Ann Leckie´i "Abistav mõõk"

Kui sarja esimene osa kellelegi igav või raskestiloetav tundus, siis arvestage, et võrreldes teise osaga pole te veel tõelist igavust näinud.

Etteheidete osas saab üldiselt nõustuda kahe eelarvustaja poolt väljatooduga. Üsnagi õhukese romaani sündmustik venib ja koosneb suuresti dialoogidest, naeruväärselt suurt tähelepanu on pööratud toitude, lauanõude, kõiksugu aiakujunduse jne kirjeldustele. Tegelaste sood on omavahel lootusetult sassis ja kuna nad ei eristu ka nimede põhjal, tekitab pidevalt segadust, et mis soost tegelane nüüd järgmiseks mis soost tegelasega magada tahab. Ka noored meessoost sõjaväelased on kujutatud... sutsu robinhobbilikult, lambist õnnetult armuvate ja vanemate ohvitseride käiseid märjaksnutvate tegelastena. Kõik see kokku on igav nagu mõni Herberti "Düüni" järg... hullemgi, sest Herbert ei rõhunud vähemalt kramplikult sooneutraalsusele.

Triloogia kolmas osa jääb minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Alustaksin arvustust ehk tõigast, et mõnede inimeste meelest ei liigitu "Raudrästiku aeg" ulmeks. Sellisel arvamusel saab olla ainult kaks seletust-kas ei teata suurt midagi Eesti muinasajast (või neist nappidest allikatest, mis selle kohta meieni on jõudnud) või ei teata, et ka alternatiivajalugu on žanriulme. 10. sajand, kus eestlastel on üsnagi organiseeritud suurriik, mille territoorium ulatub tänapäeva Leeduni, ei kattu kindlasti meie teadmistega toonasest ajaloost.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mann Loperi "Kellest luuakse laule"

Alustuseks peaks vist mainima, et käesoleva romaani näol on tegu jutuvõistluse võitnud ning "Täheajas" ilmunud "Meistri ja õpipoisi" eellooga. "Meistrit ja õpipoissi" lugenutele peaks romaani kummaline tegevusmaailm-segu feodaalajastu Jaapanist ja ingliskeelses fantasys üldlevinud "germaanilikust" tegevusmaailmast-tuttav olema (raamatu tagakaanel olevas tutvustuses on märgitud nii vanapõhja kui ka muid germaani, Jaapani, keldi ja "erinevate kangelaslaulude" mõjusid). Jaapanipärased nimed, tegevusmaailma üldine geograafia ja muud detailid vihjaksid justkui Tõusvale Päikese Maale (lugedes sai mõeldud, kas gromoyakide näol vihjatakse hiinlastele või ehk hoopis mongolitele), ent maailmas on ka midagi sügavalt õhtumaist-lohed (mitte idamaised draakonid!), viiulid jne. Ka tegelaste mõtteviis on pigem läänelik.

Kui maailm välja jätta, on käesoleva romaani näol tegu üsnagi geneerilise fantasyga. On head ja pahad (viimased ei piirdu küll ühe ürgkurjami ja tema käsilastega, vaid neid on mitut eri tüüpi), keisririik, mille kangelased hävingust päästma peavad ning koguni väiksest külast pärit vaene orvuke, kes maailma päästmisel suurt rolli mängima peab (tema edasine käekäik kujuneb küll veidi ebastandardseks ning tegevusse astub ka üks teine orvust külapoiss, kelle roll järgnevates sündmustes mõnevõrra erinevaks kujuneb, ent see jäägu juba lugejate avastada). Quest maagiliste esemete sebimiseks, mis maailma kurjuse jõudude käest päästma peaksid, on ka täitsa olemas.

Nagu juba öeldud, on tegelaste mõttemaailm pigem läänelik... tegelikult on see karmi keskaegse maailma elanike kohta lausa pehme. Kõige paremini ilmneb see vast stseenis, kus kirjeldatakse kohutavat õudust, mis rabab sõjaväge põletatud kindlust ja tapetud kaassõdureid avastades.

"Kellest luuakse laule" pole küll eriti originaalselt mõjuv fantasyromaan, ent siiski on see hoogsalt kirja pandud ja ei muutu lugedes tüütuks ega igavaks. Romaani üks peamisi plusse on selle suhteliselt õhuke maht. Mõni inglise keeles kirjutav fantasyautor kirjutanuks samal teemal 700-leheküljelistest tellistest koosneva aeglaselt venima sündmustikuga triloogia-ja siis veel teise triloogia otsa. Loper pole endale käesoleva romaaniga just väga suuri eesmärke seadnud, ent seatud eesmärgid on korralikult ja hea maitse piirides ära täidetud. Ka tegelaste hingeelu lahtikirjutamine mõjub positiivselt ega lase neil muutuda suvalisteks mängunuppudeks laual.

Hindeks kokku "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Heinrich Weinbergi "Pimesi hüpates"

Eelarvustaja on käesolevast kogumikust juba üsna põhjalikult kirjutanud, ent järgnevalt pean ma siiski vajalikuks üht-teist märkida.

Settingu poolest on Weinberg väga USA-keskne-kogumiku seitsmest loost nelja tegevus toimub täielikult või osaliselt USA territooriumil. Ka kaks Yellowstone´i-teemalist lugu on mõnevõrra ameerikalikud, kasvõi koloniaalplaneedi nime osas. Ainsaks erandiks on tuleviku-Eestist rääkiv lühiromaan "Kadunud ja leitud". See pole otseselt etteheide, ilmselgelt kujutab USA endast tulevikuteaduse ja -tehnika, eriti aga kosmoseuurimise seisukohast loogilisemat "ideede katselava" kui Eesti.

Küll aga erineb Weinbergi tulevikunägemus samuti Reaktoriga seotud Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana rõhutatult rahvuslikust käsitlusest. Nagu eelmisest arvustusest välja lugeda võib, kipub Weinberg kirjanikuna üldse olema pigem Hargla kui teiste Reaktori seltskonna tuntumate autorite nägu. Lugude sündmustik (kui "Kui udu hajub" ja "Kasutusvalmis" välja jätta) kulgeb hoolimata oma lõppkokkuvõttes seikluslikust iseloomust pigem eepiliselt ja rahulikult, autor leiab aega kirjeldustele ning maailma väljajoonistamisele. Ka kipub autoripositsioon olema sarnaselt paljudele Hargla teostele rohkem selline kosmopoliitne ja elitaarne. Erinevalt humanitaarsest Harglast on Weinbergi tegelased ja nendega seotud probleemid pigem bioloogilise/ökoloogilise taustaga.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, er Weinbergi esikkogu ilmumise üle saab ainult rõõmu tunda ja jääb vaid üle loota, et käesolev raamat kujuneb pika ning viljaka ulmekirjaniku-karjääri alguseks. Tore on näha, et mu arvustustest on autorile kasu olnud (eeldusel, et üks neist kahest "Tänuavalduses" märgitud Kristjanist olen mina).

"Pimesi hüpates"

Kunagi lähitulevikus saabuvad Maale gewtakide-nimelised humanoidsed tulnukad. Pärast esimest ehmatust hakkavad inimesed nendega teaduslikku koostööd tegema ja kahe rassi koostöös hakatakse Maale ehitama esimest tähtedevahelist ussiurke-portaali. Paraku tapab maise gripiviiruse ja gewtakkide poolt kaasatoodud viiruste ristumisel tekkinud superviirus lisaks paljudele inimestele ka enamiku Maale saabunud gewtakkidest ning kui portaal lõpuks käivitub, evakueerib selle kaudu sabunud tulnukate eriüksus ellujäänud gewtakid ning laseb portaali õhku. Gewtakkide tehnoloogia omandanud Maa valitsused aga alustavad võidujooksu elukõlbulikele planeetidele ja 2035. aastal jõuabki tulnuktehnoloogia baasil ehitatud USA tähelaev Santa Maria Alfa Centauri orbiidile...

Käesolev lühiromaan kujutabki endast inimkonna esimese tähelennu ja teises tähesüsteemis asuva võõrplaneedi koloniseerimise lugu. Tekst on Weinbergile üsnagi iseloomulik (niipalju kui võin öelda, sest tegu on alles kolmanda autori tekstiga, mida lugema satun)-suhteliselt rahulikus tempos kulgev kosmiline quest. Minu meelest on tegu igati läbimõeldud, sümpaatse ja põneva lühiromaaniga.

"Kadunud ja leitud"

Lähitulevik kunagi käesoleval sajandil. Iiri-eesti päritolu Briti ajakirjanik, lahutatud endine alkohoolik Kristjan Dobrus saab ülesandeks minna Eestisse ja intervjueerida ainsat elusolevat ESA poolt Saturni kuule Enceladusele korraldatud ekspeditsiooni liiget, estronaut doktor Martin Härmavelit. Endine estronaut ja 2023. aasta NATO-Vene sõja veteran Härmaveli on pärast Enceladuselt naasmist muutunud veidravõitu erakuks ning tõmbunud oma sügaval Järvamaa metsades asuvasse metsatallu. Eestisse jõudnud Dobrus satub varsti Järvamaal segaste sündmuste keerisesse, milles mängivad oma rolli nii Härmaveli ilus tütar Karin, Järvamaa poolkriminaalsed redneckid kui ka tuleviku-Eesti mõnevõrra Metsikut Läänt meenutab õhustik...

"Kadunud ja leitud" on selline omapärane teos. Ühelt poolt on tegu äärmiselt päevakajalise tekstiga (NATO-Vene sõda Eestis ja mujal ning fosforiidikaevdamise teema, samuti on tegu esimese minu poolt loetud Ukraina kriisi alguse järel kirjutatud ulmeteosega, milles on juttu tulevasest sõjast lääneriikide ning Venemaa vahel uue vastasseisu tingimustes). Kohati mõjuvad Weinbergi teemakäsitlused vat et mõnusalt provokatiivselt ja kardan, et fosforiidivastaste kujutamine selles teoses võib nii mõnelgi marurahvusliku mõtteviisiga lugejal harja punaseks ajada. Samas jääb sellest hoolimata teravusest kuidagi puudu. Kuna tuleviku-Eestit on nähtud Inglismaalt pärit Dobruse pilgu läbi, jääb see kõik mõnevõrra pealiskaudseks. Igatahes leidsin ma mõninga kõhkluse järel, et maksimumhinnet käesolevale lühiromaanile ma siiski anda ei suuda.

Weinberg kuulub ulmekirjanikuna teatavasti Reaktori koolkonda ja sarnasused Maniakkide Tänava ning J. J. Metsavana loominguga on siin lühiromaanis tõesti olemas (sõna "estronaut" ja radioaktiivne tsoon Ida-Virumaal, mis Weinbergi versioonis pole küll tekkinud Sosnovõi Bori tuumajaamaga toimunud katastroofi, vaid hoopis Vene taktikalise tuumarünnaku tõttu tulevikusõja käigus), ent Weinbergi stiil ja tulevikumaailma kirjeldus on mainitud autorite omast hoopis erinev.

"Nurgatagune reisibüroo"

Lugu 22.(?) sajandi USA-st, kus suurlinnad on muutunud isoleeritud tehiskeskkondadeks, Kesk-Läänes aga laiub Kõnnumaana tuntud poolmetsik ala. Loo peategelaseks on Atlantic Citys elav noor naisterahvas Aymee Phaerson, kes kaotab ootamatult töökoha, sest jääb mingil põhjusel linnakeskkonda sattunud surnud liblikat jõllitama ja hilineb seetõttu tööle. Aymee leiab uue ja põneva töökoha Kõnnumaale ekskursioone korraldas firmas ning peagi muutuvad ta arusaamad oma elust ja ümbritsevast maailmast...

"Nurgatagune reisibüroo" on minu poolt seniloetud Weinbergi tekstidest nõrgim. Lugu on selline sirgjooneline, puudub pea igasugune konflikt ja tõsiseltvõetav põnevus, ka jätab idee kuidagi kulunud mulje. Samas on Weinbergi jutustamislaad jätkuvalt sümpaatne, ka suudab ta isegi nii trafaretsel teemal nagu "Tagasi loodusesse!" kirjutades maailmavaatelisest soigumisest hoiduda-võib arvata, et näiteks Tarlap täitnuks sarnase ideega teksti mingi tsivilisatsiooni- ja lipsuvihkamisega, mõni teine kodumaine autor aga langenuks agraarromantilise hala küüsi. Weinbergi lähenemine teemale mõjub seevastu üsna sümpaatselt, ent loo nõrkus peitub muudes asjaoludes.

"Kui udu hajub"

"Nurgataguse reisibüroo" otseses järjes korraldab Aymee oma töökaaslastega järjekordset turismireisi Montana mägialadele, ent seltskond satub seal ootamatult relvastatud rünnaku alla. Nimelt on firma Space X (kuna nimi on tekstis lahku kirjutatud, ei mõtle autor ilmselt Elon Muski ettevõtet) Montana mägedes asuvast salajasest laborist salajast infot varastatud ja firma on saatnud vargaid küttima relvastatud lohacid-geneetilise manipulatsiooni abil loodud ning katseklaasides üleskasvatatud kahemeetrised tehis-lumeinimesed. Paraku jäävad lohacitele ette just matkajad ja nende teejuhid...

Ilmselt olnuks lõppkokkuvõttes parem, kui "Nurgatagune reisibüroo" ja käesolev tekst oleks vormistatud ühtse lühiromaanina. Lood on omavahel tihedalt seotud ja "Nurgatagune reisibüroo" mõjub eraldi lugedes pigem õlgu kehitama panevalt. Samas on "Kui udu hajub" kuidagi rabedalt kirja pandud, eriti Weinbergi kohta. Tegelasi on väga palju ja nad lähevad omavahel segamini, järjekordse tegelase verine ja dramaatiline surm tekitab aga pigem küsimuse, et kes see nüüd täpselt oligi...? Ka on sündmustiku kirjeldamise viis ülemäära hakitud ja rabe.

Samas on loo stiil päris omalaadne-tegu on ulmemäruli ja vesterni kokteiliga, milles Metsiku Lääne stiilis tulevahetustele ning ratsarännakutele metsikus looduses lisanduvad geenmuundatud koletised, ulmelised õhusõidukid, rakettrelvad ja droonid. Kõik see mõjub üsna huvitavalt ja on kahju, et "Nurgatagusest reisibüroost" ning käesolevast tekstist midagi paremat ei sündinud, sest näib, et eeldused väga heaks lühiromaaniks olnuks parema vormistuse ja teostuse korral täiesti olemas.

"Kasutusvalmis"

Weinbergi esikkogu kõige süngemates toonides loo tegevus toimub kaugtuleviku Põhja-Ameerikas. Inimkond on rajanud kosmosesse arenenud tähtedevahelise tsivilisatsiooni, ent Maa on tuumasõja tõttu peaaegu elamiskõlbmatuks muutunud. Kunagisel USA alal on Maale jäänud inimesed varjunud hiiglaslikku tunnelite võrgustikku. Loo keskseks tegelaseks on naissõdalane Michaela Reiley, kes kõikvõimalike mutantelukate rünnakute ja muude intsidentide läbi järjest enamatest kehaosadest ilma jääb. Tänu tulevikumeditsiinile ehitatakse Reiley pärast iga järjekordset saatuslikku intsidenti uuesti üles, ent paraku meenutab ta pärast iga ravikuuri järjest vähem ja vähem inimest...

Korralikult teostatud lugu, ehkki midagi eriliselt vaimustavat selles pole.

"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"

Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".

Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.

"Vihma seitse nime"

Olen Weinbergi tekstidest varem lugenud "Täheajas" ilmunud juttu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" "Vihma seitsmel nime" tegevus toimub mainitud looga samas maailmas, täpsemalt Yellowstone`i-nimelisel koloniaalplaneedil. Lühiromaan on ka suhteliselt sarnases stiilis välja peetud-ökoloogilistele ja bioloogistele teemadele keskendunud teaduslik fantastika, kus suhteliselt rahulikus tempos toimuva sündmustiku käigus lugejale tegevusmaailma avatakse.

"Vihma seitsme nime" tegevus leiab aset Harjaks kutsutud niiskes, ebatervisliku kliimaga ja kõikvõimalikke veidraid eluvorme täis Yellowstone`i Põhjamandri mägipiirkonnas, mis inimeste koloonia keskuseks olevat kuiva kliimaga mandrit veega varustab. Harja elanikkonna moodustavad kohalikes tingimustes ellu jääda suutnud karastunud inimesed, kelle hulgas on palju karistuseks Harjale saadetud sunnitöölisi ja keda tuntakse Vihmarahva nime all. Ühel hetkel süüdistavad kroonilise veepuuduse all kannatava koloonia poliitikud Vihmarahvast veevarustusega koonerdamises ja saadavad sõjaväe Harjal asuvaid veevarustusjaamu üle võtma...

Kui "Sipelgalõvi" oli pigem selline kõva keskmine tekst, siis "Vihma seitse nime" äratas minus Weinbergi loomingu vastu täiendavat huvi. Arvan, et lähitulevikus võib autori omanäoline looming Eesti ulmes päris olulist rolli mängida. Ma ei hakka siin arutama, kui loogiline on lühiromaani sündmustik ja kas tehnoloogilise tsivilisatsiooni tingimustes on ühe planeedi piirides selline valesid otsuseid põhjustav informatsiooniikaldus võimalik või mitte... minu arvamust tekstist see ei muuda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Claire Northi "Harry Augusti esimesed viisteist elu"

Mulle soovitati seda raamatut sõnadega: kui Ben Eltoni "Tagasi minevikku" meeldis, siis loe Claire Northi "Harry Augusti esimest viitteist elu", see on sarnane, aga parem. Paraku pean pärast Northi romaani läbilugemist ütlema, et Eltoni romaan meeldis mulle siiski kõvasti rohkem.

Hoolimata läbinisti fantastilisest ideest on "Harry Augusti viieteistkümnes elus" ulmelist elementi tegelikult üsna vähe... peamine tähelepanu on minategelase sisekaemustel, inimsuhetel ja kõikvõimalike reiside ning kohtade kirjeldustel. Viimased on ka raamatu tugevaimaks küljeks-North suudab elavalt ja realistlikult kirjeldada nii sõdadevahelist Inglismaad, viiekümnendate aastate Nõukogude Liitu, Kultuurirevolutsiooni-eelset Puna-Hiinat kui ka teisi kohti. Paraku on autori jutustamislaad tüütult hakitud, romaani sündmustik kipub kuidagi venima ja lõppmulje romaanist on üsna keskpärane. Minu maitsele kuidagi liiga psühholoogitsev ja literatuurne.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Valitud teosed 1: Tähehiiglaste orjad"

Üheksast Silverbergi noorpõlves kirjutatud pulpulme tekstist koosnev kogumik. Neli esimest teksti ("Tähehiiglaste orjad", "Surmamere sigitised", "Androiditapp" ja "Astu mu pähe") on hoogsad ja värvikad, ent mõnevõrra tooredad, rabedad ning lihvimata, nagu ka kogumiku kaheksas tekst "Kosmosehädalised". Kogumiku teise poole tekstid paistavad seevastu silma suurema rafineerituse ja läbimõeldusega, eriti kehtib see jutustuse "Cutwoldi kütid" ning lühiromaani "Jaht kosmosenõiale" kohta.

Kogumikus eelneb igale tekstile ka autori meenutus selle saamisloost ja ühtlasi 1950. aastate USA ulmeelust.

Silverbergi eestikeelsete "Valitud teoste" avaldamine on igatahes tänuväärne ettevõte (minu teada polegi üheltki žanriulme kirjanikult nii põhjalikku süstemaatiliselt koostatud teostesarja, liiatigi veel sellise nime all, varem ilmunud). Jääme järgmist köidet ootama!

"Tähehiiglaste orjad"

Jah, tegu on üsna tüüpilise vanema aja USA pulpulme tekstiga-vähemalt niipalju kui ma neid lugenud olen ja võrrelda oskan. Peategelane kistakse ära autori kaasajast ja satub teise aega/ruumi-võte, mis meenutab Burroughsi, Nowlani, Hamiltoni ning ehk veel kellegi tekste. Nagu ka eelarvustaja poolt mainitud hoogne sündmustik ja värvikalt kirja pandud tulevikumaailm või asjaolu, et Lloyd Harkins justkui väga ei imestagi enda kummalise ajarännu üle ega võta vaimne kohanemine ootamatute sündmustega talt eriti aega-mees hakkab kohe uues reaalsuses tegutsema, annab pahadele pasunasse ning võidan napis riietuses tulevikutüdruku südame.

"Tähehiiglaste orjad" ongi selline pretensioonitu pulp, mille detailide kallal virisemine oleks kaunis mõttetu... ja omas laadis on lühiromaan päris korralikult kirja pandud, nii et hindeks heatahtlik "4".

"Surmamere sigitised"

Mõningat infantiilsust ja rabedust saaks sellele tekstile kindlasti ette heita, ent lõppmulje oli sümpaatne-nooruslikult ulja ning hoogsa sündmustikuga lühiromaan omanäolisest tulevikumaailmast.

"Androiditapp"

Lühike, hoogne ja rabedavõitu tekst. Silma torkas Prestoni mure oma naise saatuse pärast androididevastaste rahutuste keerises-seda hoolimata sellest, et ta naine polnud android ega poleks pidanud endast lintšijatele sihtmärki kujutama. See, et Prestoni maja lõppkokkuvõttes siiski rüüstati ja ta naine rööviti, toimus asjaoludel, mis polnud Prestonile varem teada, nii et ta muret ning halbu eelaimusi on selles kontekstis raske põhjendada.

Loos vilksatab ka Asimovi loomingust tuntud Trantori nimi.

"Astu mu pähe"

Mis mõjus veidi kummaliselt-tulnuka mõistusse sisenenud Harrelil õnnestus dokumente salajase infoga vaid korra näha, enne kui ta reaalsusse tagasi kisti. Hoolimata sellest luges ta oma ülesande õnnestunuks ja kogu teabe kättesaaduks.

4-.

"Cutwoldi kütid"

Jah, Silverbergi eestikeelses "Valitud teoste" esimeses köites sisalduvatest seniloetud tekstidest erineb "Cutwoldi kütid" küll päris kõvasti-tekst on viimistletum ja sügavam. Lugu tuletab meelde Poul Andersoni "Duelli Syrtisel", milles oli samuti juttu mõistusliku võõrliigi esindajate küttimisest võõrplaneedil rikkurist harrastusjahimehe poolt.

Maksimumhinnet anda ei taha, sest lõpplahendus ei meeldinud... ootasin midagi ootamatumat ja karmimat.

"Jaht kosmosenõiale"

Eelarvustaja kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda-"Jaht kosmosenõiale" on tõesti hea lühiromaan: põnev, põhjalikult läbimõeldud sündmustiku ja maailmaga, ootamatute süžeepööretega ning parajalt sünge. Asjaolu, et peategelane on juhmivõitu tümikas, ei tee teksti üldsegi halvemaks...

"Uus algus"

Sarnase ideega (kurjategija(te) või muu(de) inimes(t)e "kahjutuks" töötlemine) tekste on mulle varemgi ette sattunud, esimestena meenuvad Burgessi "Kellavärgiga apelsin" ja Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Käesoleva loo suurimaks miinuseks on üsnagi mannetu lõpplahendus.

"Kosmosehädalised"

Kui eelarvustajale meenutas loo algus Tarlapi "Roheliste lippude reservaati", siis mulle tuli üks-üheselt meelde äsjaloetud James S. A. Corey romaani "Leviathan Wakes" ühe tegevusliini algus-kauges tulevikus võõral taevakehal tegutsev vananev alkohoolikust korravalvur saab ülesandeks otsida üles kadunud rikkurivõsukesest tütarlaps...

"Kosmosehädalised" meenutab kogumiku "Tähehiiglaste orjad" nelja esimest lugu-selline hoogne ja värvikas, ent kuidagi rabe ning lihvimata ulmeseiklus. Teksti sündmustik kulgeb kuidagi väga klišeelikult, kuni saabub järsk ja ootamatu lõpplahendus.

Hindeks "4-".

"Kosmosemõrtsukas"

Mulle see lühiromaan meeldis-üsna hoogne, detailne ja värvikas, ka lõpplahendusel polnud väga häda. Veidi pateetiline tõesti ja peategelane pole oma käitumise ning tõekspidamistega just selline, kellega kerge samastuda oleks. Hinde osas otsustasin mõninga kõhkluse järel siiski maksimumi kasuks.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

James S. A. Corey´ "Leviathan Wakes"

Kuuldavasti on "The Expanse´i" näol tegu ühega neist ingliskeelses maailmas viimasel ajal kahjuks liigagi levinud tellisesarjadest, mille esimene köide on tipptasemel, ent sealt edasi hakkab sarja kvaliteet langema. Seetõttu otsustasin piirduda esimese köite lugemisega-õnneks on "Leviathan Wakes" iseseisva romaanina täiesti loetav.

Romaani sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Täpsustada siiski võiks-kirjeldatud tuleviku Päikesesüsteemis on peamisteks jõukeskusteks ülerahvastatud Maa ja Marss oma kuplitega kaetud õhukindlate kolooniatega. Kaevandusasulad on loodud ka asteroidide vöösse, mis kujutavad endast Päikesesüsteemi getot-asteroidide sisse õõnestatud kolooniad paistavad silma suure kuritegevustaseme ja muude kahtlaste tegevusalade poolest, sealsed elanikud on vaesed ning sõltuvad õhu ja vee osas täielikult võimsate siseplaneetide impordist. Kuna gravitatsioonilised eripärad on põlvkondade vältel "vöölaste" kehakuju moonutanud (pikad kõhnad kehad ja suured pead), siis paljud siseplaneetlased neid päris inimesteks ei peagi. Asteroidide vööl eksisteerib ka terroristlik organisatsioon OPA (Välisplaneetide Liit), mille eesmärk on asteroidid ja gaasihiiglaste kuud siseplaneetide võimu alt vabastada.

Romaani proloogis avastab OPA-ga ühinenud ja seejärel vaenlaste kätte vangi sattunud mässuline Maalt pärit miljardivõsuke Julie Mao ootamatult, et tema vangistajate laev on inimtühi. Asjaolu, et üks ta vangistatud OPA võitluskaaslastest on määrdejuustuna laeva tuumareaktori peale laiali määritud, ent suudab sellest hoolimata rääkida, mõjub enam kui kurjakuulutavalt...

Edasi kirjeldataksegi kahe eelarvustaja mainitud isiku tegemisi. Maalt pärit endine sõjaväelane James Holden, aus ja kohusetundlik mees, teenib ohvitserina Cerese-nimelisele asteroidile suunduva jääveolaeva Canterbury pardal. Teine peategelane, Cerese politseiuurija Josephus Miller, on justkui Holdeni vastand-viiekümnendale eluaastale lähenev kibestunud alkohoolik, kelle pidev kokkupuute Cerese kriminaalse igapäevaeluga on vaimselt murdnud. Nende kahe mehe tee ristub, kui tundmatu laev meelitab võltsitud hädaabikutsungiga Canterbury lõksu ja hävitab selle avakosmoses tuumarünnakuga. Rünnaku läbiviimises kahtlustatakse ekslikult Marsi kosmoseväge ja Ceresel algavad pogrommid siseplaneetlaste vastu, sündmuste edasine areng viib aga sõjani Marsi ning asteroidide vöö vahel. See pole siiski veel kaugeltki kõik...

Mul isiklikult jätkub käesoleva romaani kohta vaid kiidusõnu. Põnev tegevusmaailm, järjest ootamatumaid pöördeid kaasa toov sündmustik, huvitavad tegelaskujud (eelkõige Miller ja Holden), samuti transhumanismiga piirnevad arutlused inimeseks olemisest ja selle piiridest ning sellest, kuidas vaenulik kosmiline keskkond tulevikuinimeste füüsilist olemust ja kultuuri mõjutab ning nad sisuliselt humanoidideks muudab. Sekka ka õudussegust kosmilist zombiapokalüpsist, mis siiski teaduslikult põhjendatud.

Korra vilksatab raamatus ka soomekeelne tekstilõik, ent mis asjaoludel, jäägu juba lugejate avastada, et mitte ülemäära spoilerdada...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis