otsustavad nad suunduda Titaanile ja koguda selle poolmõistuslike pärismaalaste käest hinnalisi leekorhideede-nimelisi juveele. Titaani näol on Weinbaumi ettekujutuses tegu eriliselt põrguliku kohaga-jäine kliima, 72-tunnised "pimedad perioodid", kohutavad tuuled ja arseenipõhised, inimestele söömiskõlbmatud kohalikud eluvormid...

Jälle üks suurepärase maailma, omapäraste olendite ja põneva sündmustikuga Weinbaumi tekst. Loo sündmustikku kävitavas majanduskriisis pole raske ära tunda analoogi autori enda eluajal toimunuga. Hoolimata kohatisest kunstlikult mõjuvast pingekruvimisest ja "viimasel hetkel pääsemistest" ei näe ma põhjust sellele loole "viiest" madalamat hinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ben Eltoni "Tagasi minevikku"

Kui selle romaani tõlge käesoleval aastal eesti keeles ilmus, ei äratanud see minus erilist tähelepanu, ent hiljuti soovitati mul seda mu ajaloohuvi tõttu lugeda. Pettumust "Tagasi minevikku" mulle igatahes ei valmistanud-tegu on hullumeelsete süžeekäänakutega ja lõppkokkuvõttes üsnagi sünge ajarännulooga, mille autor on teemadega ilmselgelt väga hästi kursis. Ehkki autori näol on tegu Inglise-Austraalia koomiku ja komöödiasarjade (muuhulgas Blackadderi) stsenaristiga, pole "Tagasi minevikku" kaugeltki naljakas teos.

Romaani tegevus algab Istanbulis 1914. aastal, ent viib siis kiire uperpalliga sündmustiku tõelisse algusesse, 2024. aasta jõuludesse. Lähituleviku-maailm (või pealtnäha on tegu lähitulevikuga) pole just rõõmsaim võimalikest-planeedi keskkond on hullusti kannatada saanud ja tsivilisatsiooni tulevik suures ohus. Romaani peategelane, ajalooharidusega endine Briti sõjaväelane Hugh Stanton on nende jõulude ajal murest murtud-tema abikaasa ja kaks last on autotäie narkarite poolt ülekäigurajal surnuks sõidetud. Stanton rändab oma mootorrattal sihitult mööda Suurbritanniat, sattudes jõule veetma Cambridge`i kolledžisse oma kunagise ajalooprofessori Sally McCluskey seltsis. McCluskey jutustab Stantonile uskumatu loo-18. sajandi alguses olevat kuulus Inglise teadlane Isaac Newton välja arvutanud, et ühel 2025. aasta kindlal päeval ja kellaajal on võimalik ühe Istanbulis asuva maja keldrist rännata ajas tagasi 1914. aasta suve algusesse. Kuna McCluskey ja ta teadlastest mõttekaaslased on veendunud, et just I maailmasõda oli kõigi 20. ning 21. sajandi hädade põhjuseks (ähvardava kliimakatastroofiga lõpetades), saadetaksegi Stanton ajarännuga minevikku hukkaläinud sajandit parandama-missiooniks hoida ära Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos ja tappa selle asemel sõjardist Saksa keiser Wilhelm II, ajades mõrva Saksa sotsialistide süüks...

Suur osa romaanist koosnebki 1914. aastal toimuva kirjeldamisest, kusjuures näib, nagu vihkaks autor oma nutihullusest, tervisenatslusest, poliitkorrektsusest ja muust talle ebameeldivast haaratud kaasaega, romantiseerides maailmasõdade-eelset minevikku, kus maailm oli veel suur, osalt avastamata ning saastamata, tõelised mehed tegid mehetegusid ning isegi toit maitses kuidagi "reaalsemalt". Lõpupoole aga selgub, et kõik on tegelikult märksa keerulisem ja sündmustele keeratakse mitu uskumatut vinti peale... ent need jäägu juba lugejate avastada. Ilmselt võib siiski mainida, et lõpupoole läheb "Tagasi minevikku" järjest ulmelisemaks ja ühtlasi alternatiivajaloolisemaks.

Eriti mõistatuslik oli "bussi" mainimine viimases peatükis, tekitades küsimuse, kas tõlkija sai millestki valesti aru või oli tegu mingi järjekordse paralleelmaailmaga?

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Scalzi "Tondibrigaadid"

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

China Mieville'i "Perdido tänava jaam". Teine osa.

"Hirmu ja õuduse jutud I" (koost. Raul Sulbi)

Eri aegadel loodud ja vägagi erineva tasemega valdavalt ameerika autoritelt (eranditeks Munn ja Hodgson) pärinevad lood. Teiste seast torkasid silma rännu-, meresõidu- ja veekoletiste teemalised tekstid, mis meeldisid mulle keskmiselt rohkem kui ülejäänud antoloogias sisalduvad lood.

Eriti tahaks kiita koostaja-poolses eessõnas sisalduvat ideed hakata "õuduskirjandust" eesti keeles edaspidi "üleloomulikuks kirjanduseks" nimetama. Terve fantastilise žanri liigitamine emotsiooni (liiati veel negatiivse) järgi tundub kuidagi ahistav, peletades ühelt poolt eemale nõrganärvilisemaid lugejaid ja valmistades teiselt poolt pettumust ainult jubeduste otsijaile.

Al Sarrantonio "Kõrvitspea"

Halloweenipidu USA algkoolis. Mängitakse mängu, kus räägitakse koos improviseeritud õudusjuttu, iga järjekorras järgmine laps ütleb järgmise lause. Kui kahvatu ja tõrjutud olemisega tüdrukuke ei julge sekka lüüa, satub ta kaasõpilaste narrimise objektiks. Õpetajanna rahustab olukorra maha ja tüdruk lubab ise ühe loo rääkida...

Minu meelest on tegu igati korraliku gootiliku õhustikuga õuduslooga, mis paistab silma nii meeldejääva süžee kui ka suurepärase õhustiku poolest.

Joseph Payne Brennani "Pajutorn"

Lugu on edasi antud kirjaniku alter ego jutustusena, kellel oli kunagi kombeks Juniper Hilli nimelises USA kolkakülas suviti puhata. Juniper Hillis tutvus ta Henry-nimelise spartalikult looduslähedaste eluviiside ja erakliku noormehega. Ühel päeval leidis Henry vana maja varemetest tundmatu ladinakeelse raamatu, mis pani alguse õudsetele ja müstilistele sündmustele...

Loo süžee on päris huvitav ja seosed Lovecrafti Cthulhu-mütoloogiaga kerged tekkima, ehkki Lovecrafti loodud pseudomütoloogiaga seotud märksõnu tekstis kordagi otseselt ei mainita. Samas on sündmustiku kirjeldamisviis kuidagi kuivavõitu ja ülemäära kõrvalistest isikutest lähtuv.

H. P. Lovecrafti "Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad"

Loo sisuks on päriliku hullumeelsuse all kannatava Inglise aristokraadisuguvõsa, mille mitmeid liikmeid on eri aegadel huvitanud ka maadeavastamine ja Aafrika sisemaade müstilised saladused, õudne ning traagiline käekäik...

Peab tõdema, et see Lovecrafti loomeperioodi algusse kuuluv ja varem eesti keelde tõlkimata jutt on ikka halb küll. Esiteks on saja viiekümne aasta jagu sündmusi pressitud kokku üheksale leheküljele, mistõttu heale üleloomulikule kirjandusele omaseid õhustikku ega kirjeldusi pole siit mõtet lootagi. Kogu tekst on primitiivne, ilma ainsagi dialoogita kondikava. Lisaks veel õõnes "lõpupuänt" ja tõsiasi, et lugu on ilmselgelt ajale jalgu jäänud.

Mary E. Wilkins Freemani "Tuul roosipõõsas"

Rebecca-nimeline naisterahvas reisib kaugesse külla, et orvuksjäänud teismeline õetütar kasuema juurest enda juurde elama võtta. Kohapeal selgub, et midagi on justkui valesti-Rebecca õemehe uus abikaasa toob pidevalt erinevaid põhjendusi, miks tüdruk kodus pole, maja kõrval asuvas roosipõõsas aga näib vaikse ilma kiuste aeg-ajalt tuul vilistavat...

Selline keskmisel tasemel vana tondijutt.

Nathianiel Hawthorne'i "Noorperemees Brown"

Edith Whartoni "Öö võidab"

Talvine New Hampshire`i maapiirkond kunagi 20. sajandi algusaastatel. George Faxoni-nimeline noormees on saanud tööd sekretärina, ent külmetab raudteejaamas, kuna tööandja ei suvatse talle kokkuleppe kohaselt saani vastu saata. Ootamatult pakutakse talle öömaja ärihai John Lavingtoni häärberis. Lavingtoni hoolealusest õepoeg põeb tuberkuloosi, ent keeldub arstide nõuannete kiuste Kirde-USA-st lahkumast ja end tervislikuma kliimaga kohas ravimast...

Fantastilist elementi on siin loos ainult näpuotsatäis ja seegi on kaheldav, sest toimuva võib panna Faxoni psüühikahäirete ning kokkusattumuse arvele. Samas on näha, et tekst pärineb ikkagi tunnustatud kirjandusklassikult-kirjutada autor oskab, loo tegevuskohad, üldine õhustik ja rohkem kui sajanditaguse USA kõrgkihi eluolu on hästi edasi antud.

Fitz-James O'Brieni "Mis see oli?"

Nähtamatu koll on täitsa huvitav, ent lugu tervikuna jätab siiski kuidagi ajale jalgujäänud mulje. Kummaliseks jääb ka tegelaste käitumismotiiv-kinnipüütud imeelukat pidanuks kohe tutvustama ajakirjandusele ja maailma tippteadlastele.

"4" ei tõuse käsi loo hindeks panema, olgu siis "3" tugeva plussiga.

Robert E. Howardi "Ära kaeva mulle hauda"

Loo minategelane Kirowan kuuleb oma sõbralt John Conradilt John Grimlani-nimelise vana okultismihuvilise eraku surmast. Grimlan on andnud Conradile juhised, mida teha tema surnukehaga ja nii suunduvadki kaks sõpra eraku majja, et need juhised täide viia...

Cthulhu-mütoloogia teemaline lugu kuulub fantasy-klassiku loomingust vähemuse moodustavate õudusjuttude hulka. Erinevalt näiteks "Assurbanipali leegist" siit märulirohket sündmustikku ei leia, lugu on tüüpilise üleloomuliku loona keskendunud rohkem kirjeldustele ja meeleoludele. Ootasin loost veidi enamat, sellepärast ka "4" kõrgemat hinnet panna ei saa.

Jeziidide usulahu demoniseerimine torkab teksti praegu lugedes eriti teravalt silma, aga ega autor arvata võinud, et nood pea 80 aastat pärast ta surma islamifundamentalistide genotsiidi ohvriks satuvad...

Irvin S. Cobbi "Kalapea"

Robert W. Chambersi "Sadamaülem"

A. Merriti "Kuristiku rahvas"

Kaks Alaskal rändavat ameeriklast satuvad näevad veidra viieharulise mäetipu taga taevasse sööstvat valgusvihku. Veidi hiljem roomab nende laagrisse võõras, kelle käed ja põlved on pikaajalise roomamise tagajärjel kohutavalt vigastatud ning kelle keha külge on kinnitatud kollasest metallist võru...

"Kuristiku rahvast" lugedes on näha, miks Merritit Lovecrafti eeskujuks peetakse-lugu pärineb aastast 1918, ent on vägagi cthulhulik. Tekst on põnev ja just paraja pikkusega, et lugeja huvi alal hoida. Minus tekkis seda lugedes huvi Merriti loomingu vastu (millest varem olen aastaid tagasi lugenud juttu "Metsaneidis" antoloogiast "Olend väljastpoolt meie maailma"). Kuna tegu on kopiraidivaba autoriga, võiks tema loomingut rohkem eesti keelde tõlkida, võrreldes näiteks Whiteheadiga on ta tänapäeval märksa huvipakkuvam.

Henry Toke Munni "Hingede saar"

Inglasest ränduri ja seikleja ainus žanriulmeks liigituv tekst räägib ekspeditsioonist Põhja-Jäämere saartele Kanadast põhjas ning ebauslike eskimo pärismaalaste poolt kardetud ja välditud Hingede saarega seotud saladustest...

"Hingede saar" pole üldse paha lugu, jättes samas kuidagi liiga sirgjoonelise mulje, et seda maksimumhindega hinnata. Lihtne seikluslik tekst tundmatutest kollidest, võitlusest nendega ja põgenemisest nende eest.

William Hope Hodgsoni "Hääl koidikul"

Lugu Sargasso merel seilavast laevast, millel viibijad kuulevad ootamatult üle ookeaniavaruste kostvat kiledahäälset hüüet "Inimese poeg!" ja asuvad hüüdjat otsima...

"Häält koidikul" võib vabalt ka mitteulmeliseks tekstiks pidada, sest fantastiline element lõpuks kinnitust ei saa (autori ettekujutus Sargasso merest on küll tugevalt üledramatiseeritud ja mererohtu kinnijäänud laevad kuuluvad tegelikult legendide valdkonda, aga see selleks). Loo häda on minu meelest peamiselt selles, et lugu ennast nagu polegi. Võimalik, et kiledahäälse kutsungi sõnad pidid autori kaasaegsetes lugejates religioosset õõva tekitama, ent tänapäeval lugedes jookseb see efekt igatahes mööda külgi maha. Tobe lõpp ja väljaarendamata süžee määravad ka hinde.

Ivar Jorgenseni "Peotäis tolmu"

Minajutustaja räägib oma lapsepõlvest, mil ta pere elas kuskile väiksele saarele ehitatud majas keset merd. Ühel päeval kõndis majja sisse kummaline võõras, kes normaalse rääkimise asemel ainult seosetuid sõnu kasutada suutis ja keda minategelase isa uppunud laevalt pärit šokiseisundis merehädaliseks pidas...

Lugu on kuidagi tobedalt pateetilise ja üledramatiseeritud stiiliga, eriti arvestades seda, et lõppkokkuvõttes midagi eriti jubedat ei juhtugi. Võimalik, et aastal 1951 oli tegu tõeliselt jubeda looga, ent praegu paneb see pigem õlgu kehitama.

Ellen Glasgow' "Minevik"

Loo minategelane on rikka Vanderbridge`ide perekonna teenijanna I maailmasõja aegses New Yorgis. Rikkurite majas kummitab härra Vanderbridge`i esimese naise vaim, mis tekitab abielupaarile suuri probleeme...

Üsna igav ja ajale jalgujäänult mõjuv lugu.

Lee Francise "Õudus telefonis"

Noor Californiast pärit naisarst Jean Medeor avab praksise High Junctioni-nimelises kõrgel mägedes asuvas linnakeses. Tema patsiendiks satub kohaliku telefonikeskjaama endine töötaja, vaimuhaige vanamees Frederick Cool. Cooli vaimuhaigus on saanud alguse keskjaama paigaldatud kommutaatorist kuuldud häälest, mis tutvustab ennast tema enda nimega. Paraku pole tegu vaid vaimuhaigusega ja kogu lugu on märksa kurjakuulutavam...

Thomas Ligotti "Arlekiini viimane pidupäev"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Dave Hutchinsoni "Euroopa sügis"

Kummaline romaan-ja võib üsna kindlalt eeldada, et tegu pole üksikteose, vaid mingi pikema sarja esimese osaga. Sellele vihjavad nii romaani üsnagi aeglaselt avanev taustmaailm kui ka lõpetamatus. Võib ka mõista, miks "Euroopa sügis" tõlkijale meeldis-siin on nii küberpungi elemente kui teatud "amberlikkust".

Romaani esimene pool on kuidagi igav ja tuim: suhteliselt väheste ulmeliste elementidega kirjeldus Ruudi tegevusest tuleviku Ida-Euroopas. Kusjuures kogu aeg tekib tunne, et see maailm oma katusepakkujate jõukude, happevihmade, üldise räpasuse, tööstussaaste ning tehnoloogilise arengutasemega (korra mainitakse isegi taksofone!) kuuluks pigem kusagile 1990. aastatesse kui tulevikku. Pidevad restoranielu ja kokanduse kirjeldused ei mõju samuti kuigi huvitavalt.

Siis, pärast Ruudi käiku Lahemaal elava isa juurde, keeratakse sündmustele äkki vint peale. Igavavõitu poliitulmeliste elementidega spioonipõnevik muutub küberpungiks ja lõpuks fantasyks. Kõikvõimalikke ulmelisi ja päris lahedaid ideid järgneb üksteisele hunnikus... kuni romaani sündmustik äkitselt üsnagi ebaloogilises kohas katkeb.

Hindeks siis kokku "4-"... Ja jääme järge ootama, sest eeldan, et kunagi see tuleb. Muidu oleks väga veider.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis