Riik: Soome/Saksamaa/AustraaliaAasta: 2012
Režissöör: Timo Vuorensola
Sai siis see kuulus film, millest juba enne valmimist nii palju räägitud, lõpuks ära nähtud. Olin kuulnud vastukäivaid hinnanguid, ent lõppkokkuvõttes võib öelda, et ehkki algus kippus venima, meeldis film tervikuna küll. Erinevaid nalju ja väänatud klišeid (USA maailma päästmas!) oli filmis ikka kõvasti, nagu ka vihjeid erinevatele asjadele. (Meemiks tehtud Hitleri-stseen Saksa sõjafilmist "Allakäik" oli näiteks kenasti ära kasutatud).Nalja visati nii ameeriklaste kui kuunatside üle, päris positiivselt ei kujutatud kedagi. Ja ehkki filmis näidati palju sõjategevust, surma ning verd, oli ikkagi tegemist kerge ja lõbusa vaatamisega.
Sisust siis niipalju, et veidi Sarah Palinit meenutav USA naispresident otsustab aastal 2018 oma kampaania kindlustamiseks saata Kuu pimedale poolele kaks astronauti, üks neist neeger. Seal ootavad neid paraku ees aastal 1945 Kuule põgenenud natsid, valge astronaut lastakse maha ja neeger võetakse vangi. Edasi kulgevad sündmused kõige jaburamas laadis, muuhulgas valgendatakse neegerastronaut hullu kuunatsist teadlase poolt ära ja viiakse USA presidendiga kohtuda soovivate kuunatside UFO-ga tagasi koduplaneedile, jne. Ja ega sõdagi tulemata jää. Ulmekirjanduses varemgi kohatud Maa pommitamine Kuult pärit kivikamakatega on siin täitsa kenasti olemas. Ning ka Laibachi soundtracki kohta pole midagi paha öelda.
No comments:
Post a Comment