Gene Wolfe'i "Doktor Surma saar ja teised jutud" Eelarvustajale täienduseks, et saar, kus see väike poiss elab, näib paiknevat kuskil USA idarannikul, ning et raamat, mida ta loeb, on nagu Wellsi "Doktor Moreau saare" pulptöötlus... merehädalisele ja inimloomi loovale hullule teadlasele on lisatud iidsed tsivilisatsioonid džunglis vms.
Lugu on korralikult kirja pandud, ent eks ta segaseks jääb. Saan aru, et loo kirjutamise ajal olid igasugused narkosogased nägemused eriti kuum teema... 42 aastat hiljem lugedes paneb see vaid õlgu kehitama.
Gene Wolfe'i "Kaart"
Loo tegevus toimub hääbuvast tähest valgustatud Urthi planeedil.(Lugu kuulub mingisse suuremasse "Urthi Raamatute" sarja, ent on esimene eesti keelde tõlgitud sarja tekst, ja ühtlasi esimene, mida olen lugenud). Urthi kunagi tähelende läbiviinud tsivilisatsioon on taandarenenud umbes keskaegsele tasemele, maa seest kaevatud muistsed artefaktid on aga aardeküttide seas väga hinnas. Ehk siis umbes sarnane maailm, nagu seda paljudes postapokalüptilistes ulmekates varemgi kirjeldatud on. Urthi aardeküttide tegevusest see lugu pajatabki.
Loo tegevusmaailm ja õhustik on omapärased, eksootilised ning kirevad, meenutades varemloetud Wolfe`i tekstidest vast kõige rohkem "Kerberose viiendat pead". Teiste autorite teostest meenutab loo õhustik kõige rohkem vast M. John Harrisoni loomingut. Süžee pole nagu nii huvitav-lihtsalt kergelt moraliseerivalt kirjeldatud jagelemine ühe aardekaardi ümber. Kokku tuleb hindeks igatahes aus "neli".
Gene Wolfe'i "Tsikuraat"
Lühiromaani algus meenutab mõnd Stephen Kingi teost, eelkõige "Surmahotelli" ja "Salaakent, salaaeda". Mingi läbikukkunud ameerika ärimees passib kuskil metsade keskel (ilmselt tegu Kesk-Lääne osariikidega) ja ootab oma naist ning kolme last külla. Naisega on suhted hapuks läinud ja vaja asjad lahutuse kohta selgeks rääkida. Karm talv ja lumi muudavad elu metsakolkas küllaltki ebameeldivaks, ning nagu sellest vähe oleks, hakkavad maja lähedal mingid kummalised kurikaelad tegutsema. Püssi ja kirve vargusele järgneb peategelase ühe kaksikutest tütre vangistamine. Tüdruk vahetatakse auto vastu, vabastamise käigus saab peategelane ka kergelt tina nuusutada ning üldse näib, et kurjamid, kes algul paistsid poisikeste ning seejärel naistena, pole päris maist päritolu. Eriti kuna vabastatud tüdruku ajataju on lootusetult sassis ja ta räägib viibimisest mingis Vana-Mesopotaamia-laadses tsikuraadis...
Loole on iseloomulik mingi ängistav õhustik ja ilmselgelt on minategelane Emery Bainbridge vaimuhaige, mis muudab läbi tema silmade nähtud sündmustiku äärmiselt imelikuks ning küsitavaks. Depressiivne Bainbridge plaanib enesetappu, ta käitumine on ebaloomulik ja imelik. (Mida teeb mees, kes avastab, et ta poeg on õues kirvega maha löödud? Algul helistab matusekorraldajale, siis, nagu muuseas, politseile, jätab laiba välja külmuma ning keskendub kättemaksu haudumisele pluss kulinaarsetele teemadele). Erinevalt mainitud Kingi tekstidest on selle loo näol tegu siiski teadusliku fantastikaga, ehkki vahepeal tehakse vihjeid keldi jt. mütoloogiatele. Rohkem sisust ei räägikski, lühiromaan on eesti keeles olemas, kes tahab, võib ise lugeda.
Gene Wolfe'i "Pulpkaas"
Töötab üks ameeriklane mööblifirmas. Armub oma ülemuse teismelisse tütresse ja hakkavad kirju vahetama. Näib, et ülemus on tütre abiellumisest temaga huvitatud, aga siis otsustab tolle hoopis ühe rikkuri pojale mehele panna. Pettunud mees kahtlustab, et ta armastatu peigmehega on midagi valesti-too paistab justkui mitteinimlik. Kahtlustel on tõepõhi all...
Pean tunnistama, et minu meelest oli lugu umbes sellise temaatika ja tasemega, nagu autoriks oleks olnud Urmas Alas, ilmumisaastaks 1992 ning ilmumiskohaks Põhjanael. UFO-dest näib Wolfe üldse rohkem kirjutavat kui enamik ulmekirjanikke, see jutt oli juba teine UFO-teemaline lugu neljast loost koosnevas kogus (olgu, esimeses loos anti mõista, et pigem oli ikka tegu krononautidega). Aga meistritöö muljet siit küll ei jää, pigem algaja suleproovi oma.
John Varley "Barbiemõrvad"
Lähituleviku Kuul toimuva ulmekriminulli peategelaseks on politseiuurija Anna-Louise Bach, kellel tuleb lahendada kummaline mõrvajuhtum. Noahoobiga on tapetud standardiseerijate usulahu liige, keda identse välimuse tõttu ka barbie`deks kutsutakse.Barbie`de meelest on kõik inimeste individuaalsed erinevused kurjast, mistõttu nad on kõrgeltarenenud kirurgia kaasabil lasknud end muuta identseteks sootuteks olenditeks, kes pealtnäha noorte naistena paistavad, ning käituvad kui ühtse organismi osad. Ühiskonna tõrjuva suhtumise tõttu elavad barbie`d Kuul isoleeritud koloonias. Kuna kõik barbie`d näevad välja ühesugused ja käituvad identiteedita kollektiivorganismi liikmetena, on mõrvari leidmine selle sekti liikmete seast Bachi jaoks muidugi keeruline...
Ei midagi vapustavat, aga täitsa loetav lugu."4" võib julgelt ära panna.
John Varley "Vajuta ENTER []"
Mulle millegipärast väga ei meeldinud, nagu ei mõjunud kaasakiskuvalt. Ega Varley aastal 1984 muidugi teada võinud, KUI karmiks see arvutiasjatundus täpselt minna võib, aga seda näeme me pea 30 aastat hiljem igapäevaselt. 1980-ndate alguse IT-teema kirjeldus mõjub muidugi isegi minusugusele võhikule kentsakalt ja omapäraselt...
Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=81210
No comments:
Post a Comment