"Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond" (koost. Raul Sulbi)

Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel"

Lühiromaani tegevus toimub Skolia impeeriumi maailmas, kus kosmiliste avaruste kontrolli pärast võitlevad mutantidest Kauplejad ja tavaliste inimeste poolt võitluseks nende orjastavate ambitsioonide vastu loodud Skolia impeerium. Käesoleva teksti maakeelne tõlge "Täheajas" on mu esimeseks kokkupuuteks nii selle autori kui ka tema loominguga.

"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...

Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".

Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee"

Lühiromaani minategelaseks on krabikujuliste tulnukate poolt röövitud ja kaugele planeedile toimetatud 6. sajandi Rooma õpetlane Asterius. Tekst kujutabki endast Asteriuse monoloogi elust krabide planeedil, katset luua kosmoseavarustes uut inimtsivilisatsioon, jne...

Minu meelest suhteliselt igav tekst ja pean ütlema, et kunagi mu kodumaiste lemmikute hulka kuulunud autori looming hakkab ennast minu jaoks lõplikult ammendama. Antiikkultuuri sissetoomine oli küll üllatav ja Veskimehe loomingus kohtan ma seda esmakordselt, ent muidu kujunes tekst lihtsalt üheks pikavõitu heietuseks.

Manfred Kalmsteni "Põgeneda rottidelinnast..."

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.

"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"

"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.

Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.

Helena Alexandra Altroffi "Defectis"

Mulle see teaduslik-fantastiline lugu oma äärmiselt eksootilise ja kohati lausa gootilikkuse kalduva tulevikumaailmaga-sulametallist mered kauge planeedi kuudel, magnetsõidukid, igavene noorus ning geenimanipulatsioonid-igatahes meeldis, mistõttu otsustasin maksimumhinde kasuks. Õhustik on hästi loodud ja lugu on piisavalt lühike, et mitte ülearust ballasti sisaldada ning tüütuks muutuda.

Lew R. Bergi "Musta Roosi vennaskond"

Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.

Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.

Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...

Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

H. P. Lovecrafti "Vari aja sügavusest"

"Värv maailmaruumist"

"Vari aja sügavusest"

Mulle see muistsete mõistuslike rasside ja nende tsivilisatsioonide ning ajarändude kirjeldus jälle päris meeldis. Tegelikult on see lugu (nagu ka samanimelise maakeelse Lovecrafti kogu avalugu "Värv maailmaruumist") pigem SF kui õudus, ehkki autor püüab talle iseloomulikult kõike toimuvat kramplikult õudsena kujutada. Hindeks "4" tugeva plussiga.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tad Williamsi "Shadowheart"

Tetraloogiaks venitatud triloogia viimane osa. Xisi autarch Sulepis piirab Southmarchi kindlust eesmärgiga äratada ellu kindluse all magav jumal ja allutada ta oma tahtele, mis teeks Sulepisest maailmavalitseja. Arvulises vähemuses Southmarchi elanikud sõlmivad rahu ja liidu haldjatega ülekaalukate Xisi vägede vastu. Totaalselt muutunud prints Barrick naaseb haldjate valdustest, printsess Briony saab Southmarchist valitseva reeturi Hendon Tolly (ja Sulepise) vastu abi sõbraliku naaberriigi printsilt Eneaselt (kes temaga ka abielluda soovib) ning juhtub veel igasuguseid muid asju. Suur osa romaanist koosnebki Southmarchis toimuva sõjategevuse kirjeldusest.

Pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes jättis see (paberkandjal 952-lehekülje paksune) romaan veidi tüütu mulje. Ma ei tea, kas mu enda maitse on aastatega muutunud kriitilisemaks või on "Shadowmarchi"-tetraloogia võrreldes esimese köitega lõpupoole märksa nõrgemaks muutunud. Igav see hoogsa süžeega romaan polnud, ent kuidagi tüütult ettearvatav. Lugedes oli tunne, nagu oleks kätte sattunud Peter F. Hamiltoni ülipaksude telliste fantasyversioon-raamat on nii paks, et tüütab ära. Lisaks veel asjaolu, et tegelaskujud (kui ehk Matt Tinwright välja jätta) olid suhteliselt stereotüüpsed/kahvatud ja süžeekäik etteaimatav. Omamoodi kurb, et ingliskeelses ulmemaailmas on tuhandeleheküljeliste telliste vorpimine muutunud normiks, tegelikult peaks seda tegema ainult juhul, kui autor tõesti tahab nii pikka teksti kirjutada ja on seejuures suuteline lugeja huvi alal hoidma.

Hindeks "3" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Riddick

Riik: USA/Suurbritannia

Aasta: 2013

Režissöör: David Thowy

Olid kunagi sellised filmid, nagu "Pitch Black" ja "The Chronicles of Riddick" ühise peategelase Riddickuga. Esimene film meeldis mulle toona rohkem, ehkki mäletan, et paljud kaasulmefännid hindasid kõrgemalt teist filmi, kus oli rohkem eriefekte.

Käesolev film, mis on sarja kolmas, räägib kummalisel võõrplaneedil ellu jääda üritavast ja palgasõdurite eest põgenevast Riddickust. Esimesed kolmkümmend minutit koosnevadki vaid Riddicku tegevusest ohtlikku võõrfaunat täis looduskeskkonnas. Pildiliselt päris hea, vaimukaid dialooge ja psühholoogiat sellisest filmist otsida muidugi ei maksagi. Eestikeelsete kinosubtiitrite tõlkija oli päris originaalset tööd teinud, nii veidrat ja eksperimentaalset ropendamist polegi ammu lugenud...

Mark Hodderi "Expedition to the Mountains of the Moon"

Kuna triloogia teine osa oli vähemalt minu meelest esimesest nõrgem (seda eelkõige tänu Blavatskaya ümber toimuvale karikatuursele ja mõttetule sahmerdamisele romaani lõpus), võtsin "Ekspeditsiooni Kuumägedele" kätte vägagi nõrkade ootustega, mida eelnev arvustus vaid võimendas. Negatiivsed eelaimdused osutusid siiski asjatuiks, kolmas osa meeldis mulle väga.

Minu meelest oli siin põhilisi tegevusliine küll kaks, ühes neist suundus Burton oma kaaslastega ekspeditsioonile Kuumägedele, teises oli sattunud umbes pool sajandit hiljem toimuvasse alternatiivajaloolisse Esimesse maailmasõtta (milles sakslased olid alistanud Suurbritannia ja Briti impeeriumi viimaseks toetuspunktiks maailmas oli saanud väike ala Ida-Aafrikas) ning mõistatas mälukaotusega võideldes ajahüppe põhjuste üle. Erinevalt triloogia esimestest osadest, mis olid keskendunud pseudoviktoriaanlikule Inglismaale, leiab enamik käesoleva raamatu tegevusest aset Mustal Mandril ja romaan meenutab kohati väga mõnd H. R. Haggardi klassikalist seiklusromaani või 19. sajandi reisikirja. Mulle Hodderi hoogne, fantaasiarikas ja detailne stiil meeldib ning ausaltöeldes loeks heameelega veel midagi sarnast. Olgu siinkohal ka öeldud, et tegu oli mu elu esimese e-lugeriga loetud tekstiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Veiko Belialsi "Kogu maailma valgus"

"Liiga X"

Sisuliselt ainult metakirjanduslikest vihjetest koosnev laast, mis jäi väheütlevaks. Luude ümber olnuks veidi liha ka vaja.

"Taandaja"

Nagu autor mainib, on see laast töötlus Aleksandr Gromovi lühiromaanist "Arvestaja". "Arvestaja", mida päris ammu loetud sai, oli ikka väga hea tekst, ehkki "väärastunud matemaatikust" enam on mulle kõigi nende lugemisest möödunud aastate järel jäänud meelde surmamõistetute odüsseia võõra planeedi soodes. Pärast "Arvestaja" süžee mõningat meeldetuletamist võin öelda, et käesoleva laastu idee oli päris hea ja sellest ka hinne... ehkki siin peale idee suurt midagi polnudki.

"Kardinad"

Tegu pole mitte niivõrd ulmeloo, kui pigem esseevormis arutlusega ajaparadokside üle. Loo idee võib olla päris originaalne, ent mind jättis see tekst suhteliselt külmaks.

"Kogu maailma valgus"

Kummaline lugu salapäraste sündmuste tõttu inimtühjaks muutunud baasist võõrplaneedil ja kahest noorest latiino päritolu ning eri soost baasitöölisest, kes püüavad kaaslaste kadumise põhjustest sotti saada. Sisuliselt on tegu Hollywoodi ulme- ja õudusfilmide kirjandusliku töötlusega, mida tunnistab ka autor, kes on nii labaselt kõlava idee põhjal päris korraliku loo kirjutanud.

"Lohetapja"

Ega siin midagi öelda polegi... Lugu on nii lühike, et ilma puändile vihjamata on sellest võimatu pikemalt rääkida.

"Marss: keskpäev"

Alustaks selle Bradbury "Marsi kroonikate" pastiši arvustust tõdemusest, et ehkki mõistan hiljuti meie seast lahkunud vanameistri olulist rolli ulmekirjanduse ajaloos ja vaieldamatult kõrget kirjanduslikku kvaliteeti, pole ta looming mulle isiklikult kunagi väga meeldinud, kui "Fahrenheit" ning mõned novellid välja arvata. Sentimentaalsus ja süngus kombineerituna mingi rõhutatud poeetilisusega pole lihtsalt minu "tassike teed".

Käesoleval ülilühikesel lool polnud aga üldjoontes viga midagi. Tegelikult võiks ka selle teksti "tuumapungiks" liigitada, sest Marssi kirjeldatakse ju selliselt, nagu see planeet kunagi 1940-ndatel Bradburyle ja teistele ulmekirjanikele paista võis.

"Hirm ja valu"

Küberpunklugu getostunud tulevikulinnast. Autori loomingule omaselt on loo õhustik väga hästi loodud, samas originaalsust siin eriti pole, pigem on tegu sellise klassikalise küberpungi (a la William Gibsoni teosed) stiilse pastišiga. Selles mõttes hästiteostatud lugu.

"Hoia end kullake, hoia end kurjast..."

Järjekordne nö. klassikalise küberpungi pastišš, mis paistab ühtlasi olevat jutusarja esimene osa. Vihjeid William Gibsoni loomingule (kasvõi mõiste "kauboi" kasutamine häkkerite kohta, aga ka vihje virtuaalsetele idorudele) on siin mitmeid, võib-olla on vihjatud ka teistele küberpungi autoritele, kelle loominguga ma tuttav pole. Lähituleviku USA-s asetleidev lugu häkkerist, kes tahab kätte maksta oma lauljast armastatu tapnud ja tolle isiksuse kommertseesmärkidel digitaliseerinud mehele, on stiilselt ning poeetilis-nukralt kirja pandud, samuti on loos klassikalisele teaduslikule fantastikale omast filosofeerimist. Hindeks "4" tugeva plussiga.

"Õiguse raamid"

Ega selliseid sama peakangelase ja tegevusmaailmaga, ent lõdvalt seotud sündmustikuga lühijuttude sarju tänapäeva ulmekirjanikud vist väga palju kirjutagi. Välismaa autoritest meenuvad eelkõige lombitagused kahe maailmasõja vahel tegutsenud kirjanikud Robert E. Howardiga eesotsas. Eestis on selline ajakirjadele ja ajalehesabadele sobilik stiil kummatigi päris populaarne olnud, ka Belialsi stiliseeritud küberpunk-maailmas seikleva häkker Anykey tsükkel on seda tüüpi tekstisari. Käesolevat lugu lugedes meenus Gibsoni loomingust ehk enamgi Lukjanenko "Peegelduste labürint".

Veidi üllatas sõna "kleerik" kasutamise kontekst loos. Kui ei teaks, et autor inglise keelt ei valda, võiks arvata, et talle on sõna clerk (ametnik) meelde jäänud ja ta kasutab seda eesti keeles vales tähenduses.

"Qualetaqua-inimeste valvur"

Tsükli kolmas lugu jäi kuidagi väheütlevaks ja ka seda nauditavalt stiliseeritud küberpunk-õhustikku oli siin vähem kui kahes esimeses loos.

"Esimene laine, viimane laine"

Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, saan seda paroodialaastu vaid väga heaks ja lõbusaks tekstiks pidada.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kuldse päikse all me elame..."

Nõukogude teaduslikku fantastika ja tolle riigi iseloomuliku õhustiku üle ohjeldamatult irvitav ning äärmiselt lõbus tekst. Lugu planeedilt Rodina üksildasse uurimisjaama pagendatud joodik-kosmonautidest, kes peavad päästma kindlast hävingust pioneerilaager-planetoplaani "Novõi Artek", peaks küll igale lugejale muige suule tooma. Loo märksõnadeks on 1950-ndate stiilis tulevikutehnoloogia (mille primitiivsust tänapäeva lugeja jaoks on sihilikult rõhutatud), nõukogulik kommunism ja joomarlus. Meenub, et varem on eesti ulmest sarnast õhustikku kasutanud Freyja Ek oma loos "Lennake, kotkad!", ent Belialsi ja Metsavana loodud tekstid (mida nad aurupungi eeskujul tuumapungiks nimetavad) paistavad vähemalt esimese loo järgi kõvasti humoorikamad olevat. Võimalik, et ma ei saanud kõigile tekstis sisalduvatele vihjetele pihta, sest enamike sõjajärgsete eesti keelde tõlgitud nõukogude ulmeautorite (nagu Martõnov ja Kandõba) lugemist on mul siiani vältida õnnestunud.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel"

Loo pealkiri vihjaks justkui ühele Ursula K. Le Guini tekstidele, ent sellega sarnasused mainitud autoriga ka piirduvad. Loo "Kuldse päikse all me elame..." eellugu pajatab sellest, kuidas Rodina-taoline jabur maailm üldse sündis. Pikemalt ei tahakski loo sisust rääkida, kes tahab, loeb ise.

Nagu Belials sissejuhatuses mainis, on huumorit selles loos kõvasti vähem, kui "Kuldses päikses", samuti on tekst kohati süngem ja verisem. Juttu lugedes tundus kohati, et hinne on kusagil "3" ja "4" vahel, ent lõppmulje oli hea ning seega pälvib see tekst maksimumhinde. Igapäevases vestluses (pseudo)kommunistlikke loosungeid kasutavad tegelased esinevad ka käesolevas tekstis. Millegipärast meenus mulle Philip Reeve`i "Surelikud masinad"-fiktiivseid ja tehistingimustest põhjustatud ideoloogiaid järgivate fanaatiliste gruppide omavaheline arveteklaarimine, noorte armastuslugu ning sellest kõigest põhjustatud katastroofiliste tagajärgedega madin...

"Oleks võinud ju ka hullemini minna"

Järjekordne Rodina-teemaline jabur lugu, sedapuhku esitatud raamjutustusena. Teksti lugedes oli tunne, et see võiks pärineda Sorokini või Pelevini sulest. Nõukogude süsteemi kõrval saab siin oma koosa ka kontseptuaalkunst. Kohati päris lõbus lugemine, hindeks "4" väga tugeva plussiga.

"Kes minevikku ei mäleta..."

Veel üks tuumapungilik lugu vihjetega Nõukogude süsteemile, ehkki Rodinat ega isegi vene nimedega tegelasi seekord mängu ei tule. Lugu on liiga lühike, et selle sisust siin pikemalt kirjutada.

"Aeg liigestest on lahti..."

Oma üllatuseks avastasin jutukogust ka ajarännu-teemalise ulmenäidendi. Minu meelest on tegu Belialsile väga ebatüüpilise tekstiga, mis sisaldab pigem Tarlapi loomingule iseloomulikke elemente-tegevuskohaks täpsustamata riik ja tugev kriitika tänapäeva ühiskonna ning eriti poliitikute suhtes. Tekstina loetud näidendi arvustamine on muidugi juba loomult veidi mõttetu tegevus, kuna tegelikult on teos ju mõeldud teatris vaatamiseks.

Veidi kummastavad olid näidendis esinenud vihjed tõelisele ajaloole, täpsemalt nende vihjete ebatäpsus. No kuidas sai Inglise kuninganna Elizabeth I surm või ellujäämine mõjutada renessansi, mis algas mitu sajandit varem Itaalias? Samuti ei viinud inimkonda hävingu äärele mitte Sigade lahe lahing, vaid hoopis sellele järgnenud Kuuba raketikriis. Või olid need eksimused tekstis taotluslikud?

"Seal, kus voolab valgus"

Unenäoline ja absurdne lugu mingist maa-alusest maailmast, kus valgus kujutab endast surmavat ohtu, seda saab püüda pudelisse ning kasutada relvana, tegutsevad "varjaagideks" kutsutud hiidrotid, jne. Tekst peaks vist otsapidi teaduslikuks fantastikaks liigituma, sest tegu on tekstinäitega Belialsi "fantasyt ja õudust mittesisaldavast" kogumikust. Praegusel kujul ei saa loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna.

"Janitšaride sõda"

Pean tunnistama, et nii halba lugu poleks ma sellest suhteliselt heal tasemel kogumikust küll oodanud (kui varem "Täheajas" ilmunud "Seal, kus voolab valgus" välja jätta). Esiteks-loo idee olnuks originaalne vast aastal 1948. UFO-de inimröövid ja tulnukate invasioon... Midagi sellist ootaks ehk mõnest tobedast Hollywoodi ulmefilmist, aga mitte ilukirjanduslikust tekstist. Teiseks-lugu oli sisuliselt lõpetamata. Eesti küberkaitsjate sissetoomist potentsiaalsete maailmapäästjatena ei hakka parem mainimagi...

"Kes valvab tuult, ei saa külvata"

Lugu isoleeritud inimeste kolooniast võõrplaneedil, kus tuulehood võivad inimesi kerge vaevaga tükkideks rebida. Idee oli päris hea ja ängistav ning lootusetu õhustik korralikult loodud.

"Kohvi, söör?"

Töötlus Clarke`i romaanist "2001: kosmoseodüsseia", milles Bowmani ja HAL-i edasist saatust kirjeldatakse veidi teisiti kui Clarke`i loomingus. Mulle sellised nostalgitsevad ja "vanade heade aegade" järele õhkavad tekstid väga ei meeldi.

"Nokturn kahele klahvile"

See lugu on siis klassikalise SF-i laadis... Kirjanduslikus mõttes mitte kõige värvikam, peamine rõhk on ideel, aga see idee on hea. Strugatskite progressorid on mulle mõistagi tuttavad, ent Lukjanenko regressoritest kuulsin inimesena, kes ei valda vene keelt ilukirjanduse lugemiseks piisavalt heal tasemel, esmakordselt. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.

"Mees, kes päästis Maa"

Sünge lugu kaugest tulevikus, kus inimestega asustatud universumis toimub midagi zombi-apokalüpsise laadset ja ainsaks võimaluseks selle levikut pidurdada on inimasunduste täielik hävitamine. Loo keskmes on toimuvaga seotud eetilised probleemid ja valikud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Siim Veskimehe "Lõputu juuni"

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis